Tere, kultuurikaja stuudios on täna Pille-Riin Purje. Saate teemad. Jüri Tuulik viis Riia linna eesti kirjandust. Linnateater ja raadioteater sõlmisid koostöölepingu. Vanalinnastuudios esietendub Eduardo de Filippo kodukäijal pikemini Serbia lavastaja Eero Spriit. Iga, kes on ka septembrikuu sünnipäevalaps, sai hiljuti 50 aastaseks. Kommentaar Rakvere teatri uuslavastusest, kvartett, näituse, uudiseid Tartus ja muusika kommentaar. Head kuulamist. Stuudios on nüüd kirjanik Jüri Tuulik ja ta pajatab ühest kultuurireisist Riia linna. Loen ennast Lätilembeseks inimeseks sest omal ajal oli üleliiduline kirjanike loominguline maja. Et Läti pealinna Riia kõrval Jurmalas, kus ma viibisin mitukümmend korda juba tol ajal käisime sageli seal viibivat eesti kirjanikega külas ka Riia Eesti Seltsi üritustel. Ja samas majas, kus on eesti seltsiruumid ja raamatukogu töötab tänaseni Riia Eesti kool. Ja nüüd, kus üleliidulist loomemaja muidugi Jurmalas enam ei ole, on säilinud see tahtmine pisut kaugemate eestlastega lävida saada, kuidas neil läheb ja kuidas nad elavad ja seal on tuttavaid toredaid inimesi. Ja sel aastal just enne koolide algust tekkis minul selline nostalgiline, aga tugev tahtmine korjata viimasel ajal ilmunud eesti raamatuid ja viia need koolialguse päevaks Riia eesti kooliõpilastele. Selles koolis õpib ühtekokku praegu üle 100 õpilase ja. Ma üritasin korjata ka nii palju raamatuid, et igaüks saaks umbes ühe raamatu ja ma ei korjanud neid raamatuid. Kuidas juhtub, mitte sõprade-tuttavate käest, vaid ma pöördusin Tallinnas kirjastuste poole. Ja enda rõõmuks tuldi mulle igal pool vastu ja enamik see andis vähemalt 10 raamatut. Ja kui helistasin Tartusse ilma maa toimetuse Hando Runneli, siis järgmisel päeval sain ma juba Tallinnas Kirjanike Liidust kätte Hando Runneli poolt saadetud paki paarikümne raamatuga. Nii et need raamatut ma pakkisin ilusasti ära ja Läksin Tallinnasse bussijaama ja valmistusin juba Riia liinibussijuhtidele maksma topeltpagasi eest, aga kui nad kuulsid, millise reisiga on tegemist, siis nad muidugi karmisõnaliselt keeldusid igasugusest asuvast võtmast ja olid väga lahked ja ka sama Riia ja eestilembuse tingimused nagu minagi sel hetkel. Riias muidugi. No ütlesin kohe ülesse oma tõlgi kolleegi ja väga hea sõbranna Žīgure, kes nüüd pärast kuue seitsmeaastast diplomaadikarjääri on taas Lätimaa kodanikke, kirjutab raamatuid Lätimaast. Tema tuli minuga koosseis ka Riia Eesti kooli ja siis võeti meid väga hästi seal vastu ja tehti kohtumine õpilastega, kus siis rääkisime oma koolipõlvest ja koolide eest ja kahe rahva ja kahe keele ja kahe kultuurisuhetest ja lapsed rääkisid siis oma kooliteest ja koolide probleemidest ja paljudel neil on väga tihedad sidemed ikkagi Eestimaaga ja suvel käivad lapsed Eestimaal ja lapsed käivad siin koolinoorte laulupeol. Ja koolid on ka mitme Eesti keskkooliga tihedalt sõprussuhted. Niimoodi nägi see väike visiit välja seal reisi õnnestumise või õnnestumise eest. Kõigepealt muidugi suur tänu kõikidele kirjastustele, sest need, need koolilapsed võivad seal lugeda muinasjutte, mis on ilmunud viimastel aastatel spordiraamatuid näiteks kirjastuste olümpia, siis Eesti matel oraamatult Juhan Luiga ja teised ja Jaan Kaplinski Hando Runneli kanna pookovit kõiki väärtuslikke raamatuid, mis just viimaste aastatega on kirjastused välja andnud kirjanduslikuks uudiseks, minul oli näiteks. Väike noh, kuidas ma ütlen, episood Enn Vetemaa ristirahvaga sest kirjastus kobar, leides enda fondidest ainult ristirahva teise osa, esimene esimene osa neil ei olnud ja seal juba ära müüdud ja ma helistasin siis autorile koju, küsisin, kas sul oleks anda mulle ristirahva esimest osa, et ma tahan viia latti koolilastele eestlastele. Mõlemad ristirahvaosade enne ütles, et kahjuks on nüüd lugu selline, et autoril endalgi ei ole esimese osaga. Ma saan sind lohutada ainult selle kultuuriloolise faktiga, et ristirahva esimene osa on jumala läti keelde tõlgitud. Nii et nüüd nad peavadki inimesega teost lugema läti keeles ja teist osa eesti keeles. Ja üle kõige ma tahaksin veel tänada Eesti vabariigi haridusministeeriumit, kelle tõsimeelsel ja lahkel kaasabil see Reiska teostus. Aga kas oli mahti ka läti kirjanduselust aimu saada? Riia on küll miljonilinn, aga, aga Lätis on ka mitusada kirjanikku ja vanu totraid tuleb isegi linnavahel vastu, aga kuna Anna Žīgure oli enne diplomaadi karjääri alustamist ka Läti Kirjanike Liidu aseesimees, siis me jõudsime käia ka Läti Kirjanike liidus, sest nad on endale soetanud just kirjanike liidu uued ruumid ja käisime nende väga meeldivas ja õdusas mugavas uues kirjanikke ja kirjandusajakirju Kaaroks majas, mis asub nüüd kursu tänaval. Ja kohtasin seal enda ühte paremat kolleegi Kunnas. Brieeded, kes endiselt jätkab ka tegema dramaturgidele. Kas kuidagi on võimalik võrrelda tänast Eestit ja ütleme siis Riia kaudu tänast Lätit on midagi väga erinevat. Ma ei tea, ma püüan otsida rohkem neid ühiseid jooni ja samamoodi nagu Tallinn kogu aeg muutub ehk kaunimaks korrastatumaks. Riias on neid arhitektuurilise ajaloolise rikkus ehk veelgi rohkem, kui need taastuvad, siis pilt on teinekord veel haaravam ja panoraam. Ja läheb ka kiiresti ilusamaks ja kenamaks kisub üha rohkem jälle tagasi. Nüüd siirdume teatriradadele. Neljapäeval sõlmisid koostöölepingu raadioteater ja Linnateater kellel on plaanis aeg-ajalt teha ühislavastusi, mis kõlaksid nii eetris kui ilmuksid. Näitelavale. Esimene ühine lavastus, kuuldemängust sündinud teatriõhtu jõuab linnateatri uue kammersaali lavale 22. oktoobril. See on silla Adamsi hall mees, mis raadioteatris esietenduse maikuus. Lavastaja Eero Spriit. Osades Helene Vannari ja Väino laes. Uuslavastusest kõneleme pikemalt oktoobris. Nüüd aga helilõik lepingu sõlmimisel, mis toimus linnateatri uue kammersaali kõrval uues baaris. Enne allakirjutamist kõnelevad põlema teatrijuhid. Kõigepealt linnateatri direktor Raivo Põldma. Tegemist on minu arvates küllaltki põneva koostööga. Ma ei oleks iialgi võinud arvata, et midagi sellist võib ka veel toimuda. Mul on südamest hea meel, et näiteks väiketeater, kes kogu aeg on aastaid eksisteerinud siin Eestimaal ja nagu hiljuti välja tuli palju jama või tegelikult linnateatri või, või noorsooteater siis kokku on, et tal et noh, me oleme leidnud sellise meeldiva koostöövormi ja ma saan aru, et see koostööleping on alla kirjutatud, et seal mõningaid punkte võib tulevikus olla küll väga keeruline näitamis, vihjab seal oli vist pukis, vihjas iga-aastasele koostööle, siis ma võib-olla saastaks seda võimalikule koostööle, sest materjali helistan ikkagi küllaltki keeruline leida, mida koos aasta, aga aga igal juhul, kui midagi sellist peaks Välja ujuma nii-öelda, mida saaks nagu ka teatris lavastada, siis olge kindlasti usinad natuke märku sellepärast, et. Võib-olla jõuame pisut natuke teise materjali nii oma näitemängu agentuuri kaudu ja teil on vist omad sellised kombitsad, millega autode oma materjale otsite, siis? Tihtipeale võib juhtuda, et seal võib-olla leiab is materjali, et kuidas nüüd see kujuneb selle lavastuse saates linnateates muidugi lähitulevik. Aga ma eeldan küll, et see materjal on nii põnev, et et selle 70 inimest või 80 inimest, mis siia linnateatri uude kammersaali etendustele vaja leida on, seal leidmisega ei tohiks küll probleeme tekkida ja olgu siis lisatud ka, et see on kogu uue hoonetekompleksi esimene esietendus, teine esietendus, taevalaval seisab eeskätt siis selle aasta lõpus. Nii et tere tulemast linna Natruda majja. Jätkab raadioteatri juht Tamur Tohver. Mul on väga hea meel, et kuidagi väga loomulikult on jõutud jõutud vastastikuste võib-olla huvidele realiseerumiseni, ehk siis mõtelda audiokunsti poole pealt, esindades raadioteatrit, ütlen praegu, et audiokunsti aines suund ei ole teps mitte alati ainult eetrisse, jõule ja kodus kuulajateni, vaid, vaid on palju-palju põnevat mina võimalik läbi selle viljeleda ruumis või ütleme siis etenduse ruumis kas vabas õhus või konkreetselt lava lavalisel pool ja kuna Eesti raadio ei ole etendusasutus ja Linnateater teda on, siis meil on selles mõttes nagu väga hea meel, et, et tükati on seinal teater raadioteatri oma tiiva alla võtnud läbi selle koostööleppe, et võimaluse korral olla siis materiaalsest baasist etendusasutuseks just nimelt. Ja teisest küljest ma usun ja loodan, et see saab olema põnev edaspidi nii näitlejatele kui lavastajatega, sest lisaks tavavahenditele on siin ka audiokülg juures ja, ja see, mida me laval ei näe, seda me kuulame ja vastupidi. Raivo Põldmann, ma tahaksin küsida ikkagi veel seda üle, et mida see leping ikkagi teie arvates annab linnateatrile. Et milleks linnateatril seda vaja on. Loom. Ei saa salata, eks me omavahel arutasime ka ennem selle lepingu kirjutamist, et et kuidas seda käsitleda, seda meie koostöö praegu, et kas see on ühekordne koostöö, kus Linnateater on siis lihtsalt võtnud üle ühe teksti oma repertuaari ühe teksti, mida raadioteater on lavastanud ja linnateatris sünnib see tekst hoopis teistmoodi või on see midagi enamat. Aga me siiski leidsime, et minu arvates meil on ühiseid koostöövõimalusi arvestades seda, et et raadioteatril on ehk ikkagi suurem väljund kasvõi läbi eetriteatrihuvilisteni. Lisaks sellele lavastusele saaksime ka võib-olla raadio kaudu teavitada teatrihuvilisi ka muudest ettevõtmistest ja tegemistest, mis linnateatris aset leiavad ja teatrielu teadupärast on väga kirev, kus kus ükski päev ei sarnane eelmisele, et meil on pidevalt juhtub majas midagi põnevat, mida võiks ju teavitada, see on vast üks valdkond. Teisalt ma arvan, traadide drill on siiski läbi selle koostöö kindlasti võimalus pääseda ka palju rohkemate teatrihuviliste teadvusesse, sest millegipärast Ma arvan, et inimesed, kuulates iga päev järjejuttu raadiost või siis pühapäeviti kuuldemängu ei teavitage endale, et selle taga tegelikult seisab üks teater, kes tegelikult valmistab neid ette neid materjale ja ja, ja otsib nende esitajaid. Et tegemist on ikkagi teatrivormiga, mis Eestis on juba üle 70 aasta eksisteerinud, et noh, ehk läbi selle koostöö saab ka natukene rõhutada siis raadioteatri olemust Eestis ja ja tema väärtust. Ja ma arvan, et neid kokkupuutepunkte on veel kõike praegu ei oskagi öelda, eks tuleb meil siin lähitulevikus välja, kui me selle esietendusega ühele poole saame ja ja eks siis näeb, mis noh, kasvõi see näiteks, et kui ei oleks seda ettepanekut raadioteatri poolt tulnud, siis selles linnateatri uues kammersaalis esietendus sellel hooajal tõenäoliselt poleks olnud, sest omaloominguliste plaanidega, mis meil olid varem tehtud, ennem seda ettepanekut tegelikult see saal hõlmatud ei olnud, aga selle üle on meil väga hea meel, et me saime ka siia, teatri võib etendusse sisse tuua, nii et noh, positiivset külge mitmeid. Nii et see ikkagi on seotud ka selle linnateatrimaja avardumisega. Et siin on noh, tuleb uusi saale ja siis nii-öelda raadioteater leiab ka mingi mõttelise kohasin. Vot seda ma ei oska kommenteerida, aga varem kui meil oli üks saal raadioteatri poolt, sellist ettepanekut ei tulnud, nii et peab rõhutama, et initsiaator oli siin siiski raadioteater, kes pakkus seda linnateatrile seda võimalust, nii et vot seda ma nüüd ei tea, kas see on seotud meie uttesaalidega igal juhul mul on hea meel selle üle Raadioteatri kohta öeldakse ka nähtamatu teater. Huvitav, kuidas siis nähtamatu ja nähtav teater kokku sobivad. No vot see selgub nüüd esietendusel, aga kahtlemata ei saa kuidagi kõrvutada nii et üks on parem kui teine, minu arvates mõlemad põnevad. Raadioteatris on kindlasti palju suuremad võimalused lavastuse kas või muusikalisel kujundamisel ja ka mõningates teistes tehnilistes valdkondades, kui näiteks teatrilaval seda teha saab. Nõnda et kokku saavad lihtsalt kaks erinevat teatri vormi. Ja ma arvan, et see väljendub lõpuks ikkagi päris toreda esietendusega. Ja minu meelest üks huvitav asi on ka see, et raadio võib anda näitlejale mingi uue võimaluse. Näiteks kui teatris on ikkagi mingi väga kindel ampluaa välja kujunenud, siis hääles võib peituda hoopis hoopis vahel avaramaid võimalusi. Et võib-olla ka linnateatri näitlejad sellega võidavad. Ja no minu teada mitmed linnateatri näitlejad on ka raadioteatris esinenud ja, aga mul on tihtipeale üllatus olnud ka see, kuulates raadioteatrist mõnda etendust või siis kuuldemängu järjejutt. Et mõni näitleja, kes loeb seal väga põnevalt teksti avaneb hoopis põnevamalt ja teisest küljest, kui, kui teda on võib-olla lava pealt harjunud nägema või kuulma, niiet et igal juhul on see minu arvates üks põnev põnev teatrivormide raadioteater. Vanalinnastuudio avab täna õhtul uue hooaja statsionaaris esietendusega Eduardo de Filippo komöödiaga kodukäijad. Pärast peaproovi kõnelesin lavastaja Eero sprindiga. Eero Spriit komöödia on väga lai mõiste ja ilmselt ka sedasama Eduardo de Filippo komöödiat võiks väga erinevalt tõlgendada ja lavastada, aga millises toonis või? Või meeleolus või värvingust teie seda komöödiat näete? Tahaks, et see lugu oleks selline psühholoogiline, romantiline ja veidi nukra alatooniga komöödia. Et koomilised, situatsioonid ja, ja koomilised käigud tekivad selles loos siis erinevast maailmanägemisest, erinevate inimeste erinevast ellusuhtumisest, erinevatest uskumustest. See lugu ei ole päris selline situatsioonikomöödia, mida me tihtipeale oleme viimasel ajal harjunud nägema kus mängib eriti hoogsalt arenev tegevus ja ja tegelaskujud ajavad teineteist segamini, ajavad taga ühest uksest sisse, teisest välja, nagu öeldakse nende prantsuse situatsioonikomöödiate kohta. Eduardo de Filippo on kuidagi sügavam, ta vaatab inimesse sisse. Ja, ja see kummaline maailm, mille ta selles näitemängus on Loonunud ja inimene selles maailmas sellisena kes usub seda, mida tal on parasjagu kasulik uskuda. Siis tänu oma uskumustele, satubki com millistesse situatsioonidesse. Ja see kodukäijate pealkiri? Jah, seda küll, see tulenebki rohkem sellest, kuidas inimene maailma näeb ja mida ta usub, õigemini ebausust. Ja võiks öelda nii, et üks koomiline moment, mis jookseb läbi terve selle lavastuse on ikkagi see, et ainukene õilis hing, ainukene aus inimene, ainukene süütu tegelane, kes tõesti usub inimeste headusesse, kes usub sellesse vaimude vaimse maailma siis ka kodukäijate olemasollu, see õli, sind osutub kõigi kõigi teiste poolt ära põlata, üks, sest kõik tema ümber, kas valetavad olla, ebamoraalsed, varastavad, petavad, püüavad näida parematele, kui nad tegelikult on. Ja esimesel pilgul tundub, et ka neil on kindlasti omad õigustused. Igalühel neist on õigus elada oma elu sellisena, milliseks ta on selle elu kujutanud. Aga kui me võrdleme seda siis näitemängu peategelase paskaaveloiakoono kujuga ja tema arusaamu siga maailmast siis nad on ikkagi kõik petised. Kas see on ka natukene mõeldud kui õuduskomöödia või must komöödia siin on niisuguseid efektseid ja natukene niisuguseid külmajudinaid, toovaid kohti ka. Nojah, seda küll, seda võib-olla mitte tõsiselt. Komöödia on ta ikkagi kõikides situatsioonides ja see õuduse pildid, mis siin kujutada, et need ei maksa ka tõsiselt võtta seal rohkem ikkagi sellise atmosfääri loomise eesmärgil ja siis mõne aja pärast, kui vaataja aru saab mikspärast üks või teine tegelane sedapsi kummaliselt käitus siis kõik, mis seal laval toimub, on ka reaalloogikas põhjendatud. Ka need müstilisemaid kohad, kui siin oli juttu Prantsuse komöödias diskas itaalia komöödia ja itaalia rütmi temperament on see eesti näitlejatega keeruline saavutada seda või, või niikuinii. Me mängib oma kujutlust itaalia komöödiast. Jah ega ma itaalia komöödiaga ei ole eriti üldse tuttav, nii palju kui ma olen Itaalia filme näinud olnud küll küllaltki sõnaohtrad ja ilmselt itaallased ise samuti. Nende rääkimise kiirus ja sõnakasutus on erinev eestlased omast. Aga selle lavastuse eesmärgiks ei ole küll nüüd mängida nii, nagu oleks tegemist itaalia teatriga. Me teeme ikka teatrit omas ajas ja omadele inimestele ja ja vastavalt oleme me ka sellest teksti mahus selle pilguga üle käinud. Siit välja võtta ja nagu kontsentreeruda ikkagi sellele sisule, tähendab mis oleks huvitav meile, tänasele vaatajale siin Eestis üldinimlikud teemad, mis siin sees on? Ega need ei aegu kunagi, armastus, ausus, truudus, armukadedus, raha läbi selle majandusliku heaolu. Eks need teemad on igal ajal aktuaalsed, tänasel päeval võib teda kindlasti ühtemoodi mängida mõnekümne aasta pärast teistmoodi. Autor on ise selle tüki kirjutanud kusagil 40.-te lõpus vist 49. aastal peale sõjajärgne ülesehitus, periood, kus samuti ilmselt raha ja, ja selline majanduslik areng mängis väga olulist osa. Selles suhtes on küll ka meie praeguse aja nii-öelda majanduslik üle ülesehitusperiood mõnes mõttes sarnale räägime ka sellest näitetrupist, kes mängivad kaasa. See on huvitav näitemäng kindlasti paljudele näitlejatele siin. Sest need on väga huvitavad rollid, huvitavad karakterid mis Eduardo Filippo on loonud. Ja teadaolevalt mängis ta ju ise oma diaatoris kõiki peaosi. Ja selle näitemängu pea Osabaskaaleloiakoonot on mänginud Philly poise. Meil mängib seda rolli Egon Nuter. Tema abikaasat Mariat mängib Marika Korolev, Maria armukest Alfreedot, Tõnu Oja Alfredo naist omakorda Liina Tennosaar. Huvitav kuju on ka uksehoidja rahvaeele Väino laes. Ning vaba hing. Kas tool? Vello Janson ning nii mitmedki teised huvitavad rollid ja näitlejad astuvad selles lavastuses lavale. Te olete? Põhiliselt siiski komöödiažanris teinud, kuigi see on väga lai, laiade piiridega saanud, et kas tekib ka niisugune vilumus või võib see mõnikord saada ka natuke ohtlikuks, et on juba liiga selge, kuidas komöödia läheneda. Oi ei, seda kindlasti ei ole. Kasvõi seesama materjal, mida me siin nüüd lavale toome. Siin on ikkagi niivõrd palju võimalusi veel. Nii erinevaid komöödia, võtteid võiksin tegelikult kasutada ja väga huvitav ikkagi oleks näha, kuidas omal ajal Eduardo de Filippo mängis seda ja mulle tundub, et siin on mingisuguseid itaalia, komöödiakomöödiate, Larte ja mingisugused sellised aluspõhjad all ja võib-olla ka mingid võtted, mida On väga palju kasutanud ja kasutab tari ufo, klounaadi momendid, tummmängud, mängud, teksti taga. Need on kõik sellised võtted, mis vajavad omakorda vilumust ja ja ma arvan, et ikkagi väga palju võiks veel selle materjaliga teha. Selle materjali peal võiks teha sellist stuudiotööd ja täiesti õppetööd, mida võiks ühest stseenist välja pigistada. Tee oli teil ümmargune sünnipäev ja vist ka lavastasin umbes 50 ringis, ma arvan, juba, tuleb ära, et kas see on mingi vahekokkuvõtete tegemise hetk ka või kas on teil endal mõni lavastust enda lavastuste reas kõige olulisem või või kõige tähtsam või on see niimoodi, et see töö, mis käsilane Seda küll ei saa öelda, et et oleks midagi sellist tehtud mis enda jaoks oleks siis sellise täieliku rahulduse toonud. Ikka on selline poisikese tunne sees. On veel selline tunne, et ma praegu õpin, et olen noor lavastaja ja, ja et need suuremad ja tähtsamad tööd on ikka veel kusagil ees. Ja ma ei tea, kas on halb või hea, aga aga ega see vist päris vale ka ei ole, et et kusagil kesk-eas ikkagi hakkab see õige lavastaja iga peale mõned üksikud eredamad ja andekamad lavastajad välja arvatud, sest et ilmselt on vaja mingit elukogemust, et see mõistmist riba nagu laiali ja huvid riba laieneks ja ja sellega ilmselt laieneb ka selle publiku osa, kes on siis sinu tööst huvitatud. Kas on siiski mingi meelislaad või ma mõtlen sellele, et, et küllap teid on ikka köitnud niisugune atraktiivsem ja vaatemängulise teatritegemisega. Varem ja seda kindlasti tähendab, mulle meeldib tõesti komöödiaid lavastada. Ja mulle meeldib selline kujunditeater meeldib müstiline teater. Meeldivad kummalised atmosfäärid, meeldib absurditeater, meeldib see, et teatrietendus on, on nagu nagu tsirkus nagu, nagu kirik ühes hetkes. Igas lavastuses peab olema haarav, kui nuttev mask ja omad karjed ja omad sosinad. Ja teater ei ole ju elu. Et ma arvan, et teater on, on midagi sellist, millele ei tohi esitada selliseid nõudmisi nagu elus vaid see on mingisugune omaette protsess, täiesti, mis paneb meid võib-olla elus hoopis teisiti käituma. Ja võib-olla nii, et teater kui üks vaimse maailmailminguid tegelikult hoopis modelleerib seda elu, mitte vastupidi. Kodukäija teel häälestuseks võib veel öelda, et Egon Nuter näikse tüpaažilt itaalia komöödias täpsemini passivad kui prantsuse omasse. Et üks tegelaskujusid asub tinglikult otse keskpublikut. Et mustas kleidis Marika Korolevi ja helevalges ülikonnas Tõnu Oja vaadates tulevad meelde Sophia Loren ja Marcello Mastrianni. Eks oma silm on kuningas. Teatrimuljeid Rakvere teatri uhiuuest lavastusest kvartett, mille esietendus oli Tallinnas Draamateatri väikses saalis. Rakvere teatri õnnestunud külalisetenduste nädalale Tallinnas võib teha ühe etteheite pisi norimisena. Miks küll kaht tuli uut lavastust mängiti üheaegselt. Neljapäeva õhtu oli teatrivaba. Reedel tuli aga ohates valida üks kahest kurva kohviku ballaad suures saalis või kvartett neljale näitlejale väikses saalis. Mine valisin põgus Labshweri kvarteti Andres Lepiku lavastuse esietenduse. Seda valikut ei pea, kahetsema oli hingekosutavat vallatu ja mänguline teatri tunnike. Publik lustis näitlejatega võidu. Kui mäng saali laienes, tekkis mõnusaid lisa, et tööde näiteks oli vahva silmanurgast kiigata lisatoolil istuva Ain Lutsepp reageeringuid. Andres Lepiku kiiskavate kõver peeglitega kujundatud lavaruumis esitavad neli eriilmelist meest oma soolosid. Mängivad üksteise üle trumpamisi, intriige, dirigendi ambitsioone ja absurdini viidud kunstielu võimu vaimufragmente teadlikult veokaliselt on kokku pandud sekvartit. Kui mõelda, et osalevad Rakvere teatri direktor Indrek Saar peanäitejuht Üllar Saaremäe, parimais aastais lava Hay Eerik Ruus ning noorepoolne Tarvo Sõmer oojaa. Selline nelik võib endale lubada säravat teatrimängulist eneseparoodiat. Nõrgaks kohaks kippus pooltel osalistel Eerik kruusil ja Indrek saarel olema teksti andmise selgus diktsioon jättis kohati soovida. Ometi pole nii terav säravat, suisa deemonliku ja artistliku hoiakuga Erik Kruusi aga laval näinud. Trumbiks kahmas Ruus endale kummardamise ajal ulaka lisashow ahmides üksipäini publikovatsioone, hoides ust teiste eest kiivalt kinni. Oma sõiduvees oli mõistagi Üllar Saaremäe, kes sedalaadi nõtke võõritusega koomikas ehk rohkem kodus on kui partnerid. Tema tiirutamine suletud ringis mõjus minu jaoks tsitaadina ühest hiljutisest kvarteti sugulaslavastusest. Ingomar Vihmar Heiluts manist Ugalas. Nutikad olid teksti kohandused, kaasaega saalis ringi sebivad ja süüa mugivad mehed pajatasid publikule õhinal ajaleheplatsi, mis ilmselt hakkab etenduste käigus impro visiooniliselt muutuma. Jutuainet jätkus esietendusel Pätsist kodumaise seebika kired uue osa täitjani köitev teksti viibe juurde mõeldav teatrilooline dialoog oli lavalt kõlav nimi jaan mis Diatraalide jaoks otsemaid toomingaga seostub. Poleemiline on kvarteti soodsais vastu kajades olnud lavastuse üürike, tõsisem helistik, aega peatavad, aeglustavad või üle meelikumat meeleolu nukker, mõtlikuks käänevad viivud. Minu meelest oli selles taotluslik küsimus, mille üle me naerame või millele me oma elu raiskame, mida ja miks me õieti tsiteerime või terrigeerime päevast päeva. Meeleldi vaataks kvarteti peagi uuesti, sest esimese ja võõrus etenduse ühisnärv oli aimatav, ehkki, mida hetk edasi, seda enam hoogu mindi. Mis aga veel siis tuleb, kui tegijad oma mängust täit vabadust ja rõõmu saavad tundma. Tuuri uudiseid Tartust vahendab nüüd Hedvig Lätt. Tartus Mikkeli galeriis on avatud Jane Liivi maalide näitus. Jane Liiv on sündinud 1973. aastal Tartus. Lõpetanud Tartu kunstikooli ja Tartu ülikooli maaliosakonna näitustel esineb Jane Liiv alates 1900. 95.-st aastast. Oma uut näitust tutvustab kunstnik Jane Liiv. Osad pildid on kahtlemata mälestused sellesuvisest, Itaalia reisist. Ja paari pildi nimeks ongi Itaalia maastik või Toskaana maastik. Kuna mul lihtsalt jäid meelde sealsed võrratud küpressid ja sealne loodus. Ma ei ole püüdnud seda loodust täpselt edasi anda, vaid olendada oma mõtetes muutnud, pannud teisi värve, aga üldiselt on siiski need jah, mälestused sellesuvisest, reisist, osad tööd on aga täiesti abstraktsed ja need on lihtsalt niisugused minu visioonid erinevatest elamustest ja tunnetest. Ja, ja ma leian, et need tööd sobivad päris hästi kokku üheks selliseks väikeseks ja võib-olla natuke intiimseks näituseks, milline pilt kajastab, millist elamust, selline roosakates punakatestoonides töö, selle nimi ongi mälestused ja seal on niimoodi hästi mitme kihiliselt mul värvi peale kantud ja need ongi mälestused erinevatest looduselamustest, mis ma olen sellel suvel näinud sealt nagu kumaks läbi mõned puud ja taimed ja samas nagu ei ole ka nii et iga vaataja võib seal ise midagi välja lugeda. Mikkeli galeriis avatud näitusel on välja pandud ülekümne Jane Liivi maali ja näitus jääb avatuks septembrikuu lõpuni. Alates järgmisest nädalast kuni kolmanda oktoobrini toimub Eesti Rahva Muuseumis kooli nädal. Räägitakse, millal ehitati esimene koolimaja ja mismoodi see välja nägi, avatakse ka kooliteemaline näitus. Koolinädalat tutvustab ürituse peakorraldaja Marge Värv. Programm, mida me lastele pakume, on tegelikult peaaegu samasugune ainult natukene täiendatud võrreldes eelmise aastaga, sest kogu see asi sai ju alguse juba aasta tagasi, kui orig, näitus oh kooliaeg, oh kooliaeg. Ja nüüd me jätkame sealt ja, ja sellega on meie aastaringi siin näitusemajas tulnud jälle üks uus programm. Lisaks kalendri tähtpäevadele me alustame nüüd siis ka kooli. Septembrikuus, kuigi vana kool algas tavaliselt oktoobri keskel, tähendab see vana kool, millest me siin alustame lastega rääkimist üldse. Aga ootame me siia just eelkõige koolilapsi ja kuuliklasse, kuigi laupäeviti pühapäeviti võiksid tulla siiski kaob pered, see tähendab emad-isad, vanaemad-vanaisad koos lastega, sest ma arvan, et just neil inimestel on midagi enamat öelda oma lastele või lastelastele nende asjade kohta, mis, mida siin näha saab. Aga näha saab siin päris paljud ja ka ise katsuda. Nii me selle programmi oleme teinud. Ja ma näiteks küsiksin kohe sinu käest, et mis sa arvad või kas sa tead, mis värvi on Crichel, mina vastaksin valge ja ime küll, see Grifele ei ole valget värvi, kuigi teeb valge juti tumedale tahvlile. Ja muidugi Grifele tahvel on midagi nii kauged, mida me teame ainult kas kevadest või teistest koolijuttudest. Aga, ja seda, mis pidi näiteks sulepead käes, hoitakse seda Pisapsid teada ja, ja, ja praegusele koolilapsele on see huvitav. Sest praegu oinad intenbin selle asemel ja nüüd, kui lähemalt konkreetsemalt rääkida, siis ootame, et meile helistatakse ette need, kes need kooliklassid, kes on huvitatud siia programmile tulemisest. Ja meie programm kestab kolmapäevast reedeni kaks korda päevas kell 12 ja kell 14. Programmi kestvus on umbes poolteist tundi. Ja eelregistreerimine on vajalik telefonil neli kaks üks kolm üks üks ja tahaksime kindlasti ka teada, kui vanad need lapsed on, kes siia tulevad, sest eelkõige on programm muidugi suunatud nooremale koolieale. Aga kui me teame, et siia tuleb ka gümnaasiumiaste, siis me lihtsalt teeme vastava programmi. Ja laupäeval, pühapäeval on kell 13, kui siis võiksid tulla vanemad koos lastega. Ja see kooliprogramm kestab kuni kolmanda oktoobrini, see tähendab 22.-st septembrist kuni kolmanda oktoobrini kahe nädala vältel on võimalik siis Eesti Rahva muuseumi näitusemajas Kuperjanov või üheksa selles programmis osaleda, aga kes on need toredad giidid, kes viivad läbi seda programmi? Ikka needsamad, kes tavaliselt see selles majas lastega tegutsevad, mina olen Marge ja samuti Pähe läbib programmiga virve ja meil on võimalus ka venelastele sedasama programmi tutvustada. Nii et tere tulemast järgmisel ja ülejärgmisel nädalal Eesti Rahva muuseumisse osalema koolinädalal. Saate lõpuks Ivalo Randalu muusika kommentaar. Kontserdielu on paisunud jälle tavakohaselt tihedaks, nii et täna me kaugemale ettepoole kui nädala jagu ei jõua vaadata. Roberto Loretti tegemised on teile teada, julgustuseks võib öelda, et tema kontserdile hom Estonias pileteid veel jätkub. Piirilinnades, Valgas ja Valkas viiakse teisipäevast neljapäevani läbi muusika festival üleaedsed ja algab see teisipäeval kell 17 ülimalt sümboolse üritusega. Ei tea, kas kusagil mujal maailmas on üle piiri veel niiviisi vastastikku muusikaliselt hõigutud, kui nüüd see saab olema, kuid nõnda nüüd tehakse, et ühel pool mängib Riia, teiselt poolt Tallinna saksofonikvartett det mõistagi vastastikku vaheldumisi täpne kohamäärus. See on varasemaga välja kuulutatust parandusega. Nagu mitmed muudki aja ja kohamäärused, mida nüüd esitada. Avasündmus toimub teises piiripunktis raja tänaval. Olgu rõhutatud, et niisugune heliline ühes olek on kindlasti meeli üledavam, kui seista piirijõel, jalad harkis, et olla korraga nii Läti kui Eestimaal. Ma lihtsalt tean ühte meest, kes poisipõlves nii tegi. Ja piiri seal on niimoodi ka nüüd kergem. Üle piiri aga tuleb samuti minna, sest samal õhtul mängib valk ka muusikakoolis. Hiljutine Läti ime elab Ps kolmest õekesest neiuks sirgunud ja kõige edukam viiuldaja neist Baibaski riide. Nad on muide need väiksed käinud omal ajal Eestis siin aastat kolm-neli-viis tagasi. Kolmapäeval kell 17 esineb valk ka Jaani kirikus ja ka lätlastel on seal Jaani kirik. Esineb meie ansambel rontellus. Õhtul Valga jaanis, Norra ansambel Nordic Hoissis esitatakse Monde Verdid marti nuudia, stseen hammari. Neljapäeval kell 17 mängib Valga linnamuuseumis neidudest koosnev läti keelpillikvartett kapriise ning samal õhtul lõpetab festivali Valka kultuurikeskuses orkester riigas kamar muusikat. Dirigeerib Normundas Šmee. Norralaste Nordicu Hoissis tuleb ikka põhja poole ka neljapäeval lauldakse Tartu Ülikooli aulasse reedel Estonias. Nende üritustega tehakse algust Põhjamaade pall. Noorte muusikute vahetusprojektiga, Nordic talents. Osalejat võiks kontserdiorganisatsioonid kõrval veel Rootsist meilt jah Lätist. Meid esindab pianist Age Juurikas. Ansambel Nordic võissis kavas vee kasvasse. Ansambel kasvas välja Norra muusikaakadeemiast sünniaastaks 1909 kuus. Osaletud on edenberi vestil ja käidud isegi Lõuna-Aafrikas. Nüüd aga pange tähele, mitte neljapäeval, vaid kesknädalal on ERSO kontsert Estonias. Soliston vana tuttav oboe-ist Toomas intermiile Saksamaalt dirigeerib Rolf Gupta Norrast ja Kawasonilti PC Fauli pärast lõunat Richard Straussi oboekontsert ning mentertzeni sümfoonia number neli. Üks kena populaarne kava iseäranis noor rahvale. Ning veel kolmapäeval Nigulistes ja neljapäeval jõhvi kirikus esineb Marko kõlari juhitud ansambel heinavanker. Esitatakse eesti vaimuliku rahvalaulu ja Lääne-Eestisse, kus kunagi poolsalaja alustati, lähevad Hortuslased, seekord siis aga mitte sakraal, vaid vallatu ilmaliku muusikaga. Neljapäeval kell 18 pakutakse Reigi kirikus ja reedel kell 17 kullamaa kirikus sügispidu õukonnas. Tseremooniameistriks on ikka väsimatu Andres Mustonen. Tänase kultuurikaja seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje jälle kuulmiseni.