Tere tänase saate põhiteemad on teater ja kunst. Ilmus Mati Undi näitemänguraamat huntluts, esietenduse hall mees linnateatris. Salaaed Pärnu Endlas, inglise popkunstnik Allen Johnson galeriis vaal, ideenäitus Pallase 80.-ks aastapäevaks Tartu kunstimajas ja näituseuudiseid Eesti Rahva muuseumist. Lõpuks tavakohane kontserdi kommentaar. Stuudios on Pille-Riin Purje. Mööduva sajandi algus ja lõpp, seega luts ja hunt. Ulatavad vahetult enne maailma lõppu sõbrakäe selles raamatus mehed, kelle sünnikohtadel on 13 kilomeetrit ehk kuraditosin vahet tekitavad ühinedes kaar valguse. Ja see äsjailmunud raamat on huntluts Mati Undi kolm lavateksti Oskar Lutsu motiividel koos saatesõnadega täna õhta viskame lutsu, post suda Thorne draama, inimesed saunalaval ja monoloog. Oskar teos on Vooremaa keelepruugis. Paar küsimust autorile. Mati Unt kui tähtis nüüd see on, et niisugused lavatekstid ka raamatukaante vahele saavad? Tänapäeval võib-olla raamatuid suurt ei osteta, Lasse tiraaž on suhteliselt väike ja ma ei tea, kui väike ta on. Ma ei usu, et on alla 1000 ehk kindlasti. Aga see oli kahtlemata mingi jonni asi, ma tahtsin, et sellest võrdlemisi pikast perioodist mu elus jääks mingisugune jälg ja noh, mind eriti ei huvita, kas seda keegi ostab või mitte. Kuna ma teadsin ka, et see esimene suur etendus nagu kaob võttu lehtede kadus juba noh kevadel ja siis ma hakkasin mõtlema, et ma annaks raamatu ka välja, et mine tea, äkki keegi tunneb selle vastu huvi. Nii et niisugune katseteated, mis on teatavasti tuulde kirjutatud, mingi pisi pos protsent sellest jäädvustada. Kuidas saab Joosep Tootsiste, Georg Daniel, kiiresti need üldmõisted või kokku kirjutatud Joosep Toots ekkivad 20-l kiirdesse, kas see tuleb kuidagi iseenesest või on see keeruline ka, avaldavad nad vastu vanu ka sellele? Ei avalda ma tunnen Lutsuga tegelikult, et noh, päris suurt lähedust tähendab ma olen muidugi imeselge see, et ma olen natuke haritum, kui luts läheb, luts ei olnud ka mingi lihtne kuju. On näiteks nüüd selles uues näidendis võib kuulda juba Tootsi ja kiire esituses allu ja Teele stseeni tuisu käes. Tegelikult noh, kui ma ei nüüd ei lõpetaks või oleks ära tüdinenud noh, mis on ka loomulik, siis ma oleks valmis asetama ükskõik mis tekste. Ükskõik mis tegelase suhu, aga noh, kes seda ikka tahab näha, ma võiks tõsta veel Tõnissoni suhu jube tekste või ütleme noh, kus lapitekste laulis suhu, aga palju võib palju või, ja seal raamatus ma ei jõudnud veel lugeda, aga sinna on lisatud väljukas monoloog. Horoskoop on ilmunud kõlagi juba möödunud aastal Loomingus, aga ma tegin seda täiesti ümber, aga see on niisugune noh, niisugune täiesti Nakooda tekst või mis, mis täiesti absoluutselt, ilma ütlemata, kes räägib, noh veel kohtan musikaalselt neid motiive ja lauseid läbi, aga juba absoluutselt teise sellekule silmad ilma tegelastelt ütleksime nii. Aga võibolla võibolla mingi hetke pärast jälle ringiga? Ei tea, tähendab noh ma ise arvestan seda, et ütleme, ega ma nüüd päris punu õel või Bergman ka ei ole, ega ma ei tea, kas ma noh, 80. eluaastani olen sihukeses tippvormis, tähendab, mine tea, muidugi äkki mingis täielikus hulluses kuskil senises hulluses tekitas mõtte uuesti, aga praegu küll ma arvan, et seekord. Aga kas niisugust asja võiks ka kujutleda ette, et keegi teine võtab kunagi selle teksti ja lavastab seda siis ta peaks ise valima sealt, mis ta tahab ja, ja noh, ma ei ole iial olnud ammukkade oma tekstide käitlemise üle. Kui näiteks keegi loovuks 100 aasta pärast leiab, et väga naljakas asi olla Siploni tunnelist leitud, ma viitan siin Tuglase novellile viimne tervitus, siis, siis tundub huvitav. Last teeb. Eile esietendus linnateatri kammersaalis silla Adamsi hall mees. Esmakordne ühistöö raadioteatriga. Kuidas kuuldemängust lava tükk kujunes, kõnelevad osalised Helene Vannari ja Väino laes. See idee vist küpses nagu meil kõigil korraga et kuna materjal tundus meile nagu huvitav ja, ja hästi aktuaarnedel, meie on vist leniga, oleme sellises eas, kus lapsed hakkavad murdeeast välja minema, et sellised tuttavad probleemidelt. Minule isiklikult tundus tahtmine, et süüvida endasse, mõelda, milles on need probleemid, mis tekivad sel ajal ja kes ma ise olen ja ja siis selle tulemusena nagu mõtlesime, et kahju oleks loobuda. Aga ta on nii hästi kirjutatud, inimlikult kirjutatud, ta puudutab, vähemalt puudutas meikel igat ühte, kui me olime seda lugenud ja kui see tõesti sai valmis kuulda, et ma mäletan, tekkis nüüd väike nukker tunne isegi kuidagi lause käis kuskilt läbi. Siis kui linna poole sõitsime, sealt raadiomajast, et oleks võinud ju ka laval teha ja ju siis sealt, see jäi lavastele kõrvaga edasi, juba tegutses lavastaja ise. Kui palju neid juba kuuldemängu tehes said need kujututavaks rollid selgeks ja kui palju oli nüüd uut avastamist siin lavaproovides? Muidugi kuuldemängu ettevalmistusperiood on lühike tahes või tahtmata, seal on paljud paljud asjad kahe silma vahele, mida me nüüd alles tehes avastasime ja ja tähendab, kuuldes seda materjali ka siis see oli nagu võib-olla niisuguseks heaks õppetunniks, et mismoodi teha teistmoodi, mitte hakata intonatsiooni seal korduma. Ma ütleks ka, et ma selles mõttes eilsele tehtuga rahul, et vaatasin, et jah, et kõik need suured tõusud ja ja traagika ja, ja niisugused raskelt mängitavad asjad minu meelest normaalselt täiesti välja tulnud ja hakkama saadud just pisi pisi nüanssides oli niukesi asju, mida need võiks natukene muuta. Kas teie jaoks on raadioteatril mingeid eeliseid ka selle nähtava või näitelava teatri eeskuju? Milliseid mina ei tea, ma tundsin ennast raadios väga hästi ja see, see mikrofon seal ees oli ja no ma leian, et ilma igasuguse vaevata sain selle õige tunde kätte, seda tunde pealt seda asja teha, et see, see oli kõik oli ideaalne ja väga ideaalne töötajad kõik sealgi. Külliki Valdma, kellega me koos töötasime, kõik see kõik kõik oli soodus selleks, et seda kuuldemängu hästi tehaga. Aga ma olen mõelnud, et minul on midagi niisugust, et et nii nagu mul tihti seal lugedes saan rolli kätte, ma olen tähele pannud ja justkui tundub, et enam polegi midagi probleeme, kuid tegema hakatakse, siis tekivad alles raskused, midagi on, mul on mul sellist, mulle vist istuks tõesti kuuldemänguteater. Raadioteatris on see mikrofoniga üksi olekuid, mikrofoni ees olek ja nüüd siin kammersaalis ilmselt publik tuleb väga lähedal, et kuidas seda võrrelda, kas raadiost tuleb see publik endale välja mõelda ja teatrisse publik ära unustada vä? Ei tea, raadios mõelnudki publikut, liidi andiivne olek tõesti, et sa võisid olla nagu sa tahad. Aga täna oli siis nagu see esimene proov, kus oli ikka saalikenemil täis ja inimesed istusid. Mulle väga meeldis see, et et ma ei näinud inimesega nende nägusid, ma ei vaata kunagi, ükskõik kui lähedane, mina ei vaata neile otsa, ma ei tea kunagi, kes saalis istub, ma tahtlikult ei vaata. See, kui me, kui me suudame teha nii, et meil on mugav, siis me oleme vist leidnud endale õige mängukoha ja ja ma arvan, ma loodan, tahan väga loota, et meie mõtted on õiges suunas liikumas. No siin selgus, et teatrilaval teie kahekesi koos ei olegi mänginud, kuidas te nüüd teineteise meelest sobite abi kaasadeks selles tükis juba kaua koos elanud paariks? Mina arvan, et sobime küll. Sellepärast et ma nii arvan, kama külmalt kõrvalt vaadates kaalutlev, et me mõlemad sobinnova rollidesse ja see juba paneb meid omavahel sobima. Minu meelest Väino, nii soe ja inimlik inimene, mulle väga meeldib. Kuidas ta teeb oma roll. No ma arvan, et antud situatsioonis peaks, peaksime sobima küll. Kuidas linnateatrimaja ja see uus saal tundub just nüüd külalisnäitlejana? Ma arvan, et muidugi on ju väga ilus ja siin ei saa midagi vastu vaielda. Ainult kadeduseuss. On hinges, loodan, et äkki meil tuleb samasugune maja tähendab üheteistsugune vähena üllatavam kidel. Mina ütlesin ka, et see ruum on nii kena ja armas ja ja kui me alustasime proove, siis olite nagu kunstnikul juba ka kohe oligi nagu dekoratsioon ja kõik olemas, kõik sündis nii kiiresti ja see oli nii ilus ja nii sobiv, et et nihuke tunne tekkis, et noh, juba nii paljud inimesed on näinud vaeva selle ürituse nimel, et, et ei tohi alt vedada. Ma arvan ka, et see lavastustrupp, kes meil oli seal, et on hingega asja juures ja noh, ütleme nii, et oli meeldiv koostöö Halli mehe lavastaja on Eero Spriit, kunstnik Gustav-Agu püüman, helikujundajad Külliki Valdma ja Marge-Ly Rookäär, räägib Eero Spriit. Teatrilavastuse tegemise ajal ja kindlasti me leidsime uusi loogikaid ja uusi sisemisi põhjendusi mõningate lõikude mängimiseks ja, ja kindlasti on ka lavastus sisemise struktuuri poolest muutunud võrreldes kuuldemänguga. Aga meil on ilmselt mõningaid varuvariante, niiet vaste etten, tusetti hakkab varieerumist. No siin selgus, et teatrilaval Helene Vannari ja Väino laes ei olegi koos mänginud, kas need näitlejad nüüd kuidagi selgusid kohe seda teksti lugedes või või kuidas see valik tekkis ja see paaris? Ja see on esimene valik mis mul siis peas jooksis, nii mooduja kolama mõlema näitlejaga olen enne ikkagi aastate jooksul pisteliselt koos töötanud ja, ja lavastanud, ja, ja ma tean, et nendes inimestes on selliseid varjatuid tahke nii-öelda nende hingemaa ja, ja, ja mängu alused on märksa avaramad, kui võib-olla viimaste aastate jooksul on neid näitlejaid kasutatud ja ja väga oluline on ju ka see, et näitlejaga, kellega töötad, on just sellel eluperioodil sellises tsüklis, et ta parasjagu on jälle uuesti teatrisse armunud, tahab teatreid jälle teha, tahab ise areneda ja otsida uusi võimalusi, aegajalt näitlejad väsivad ära ja kuidagi vajavad laadimisaega, siis sellel perioodil on näitlejatega nagu raske midagi uut avastada, temas eneses. Aga leni ja Väino on praegu sellises taaspuhkemise heas. No see hall mees oli teie jaoks esimene lavastus raadioteatris. Mis nüüd selles, kui seda tagasi mõelda, kuuldemängu lavastamist, mis selles oli kõige avastuslikum muidugi huvitavam. Heino kuuldemängu tegemine on üldse väga huvitav ja minu jaoks on just huvitav selle juures see, mis kuuldemängu puhul ongi, et, et kujutluspilt ja atmosfäärid ja, ja tegevused ja kõik, mis juhtub loos, et see tuleb edasi anda läbi helide, et otsida mingite valgusteid temperatuuride atmosfäärile sisemiste rütmide ja kõige selle närvilisuse või vastupidi, malbuse edasiandmiseks, helisid, mis seda väljendavad, noh, see on kõige huvitavam seda niimoodi ühistööna on välja kuulutatud, kas siis on mingi kuuldemängulisus olemas ka selles teatri lavastuses või on midagi teistmoodi kui tavalises lavastuses ja on ikka siia teatri lavastus? Tegime spetsiaalselt veel, lindistasime kuuldepildikesi siin lavastuse alguses. Ma ka lavastuse jooksul me kuuleme sisemonolooge, kuuleme uusi tegelasi rääkimas, keda üldse kuuldemängus ei olnudki ja teisi Helifoone ikkagi otsisime neid neid vahendeid, et saaks kuuldemänguvõimalusi kasutades rikastuda, siis veel ka lavavarianti. Et samamoodi nagu nähtavaks tehtud kuuldemäng selles mõttes. No tahaks küll, et see nii on, kuuldemängu juures muidugi saab väga täpseks ajada seda, et lusikas kukub, alustas selle just kahe sõnavahelises pausis ja seda saab tehniliselt pärast tõsta ja nihutada ja nii täpselt mängida. Laval on küllaltki raske, aga me oleme püüdnud seda, et ka kaugenevad sammud kestavad nii kaua ajust, kui nad peavad kestma ja pestavate tasside klõbin kõrvalruumist on õige tugevusega, kui näitleja ees laval parasjagu teksti annab. Täna õhtul on esietendus Pärnus Endla teatris jätkab Viktor Kaarneem. Pärnu teatri Endla käesoleva aasta hooaeg algas juba üheksandal oktoobril, täna aga jõuab Endla lavale hooaja esimene uuslavastus. Selleks on koguperemuusikal salaaed, mille on lavale seadnud Aare Laanemets. Francis pöörete ööd. Seal niisamanimeline romaan on kättesaadav ka eesti keeles. Diana maakon on selle kirjutanud muusikaliks, eesti keelde tõlkis näidendi Anu lamp. Muusikalis Salaaed tutvustab lavastaja Aare Laanemets. Tegu on Dajana Morgani muusikaliga, mille muusika autoriks on diivan. Võit ja lugu on kahest lapsest. Meie oleme määratlenud 11 eluaastaga, kuigi autor annab natuke vabamad käed, võivad olla ka nooremad, võivad olla ka pisut vanemad ja need on 11 niisuguse keerulise elusaatusega poiss ja tüdruk, nad on omavahel siis täditütar ja onupoeg ja nad saavad saatuse tahtel kokku, mõlemad on meeletud egoistid ja lugu. Iseenesest on siis nende nisu, sest ümberkujunemisest, kui nad hakkavad märkama ka teisi inimesi ja teiste inimeste muresid enda ümber ja see kõik toimub tänu sõprade kaasabile, kui nad hakkavad tegelema, noh, ütleme siis laias laastus moodusega iluga hakkavad seda märkama ja tänu sellele nad siis kasvavad niiviisi ümber. Lugu on ilus ja ma arvan, et, et lastele ka pisut õpetlik ja mõtlemapanev, et mitte nemad üksi ei ole maailma naba, vaid eksisteerib peale nende endi veel nende ümber väga toredaid inimesi, kellega peaks arvestama, kas etendust teha lastele on kuidagi teisem, keerulisem teete, et seda hea meelega, mina ei tea, kui hea meelega teised seda teevad välja natuke, keegi ei näidata seda vastumeelselt, teeksid, mina teen teda nagu, nagu tavalist etendustel, ma ei tahaks alahinnata lapsi või karta, et nad ei saa millestki aru. Ega siin mingit erilist filosoofiat sees ei ole, aga need tõed ja mõtted, mis siin on, on neile täiesti arusaadavad. Noh üks vanus võtab seda ühtemoodi, teine teistmoodi vastavalt oma oma kogemustele ja olemasolevale arvukusele juba, aga segaseks siin neile küll midagi, kes on selles etenduses kastagivad, sest draamanäitlejad teevad ka laulma, eks, näitlejate koosseis saigi selle järgi valitud, kes on ka vokaalselt võimelisem või vähemvõimelisem ja selle tarvis sai kaasatud ka Heli Vahing Vanemuises teda õpetaks näitlejad, laulmisest, näitlejad. Kui ei tegele IGA PÄEV vokaaliga, kuigi noh, peaks tegelikult peaks, sest meil on praegu, eks ole, üks muusikale on, on Irma on kavas, nüüd tuleb salaaed ja kuulda on, et ka järgmisel hooajal tehaksegi muusikat, mis teha, kui publiku nõua, siis tulebki sellega tegeleda, aga selles tänases koosseisus, siis kes meil välja tuleb, on Liisa iibel peaosas mängib siis meri lennukeid ja temale siis liituvad Raido Keskküla niisuguse looduse lapsena, kes tajub ennast ümbritsevat ja siis vastaspool meerile on siis Tõnno linnas Colin Craven veel teevad kaasa liidedre siis noor näitleja Andres Karu, Sepo Seeman, Piret Lauri maa, ja mis seal salata, ised on ka kaasa lööma olude sunnil. Muusikalis on palju ka liikumist, kes on liikumised seadnud. Liikumist on tõesti palju, sest praktiliselt kõik muusikanumbreid, neid jätkub siin algusest lõpuni. Liikumison teinud Siiri savila, see on tema esimene töö üldse teatris, ta on lõpetanud Viljandi tuurid kolledži möödunud kevadel. Ma olen temaga üldiselt rahul ja temast võib asja saada. Tants on palju stepptantsu, kasutame näitlejatele küllalt suur pähkel, noh, üks asi on laulda, kaks jalga maas, teine asi on samal ajal liikuda ja kõige raskemaks teeb selle veel see, et sul ei ole selleks numbriks ettevalmistust, vaid sa pead minema stseenist otse sekunditki kaotamata. Ta kohe muusikasse sisse. See on see, mis teeb asja keeruliseks. Meil ongi veel üks persoon lavale toodud ja see on nii-öelda kapellmeister Tõnu Reinu kehastuses, ta teeb süntesaatoriga, põhjad on sisse mängitud, aga, aga ta mängib kogu aeg ise kaasa ja ta kujundab etendusega käigus tegelikult kõike otse mõne koha peal ka võimendab natukene stseeni ja kõik seni üleminekut, need, need katab tema siinsamas ja praegu lava etendus on mõeldud lastele. Kas vanemad võivad ka kaasa tulla siia teatrisaali, see koguperemuusikal mulle see termin eriti ei meeldi, see on üldse mitte midagi, peaaegu see on nagu ma ei tea. Tort tassist on küll lastele, aga me oleme ta küll niiviisi teinud, et kui see lapsevanem tuleb, kaasaga igav küll ei hakka, sest küllap tema võtab pooli asju huumoriga ja, ja need, kellel on lapsed olnud, teavad ise, milliste ise loomadega nad on, kui nad hakkavad enda eest siin maamuna peal võitlema ja üritavad oma mina maksma panna, aga on ka täiskasvanute vahelises suhted on päris huvitavad ja paigas ja Ta on tegelikult oma olemuselt niisugune tõsimeelne küll kauni lõbuga, aga siin sees on, on, mida jälgida. Kas see lavastus on esimene muusikal, mis teil teha tuleb. Kui arvestada, et möödunud aastal ma lavastasin Rakveres Pipi Pikksuka, siis nafta on ka peaaegu juba muusikal, seal on, on ka väga palju laulunumbreid ja tants oli sees, annan ligilähedane, siis ma võin öelda, teine. On rõõmustav, et Endla teater on sel hooajal rohkem tähelepanu pööranud lastele ja noortele. Enne uut aastat on Pärnu teatril veel kavas välja tuua teatri väikeses saalis lastele jõulunäidend, mille kirjutab kokku Endla dramaturg Ivar Põllu. Praegu on töös Islandi autori Arni Ibseni näidend taevariik, mille lavastab ken keerdkultuuriga. Kõneleme kujutavast kunstist Allen Jonesi näitus galeriis vaal Eha Komissarovi usutleb maris Johannes. Mahlas näidatakse klassikat, meie jaoks on see klassika, mõnes mõttes veel tundmatu, maailmakunstis kindlasti mitte. Eha Komissarov, kas see, et näitus on praegu siin väljas, on ta siis nagu meil rohkem aitamistund või on see selleks puhuks, et meie järjel olevad kunstitarbijad saaks endale väärt graafikat koju? Nii ühte kui teist? No ma täitsin väikse korrektuuri, valas näideldakse klassikut tema alguaegadest ja, ja põhirõhk on tema praegusel loomingul. Ja popkunst on esimene selline laene kaasaegne kunstistiil, milles juba siis Nõukogude Eestis kaasa räägiti. Abstraktsionism ajal oli meil siin sügav stalinism, aga popkunstist juba võeti kaasaegsetele osa. Ja see oli väga tähtis samm Eesti kunsti Chiviliseerimiseks niisuguste nõukogude mallidest lahti saamiseks. Ja ta on siiamaani kahtlemata seda kunstnikku põlvkonda mõjutanud, kes selles osales. Aga see kunstnike põlvkond oli võimasta, valitses siin seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel ja mitmed on kaheksakümnendatel oma tähtsus suutnud tõestada. Nii et see on tükikene meie kultuurist popkunst. Aga loomulikult meie popkunst on midagi muud, kui ta seal näiteks Inglismaal või Ameerikas. Ja mulle väga meeldis see mõte, et nüüd nagu siis võrdlust ka kohale tuua ja reeglina sellised kunstinäitused on erakordselt kallid, need väga suured kindlustushinnad. Muuseum näiteks ei saagi endal sellist näitust lubada, aga sellisena saalikene nagu vaal ta siis jaksab need hinnad kinni maksta selle väheste tööde ulatuses ja, ja noh, mees on ikkagi kohal. Siinkohal ma tahaksin Allan seonserennost tänada, kes käis ka Tallinnas ja kellel on, see näitus, mõeldakse, lõbustas, aga siselduk huvitas ja mõisteid me saime Soomest, aga tema soomemäed seal galeriist kaifarplummilt, kuid no kuna mul oli väga südamel ikkagi see autentne popkunstiminevik, siis ta oli nii kena mees ja saatis siis selle mineviku Londonist oma kodunt siia. Nii et ma ütleksin, et selle näituse on ikkagi täiesti kujundanud ja läbi mõelnud ja koostanud alantsioon sihilikult Eestimaa jaoks. Ja võib-olla oleks need hea veel pisut iseloomustada skaalat, kus mis masti mees ta on või kus ta asub selles popkunstiilmas ja siin on niuksed, sellised märksõnad tulevad kahekäiku popkunstiajaloost nimelt popkunst ei ole ainult puhtalt ameeriklaste välja mõeldud asi, vaid isegi enne ameeriklasi tekkis ta ilminguna Euroopas, Prantsusmaal, Inglismaal ja Itaalias. Mitmel pool tekkisid sellised popaktiviteediga mõtlejad üksteisest täiesti sõltumatult sealjuures. Ja Euroopa popis vast kõige enam hinnatakse inglise pappi Suurbritannia pappi sest juba viiekümnendatel hakkasid seal kunstnikud tööle klaaside ja asson plaasidega. Nüüd Inglise Bobby niisugune raske Kaardivägi ilmus välja 50.-te lõpul. Ja see oli selline väikene üliõpilasrühm Londoni kuninglikus kolledžis kursusekaaslased, siis ons Kitay ja hiljem maailma kuulsaks Megan nimeks tõusnute haakni. Ja peale nende skandaalset popkunstinäitust paluti neil koolist lahkuda, ei võtnud need inglased ametlik kunst sugugi seda niisugust uut massikultuuri. Frismetel püherdavad kunsti nägemust omaks kuid rendina tõusis ta väga kiiresti tähelepanu keskmesse ja 60.-te keskpaigaks oli popkunst kahtlemata suurim kuumim kalleim tähtsaim nimi maailmakunstis üldse. Ja inglise popkunstnikud siis olid väga edukad koos USA pappkunstnikega Rosenberg, Warhol. USAl oli muidugi kohutavalt palju enam raha, esiletuleku kanaleid, ostukanaleid ja kahtlemata see maailma dominandiks number üks tõusis USA popkunst, kuid kunstiajaloos on briti popi oma koht ja briti popkunstnik väga hinnati nendeks Allanzounski. On palju aastaid elust veetnud nagu Hognigi Ühendriikides läänerannikul taan, õpetanud seal kõrgkoolides ja töötanud kunstnikuna ja kui ta isiklikult armastab Pat ja naaseb sinna alati tagasi, nii et ta on ikkagi põhiliselt Euroopa mees, aga ta on ennekõike tuntud maaliana. Ja see on tema, võib-olla niisugune konservatiivsem osa tema maalikeel nagu põhineb kohe algusest peale sellele, et ta parodeerib, kasutab ära 50.-te massikultuuri, eriti lamuuri, kultuurisümboleid, iidoleid ja ja tema firmamärk on siis lõputuna näiva naise jalad kaunites kingades või suks saabastes. Nüüd meie näituse juurde tagasi tulles. Meil on siin graafika, kuid graafika põhimõtteliselt kasutab ja arendab edasi alandioonzi maalide teemasid. Ma arvan, siin täiesti kohad. Siin Viive Tolli, graafikatehnikate suure ekspert, vaatas tükk aega neid töid ja ütles kaks sõna. Kaks hinnangut, et erakordne joonistusoskus, täiesti nõus. Pildid on joonistusele rajatud, väga dünaamilised, siin süžeed keerulised ja, ja tõesti, iga ruut ruutsentimeeter on nagu joonistuslikult väga hästi paigas. Ja teiseks erakordselt maaliliselt mõtlev graafik, tavaliselt maalija graafik ei pea kohtuma, graafikud on kuivemad, joonistuslikumad, aga naha kui ka maailmanimega maalijad on graafikasse läinud, on meil siinsamas, haaras ta peaosas jälle näide olemas, nad toovad graafikasse täiesti uue kvaliteedi, tõesti värvib võimuka vaba niisuguse maal ja mõtlemise ja see näeb kohutavalt tore välja. Vot see on see kohta, ma leidsin hiljuti niisuguse ilusa kokkuvõtte, et mis on tema pildi sõnum, eks ole. Pinnalisuse kultuur, napakultuuroni, pinalisuse kultuur, eks ole kus iga osaline on teadlik mängu mängureeglitest ja flirdi reeglitest ja seansil on väga flirdi keskne, alati on tema pildi osaline mees ja naine. No ma ütlen, et mis seal toimub, on magus, ei ole üsna niuke, terav ja kõvasti julmavõitu. Erootiline kunst erootilise kunsti sisse täid, sounds oma väga suure huvi psühhoanalüüsi vastu ja teda võrdselt huvitasid niitse Fraid ent ka Jung ja teda huvitas isiku kaesus, piseksuaalsus, mees, naise Osadi inimeses, nende konfliktid inimestes ees ja siis paralleelselt ta vaatab siis juba mehe ja naise kui eraldiseisvate subjektide suks tantsida konflikti võitlust, aga ta teeb seda täiesti glamuurselt mänglevalt, vaimukalt, hoogsalt. Tartu kunstimajas avati eile Pallase 80.-le aastapäevale pühendatud ideenäitus. Sõna saab Kaire Nurk. Näituse ideed püüab tegelikult mingil määral edasi anda ka see kolmesõnaline pealkiri. Inimene on inimene, see põhineb tegelikult ühel vanal ja üsna palju tarbitud kultuuriliselt arheotüübil. Võib-olla isegi võiks julgeda öelda, et budistliku arheotüübil aga ajend sellele pealkirjale on pärit Torist koostatud vastilmunud luuleraamatust aastaajad eesti luules selle luulekogu esimene ja ühtlasi viimane luuletus Aleksander Suumanilt. Otsene ajend, tähelepanu siis on, inimesel, tähendab kõiki asju tuleb vaadata kontekstis ja see näitus ei ole nüüd juubelinäitus, juubel on ainult ajend, nii et see on üks sajandi lõpu tagasivaade eelnenule ja Pallas on kahtlemata Tartu kultuurielus ja kunstielus vaieldamatult sajandi sündmus. Tegelikult on vallasel ka täiesti asendamatu roll kogu Eesti kunstiloo kontekstis, sest see oli ikkagi esimene pool, mis andis väga süvatasemel vaba kunstiharidust Eestis. Aga see näitus on siin ühtlasi selline, mis peegeldab kaasaegset eesti kunsti konteksti ja kaasa arvatud eesti kunsti retseptsiooni sealhulgas retseptsiooni ballasele. Et kui me loeme seda, mida Tallina Noorema põlve kriitikute artiklites noh, et kuidas seal on sõna vallas või vallaslik kasutatud, siis on selline oma kunagisest vallasest lahknenud arvamus või legend või tamp, ütleksin eelarvamus Pallase suhtes. Ja tegelikult ma tahaks selle väljapanekuga näituse kooslusega näidatava esile tuua seda, et ballaslased ei olnud ainult ühe teatud esteetilise printsiibi realiseerijad kunstis vaided mõtestasid elu ja mõtestasid inimeksistentsi. No tihtipeale oli see sügavalt sisekaemuslik või sügavalt sellist inimest uuriv inimest vaatlev ja ühtlasi inimeste nägev, et noh, vaatamine ei tähenda veel, et nähakse, aga antud juhul siin on püütud välja otsida sellised pildid, kus kunstnik on ka näinud inimest, tuleb eristada kohtuasja, üks asi, need ja mida on loomingus ka väga palju selliseid tellimus portreid või tellimustöid. Ja teine variant on sellised stuudiotööd või lihtsalt istuvad figuurid, väga palju istuvaid figuure tähendab siin näitusel sellised figuurid, milles oleks sees mingi tunne, liikumine tähendab tunde, liikumine või tundevirvendus, püüdlus, Ekspressioon näitus on välja pandud neljas ruumis. Et mis neid ruume ehke eristab teisel korrusel nendes Tartu kunstimajas põhilistes näituseruumides selles kolmes suures saalis on väljas siis selline ülevaatekomplekt keskmises saalis on maalid, Pallase lõpetanud maalijatelt ja külmistes saalides on graafikud ühes saalis mees, graafikut teises saalis, naisgraafikud, aga nendega isikute seas on ka paljud sellised, kes on tegelikult maalikunstnikud, nagu näiteks Karin Luts. Aga ta on tegelenud ka graafikaga. Ja tegelikult seal on väga iseloomulik, et paljud Pallases õppinud mõned, kes lõpetasid küll graafikutena ja graafikaateljee on mingi aeg õppinud näiteks Ado Vabbe maaliateljees või, või siis noh, seal Nikolai Triigi juures maalimist nad tegelesid mitme asja koos selle Pallase stuudiumi jooksul nad siin tihtipeale näeb, et see graafik on üsna maaliline. Nii, ja eraldi tähelepanu all on siis Karl pärsimägi, kelle ekspositsioon on eraldi vastloodud Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis pärsimägi on lihtsalt niivõrd erandlik oma värvide poolest, nad on erandlik kogu eesti kunstis, tegelikult ma olen selle üle palju. Et millise infoga või millise sisuga on tegelikult värsime värv. Et see ei ole ju lihtsalt puhtesteetiline või dekoratiivne. Ja siis, kui mul tekkis näituse idee selliselt, et pärsimägi koos Jaan Toomiku kahja anatoomikumiga maalidega üks sellises sinises koloriidiga, teine punases koloriidis töö et just need panna kokku pärsimägi ja toomik ühte saali ja siis ma hakkasin juurdlema selle üle, et mis neid siis seoks. Et kui üks on nagu dekoratiivne ja puhtalt värvi ilul põhinev ja teine on siis nagu me teame, ekspressiivne ja selline inimese, sellised psüühilisi seisundeid kajastav kunstnik. Et noh, et, aga miks, miks mul tekkis tahtmine nad ühte saali panna, ma arvan, arvan tegelikult niimoodi. Et pärsime, see omaaegne värv edastas lihtsalt väga intensiivselt olemist, mis võiksid olla need märksõnad selle näituse avamise puhul? Kindlasti inimene ja inimene sellisena, kuidas ballaslased teda nägid, meeleolud on sellised üsna tegelikult gamma on üsna rikkalik, alates kõige rõõmsamaste, lõpetades kõige traagilisemate või kurvemate nootidega. Aga siiski on näha Pallase kunstnikud või vähemasti siia näitusele kogunenud piltides selgub, et Pallase kunstnikud siiski enamuses valdavalt on kujutanud sellist enesesse süüvinud sisekaemuses inimest. Ja Hedvig Tartust jätkab näituse uudistega Eesti Rahva muuseumist. Eesti Rahva Muuseumis avati möödunud nädalal kaks uut näitust. Suures saalis avati näitus öö, mille autorid on maalikunstnik Maarja Meeru ja muuseumi teadur Sirje Pallo. Antiikkultuurides oli öövalitsemine usaldatud naise kuujumalanna kätte. Lühidalt öeldes tuleb näitusel vaatluse alla kõik naiselik naiselikkus inimestes. Välja on pandud unenäod neile, kes öösel ei maga ja nende inimeste mõttetööst neile, kes öösel magavad. Lähemalt räägib muuseumi teadur Sirje Pallo. Kõigepealt peab alustama sellest, et see on meie märkide sümbolite Series kolmas ja kartunud viimane näitus, esimesed olid peremärgid märku sümboli, nüüd siis unenäosümboleid ühelt poolt uneda. Aga need inimesed, kes öösel üleval on ja üksi iseendaga on need inimesed räägivad oma mõtetest näitusel, igaüks peab tulema ja ise oma unenäosin leidma. Maarja Meeru värvide mängust natukene värvid on ka sellised nagu ütleme nagu emotsionaalset tooniga. Et noh, mõni näeb nagu ainult mustvalgeid unenägusid. Aga vahest on värvid nagu erksamad ja vahest on jälle tohmimad. Aga me oleme nagu mänginud peegeldustega ja selle unenäolise, ühesõnaga mis nagu tekib selline kihiline maailm. Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja teises saalis on avatud näitus, andumus ja kirg. See on Eesti Rahva muuseumi teadusdirektori Art Leete järg näitusele esemed ja kola jätkab Art Leete. Näitus on mõeldud selleks, et näidata kunsti kunsti laias mõttes nii-öelda see on kunsti piiride avardamine või või sellise tavapärase kunsti tajumise võib olla sellise taluvuse piiri tõstmine või et inimeste tolerants igasuguse kunsti suhtes suureneks. Ja siin väljas on no igasuguste inimeste poolt tehtud puunikerdused, joonistused, nukud ja, ja ka mõned mõned muud esemed mis põhiliselt pärinevad Eesti Rahva Muuseumi kogudest. Ja loodetavasti see siis näitab, kuidas ja kui jõuliselt inimesed oma oma tundeid väljendavad, siis siis kunstivormis siin on terve seeria sellised puunikerdused, mis on tehtud ideoloogilisel temaatikal viiekümnendatel aastatel ja osa nendest siis maha nikerdatud karikatuuridelt ajakirjandusest, viiekümnete aastate algusest ja osa on isegi ise välja mõeldud eelsel mütoloogia ainetel no Kalevipoja ainetel või siis lihtsalt loomamuinasjuttude ainetel. Põhilised põhilised teemad, mis siin ka Nad on siis nagu juba mainitud, selline ideoloogiline või poliitiline teema, siis on võib-olla selline religioosne teema, mis siin ka läbi käib ja väga võimas on ka selline erootiline teema, mida, mida siin näite seal küllaltki palju näidatud. Ja kui kauaks jääb see omapärane näitus siia Eesti Rahva Muuseumis avatuks. See näitus jääb avatuks 28. novembrini. Sel aastal. Kuulata on veel Ivalo Randalu muusika kommentaar. Eeloleva nädala kontserdikaart on õige tihe, seda ka geograafilises mõttes, ütles täna kell 16 alustatakse korraga kahes kohas. Väravatornis mängivad Hortuslased sarjas kuldne Euroopa, Hispaania ja Madalmaade muusikat 15.-st ja 16.-st sajandist. Ning Narva linnuses esitab Lauri väinmaa Mozartit Schuberti teepüssid. See viimane kuulub esimese osana meil juba varem tutvustatud sarja elu kolm värvi valge pri lüüdid. Kolm tundi hiljem kell 19 lõpetavad Paide raemuusikanädala Pille Lill ja Jassi Zahharov klaveril Zoja Hertz aariat jaa duetidega Mozarti Putšiini, Verdi köshini, Kalmani lavatöödest. Sama kava tehakse homme kell 16 Rakvere kauri koolis. Ja siis siis tuleb homme kell 16 Vanemuises ja esmaspäeval kell 19 Estonias hooajad tähtsündmus mängib Vladimir karskenasi askena, see on üks neid Venemaalt pärid suurvaime, kes kannatanud sovetirežiimi all ning kes vabanenud sellest Pole oma nooruspäevade saatuskaaslasi unustanud. Kümmekond aastat tagasi oli askenes esimesi, kes Baltikumi rahvastele oma aega ja kunsti tasuta kinkis. Praegu viimaseid, kes seda tegema jäänudki. Just nii, tema klaveriõhtuid võtnud tulebki ja ma usun, et just see südamesoojus annab tema esinemistele juurde midagi niisugust mis ei kuulu kitsalt ainult kõrgkultuuri valda, millest arusaam tasub endaga igal juhul kontserdile kaasa võtta. Puhtmuusikaliselt näeb pakkuda välja ka nii Schumanni ara Pesk oopus 18 ja Kreesleriana oopus 16 Traveli pala, öine Kaspar ning Rahmaninovi kuus prelüüdi. Eriti ootab maestro oma õhtutele teadagi noori, kelle edendamisele ta nii palju jõudu kulunud. Konkreetselt annetab ta siingi ühe kontserdi honorari. Neeme Järvi poolt asutatud noore muusikufondi. Võib-olla jääb Jõhvi nende kontserdite tarvis nii Tartust kui Tallinnast liiga kaugele. Raadioülekannet pealegi ka ei tule. Jõhvi inimestele tuleb siis külla, tõsi hoopis teise mentaalsus ja värviga maga. Weekend Guitar Trio koosseisus Robert Jürjendal, Mart Soo ja Tõnis Leemets. Kuulda saab tria akustilisi kitarre nii puhtalt kui elektroonilises kastmes. See kontsert toimub homme kell 19 jõhvi kultuurikeskuses. Kolmapäeval mängib üle hulga aja Nigulistes vene esiorganiste Aleks Jantšenko. Meenutan, et just Jantšenko asus 1900 kaheksakümnendatel aastate teisel poolel. Üleliidulise oreliühingu eesotsas oli ka selle ühingu ellukutsujaks ning tema ja Andres Uibo eestvõttel saigi aastatel 1987 ja järgmistel pandud alus tänaseks Eesti kaalukaimaks rahvusvahelise fooniga festivaliks arenenud Tallinna orelifestival. Nüüd esitab Jantšenko Bachi Frankija endo pusi. Samal kolmapäeval sõidab Jõgevale Estonia teatri orkestri puhkpillikvintett, kaasas Mozarti Beethoveni teiste klaverikvintetti diamuudki klaveri Lembit Orgse alustatakse muusikakooli saalis kell 17 ning neljapäeval ERSO Estonias juhatab Arvo Volmer, soleerib Daniel. Riskin, kes esindab nüüd Hollandit. Kavas on kaks teost, kantseeli fon, linde, vaid Rahmaninovi sümfoonilised tantsud. Nagu juba aimate, tuleb õhtu tõsise sisuline, kuid mõistagi kahes üpris erinevas kõlas sfääris, et mitte hirm sünge, kuigi ka sümfoonilised tantsudes selles oma ühes viimases oopuses mõtiskleb Rahmaninovi nimelt elu ja surma üle. Ütlesin ka seepärast, et antud teema oli Rahmaninovi omane juba nooruses ja see läbis punase niidina kogu ta loometeed. Reedese õhtu jätab Eesti Kontsert meile priiks. Laupäeval aga esitab uued kutsed. Kultuurikaja seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Kuulmiseni.