Tere, kultuuriga ja stuudios on Pille-Riin Purje. Täna vaiksel laupäeval saadetakse viimsele teekonnale Aksel Küngas lavakõne õppejõud, näitleja, keda mäletatakse Arno Tallinna kevades raadiorežissöör. Aastatel 1982 kuni 85 oli Aksel Küngas raadioteatri peanäitejuht. Mälestushetk näitleja häälega on varasem. 1965. aastal mängis Aksel Küngas peaosa kuuldemängus kuldratsu. Külmal teen lõkke üles, saal pisutki sooja. Nüüd heidame pikali ja puhkan veidi. Lõkketuli aitab mind öökülmast läbi. Homme kasvõi eemaltki vaadata kuidas printsessid, tõuseb särades üles nagu punane päike. Lahked unehaldjad, kuusk. Hüvastijätt Aksel Küngas ega algab täna kell 12 metsakalmistul. Meie jätkame kultuurikaja. Nädala muusikasündmusest, kõneleb Igor Karsnek. Kristuse kannatusnädalaga seotud kontserdid algasid 31. märtsil Estonia kontserdisaalis Arvo Pärdi uusima teose, oma anchela laadserva Eesti esmaesitusega, sopa patriitseja Rosario ja Tallinna kammerorkestri ettekandes dirigeeris Tõnu Kaljuste. Koman Elalat serva aluseks on vana testamendi tekst, psalm 42 43 otsekui hirv. Ning oma teoses kasutab helilooja seda hispaaniakeelsena kuma. Maailma esiettekanne toimus Patricia Rosario ja Kopenhaageni Filharmoonikute esituses oko camu juhatusel tänavu veebruaris. Teos ongi kirjutatud spetsiaalselt rosaariale. Sellel, nagu kontserdikülastaja nüüd ise veenduda võisid, on unikaalse tämbri värvi ning unikaalse ulatusega hääl. Rosario kohta ehk niipalju veel, et lauljanna on sündinud Pompei Indias. Tal on püsivad koostöökontaktid inglise nüüdishelilooja John Daveneriga kelle teostest on ta maailmas esitanud terveid kontserdite seeriaid. Arvo Pärdi pooletunnise suurteose koman Helalat serva žanrimääratluseks võiks olla soolokantaat, kuid et tegelikult pole Pärdi vaimuliku muusikažanri määratusel Fist olemusliku tähtsustki. Hoopis olulisem on see nägu, nägemuslik ja religioosne sõnum, mis helilooja loomingust kiirgama on vist nii, et, et iga hästi tuntud kompanisti uue teose puhul aga tahes-tahtmata otsima mõtte paralleel tema varasemast loomingust võrdlema kuuldud juba tuttavaks Anuga ning avastama seni avastamatud. Küllap on see Arvo Pärdi puhul ka nii. Ainult et koman heale laadservas tundub seni avastamata jooni olevat rohkem kui tuttav like kõigepealt José laadiline külg. Pärt kasutab siin altareeritud helilaade mis lõppkokkuvõttes annavad tervele teosele kuidagi müstiliselt Hoientaalse värvingu. Samasse idamaine koloriit ei seostu sugugi mingi konkreetse piirkonnaga. Siin võib pigem rääkida teatud ida-tüüpi tunnetusest ja maailmanägemisest. Kõik see avaldus ka teose ettekande laadis. Rosario laudis väga pikk episoode nagu endassepööratult keskendunult ja ütleks, et koguni mediteerivalt. Kuid täiesti märkamatult ilmusid muusikasse ka dramaatilised jooned, mis said väga märgatavaks ning mis Rosario esituses said lausa vapustava jõu ja sugestiivsuse. Pärdi muusika romantism on muidugi eriline. Orkestraalne väline kõlajõud on siin asendunud sisemise pingestatusega ning see mõttepinge ei kadunud ka teose lõpuosas mis on üksainus pikk orel, punktil vaibumine on võib-olla üle arunegi lisada, et pärast viimaseid helisid Atodeeris Estonia täis Taal esitajaid ja kohalviibinud heliloojale püsti seistes Trumis esietendus koolilavastusena Willi rasselli Rita koolitamine pärast etendust vestles asjaosalistega Mari Tarand. Praegu just lõpi Theatrumi saalis esietendus Rita koolitamine, aga esimees tuleb ikka peaosatäitjalt küsida. Kadri Adamson, see on teie diplomitöö? Humanitaarinstituudi teatriõppes nii või? Jah, just see on olnud, meie ühine diplomitööandja on, aga see oli minu oma. Teil on nii õnnelik nägu peas ja publik võttis ka tüki väga hästi vastu. Kas oli hea mängida? Ah muidugi oli ainult sellele inimesele mängida, kas ei olnud niisugust muret, hirmu krampi või oli see, et ta on eksküla, on ju teisi koolist ka õpetanud ja tutvus ja, ja kõik see olemas? Ei, ma ei tea, mul ei ole kunagi olnud seda, et oi, Aarne Üksküla või see ongi sellest, et on meil õppejõud olnud siin. Aga jah, sellist hirmukramp ei ole, see kadus ka prooviperioodi jooksul mis oli väga pikk ja väga meeldiv mesidkiväärne, eks. See asi sai alguse sellest, et nagu tundsin ennast pisut süüdi või tähendab pisut võlgu Theatrumi ees, et naersin veel selle selle õppeaasta nagu teha, aga ma nägin ette, terve kursusega ei jõua. Ja siis ma ütlesin, Mägi ühega jõuaks. Ja kuna asi oli nii, et sel ajal, kui ma siin nagu õpetaja olin, siis kabeli laval tegi, oli minu jaoks väga huvitav ja põnev ja ma tahaks seda hästi ligidalt näha. Ja sellepärast ma siis võtsingi kätte, seltsimees, seal laval endale hästi läheb. Ja see oli, see oli kena, mulle tundus, et Kadri peaks seda vanast lahti mängima. Mängimann lahti, lihtsalt vabalt mängima. Ma ei tahtnud seda takistada, sest ma nägin, et see on väga huvitav, mis sealt siis välja tuleb küll ta jõuab selleni, kus ta märkab, kuid tähtis on täpne tekst, täpne, sest täpne vaadet täpne isiklik, mis on seen, sinnani jõutakse. Ühe suruda võib-olla see see vabandust, et ma ei võtnud lavastajat, et ma kartsin, et see läheb siis sinna mingisse vormi, et siis hakkabki nagu kaduma ära see, et las ta nüüd möllab, las ta nüüd teeb, las ta nüüd sünnib see kõik temast endast, nagu ei oleks mitte tegemist suisa mida, vaid kadriga, kes on endale ritta nimeks. Igatahes tulemus on väga rõõmustav, oli see ka, minu meelest oli see etendus kuidagi nii hoogne, aktiivne ja kurb ja rõõmus ja, ja inimlik ja kõik see, mis ta olema peab, aga midagi. Lembit Peterson, kes vaatas kaugelt. Tagasi ma vaatasin teist korda. Mul on sellest suur heameel, et ta läheb järjest rõõmsamaks ja järjest kurvemaks järjest omaks. Ja kaasahaarava maks ja mul on muidugi Theatrumi inimesena suur heameel, et Aarne leiab aega kõikide tegevuste kõrvalt meil ka teha kaasa ja unistan sellest ajast, kui aardel ei ole enam nii palju teha kõiki asju ja kuidas saab võtta rolli veel ette. Niiet teda kistaks 10-st kohast ja siis tuleks veel. Seda loodame kõik teatrumi, koostöö heade kogemustega näitlejatega saab jätkuda. Aga mida Lembit Peterson, sa praegu noorte õpetaja, nende teatud Nende saatuse tuleviku eest vastutajana ja pidin Theatrumi juhina mõtled ja loodad, kuidas teie seis on? No mina arvan niimoodi, et andekate inimeste eest vastutab kogu rahvas, mingil määral ma ei saaks seda ainult enda peale võtta, et mina olen hande teinud, üheande leidnud või vastutanud, see see ei ole päris nii. Aga meie seis on selline, tahame siiski jätkata siin teater koolina ja see on mul niisugune on idee, mida me siin peame läbipiiret, koolituskoolitamine ja teatri edendamine oleksid, käiksid nagu paralleelsete käsikäes, et inimene saaks nii vaimselt, hingeliselt kui ka füüsiliselt ennast arendada. Muidugi selleks on meil kõik vaja leida veel midagi, mis aitaks inimestel igapäevast elu elada. Ja on vaja, on vaja raha, on vaja toetust, on vaja seda, et trupp, kes töötab, ei peaks seda ainult oma mingi teise põhitöö kõrvalt tegema. Seda kindlasti, et see võib teha ka teise põhitöö kõrvalt, aga see jätab nagu pühendumisele ja süvenemisele vähem ruumi. Ja sellest on kahju, kui, kui see asi peaks ära lõppema, aga ma nagu lõpu märkereti, näe, vastupidi, ma olen kogu aeg siin, uusi pungi võrseid tuleb omaenese imestusekski, nii nagu tänane Rita koolitamine. Et kõik kuidagi arheoloogia. Aga minu jaoks on see üks suurimaid. Kui nüüd Kadri teie käest küsida, et mis on järgmine töö või järgmine, kas midagi on juba olemas ja ja ta on jälle uue huviga teen teist, nüüd ma olen nagu hästi eraldi olnud oma kursusest, aga nüüd meil on juba mitu. Mitu asja, mis me teeme, on üks Marjääri asjadele mis on hästi teistmoodi ja siis on veel üks, mida me omavahel teen, on Ramsi kava, mis mind õudselt huvitab. Ja seda teeme kõik koos täitsa omavahel. Täitsa omavahel, see tähendab, et ka juhendajatele üllatuseks jah. Nojah, selleks, et ta välja tuleks, selleks vaatavad muidugi spetsialistide üle. Niimoodi ja nii et Aarne, ma olen kuulnud niisugust lauset, et märtsikuus 27 etendust No ja 27 ei tulnud ikka lõpuks välja. Vähemalt 25. Aga ma saan küll sulle jõudu ja tahaksid noortele endast nii palju anda, kui tänast siin näha oli. Muutunud ennast sõna oleks jaga juukseid päriselt maha lõigatud. Meie järgmine saatelõik on Eesti näitemänguagentuurist ja minu vestluskaaslane on näitemängu agentuuri tegevdirektor Külli Holsting. Praegu on käimas mäng Mileniumis. Mida see tähendab? No see tähendab seda, et me oleme välja kuulutanud järjekordse näidendivõistluse ja seekord on ta eriline selle poolest, et me olime siis suutnud kopereeruda, püüame, oleme siis ahvatlenud raadioteatri teleteatri meiega koos näidendivõistlust korraldama ja sel aastal siis oodataksegi kas siis kuuldemängus, stsenaariumid teledraama või TV-draama stsenaariumid või siis täispikka sõnalavastust. Loomulikult võib-olla ka lühinäidendeid, lastenäidendi kirjutaja peaks ikkagi kohe mõtlema ja tööle lisama, millisele valdkonnale seal mõeldud kas telesse raadiosse või näitelavale või võivad need näidend käidime rännata ühest rubriigist teise? No me oleme ikka vot nüüd selle peale, et autoriga ise määratleks, mille ta kirjutab. Ja teiseks on muidugi mahu vahe, et raadiokuuldemänge TV-draama peaksid mahtuma 25-le masinakirja leheküljele ja sõnateatrile on siis nagu omad piirid. Eelmised võistlused on olnud niimoodi, et on ennem sünopsiset tellitud ja nende põhjal edasi valitud. Seda me oleme hästi palju mõelnud, palju seal õigustanud ennast, sest selle aasta jooksul on valmis kirjutatud 20 näidendit. Need on just siis võistlus on välja kuulutatud sünopsistele, sealt on välja valitud parimad tööd, nendest on siis palutud või tellitud valmis näidendid ja need on siis omavahel võistelnud. Ent 20 näidendit nendest on lavale jõudnud Kuusti. Et selles mõttes ei oskagi öelda, et kas see on ennast õigustanud või mitte. Ühelt poolt on muidugi õigustanud selle poolest, et on palju osalejad olnud, kuna sünopsistan kerge kirjutada, et selle viskab nagu õhtuga valmis hommikul, hea idee tuleb, veendusime selles, et käsitööoskus või kirjutamise oskus on hästi nõrk. Kuna koolitust puudulike kogemus puudub tavaliselt siis need, need, mis valmis said, ei olnudki nii tugevad, et selles mõttes võib-olla me jätsime kui mõne hea idee märkamata ja võib-olla vastupidi ei näinud ära seda head käsitööoskustele sellel leheküljel see sisukirjelduse või sünopsise pealt see kord mõtlesime, siis proovime niimoodi, et siis saame öelda, et kuidas asjad päriselt on. No ega see tähtaeg nüüd enam väga mägede taga ei olegi. Oh ei, ilmad lähevad soojaks, päevad lähevad küll pikemaks, aga seetõttu nad ka kuluvad kiiremini, nii et sellega 15. Mai, mis on siis tähtajaks, on juba kohe-kohe. Kas on juba laekunud esimesed tööd, on ikka. Aga tavaliselt on vist nii, et tuleb viimastel päevadel viimastel hetkedel ja, ja siis veel üle viimasega, neljandal oktoobril teatatakse tulemustest, miks nüüd see aeg nii pikk on, võib-olla autorid on põnevil ja kärsitud ja ei saa terve suverahu ei ole üldse mõeldud autorite kiusamiseks, ausõna, see on mõeldud pärast, et meie žüriiliikmed on väga hõivatud ja inimesed tahaksid tihti just nimelt sellist laagerdumise aega ka lugejate puhul seda näidendit lugemine ei ole mitte kerge töö ja ütleks siinkohal tänases ka žürii koosseisu, alustame teleteatrist, kus siis on žüriiliikmed Ain Prosa ja Valentin Kuik raadioteatrist Sis, Tamur Tohver ja Mari Tuulik siis sõnateatri poole pealt Endla dramaturg Ivar Põllu, linnateatri dramaturg Mari Tuuling ja lugupeetud eks kultuuriminister Jaak Allik ja neljas okt naaber on väljakuulutamise tähtaeg just sellepärast, et sel tähtsal kuupäeval saab näitemänguagentuur viis aastat vanaks. Jääme, mõtlesime sellega siis pidada oma esimest väikest juubelit. Nüüd selle žürii tööst, kuna need siin on siis eksperdid need eri valdkondadest kas siis näiteks teatri näitemänge loevad ainult selle ala inimesed või ikka loodame, et, et kõik jaksavad kõiki lugeda vahetevahel võib-olla nagu väga hea kuulda just nimelt siis kõrvaleriala või kõrvalžanri esindaja nagu hinnangud või arusaamist heastele näidendist. Ma kujutan ette, et raadioinimesed näevad võib-olla sõnateater natuke teisiti ja et selline arvamuste ja kogemuste mitmekesisus teretulnud. Kui veel korraks selle konkursi nime juurde tulla, mäng, millenniumi eelmised võistlused vist ei ole nimelised olnud. Kas see nüüd sead mingeid nõudmisi või ootusi ka nende teemade ja ideede suhtes? No vast nüüd nii tõsiselt ei tasuks seda pealkirja vast ikka võtta. Et nagu igasugune teater on ikkagi mäng ja milleeniumi siis ikkagi see, et see on kindlasti selle aastatuhande viimane näidendivõistlus siin teatripäeva ümber, tundub, et hästi palju on eesti näidendeid järsku lavadele tekkinud, palju selles on näitemängu agentuuri Teelet ja kuidas sa üldse seda situatsiooni hindad hetke? No muidugi, ma tahaks öelda, et see kõik ainult näitemängu agentuuri teene ongi, aga ikka kirjutajatest kui rohkem sõltuvalt kui nüüd mingist agentuurist. Aga noh, ma loodan, et agentuuri töö on ikka nagu selline motiveeriva rolliga hea meel. Meil on võib-olla just selle üle, et head eesti näidendid etendavad ka kahes teatris eestimaal korraga. Et see on mingi ikkagi tunnustus eesti näidendile. Mart Kivastiku, Õnne, Leena on siis Ugalas ja Vanemuises ja Jaan Tätte ristumine peateega Endlase linnateatris, et see on ikkagi märgid, et meie teatrid, esiteks ootavat algupärandit on valmis seda tegema. Lavastajad on sellest huvitatud ja teateid loodavad ja usuvad ja usun, et see on ka nii, et ka publikut jätkub eesti näidendile näitekirjanike koha pealt, siis ongi nagu välja kujunemas uus kirjutajate ring. Näitekirjanikud ostavad endale seda, et nad ei ole mitte ainult Prosa, Eesti endale võib nime teha või saada ka näitekirjanikuna. Ja selle pärast ei pea olema veel veel nagu väga teatriga seotud eelmine laine võib-olla oligi see, et lavastajad kirjutasid endale ise tekste ja tänu sellele peeti seda vägagi kaasaegset. Lavastaja kirjutab ise teksti ja sellega lavastab, et nüüd on siis ikkagi selline näitekirjanik tekkinud, kes tõesti kirjutab ise lavasta idendit, dieedi moodustumine on alanud ja nende nagu viimane selline mõtteavaldus oli, oligi siis, see peaks moodustama ametiühing või vähemalt mingi oma kutseühingu, mis kaitseks siis ka nende huve ja õigusi. Et teatripäeval olid näitekirjanikud päris nagu õnnetud ja solvunud tõlkijad, küll saavad preemiaid ka näitekirjanikud. Ja võib-olla sellest sellisest noorest vihast siis on, aga sündiski selline idee. Nii, aga praegu siis ootab algupärandit Eesti näitemänguagentuur. Ütleme veel kord üle, kuhu need tööd tuleb tuua või saata ja mis on tähtaeg, tähtaeg on siis 15. mai, käesolev ja tööd tuleb siis toimetada, paberil välja trükitud. Kuna masinakirjas näitemängu agentuuri, mis asub siis Suur-Karja 23, uus indeks on siis 10 148 kinnises ümbrikus, siis autori andmed ja märgusõnaga varustatult ja siis varustatud veel selle žanrimääratlusega, et kas on kuuldemäng TV-draama või sõnateate üle näitemäng. Olgu veel lisatud, et Mart Kivastiku uuest näidendist Õnne, Leena, räägime lähemalt kolmapäevases maailmapildi saates. Ajakirja Looming märtsinumbrit tutvustab Toomas Haug. Loomingu kolmandas numbris jõuab lõpule Kaplinski essee romaan pealkirjaga silm mis alustas ilmumist Loomingu jaanuarinumbrist. See on üsna omapärane teos, natuke nagu ulmeromaan või ka nagu muinasjutt aga põhiolemuselt siiski filosoofiline traktaat, et mis keskendub jumala või objektiivse tõeküsimusele ja küsibki, kas jumal või tõde on samas kes on loonud maailma ja nii edasi. Kaplinski on muide üldse meie kristlikus traditsioonis nii-öelda teisitimõtleja, kes püüab tõestada, et meie traditsiooniline või loogiline mõisteaparaat ei suuda tegelikult põhiküsimustele jumala või töökohta mingit rahuldavat vastust anda. Ja Kaplinski ise otsib siis ida filosoofiast mõjustatud alternatiive. Mingil määral on niisugune teisiti mõtlemine kujunenud isegi Kaplinski kinnisideeks mida me kohtame pea kõigis tema tekstides, olgu see siis luule, proosa või esseistika. Aga muidugi võime seda nimetada ka Kaplinski sihikindlaks otsinguks. SEE romaanis silm on minu jaoks vahest kõige huvitavam ja terviklikum, just selle viimane kolmandik mis värskes loomingus on avaldatud. See kujutab endast mõtteharjutus teemal, kuidas on võimalik, et jumal on loonud nii ebatäiuslikku maailma. Ja lõpuks tehakse seal ka vihjeid, et tõde asub hoopis kusagil mujal. Jumalad on abitud, ei suuda anda vastust. Ja tõde on siis Kaplinskile iseloomulikult kuidagi seotud hiinlaste ja, ja teejoomisega. See Kaplinski teos meenutab vahest ka natuke populaarsete norra keelest eesti keelde tõlgitud koorderi filosoofia raamatut Sofie maailm kus mitmesuguste näitlikke ja lavastatud mõtteharjutustega selgitatakse filosoofilisi süsteeme filosoofia, filosofeerimise, kunsti. Mulle näib, et Kaplinski õpetab Loomingu lugejale mingit omapärast eesti hiina absurdifilosoofiat. Ja ma tahaksin isegi uskuda, et vähem mingis kontekstis on see teatud määral originaalne. Igal juhul võiks siis kõigile filosoofia ja kirjanduse huvilistele soovitada süveneda Kaplinski esseeromaani silm, mis on ilmunud käesoleva aasta loomingu kolmes esimeses numbris. Nüüd kolmanda numbri proosast võiks veel mainida Jüri Tuuliku klassikaliselt komponeeritud novelli, mis on varem saanud August märguauhinna ja Toomas raudami kahte proosapala ning luulest tõstaksin esile ott tarderi tõlgitud Joseph Trotski luuletusi. Numbri teises pooles on teemakohane artikkel Toomas Liivil pealkirjaga meri ja ekspeditsioon, mis vaatleb muuhulgas Lennart nõukogude aegseid reisikirju. Artiklis on üsna mitu elegantset tõlgendust, mis käsitlevad meie presidendi nii-öelda vaimset kujunemist ja tema olemust. Kõige lühemalt öeldes väidab Liivet. Lennart Meri on noorusest peale olnud ikka juhi rollis. Erilise entusiasmiga on ta juhtinud igasuguseid matku ja ekspeditsioone. Ja seepärast käsitleb ka Eesti vabariiki kui ühte järjekordset ekspeditsiooni. Siia võime ehk juurde mõelda, et näiteks Lennart Mere Siberi ekspeditsioonid andsid häid tulemusi. Traditsiooniliselt on Loomingu kolmandas numbris möödunud kirjandusaasta ülevaated luulest, kirjutab Hasso Krull ja proosast noor kriitik Mihkel Nummert. Esimene ülevaade on akadeemilise, teine mõnevõrra populaarsem, aga mõlemad annavad möödunud aasta kirjandusest hea ülevaate. Ja üldse tahaks rõhutada seda, et, et praegu, kui kirjandus on kirju, ilmub väga palju erineva tasemega teoseid siis on tegelikult loomingu aasta ülevaated see ainukene koht, kus neid nii-öelda registreeritakse, mingil viisil süstematiseeritud takse ja ka üle vaadatakse ja mingeid hinnanguid antakse, nii et näiteks kooliõpetaja Teile, kes peavad õpetama koolis kõige uuemat kirjandust võiksid loomingu aasta ülevaated olla asendamatu. Allikas. Loomingu vestlus rubriigis vestlevad märtsinumbris kaks markantset erinevat loomingulist persooni. Peeter Sauter küsitleb filmimeest ja kirjaniku Valentin. Kuigi ja nagu Sauter intervjuudes tihti avaneb küsitletav endalegi märkamatult ja, ja üsna ilmekalt. Arvustuste osast võiks osutada Uudo Uibo arvustusele Hellar Grabbi kirjanduslike sõnavõttude kogumikku vabal häälel kohta. Uibo on krabi raamatu kohta öelnud üht-teist kriitilist aga ta tunnustab krabi teatud spetsiifilist, lühikese ajakirjandusliku kriitika žanri valdamist. Ning toob krabi kirjandus kriitilisi palu eeskujuks meie ajalehtedes praegu ilmuvale kriitikale mis on sageli liiga segane ja lohisev, nii et tutvustamisest ajalehelugeja ja nii-öelda intelligentsist informeerimisest ei tule tihti midagi mõistlikku välja. Muidugi on Loomingu kolmandas numbris veel palju muudki, aga selle kõik jätaksin huviliste lugejate avastada. Teisipäeval avati Rotermanni soolalaos näitus kadreeritud tõde fotograafia maailmast stalinismi ajal näituse kuraatorit Peeter linnapit usutles Martin piiranud. Peter linnap, kas see oli omaette idee või on see mingi suurema projekti osa? Ta on niisugune hästi paljukihiline projekt, kõigepealt sai kirjutatud üks uurimus Stalini kultuuriraamatule paindumine mille peaks välja andma kunstiakadeemia, nii et selle taga nagu uurimus ja niisuguse pildi puhul ise paratamatult ma uurisin selle läbi juba siis, kui, kui sai seda kirjutatud. See oli niivõrd naljakas, niivõrd teistsugune, niivõrd ootamatu kõigile juttudele vaatamata, et sai otsustatud, et sellest kindlasti näitas. Kui nüüd pilte vaadata, siin siis esimene asi, mis silma torkab, need on niisugused ajakirjandus, fotod, propagandafotod sisuliselt mingis mõttes baseerub kogu see näitus nihukesele mõistele nagu tõde, tõepärasus sellepärast et tolleaegsed ideoloogid rõhutasid kogu aeg ilu, tõepärast heegeldamist realistlikku kajastamist ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd lisaks filosoofial on väga head meetodit selle kindlakstegemiseks, mis ühe või teise režiimi tõde on. Michal. Kool on lausa niisugune mõiste nagu tõetootmise režiim ütleb, et tõde konstruktsioon ja selle tootmisel on erinevad režiimid ja tulebki esitada küsimusi, kes on tõetootjad antud juhul siis need olid hästi välja valitud ideoloogia aparaadi töötajad kes oskasid pildistada või vastupidi, pildistajad, kes said hirmsa instruktaaži kahtlemata siis teatud valdkonnad ja tõemenüü koosneb siis millest klassikaline tõemenüüst, olinistlikus pildimaailmas on ju tööstus, majandusintelligentsi ja niinimetatud ja pidustused, laulupeod, tantsupeod, kõikvõimalikud miitingut ja demonstratsioonid muidugi, protsessioonid rohkem sellesse maailma eriti ei mahu, haruharva ka veel looduspildid, seal neutraalne värk. Aga midagi niisugust, mis võiks natukene problem olla optiline alla ma ei ütle, et kriitiline sellest kaugele sellest problemaatiline olla nagu prügikastil haigused kas või mis ühestki ühiskonnast ei puudu inimestevahelised ikkagi konfliktid, mis ka ühestki ühiskonnast ei puudu inimestest allakäinud, mis ma ei ole ka näinud ühtegi ühiskonda, kus puuduks kõik sellised valdkonnad, puuduvad selle tõemenüüst ühe sama kommenteerivat tekstist aretada vodka paralleeli tollaaegse läänega, kus oli ka teatud niisugune kalduvus kassis katastroofidele annetustele või teine variant, veel ilusad naised. Kapitalistliku ühiskonna uudiseid peab müüma, esimene kriteeriumisse, uudisest teeb hea uudis, on, see, müüb järelikult seal allutatakse tõde omakorda müümisele ja loomulikult müüva showga käivad asjad, katastroofid, ilusad naised ikka seks ja vägivald, loomulikult kaks niisugust surma elutungile kaotada need kõik nüüd sotsialistlikust ajakirjandusest võeti maha koheselt kui me räägime tolleaegsest ajakirjanduses, pilt ja sõna, see nimi on mul meeles ja ma olen ka neid omaaegseid ajakiri on näinud, aga olid ka mingisugused välja nüüd, mida müürile üles kleebiti, vat see on natukene midagi teistsugust. Selle väljaande nimi oli fotoleht, tegelikult ilmus neljakümnendatel, see oli vist 10 või 12 numbrit ja oligi niisugune eriline okei, tropi vahendist sedasi lugeda otse tänaval, selleks ei pidanud minema raamatukokku kuhugi selle ajakirja 10 numbrit siis kajastasid taktikaid nagu nõukogude armee, Eesti nõukogude naine, tööstus, põllumajanduskoolinoored ja nii edasi ja nii edasi. Niisugune tõeline tänaval kätte saada. Lugemistraditsioon, või niisugune kuhu tahab, kadus, miks ta läks hingusele, ilmselt seal. Mütoloogia aparaadis olid ka nagu vahelised pinged ja konfliktid siiski sees. Nagu ma ütlesin, ei ole ühiskonda, kus puuduksid ja põhimõtteliselt asendus just nimelt sedasama pilti sõnaga arvati, et ei, et see müüri peal on ikka niisugune odav värk, inimene peab saama rahulikult omas kodus jälle jälle uuesti üle lugeda, mida tänaval kahtlemata teha ei saa. Nüüd kui me räägime asja tehnilisest poolest, Ta oli teatavasti suur vaesus, kõigest puudus. Ma kujutan ette, et Need, fotograafid, kes tegid seda vajaliku riigile vajalikku tööd, said oma materjalid kätte ja no kuidas see seis üldiselt oli ja mida tehti, et olukorrast välja tulla. Tavaline klõpsud pühapäeva kaameramees ei saanud kas 1000-l kuskil saada neljakümnendatel aastatel näiteks ja ilmselt ka 50. alguses veel see oli kättesaadav siis ajakirjandussfäärile. Juba see lõi alused selleks, et tootmine oleks monopoliseeritud, aga lihtsalt. Ja need olid alguses saksa materjalid, nii kummaline kui see ka ei ole, akva Isofon filmid ja kuni 60.-te aastateni välja koguni kogunini mis tehti piltide kehva tehnilist kvaliteeti parandada mitte isegi niivõrdpiltide tehnilist kvaliteeti, vaid just nimelt trükiajakirjanduse kehva kvaliteeti, mis oli hall rastertrükk siis pilte tuli konkureerida, osa pindu lihtsalt üle joonistada, aktsent veerida, välja tuua, tumestada, jumestada ja nii edasi ja nii edasi. Nii et algsed retuši põhjused, mis need pillid tohutult koomiliseks teevad, on justkui tehnilist laadi muidu ei tule ju välja tehniliselt, eks ole. Aga see, mis välja tuli tegelikult, ja kui me nüüd vaatame ilma selle kartuli türgi vahenduseta, siis nimelt, et noh, asi on juba võrreldav multifilmitööstusega, nad ei ole enam fotod, need on üle joonistatud juba sinna määrani kus kaasaegne kunstiteadus ütleb, miks meedia või segatehnik süle joonistas võib-olla mitte ainult konstrueerimine, vaid ka tervete pindade ülekatmine, näiteks riiete vahetamine nagu pabernukul. Milline näide nüüd nendest fotodest, mis siin nägu üles on pandud, nad on muidugi võimsalt suurendatud, no ta nüüd ajakirjanduses siin on paar väga huvitavat näidet ja niisugune pilt, kus vastastikku seisavad kaks põllumajanduse spetsialisti, kes arutavad, kuhu siis ja millist maisi külvata. Need inimesed on küll üle üle värvitud, siis lausa akvarellid, aga niimoodi, et fotost on jäänud vähem järgliku peale joonistusest. Kas need pildid tekitavad õudus, kas need pildid tekitavad muljet, kas teil on ka kokkupuuteid õppejõuna, kui te võrdlete nüüd oma tähelepanekuid noorte inimestega sõltub tõesti põlvkonnast, kui inimene on fotokonist, kui ta on elanud selles ajastus, siis nad kindlasti ainult naeru ei tekita siis nad toovad ikkagi mälusoppidest välja midagi niisugust, mis selle naeru ära hoiab, see niux segatud tunne kindlasti. Kuigi teisest küljest inimesed püüdlikult kroonulikult optimistlikud nendele piltidele. Ja, aga kui on nähtud ka selle optimismi niisugust telgitagust, siis see enam ei veena. 20 aastased, vastupidi, vaatad, et lõbus pildikultuur, hästi hea pula. Lahe värk. Ja kommenteerivad seal täiesti kontekstiväliselt loomulikult, et see on niisugune uut sorti niisugune teemapark, ütleksin nagu, nagu igasugune muu asi, nagu kosmoseooper Vseviov. Tehtavaid näitusi võib näha ka Tartus Eesti Rahva Muuseumis jätkab Hedvig Lätt. Eesti Rahva Muuseumis on avatud kaks huvitavat näitust käed ja kindad. Näituse kuraator Reet Piiri eesti rahval on kindlad, väga olulist rolli mänginud juba väga kaugelt minevikus, aastasadasid tagasi. Näiteks eestlased matsid oma surnuid, pannes neile kindad kätte. Sellepärast et on arvatud, et kindad kaitsevad inimest ja ainult siis elavaid, vaid on abiks seal teispoolsuses ka kadunutele. Kindad on ju nii nagu kõik siin ilmas aja jooksul muutunud ja kui me võrdleme, kas või, ja mida 10 aastat tagasi meie inimesed käes kandsid tänapäevaste kinnastega, siis juba näeme. Tänavapildis on ju väga suur muutus toimunud. Rääkimata sellest, et 10 Stad tagasi. Me nägime kuskil välismaa ajakirja piltide pealt. Kui seltskonnadaamid käisid õhtutualettide ja pikkade kinnastega, siis tänapäeval on see ju küllaltki tavaliseks juba muutunud. Kas inimest võib iseloomustada tema kinnast? Räägi ka, öeldakse, et käte järgi saab kah iseloomustada. Ja sellepärast see näituse pealkiri on kah käed ja kindad, sellepärast et käed ja kindad kuuluvad kokku. Ja nagu öeldakse, käed on meie emotsionaalselt antennid ja samas käed peegeldavad ka inimese elu. Sest kui me vaatame inimeste käsi, siis kui palju erinevad ju lapse käed täiskasvanud inimesega Ühest või vanainimese käest. Kui palju erinevad näiteks klaverimängija käed töömehe käest, käed on väga erinevad ja kindad on väga erinevad, mida need käed siis kasutavad? Kui palju on kindaid väljas seal näitusel kuskil 600 umbes kindad üldse väga olulist rolli mängisid igasugustel inimese elu pöördepunktidel iga pulmas olid kindlad, väga olulised, väga selliseks atraktiivseks on see, kui pruut jagas uute sugulastele, tähendab siis peigmehe sugulastele kingitusi, milleks ta siis ju hakkas juba varakult valmistuma, öeldi, et kui tüdruk oli põlvekõrgune, siis veimevakk oli vaksa kõrgune. Suurtest pulmadest, kui oli palju palju külalisi, siis öeldi, et ruutpidi 100 paari kindaid kuduma, meil ongi välja pandud seal siis üks Muhu veimevakk koos täpselt taga loetud laborikinnastega, et inimesed saaksid selle kujutluspilti, kui tohutu suur hulk on 100 paari kindaid ja mida see pruut pidi kõik tegema? Ennem pulmi, suur hulk kindaid, kuidas need sattusid Eesti Rahva muuseumisse, enamus kindlaid meie kogudest ja Eesti Rahva muuseum sobiv sellel aastal üheksakümneaastaseks ja kõigi selle 90 aasta jooksul on need kogud täienenud ka kinnaste näol. Aga väga suur hulk on kasutanud ka teiste muuseumite kindaid, huvitavad näiteks kas või Tartust Eesti spordimuuseumi kindad, kus on siis kuulsate sportlaste kunagi kasutatud kindlad näiteks kas või Allar Levandi kindlat tema esimesed sõrmikud, millega ta olevat võistlustel suusatanud. Teiste muuseumite esemeid oleme kasutanud, aga samas on olnud inimesed, nüüd me näitame ka neid tänapäeval kootavaid kindaid näiteks Tartust Aino Praakli on inimene, kes käib pidevalt meie muuseumis ja joonistab üles neid vanu arhailisi kirju ja siis koob nende järgi. Siis on väga huvitavad Viljandi kultuurikolledžiõpilaste kindad. Nemad ühtpidi arvestavad neid vanu traditsioone, hoone, aga teistpidi muudavad need kaasaegsemaks ja niimoodi noortele kantavamaks. Mis materjalist on kindad põhiliselt kindlad, on muidugi villasest ja see on ju selline meie traditsiooniline materjal. Kõige vanemad kindad on eestlastel olnud mitte silmkoelised, kindlad, aga nõela abil tehtud kindad, need on nüüd välja tulnud just nendest arheoloogilistest leidudest, aga on ka mõned, mis on õnnestunud muuseumile koguda, sellepärast et nendel on eriti sellist kaitsevõimet omistatud ja neid on just pulmatseremoonia jaoks alles hoitud. Selliseid silmkohalisi kindaid on hakatud Eestis kuduma juba kas 13. sajandi lõpul, 14. sajandi algul. Lisaks sellele on siis muidugi kasutatud eriti tööd linnastena, neid lambanahkseid kindaid siis kalurid on kasutanud hobusejõhvist kootud kindaid, et nad väga jäetuks, sest noodavedamisele sellisel talvisel kalapüügil, aga siis mida aeg edasi, mida uuemad kindlad, seda uuemaid materjale tuleb ja päeval on ju peaaegu igal kutsealal oma spetsiifilised kindad ja ka neid me oleme näidanud, aga samas alati ka näitus originaal või loodusmuuseumi originaalesemeid eksponeerides on alati see probleem, et kuidas neid säilitada ja kaitsta. Ja siin on toodud siis välja teisi võimalusi, et originaalesemetest saab teha ju täpseid koopiaid ja ja siis neid koopiad näidata. Ja siis on selline kaasaegse võimalus teha ologramme ja siis selle abil näidata originaalesemeid. Ja see sõna pettus tekitab siin vaatajates alati hämmingut, et miks see pettusele kaheteega. Aga pettus on rahvapärane nimetus nii-öelda särgi aseainele. Eelmisel Viljandil veel kasutasid naised sellist kaela ümber olevat nagu maniskid mida siis pandi näiteks peale oma töös märkile juba kulunud või natuke määrdunud särgile näiteks kui mindi kirikusse või külla, kus siis oli see uhke, tikitud ja rinnaesine, aga tegelikult seal all võis olla selline vana töösärke, seda kutsuti pettuseks. Ja saate lõpuks Ivalo Randalu muusika kommentaar. Eesti kontserdi ülestõusmispüha mõlemad kontserdid toimuvad Nigulistes. Täna kell 19 laulab seal Tallinna poistekoor Lydia rahula juhatusel orelil Andres Uibo ning homme kell 15 Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel. Kui esimene neist pakub ilusa nii-öelda läbilõike paar päevakohasest muusikast, siis teine pühendub tervenisti gregooriuse laulule. Ansambel ongi läbinisti spetsiifiline, koosneb noortest inimestest, kes kõik just sellele muusikale pühendunud. Neid pole palju, tegutsetakse alles aastast 1996. Sestap lubage esitleda, tulevad seda valdavalt ühehäälset muusikat Eerik Jõks, Tanel kirikal, Jaan Leppik, Urmas Põldma, Erik Salumäe, Toivo Tulev, Siim Valdmets ja Mikk Üleoja konsionam juhtoni Sis Jaan-Eik Tulve, kelle sünniaasta on 1967. Süvenemine gregooriuse laulu, algas tal Tallinna konservatooriumi päevil mille lõpetas koorijuhina 1991 ning mille järel siirdus kohe Pariisi kusliku kõrgemasse muusika ja tantsu konservatooriumisse õppima nimelt Gregoriaani kooridirigeerimist. Juba aasta möödudes seisis Tulve Pariisi Gregoriaani koori eesotsas. 1993 lõpetas ta stuudiumi ja jäi samas oma õpetaja professor võimari i assistendiks, tehes pedagoogitööd paljudel kursustel terves Euroopas, alates Prantsusmaast, Belgiast, Itaaliast ning lõpetades Norra, Soome, Fääri saared. Praegu õpetab Tulve kolmandat aastat Gregoriaaniga Eeemm maas Pariisi kooriga Tulve käinud samuti läbi pea kogu Euroopa, samuti Liibanonis ja Marokos. Saanud preemiaid erinevate praadistuste eest. 1993 asutas Jaanik Pariisis veel pisut laiema profiiliga ansambli lakke meil järgmisel aastal Pariisi kri Koreani koori naisharu ja nagu öeldud, 1996, Vox Clamantis, et Tallinnas ka viimase liikmetel on olnud tihe õppija töösuhe Prantsusmaaga mullu valmis koos Pariisi kooriga Luxembourgis, ühine siig. D. Ja eks nüüd tuntakse Vox Clamantis juba ka kodus. Mis veel? Võtke kontserdile tingimata prill kaasa, sest kogu tekst on kavalehel toodud paralleelselt nii ladina kui eesti keeles. Gregooriuse laul aga pole pelgalt laul, vaid eeskätt sõnum. Homse järel antakse mõned päevad muusika vabaks, et seejärel neljapäevast tuleva pühapäevani pühenduda kahe kuni nelja üritusega päevas klavessiini muusikale. Teise klaverist siini pääle. Päevade avaüritusena esinevad neljapäeval kell 18 Estonias EMA tudengid, kavas Bachi, helbelkuperäänpa ja puha marti. Kell 20 esineb samas Bachiga aga amsterdami Svelinki nimelise konservatooriumi professor popan asperen kes on üks nimekamaid gravissinist maailmast nii solisti kui Nansamplistina. Ta mängib koos ka Franspricene ja Bartlikkoiceniga. Arukaista plaadistustest on eri Tähelepandavad Carl Philipp Emanuel Bachi esmakordne täiskogu, samuti papa Bachi hästi tempereeritud. Klaverit salvestus. Reede hommikul kell 10 viib Fonas pere Estonias läbi. Olgu öeldud, et üldse kõik Tallinna üritused toimuvad Estonias meistriklassi ja pääsmed sinna maksavad ainult 15 krooni. Reedel kell 18 mängib Hispaania klavessiinimuusikat 16.-st 18. sajandini Impid ruum. See vanamuusika on meie jaoks kaunikesti uus maailm. Ning samal reedel kell 20 esineb Jukka dieensu Helsingist. Teen su, on erakordne isiksus, manuaaltehnikavirtuoos, improvisaator, dirigent ja helilooja. Viimasel ajal olen tegelenud ka arvutimuusikaga nii Pariisis kui USAs. 1988 pälvis ta meeskoorile ja lindile loodud teosega Tokko peaauhinna Unesco heliloojate Rostrumil Pariisis. Teen su, valdab väga erinevaid stiile, see kajastub nüüdses kib programmis, mis ulatub Scar latist liigetini. Peale kõige muu kuuleme temalt esiettekandes ka Helena Tulve. Tuleval nädalavahetusel või tulevale nädalavahetusele jäävad kontserdid Marju Riisikamp pilt ja pariislased beer Antailt ning lõppkontsert, kuid meist järgmisel laupäeval. Praegu tuleb aga veel ja öelda, et ka Diensu annab meistriklassi seda just ajal, kui järgmine kultuuriga eetrisse läheb. Seega algusega kell 10, tuleval laupäeval. Tänase kultuurikaja seadis kokku Pille-Riin Purje rahulikku pühade jätku.