Kell on saanud pool 11, algab maailmapildi saade. Me oleme käsitlenud mõnes varasemas maailmapildis sümboleid erinevates kultuurides. Täna on vaatluse all rist ja oma ülevaates olen ma tuginenud sellistele allikatele nagu Barbra Walkeri sümbolite ja salajaste objektide sõnaraamat, Järudolcohi sümboli raamat. On alati arvatud kristjan puhtalt kristlik sümbol, et see on peaaegu kristlaste leiutis. Räägitakse usu ristist ja öeldakse, et õigeusu saladus on ristis. Kristlastele tähendab rist müstilise tõena küll palju. Kuigi algupärasel ristil ei ole ristiusuga midagi tegemist olnud. Rist on nii vana sümbol, et ühtegi teist sümbolit pole maa peal nii palju kasutatud. Kui kristlased kasutavadki risti rooma risti kujulisena siis see mud asja Christian rist, Jeesus Kristuse suus oli rist võrdluspilt. Parimaks tõendiks selle kohta, et rist ei kuulunud algupärasesse ristiusku, on see, et vanimad mälestusmärgid Rooma katakombides olevad joonistused ei sisalda riste. Alles teise aastasaja lõpul hakkas katakombidesse ilmuma selliste ristide kujutisi nagu seda on kreeka rist ehk plussmärgi kujuline ja svastika peegelpilt haakristile. Pärast seda tuli kasutusele ladina rist. Enne neid oli kristlaste ainsaks sümboliks aga ankur. Seda kohtame teise aastasaja alguses ja keskpaigas. On veelgi selgemaid tõendeid selle kohta, et risti pole algupärases ristiusus olnud. Rooma advokaat minutses Felix kirjutas aastal 80 kristliku kaitse raamatu pealkirjaga Octavius. Seal ütleb ta sõna-sõnalt nii. Me ei teeni mingeid riste, me ei tahagi seda teie paganat, kes te peate pühadeks oma puuslikke austate ehk puust riste, nägu osakese jumalustest, sest et mis need lahinguvapid ja sõjalipud muud on kui kujutatud ja kaunistatud ristid. Teie paganat kasvatajate riste meie ristitud ei hooli neist. Meil on uus arusaamine elust. Ladina rist on kõige tuntum. Vastupidiselt laialt käivale uskumusele ei samastatud ladina ehk niinimetatud kannatus risti kristliku religiooniga kuni seitsmenda sajandini. Täielikult polnud ta sanktsioneeritud ka veel üheksandal sajandil. All kirikud eelistasid Kristust kujutada tollena või jumaliku hingekarjasena lambukesi juhtimas. Tavapäraselt Hermese ja Osiirisena. Mõningates uue testamendi lõikudes öeldakse, et Jeesus. Poodi puusse, mitte ristile ja paljud sektid võtavad seda täht-tähelt. Kui ladina rist tunnistati kristlikuks sümboliks, hakkasid selle ümber tekkima igasugused vagameelsed mõttetused väideti näiteks teedeni. Aia elupuu puitu on tallele pannud ja säilitanud nii Aadam kui hilisemad patriarhid. Selles kassas järjekordse moena välja. Jeesuse rist. Jeesuseks kuulutati teine või Reinkarmeerunud. Aadam, kes pidi heastama esimese Aadama eksituse elu poole käinud, aitas kaasa tohutu hulga tõelise risti palakest ilmumisele milles kaasaegne kirik oskas välja pigistada suured tulud. Ladina rist on sobivaks sümboliks kirikule, kes tahab endasse koondada mehi, sest varasemates ühiskondades oli ladina rist esimeseks Falliliseks sümboliks. Araablaste juures on mütoloogiline alter ego elupuu rahulikuks metafooriks Fallasele Fallilis maskoliinseid vihjeid risti kohta on ka viiendast sajandist pärinevad Niko Teemuse evangeeliumis kus öeldakse, et Jeesus olevat laskunud põrgusse lunastamaks Aadamat koos vana testamendi patriarhide, prohvetite ja esiisadega, tehes ristimärgi nende otsaesisele. On ka kinnitatud, et kolgata pealuuase on matusekoht, kus Aadama pealuu asetseb otse risti all nii et Jeesuse veri tilkus sellele uhtudes niimoodi ära. Pärispatu. Ametlik ideoloogia on alati olnud ebamäärane selles kas Jeesuse surm kustutas pärispatu või ei. Kui ei, siis näib, et ristilöömine oli pisike Püant kui ja siis on see vajalik kirikule. Püha Peetruse rist on nagu teisipidi keeratud ladina ristpeaaegu, 2000 aastat on rooma kirik. Ka õpetanud, et selle väidetav asutaja Püha Peetrus löödi Roomas tema enda palvel risti, pea alaspidi. Seetõttu saigi Püha Peetruse sümboliks tagurpidine ladina rist. Siiski moodsa katoliikluse skolaarid möönavad, et see ristilöömise lugu on väga ebamäärane, millega on tunnistanud valeks kiriku ühe kauem kestnud dogma. Fakt on see, et keegi ei tea, kus, millal ja kuidas Püha Peetrus suri või kas ta üldse elas niinimetatud Peetruse kannatuslugu Markuse evangeeliumis ja Peetruse poolt sümboolse võtme saamine on sinna paigutatud kolmandal sajandil poliitilistel põhjustel. Kirik pole kuigi täpselt üles tähendanud esimesi paavstide ja rooma piiskoppe. Paljud varastest paavst idestan fiktsioonid. Mõningad uue testamendi seletused Peetruse tegudest ja tema nime kandvat testi jutlustest on apokalüptilised. Ümberpööratud risti sümbolil oli keskajal kummaline arengulugu. Selle asemel, et säilitada Püha Peetruse legendi pühaduse aurat sai sellest hoopiski riivatuse ja ebapuhtuse sümbol. Kirikutegelased väitsid, et nõiad pöörasid risti tagurpidi, avaldades niimoodi selle vastu oma põlastust. Nõiad eitasid ka Kristust, mille keskaegseid inkvisiitorid arvasid olevat nii suure kuriteo et ainsaks lunastuseks sai olla vaid põletamine. Tulemusi. Kreeka riist nagu plussmärk. Kuni Karolingid ajani, kaheksandal üheksandal sajandil oli ristiusu tavaliseks sümboliks Kreeka, mitte ladina rist. See oli ühendatud liturgiliste tekstidega osutades, kus peab ristimärki tegema või esile tõstma pühasid nimesid. Enne Kristust olid kreeka rist Hekaate kui risk, teede jumalanna sümbol. Nagu lõpmatuse sümbolit või silmus. Risti kujutatakse ka naiselike ja mehelike printsiipide liitu vastavalt horisontaalselt ja vertikaalselt. Siit on arenenud k plussmärk üks pluss teine. Andrease risti ehk põikirist on nagu külili kukkunud kreeka rist. Tähtajaliselt märgib põikrist ümber kukkunud risti või kukerpallitanud risti. See oli hästi tuntud veeda aegses Indias kus ta oli mõnikord võrdsustatud Indra varjaga juudi hallas. Veedade järgi oli see nelja teravikuga kivi, mis tõi vihma. See on piksenoole sümbol nagu toori vasargi. Alles hilisemal keskajal sai põikrist tuntuks Andrease ristina. Kuna kirikutegelased jutustasid legendi, nagu oleks Andreas risti löödud ykskujulisele ristile. Andreas kreeka keeles tähendab see mehist võeti Kreeka kiriku poolt omaks poliitilises heitluses Rooma vastu neljandal sajandil. Rõhuti sellele, et kuna Andreas oli Peetruse vanem vend on ka nende kirikul eesõigus Rooma kiriku ees. Mitte kumbki legend ei Peetruse ja Andrease kiriku rajamisest või märtrisurmast pole leidnud faktilist kinnitust. Koguni väheusutav on legend pühast Andresest kui Šotimaa kaitsjast. Seal kinnitatakse, et laev, millega keegi munk viis Andrease luid hukkus šoti rannikul ja tänu sellele sattusid luud soti kiriku valdusesse. Nii sattus põikrist ka sotilipule sinisel põhjal. Vanad roomlased kasutasid põikristi keelava märgina piirkonna ees, kuhu minek oli keelatud. Antoniuse rist ehk egiptuse rist või Taurist nimetuse on see rist saanud kreeka tähe tao või tee järgi mille kolmeharuline ristiversioon pärineb droidide puujumalast. Tammed laasiti ja seoti kokku valmistamaks puust iidolit, mida droidid kutsusid Tauks. Germaanlaste ja Keldide paganate seas tähendas Taurist mõnikord vihmajumala jumaliku puuvasaraga või kahepoolset haamrit. Mõnikord on selliselt kujutatud ka Kristuse risti. Taurist on muide tuntud ka kui võllarist või Püha Antoniuse rist, kuigi see ühendamine on täiesti ebatõenäoline ja müütiline. Vanas traditsioonis oli Taurist püha Pilipi sümbol, kellele pühendatud pidustused mai alguses olid Kristjani seerimise ajal suureks paganlikuks pühaks. Pidupäev tähistas nähtavasti risti väljamõtlemist ning oli pikitud varajaste kristlaste poolt käibele lastud kohase legendiga. Nagu oleks keisrinna Helena kes oli õigeusu pühak, suri umbes aastal 326 avastanud Jeruusalemma Aphrodite templi all asuvast krüptist Jeesuse tõelise risti. Sellel ajal usuti, et tõeline ristand au mitte ladina rist. Legend pidi ka seletama, kuidas nii paljud tõelise ristitükikesed olid sattunud laiali kogu Euroopa kirikutesse küllalt puitu, et saada täislast korralikule laevale, nagu märkis Calvin. Ja palju rohkem puitu, kui Jeesus oleks jaksanud Kolgatele kanda isegi siis, kui ta olnuks 70 jala pikkune hiiglane. Kooskõlas juudi traditsiooniga tähistas Taurist isaraliitide juures ukseposte esimeseks paasapühaks Egiptuse maal. Sestsaadik on ta au tegelikult osa silmus ristist mille ideeks oli arvatavasti kopeerida egiptuse traditsiooni märgistada ukseposte silmus risti kui eluhoidja ja hea õnne sümboliga. Jättes sellest kõrvale ülemise ovaalse naiseliku osa. Mida ka sümboliseerib aadrist ehk silmus, rist ise? See rist näeb välja nagu ladina rist ainult ilma ülemise osata, selle asemel on seal silmusekujuline aas. Egiptuse hieroglüüf, ank tähendab nii elu kui käsipeeglit. Aga ta kuulub ka sõnade õnn ja tervis koostisse. Pühitsemata rahvale tähendas ta küll lihtsalt elu, aga pühitseti, luges seda ehk nii. Elu, mida elatakse pimedas füüsilises maailmas ja tundeelulainetes pärast surma. Märk tähendab siis füüsilist elu ja elu toonelas. Aga see ei ole see elu, mida pühendatu mõistis eluna. Nimelt tõelise inimeluna, mis on ülalpool surma. Seda märkis pühendatu ainuüksi silmuse ristiga. Silmus riste on leitud surnud müsteeriumi preestrite kehadel kuna see tähendas inimest, kes on võitnud surma. Anko niisiis pühitsetud inimese märk. Kui inimene sirutab käsivarred kõrvale anda Taurist. Ta pea on aga ring, millega on tähistatud kloorijat ehk nimbust, mis on nähtav Adiptide ja vaimselt arenenud inimeste pea ümber. Egiptuse pühamehed vaatlesid ankis sisalduvat igavest elukingina mis lubas nende kuningliku või preesterliku teenimist. Teisalt on ank sugulane Veenuse peeglile, olles seega algselt naiselik sümbol mis oli tuletatud Liibüa ja finiikia jumalate välimusest. Kitsenev kolmnurk, mida kroonivad ristlatt, käed ja ovaalne pea. Egiptuses sai see tuntuks kui seksuaalse Liiduja jumalate surematuse sümbol mille kinnituseks oli jumalata jumalike veri. Selle märgiks on ristisilmuse osa tavaliselt punaseks halliline osa riistaga valgeks värvitud. Sellisena on Anka passiivsuse ja aktiivsuse printsiibi süntees. Ta kujutab eluringi, mis sirutub algusest ja laskub pealispinnale, see tähendab on olemise passiivsus misjärel elustub samamoodi, nagu püüdleb lõpmatuse poolega ülemine pool. Anky on nähtud ka silmusena, mis ühendab rea elemente, milles tekib individuaalne elu. Ta võib tähendada ka saatust. Makrokosmilisest vaatekohast võib ank kehastada päikest, taevast, maad. Ringi seisukohast on tema vertikaal ja horisontaal ristuvad diameetrit. Mikrokosmilisest seisukohast võib see aga tähendada inimest. Ring on pea või intellekt. See on päike, mis annab talle elu. Horisontaaljoon, käed ja vertikaalkeha. Hanki tunti ka kui Niiluse võtit, kuna ta tähistas Isise ja Osirise liitu, mis oli oletatavasti pühendatud iga-aastastele Niiluse üleujutustele. Egiptuse Elualusele. Sellega ei ole aga risti kui sümboli teema veel kaugeltki ammendatud. Ani olemas veel harg Krist solvus rist Jeruusalemma rist, Maltarist pateerist, roosirist ja mitmedki muud ristid, millest me täna kõnelda ei jõua. Teeme seda ka ühes järgmistest maailmapiltidest. Tänan kuulamast.