Suur valss. Kes meist ei mäletaks seda muusikafilmiajaloolist parimatesse töövrit valsikuningas Johann Straussi elust, tema igihaljast, tõstmeloodiatest, filmi, mis tõi esmakordselt maailma kinoekraanidele kaunihäälse sarmika, miilitsakorjuse. Suuri kunstnikke ja nende elukäike on tihtipeale ümbritsenud salapära ning sageli on ka asjaosalised ise seda suurendanud. Miilitsakorjus, kes elas oma elu suures stiilis kas tahtlikult või tahtmatult seda joont järginud ning tõmmanud nii paljudelgi hetkedele oma elukäigust saladuseloori, andes sellega põhjust hilisemateks üksteisele vägagi vastu käivateks arutlusteks. Kord rääkida Lindast kui Ungari printsessist. Kord, kui Rootsi kindrali tütrest Euroopas nimetas, olete miilitsakorjust, aga põhjamaa ööbikuks? Kui ta 1936. aastal Ameerikasse saabus, Peeti teda algul sakslannaks või austerlannaks pärast filmi suur valss koguni poolatariks, venelannaks või soomlannaks. Ameerikas 1900 kuuekümnendatel aastatel välja antud heliplaatidelt võib leida aga miilitsakorjuse kohta nimetuse viikingite. Pärast 1933. aastal Helsingis antud kontserte ütlesime liitsa Korjus ühes intervjuus kohalikule ajalehele. Olen õigupoolest kosmopoliit, kuna minu ema oli poolatar, isa, rootslane ja mees sakslane. Küll aga olen elanud Venemaal ja mulle meeldivad venelased, nagu ka eestlased, kelle keskel asub minu praegune kodu. Miilitsakorjuse isa Artur Korjus on aga öelnud missugusesse rahvusesse, miilitsa aint peab kuuluvaks, see on tema isiklik asi. Kuid korjuste mehed on alati olnud eestlased. Miilitsa Korjus sündis viiendal augustil 1909. aastal Varssavis eestlasest tsaariarmee ohvitseri Artur Korjuse Poola kindralkuberneri tütre Anna kintaftid tütrena. Rootsi päritolu Artur Korjuse perekond oli asunud Eestisse juba seitsmeteistkümnendal sajandil. Kokku oli perekonnas Kuuslast Niina, Nikolai, Tamara miilitsa ja Tatjana. Esimese maailmasõja puhkedes Suvorovi kadetikorpus, milles Artur Korjus tegutses, saksa keele õpetajana, evakueeriti ning perekond asus elama Moskvasse. Siis juhtus aga kurioosne lugu. Väidetavalt armus ema Anna sel ajal samuti Varssavist Moskvasse üle toodud sakslasest matemaatikaõpetaja asse. Puhkes kirglik romaan, mille tagajärjel jättis ta abikaasa koos pojaga maha võttis oma viis tart ning sõitis koos uue armastatuga Kiievisse. Tollel tekkisid Kiievis tunded, aga hoopiski vanema tütre Niina vastu, kes vahepealsetel aastatel oli sirgunud tõeliseks kaunitariks. Kõik peagi ilmsiks matemaatikaõpetaja lahkus Saksamaale jättest kompromiteeritud ema koos viie tütrega Kiievisse. Venemaal algas aga revolutsioon ja sellele järgnenud kodusõja tingimustes muutusid olud väga pingeliseks. Vanem õde Niina võttis perekonna toitmise enda õlgadele, teenides elatist viiuldaja Kiievi ooperiteatri orkestris. Miilitsad võeti kuulsa Ukraina ansambli Dumka liikmeks, mille koosseisus tegi ta 1927. aastal kaasa kas trolli Leningradi, kust omakorda õnnestus tal suurte raskustega jõuda isa juurde. Tallinna. Muusika oli meie perekonnale. On meenutanud miilitsakorjuse õde Anna, kes elas alates teise maailmasõja algusest. Et Eestis ehkki meie isa Artur Korjus ei olnud professionaalne muusik, oli ta ometi hea kõrvaga hea muusikalise maitsega ning märkimisväärselt andekas viiuldaja. Meie ema kandis endas aga Poola Vene laulutraditsioone. Minu vanem õde, professionaalne viiuldaja ja mängis orkestris. Vend oli üsnagi hea pianist ja mina ise mängisin talutavalt viiulit, tšellot ja klaverit. Noorem õde, miilitsa oli, aga meie perekonnad, tõeline solist. Alguses unistas ta baleriinikarjäärist, kuid peagi tõusis laulmine tema elus esikohale ja kõik ülejäänu ununes. Kui miilitsa hakkas tõsisemalt laulmisega tegelema, õpetanud isa Artur tütart laulma viiuli kõla järgi. Laula hästi, ära laula üldse, olid isa sõnad, mida miilitsa mäletas, terve oma elu. Ehk oli see tingitud just isalt saadud koolist, et aastaid hiljem Hollywoodis suure valsi võtetel hakkas viiulikunstnik tossa saidel kutsuma miilitsakorjust inimviiuliks. Selle omapäraselt kauni võrdluse võtsid kiiresti üle ka paljud muusikakriitikud. Lauluõpinguid alustas miilitsakorjus Tallinnas haruldase intuitsiooniga lauluõpetaja Varvara mala maa erastuudios. Malama oli sunnitud peagi tõdema, et selles tüdrukus peitub palju rohkem kui alguses arvata võis. Kaasõpilaste meelest olnud nii lihtsal mitte ainult suurepärane häälematerjal ja väljendusrikas välimus vaid ka lõbus, elurõõmus iseloom ja sädelev, lausa hinge tungiv naeratus. Miilitsakorjuse esimene soolokontsert toimus viiendal mail 1929. aastal Narvas kohaliku vene kogukonna kogunemisõhtul. Lauljatari saatis klaveril Artur Lemba. Melissa korjuse isa Artur, kes jätkas Eesti vabariigis oma karjääripedagoogina tondi sõjakoolis, abiellus uuesti 1921. aasta lõpul lesestunud Heleene Henri Eedeefonselsiga, kellel oli eelmisest abielust poeg Kuuno. Miilitsa ja Kuuno kohtusid esimest korda ühel jõuluõhtul Tallinnas, kui noormees oli tulnud külla oma emale, kes oli selleks ajaks saanud juba miilitsa võõrasemaks. Ja juba järgmisel päeval pärast nende kohtumist tegi kuulumi litsale abieluettepaneku. Ma arvasin, et ta teeb nalja, meenutas miilitsa hiljem. Ja ma nõustusin. Kuid järgmisel päeval sain ma aru, et asi on naljast kaugel. Ta tegi juba pulmadeks ettevalmistusi. Kaks nädalat hiljem me abiellusime. Kuuno fon Fels oli andekas insener, kellele kuuldavus ka teaduslikule tööle. Hiljem elades juba USA-s, sai temast kuulsa Ameerika füüsiku Nobeli auhinna laureaadi Robert millikani laboratooriumi kaastöötaja. Vastne abielu paar siirdus peagi Saksamaale, kus miilits andis terve rea menukaid kontserte Berliinis, magneburgis ja teistes Saksa linnades. Kriitika kirjutas. On ilmunud uus noor koloratuur, sopran, miilitsakorjus. Harukordne talent, suurepärane häälematerjal, briljantne tehnika. Koloratuurid ei valmista talle mingit raskust, kõlades puhtalt ka kõrges registris. Esinemisel tuli ilmsiks ka lauljatari peen kunstiline maitse. Vähe häid koloratuur sopranit. Seetõttu jääb soovida, et uus täht ei jääks meie ooperipublikule kauaks. Tundmatuks. 1932. aasta sügisel sõitis Melizza Korjus tagasi Eestisse, esinedes kontsertidega Tallinnas Estonia kontserdisaalis, Tartus, Vanemuises ja Narvas. Sama aasta 18. novembril sündis nende perekonda tütar Melissa Elizabeth, kellest sai hiljem Melissa Wells ning kes Ameerika diplomaadina oli aastatel 1998 kuni 2000 Ühendriikide suursaadikuks ka oma sünnimaal Eesti vabariigis. Hiljem on ta tunnistanud ühes intervjuus. Ma ei tahtnud minna ema jälgedes meelelahutuse alale ega tegeleda ka teadusega nagu minu füüsikust. Isa. Ma olin koolis väga hea õpilane. Valdasin reisimist, oskasin keeli ja tahtsin teenida USA valitsust. Suunasin oma õpingud välisteenistusele, tahtsin teha midagi muud, pühenduda omaenda karjäärile ja seda olen ma ka teinud. 1933. aasta veebruaris andis Miilitsa Korjus kontserdid Vanemuises ja Estonia kontserdisaalis ning need jäid tema viimasteks esinemisteks Eesti pinnale. Pealinnakriitika oli suhteliselt Toriv ning sealt võis lugeda. Kahjuks mõjus veidi häirivalt see, et ainsa eestikeelse pala ettekandmisel kasutas lauljanna teksti kuna muidu kogu eeskava sooritati peast nähtamatuks jäiga ebaeestipärane hääldamine, mis seda enam imelikum kui arvesse võtta lauljanna, Eestist päritolu. Lauljatari kaasaegsed on leidnud, et miilitsa kurjuse konarlik ja kaugeltki mitte ideaalne eesti keel, millel oli tuntav vene aktsent võis olla ka põhjuseks, miks teda ei võetud Estonia teatrisse solistiks vaid pakuti kohta ooperikoori. Endla Lüdig, kelle abikaasa Peeter Paul Lüdig töötas aastatel 1931 kuni 1944 Estonias kontsertmeistrina on kirjutanud sellest nõnda. 1933. aastal leidsid aset, et meie tulevase filmitähe miilitsakorjuse kontserdi Tallinnas, Tartus ja Viljandis igal pool saatjaks Peeter Paul arvustused ei olnud just kiitvad. Hiljem, kui ta pärast sai kuulsaks oma filmiga suur valss, heideti Estonia teatrile ette, et teda ei kasutatud meil ega palgatud teatri koosseisu. Peeter Paul ütles, et miilitsakorjus eesti keele oskus oli väga puudulik. Teiseks nõudis ta liiga kõrget honorari, mida meie ei suutnud maksta. Ja kolmandaks ei olnud tal ooperirepertuaari. Suures valsis oli ta koloratuur küll laitmatu. Hiljem juba USA-s elades kirjutasime litsa korjusama siin elavatele sugulastele. Kui Eesti ei vajanud mind, siis mina ei vaja Eestit. 1933. aastal lahkusime litsa kurjus Eestist Saksamaale, kus temast sai Magraburgi ooperiteatri solist. Tema debüüdist childa rollis Verdi ooperis Rigaletto kujunes tõeline sensatsioon. Pärast silda aariat pidi miilitsakorjus aplausiga mitu korda tagasi tulema nii et etendus tuli selleks hetkeks seisma jääb mis oli tolleaegsete Euroopa traditsioonide seisukohast üsnagi tavatu nähtus. Lõpuks pidi dirigent aplausi katkestama, et etendust saaks jätkuda. 1935. aasta detsembris tuli Saksamaal kinoekraanidele film üliõpilane Prahast peaosas populaarne filminäitleja Adolf volbril. Melissa Korjus laulis filmis ooperilauljanna Julia Stellat kehastava Dorothea Vicky eest sisse helilooja teomäkeebeni kirjutatud laulu Est Soogenud Flight spill loit. Silmis üliõpilane Prahast kõlas muusikalise teemana Katjomakebeni kirjutatud varr rumm mis sai peagi tuntuks ka lauluvariandina Johan Wolfgang Goethe sõnadele miilitsakorjuse esituses. Mitte ükski teine selle laulu esitas ei ole suutnud ületada miilitsakorjuse omad. Tema sõnulseletamatu igatsus ja ebamaisus selle laulu tõlgendamisel on jäänud kordumatuks. Melissa Wells on meenutanud. Laulul varumm on kogu meie perekonna jaoks eriline tähendus. See kõlas minu vanaisa Artur korjuse matustel Tallinnas ja ka ema matusetalitusel Los Angeleses 1980. aastal. Peagi võis kuulda miilitsa kurjust juba Berliini riigiooperilaval, kus nägid rambivalgust Luczia tonitseti ooperis Lodžadi lammer, moor rosina Rossini ooperis Sevilla habemeajaja, nimiosa neliivi ooperis lakmee ja Violetta Verdi ooperis latravjaata, aga ka lauljatari tipprolle, öökuninganna, Mozarti ooperis võluflööt. Miilitsakorjuse menu Saksamaal oli tohutu ning ta sõlmis lepingu heliplaadifirmaga elektroala et salvestada oma loomingu paremik. 1934. aastal valmiski esimene heliplaat Johann Straussi kevadhääled, mille läbimüük ületas kõik ootused. Kokku tegime litsa korjuselektroolale 43 helisalvestust ning just tänu juhuslikult raadiost kuuldud helisalvestusele avastas lihtsa korjuse enda jaoks ka Ameerika kuulsa filmistuudio Metro Gold Meyeri produtsent Armin Taalberg. Ning lauljat nägemata oli maailma võimsaima kinostuudio produtsent huvitatud temaga lepingu sõlmimisest. Mörgava lõvifirmamärgiga Metro Meyer mille motoks oli meikid kuud pleekinud viig kivid, klaas ehk tee hästi suurelt ja ole ekstraklass, oli sel ajal üks võimsamaid kinostuudioid maailmas ning selle juht sajandi alguses Odessast välja rännanud luidi. Meie kõikvõimas stuudiostaaride nimekiri oli vägagi rikkalik. Jumalik Kreeta karvu plaatinablond Barlow hõlminktuaalbergi abikaasa normashier, armastatud filmibaar, McDonald Nelson, EDI esimesed armastajad, Clarke'i põlia, Roberteilar, kinolina kõige kuulsam Tarzan, Johnny Müller ja paljud teised. Hiljem sai Hollywoodis tuntuks ütlus, et Metro-Golden Meyeri filmistuudios on rohkem tähti kui taevas. Minult on küsitud, mis oli minu elu suuremaks elamuseks hommilitsa korjus meenutanud. See oli siis, kui sain teada, et vorming Taalberg vajab mind. Ma ei suutnud seda uskuda. Sain telegrammi, kui laulsin võluflööti Berliini ooperis. Ta kirjutas, et vajab mind üheks filmiks. Jah või ei. Üks Taani tenor, kes mulle telegrammi tõlkis, ütles kindlasti loobuda ooperist filmi kasuks. Muidugi viimase kasuks vastasin ja kuidas veel? Pean ütlema, et olin alati filmi järele pöörane. Kuu aega pärast seda sain hea lepingu ja tulin koos tütrekese ja mehega Hollywoodi. Berliini ooperidirektorile ei lausunud sõnagi enne, kui leping oli sõlmitud. Ta ei takistanud mind lahkumast. 1936. aasta aprillis kirjutasime litsa Korjus oma Eestisse jäänud sugulastele. Merematk oli suurepärane luksusaurik, Euroopa pakkus selliseid võimalusi, mida ei võinud aimatagi mitte matkajana. New Yorgis võttis meid vastu ilmatu hulk ajakirjanike ja fotograafe. Nelja päeva pikkune raudteematk New Yorgist Californiasse oli aga lõpmatult ühetooniline. Sõitsime küll kõikide mugavustega, meie käsutuses oli toa suurune ruum vagunis. Kuid tõtt öelda oli raudteematk siiski väga igav, kuna läbisõidetav maa olivaid lage stepp. Selle eest, milline paradiis on Los Angeles lihtsalt tõelisuseks saanud muinasjutt, laiad ja toredad puiesteed, uhked tänavad, loendamatud palmid, magnooliad ja isegi nii uskumatu, kui see ka on. Kaskede alleed ilustavad Los Angelese eeslinnu. Üürisime endale terve maja. Täht ei tohi ju elada kokkuhoidlikult. Intervjuus ühele ajakirjanikule tunnistas Militsa Minule meeldib siin väga, tahaksin jääda siia igaveseks ajaks. Kord ehk sõidaksin Euroopasse, kuid tuleksin jälle tagasi. Kardan, et ühel hommikul ärgates leian, et see on olnud vaid üks ilus unenägu. Igal hommikul ärkasin ma kell kuus on meenutanud miilitsa kurjus. Ma võtsin oma suure Poola dogi ja läksin jalutama. Elasin ookeani ääres, kus õhkkond väga puhas. Jalutasin tund aega igal hommikul kella üheksast 12-ni, ma laulsin. Laulsin pikku ooperi, olgu see siis Travjaad Ta Tristan ja Isolde vööri koletu. Pärast lõunasööki ma ujusin. Loen kõike, Johann Strauss-ist oma lemmikheliloojast. Ainult inglise keeles. Loen seni, kuni enam ei suuda. Ma teen kõike seni, kuni enam ei suuda. See käib ka söömise kohta. Kui tulin USA-s, ei osanud ma sõnagi inglise keelt. Arvasin, et kud way, tähendab tere. Kord olin ühel paadil ning lahkudes ütlesin perenaisele. Te olete suurepärased hobused. Siin on sõnademäng Houstes asemel hoopis. Hiljem sai inglise keel minu lemmikkeeleks, sest temas on vähe sõimusõnu. Õhtul leidsin kaminasse suure tule, riietusin hommikukuube, määrisin kreemi näole ning istusin kamina ees. Minu koer valvas eeskojas ja mu imekaunis angoora kass lõi nurruruumis olnud ühtegi tuld peale leegi kaminas. Istusin kamina ees ja kuulasin plaate. Mul oli 2000 plaati ja grammofon võis ühtejärge mängida 12 plaat. Kui mul olid külalised ja nad jäid õhtusöögile, kuulasime grammofonimuusikat. Rääkimine polnud lubatud. Nad võisid rääkida ainult siis, kui plaate vahetasin. Filmi suur valss võtted toimusid 1938. aasta maikuu kuni septembrini. Stuudio võtteplatsile ehitati üles Viini ooperimaja, keiser Franz Josephi palee siseruumid Tom Mayeri kasiino, kus Johann Strauss oma orkestriga debüteeris grafouentriidi palee ja rida Viini tänavaid. Ehkki film ei ole küll ajalooliselt täpne, annab see ometi väga hästi edasi vana hea aja viini hingeelu. Nad riietasid mind kostüümides, muutsid mu soengut ja panid mind kaamera ees keerutama. Siis vaatasid nad ülesvõetud materjali ning eksperimenteeris, et veel rohkem mu juuste, kostüümide ja meik kapiga. Ma küsisin neilt, et millal ma saan laulma hakata. Ütlesin, et see on ainus asi, mida ma tõesti oskan teha. Nemad vastasid, et nad teavad seda juba niigi, kuid nende ülesandeks on teha mind kaamera jaoks võimalikult kaugel. Melissa Korjus tegi kogu võtteperioodi ajal enda seisukohast üliinimlikke ponnistusi, et võtta kaalus maha ning olla filmi jaoks piisavalt sale. Kuus aastat hiljem tunnistas ta ühel ajal. Kirjalikule nad panid mind dieedile, mis koosnes kolmest klaasist mahlast, väikesest lihalõigust, väikesest köögiviljaportsionist, ühest õunast hommikul ja ühest pirnist õhtul. Ja nii toitusid kogu võtteperioodi. See oli kohutav igal pool, kuhu ma vaid vaatasin, piirastusid mulle valged hiired ja ma karjusin. Ma olin tohutult kõhn ja väga närviline, siis lõppesid filmivõtted ja ma hakkasin sööma kahe hobuseväärilisi portsjoneid. Valged hiired kadusid. Te ei suuda ette kujutada, kui traagiline see dieet minu jaoks oli. Filmi suur valss meeskond oli tõeliselt rahvusvaheline režissöör, süljendivivjee ja Johann Straussi kehastav Fernand gravee olid prantslased Straussi abikaasa, poldi rollis aga austerlane Louise Rainer. Imis kõlava Straussi muusika arranžeerija aks kutsuti Venemaalt emigreerunud Dimitri Dionkin, kes aeglustas valsikuninga Valtside tempot ja rütmi ning andis neile laulusõnade autori Oscar Hammerstein teise abiga vokaalse vormi. Vene päritolu oli ka operaator Joosep ruttenberg. Suur Valls esilinastus neljandal novembril 1938. aastal. Filmimuusika sisse mänginud sümfooniaorkester oli suurem kui kunagi varem. Erich lahmannilt unikaalse viiulite kollektsiooni omanikult laenati filmi jaoks 250000 dollarise tagant teise eest kokku 12 Stradivariuse viiulit. Kontsertmeistrina esines filmis Odessas sündinud ja 1930. aastal Ameerikasse emigreerunud. Selle ainsa hetkega, kui miilitsakorjus hoiab käes klaasi ja vaatab Fernan gravee, kehastatavad Johann Straussi, kes soleerib talle viiulil kunstniku elu. Tõestasime litsa korjus oma täieõiguslikku kuulumist Hollywoodi maailmastaaride klassi. Selles pilgus. Selles olekus on kõik absoluutne ilu, eneseväärtuse tunnetus, peaaegu varjamata kirglikkus ning teatud rahulolu vaatama ja siin ma olen oma unistuste tipus. See on hetk, millega miilitsakorjus lummas iga pimedas kinosaalis istuva vaataja ning ei lasknud teda vabaks kuni filmi lõpuni. Sarm on midagi, mida ei saa omandada. See kas on või seda ei ole. Miilitsa korjusel, see oli. Suur valss, tegime lihtsa kurjuse maailma kuulsaks ning kriitika kirjutas, et see on täielikult miilitsakorjuse film. Tema isiksus on lausa maagiline. Kas on veel kedagi, kes laulaks Vaisse niisuguse bravuuriga? Melizza Korjus nomineeriti ka Oscari auhinna kandidaadiks parima naiskõrvalosa kategoorias, ent ta kaotas selle auhinnafilmis. Jesemel mänginud Peinterile. Nõukogude Liidu kinoekraanidele jõudis suur valss täpselt aasta enne teise maailmasõja algust luues liikuma Nõukogude inimese, mitte just eriti suure kultuuriolme, milles filmid, suur kodanik, inimene relvaga ja rikas pruut, kõdid endast kujutama, kinokunsti absoluutsed. Tippu võludes vaatajaid ebamaise ilu ja surmava häälega, mis muutis tuttavad valsi meloodiad taevaste sfääride muusikaks. Tungisime litsa korjust kogu mõõtmatu Venemaa kõige kaugematesse ja maha jäätumatesse nurkadesse. Eestis esilinastus Suur Vaiss kuuendal veebruaril 1939. aastal Viru tänava alguses asunud kinos viiva voo. Saal oli pilgeni rahvast täis ning kutsutute seas viibisid ka miilitsa võõrasema Helene Henrietta, Korjus, Crash ja Melizza lauluõpetaja. Varvara malama. Viimseni. Geni liikus suust suhu kuulujutt nagu saabaks filmi Eesti esilinastusele Camiliitsa korjus ise. Kuid loomulikult olid need kuuldused alusetud. Eestit ei näinud miilitsakorjus enam kunagi. Pärast suure valsi esilinastust Eestis kirjutas Päevaleht suur Vaisson, saavutanud erakordse Heima menu meie kino ajaloos. Kaks nädalat on film jooksnud rekordiliselt, ületades publikuarvult kõik senised linastused. Paar nädalat hiljem ilmunud Postimehe numbrist võis aga lugeda. Vaevalt et ükski film on andnud publikule nii palju kõneainet. See on ka arusaadav, sest filmis esineb eestlanna miilitsakorjus. Publiku huvi keerleb peamiselt selle ümber, et kuidas kellelegi miilitsa kurjus meeldis. Tema laul on meeldinud, pea kõikidele arvamused lähevad aga lahku mängu üle. Mees külastajad on enamalt rahul ka mänguga. Leitakse, et esmakordse esinemise kohta on miilitsakorjuse mäng isegi küllalt hea. Naispere on karjesoluutsem. Laul leitakse küll rahuldav olevat, kuid mäng jätnud palju soovida. Minnakse isegi kaugemale, arvustatakse näitleja kuju, käsi ja nägu. Seejuures ollakse kaunis vali. Kas sellega ei tehta aga liiga meie kunstnikule? Arvan, et küll. Meil ongi kombeks saanud, et oma rahva hulgast võrsunud kunstnikke Äärmise valjusega arvustatakse. Seejuures tuntakse aga välismaalt tulevate kunstnike vastu aukartust ja avaldatakse arvustustes neile suurt lugupidamist ja heatahtlikku suhtumist. Tihti pole nad aga sugugi paremad ega küpsemad kui meie oma keskpärased kunstnikud. Või kas ei tabanud sama saatus miilitsakorjust, kui ta Eestis esines kontsertidega siis leiti, et laulja ei suutvat oma häälega erilist midagi pakkuda. Ometi leidis Suur-Ameerika, et miilitsakorjus evib haruldase hääle ja kõrvutas tundmatu lauljatari maailma parimatega. Tiivustatuna suure valsi menust kogu maailmas plaanis Metro Gold Win meier Melizza korjusega järele Krist filmid mille pealkirjaks pidi saama viiulid ja püssid ning mis pidi põhinema Ungari Robin Huudi Sandor Rossalool. Võtted pidid algama 1940. aastal ja miilitsa osaks oli mängida Rossa muslannast armsamat. Nimirolli pidi kehastama aga Metro-Golden Meyeri esiarmastaja pikka kasvu, tumedate juuste, pikkade ripsmete ja ääretult heade maneeridega Roberteilar kellele olime liitsa kurjusega ka eraelus väikene romaan. Kõik oli valmis järjekordseks triumfiks, kui vaid mõned nädalad enne võtete algust, 28. mail 1940. aastal sattus miilitsakorjus raskesse autoavariisse. Melissa Wells on meenutanud. Minu ema ja isa olid läinud ballile ühte klubisse, mille liikmed nad olid. Nad sõitsid pikki sansed, pole vaardi, juhtus õnnetus. Auto sai tabamuse just selle koha pealt, kus ema istus. Hiljem sain ma teada, et arst, kes ta haiglas vastu võttis, oli kaalunud võimalust vasak jalg amputeerida. Kuna luu oli nii mitmest kohast murdunud taibanud, kellega on tal tegu, mõistis ta, et peab tegema kõik endast oleneva, et patsient saaks kõndida kahel jalal. Ema jaoks oli see kohutav ja siis tuli tal uuesti jätkata oma karjääri. Miilitsakorjus veetis haigevoodis terve aasta. Teise maailmasõja aastatel elasime Nizza Korjus Mehhikos ja seda perioodi tema ema elust on Melissa Wells meenutanud järgmiselt. Ta alustas uuesti laulmist terve rea kontsertidega. Mehhikos näidati filmi suur valts ja pärast seda tuli ema lavale ja hakkas laulma. Alles täiskasvanuna mõistsin ma kõike seda, mida mu ema seoses selle õnnetusega läbi pidi elama. Kõik olid just näinud seda filmi filmista tantsib ning pärast seda tuleb talle peale ega kõnni veel küllaldaselt kindlalt. Ta vajas karku, kuid tal oli riietus, mis seda varjas. Inimesed armastasid teda ning vaid vähesed märkasid karkuja seda, kui aeglaselt ta kõndis. 1942. aastal tegime litsa kurjus Mehhikos kaasa ka filmis impeeriumi rüütel mille tegevus toimub õnnetu saatusega imperaator Maximiliano valitsusajal. Autoavariist põhjustatud vigastuste tagajärjel oli tema liikumine raskendatud ning keerutamised valsihelide saatel jäid veel vaid unistuseks. Miilitsa seekordne filmiroll aga ei nõudnudki erilist liikumist ning põhitähelepanu keskendus muusikanumbrite esitamisele. 1944. aasta sügisel naasis Melizza Korjus USAsse ning asus elama Los Angeleses. 22. oktoobril andis ta kaheosalise kontserdi New Yorgi kuulsas kaarnegi hoolis. Kriitika kirjutas ta on koloratuur sopran, mille sarnastama tooni kauniduse, kõrguse, täpsuse, muusikalise rütmi ja väljendusrikkuse poolest pole kuuldud sajandi algusest peale. Kontsertturnee viis lauljatari ka teistesse Ameerika linnadesse. Rontos Meipol, Lifungaardeni nimelisel areenil aplodeerib lauljad pärile 20000 kuulajat. Järgnesid menukat turneed Austraaliasse ja Uus-Meremaale ning taaskord ka Saksamaale. 1946.-le aastal tõmbasime lihtsa korjus avalikest esinemistest veidi tagasi ning jätkas plaadisalvestusi. 1968. aastal tunnistas ta ühes intervjuus. Minu lemmikuks on alati olnud helisalvestused. Just Nende kaudu tahan ma jätkata oma hääleviimist nendeni, kes soovivad seda. Kuuleta Melissa Wells on meenutanud hetke, kui 1900 viiekümnendatel aastatel külma sõja kõrgajal näidati tema emale Nõukogude liidus tehtud heliplaati tema lauludega ja öeldi, et see on ju piraatlus, kuna nad ei maksa talle sind. Aga ema jäi rahulikuks ning ütles. Ärge muretsege, las nad kuulavad mu muusikat. See toob maailma rahu. Pärast oma esimese abikaasa surma ostis miilitsakorjus endale luksusvilla Los Angelese äärelinnas 1952. aastal abielluda arst Walters hektariga ning juhtis enda Los Angeleses tegutsevat heliplaadifirmat. Veenus Ricording. Miilitsakorjuse suhted Los Angelese eestlaskonnaga olid suhteliselt jahedad, kui mitte öelda tõrjuvad. Siiski on välisi ja ajakirjanik Karin Saarsen 1973. aastal kirjutanud. Eestlastega kohtus ta pärast pikki aastaid. Möödunud aastal ühes Los Angelese eeslinna kinos toimunud suure valsi kordusetendusel kohal viibivad eestlased võtsid miilitsakorjuse vastu sooja aplausiga. Kunagine staar vestles paljudega oma kobavas võõrapärase aktsendiga eesti keeles ja meenutas isegi Eestis veedetud aastaid. Miilitsakorjus suri 26. augustil 1980. aastal Los Angeleses maetud Los Angelese Westwood võlitšid kalmistule. Lauljatari surma puhul kirjutas väliseesti muusikateadlane Astrid Kippasta. Kui eestlased on temast otanud eesti rahvuslased, on nad selles ise süüdi sest suhtumine temasse on alati olnud omakasupüüdlik. Miilitsa kurjuse tütar Melissa Wells on öelnud. Ma pole kunagi kohanud kedagi nii hea huumorimeelega kui mu ema. Talle oli loodus kinkinud võime olla 90 protsenti ajast heas tujus. Mõnikord oli ta vihane, kuid mitte kunagi viril, kust need omadused pärinesid? Ei ole teada. Kogu elu säilitas ema maaläheduse ja ta oli kõige teesklemis võimetum. Inimene, keda tean. Kui miilitsa korjuselt kunagi küsiti, et kas ta peab oma ehk liiga lühikeseks jäänud karjääri tragöödia, eks kõlas vastuseks. Ei, sest kui ma oleks veel filmides osalenud, siis ehk poleks nad tulnud nii head. Kuid nii jään ma väga salapäraseks. Vaadake, ma olen alati soovinud olla legend. Jaak Jõekallas on 2012. aastal ka välja andnud raamatu unustamatu miilitsakorjus ning saate koostas Jaak Jõekallas ja stuudios oli Triin Ella. Jaak Jõekallas. Ja helioperaator Vivika Ludvig nostalgia.