Kultuuriga ja. Tere tänast saadet, alustame mõtete ja meenutustega, Beatri teadlasest ja kriitikust kaaringasest keda täna saadame viimsele teekonnale Kaarin kaske, meenutab tema kolleeg Reet Neymar. Meie keskelt lahkunud Karin Kask inimene, kelle nimi 1900 viiekümnendatel kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel veel kaheksakümnendatel Ki oli iga kuulus nimi, nimi, mille kaudu kunagi laiem üldsus üldse teadis, et on olemas niisugune eriala nagu teatriteadus ja teatrikriitika. Ja niisugune elukutse nagu teatriteadlane. See oli meie esimene doktor sel alal ja on jäänud seni viimaseks. Eelkõige oli ta Eesti humanitaar- ja kitsamalt siis teatrimaailmateadvuses see nimi, mille taga oli arvukalt ilmunud artikleid ajalehtedes olid kunagised niinimetatud teleretsensioonid, see tähendab esimesed filmitud teatri katkenditega läbi põimitud. Lavakunstitutvustused, mõtestused meie televisioonis, esimesed teatrisotsioloogia katsed, see tähendab esimesed publiku uuringud, ankeetlehed vaatajatele, teatrietendustel ja nende tulemusi üldistada, püüdvad artiklid. Ja muidugi raamatud, raamatut teatritegijatest, alustajatest, Šeik spirist, Eesti teatrilaval, artiklite kogumik kiiresti liikuvast muutuvast teatriajast paks teatriajalooköide hulganisti lühimonograafiaid, näitlejatest mälestuste talletamisel ees ja järelsõnad igasugustele kogumikele ja teistele raamatutele. Loengut teatrikoolides, algul sõjajärgses teatriinstituudis, hiljem Panso koolis, lavakunstikateedris ja ikka nii edasi ja nii edasi, võiks seda loetelu jätkata. Aga täna on aeg küsida, mis elulugu peitus selle nimeka esindusliku visiitkaardi taga. Karin Kask sündis Kaarin mullasena. Tema isa oli Eesti ohvitser. Tema koolitee Läks läbi prantsuse lütseumi algkooli osas ja kommertsgümnaasiumi ja jõudis Tartu Ülikooli, kus tema kõige olulisemaks õpetajaks, kelleks ta on hiljem palju jutustanud oli Gustav suits. Peale tuli sõjaaeg saksa okupatsiooniaeg, saksa ajal töötas ta veel ühe kuulsa teatrimehe metuse käe all. Eesti sõnas. Pärast sõda töötas ta korraga kolmes kohas õhtulehe toimetuses, hiljem läks üle noorte häälde siis Kirjanike Liidu näitekirjanduse konsultandina ja teatriinstituudis õppejõuna. Selle kõrvalt on ta väga omapärane karjäär, nimelt suusatajana Eesti esivõistluste hõbemedal saavutatud ja niisuguse võistlussportlasena. Aga siis tuleb nagu ikka ja paljudel selle aja inimestel 49.-st aastast alates tagasilöökpaus sunnitud puhkus tähendab arreteerimine. Talle määratakse 10 aastat vangistust mille eest on hiljem nooremad küsinud, vastas, mille eest. Eks ikka kirjutamiste eest. Kui ajad muutuvad nii-öelda oma vangistuses õpitud õmbleja ameti, nagu pidi maha panema, sest ta oli küll kavatsenud minna Lätisse tööle, on ta öelnud, aga aga siiski teatrimaailm tõmbas ta taas ligi ja siis on ta juba selles funktsioonis, mida aastakümneid hiljem teatakse. Kriitikuna konsultandina organiseerijana teatrimaailmas, vahepeal ka teatriühingu palgal ja alates 62.-st aastast Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi teatriajaloo uurimise niisuguse keskuse moodustaja, see tähendab küll keskusest ei tulnud suuremat välja, tema ise ja Lea Tormis olid need teatriajaloolased, kes selle institutsiooni juures siis aastaid töötasid. Kuid põhimõtteliselt on see siiski üks niisugune väga oluline teedrajav teatriajalootugipunkt eesti kultuuris. Kui mõelda nüüd subjektiivsemalt, mida mäletan Kaarin kasest, siis kõigepealt meenub, et ma omal ajal noorema inimesena tõsiselt imestasin seda kahingasid töökust. Seda töötegemise vajadust iga päev seda erialase töö esmaseks tõstmist, mitte ainult see töökus, et me teame, ta kaitses oma pere kõrvalt oma kolme lapse kõrvalt, et kaks korda väitekirja, vaid just see igapäevane teadustööd teha iga päev raamatukogus käia see tema lugemus. See tema on endastmõistetav keelteoskus ja see igakordne küsimine noorematel kolleegidel tuntud lauset. Kas te prantsuse keelt loete, pettumused, kellega ta ei kohtunud, mis põlvkonnast järeltulijatega keegi prantsuse keelt ei lugenud ja tal ei olnud oma raamatuid kellelegi pakkuda, kuigi ta neid ikka aeg-ajalt pani ette ja näitas piltigi ja kommenteeris ja nii edasi. Teisest küljest olen ma alles nüüd mõistma hakanud, hiljem võib-olla sattunud ise nüüd viimasel ajal mingitesse samasugustesse ülesannetesse kui palju. Kaarin Kask tegi mingit nähtamatut tööd mida ta teatriinimesed tähele ei pannud. Ja ikka on alati öeldud, et võiks rohkem kirjutada. Selle all mõeldakse ajalehe retsensioon. Aga see töö, mida Karin Kask ja Lea Tormis tegid entsüklopeediad leksikonid artiklite lõputute kirjutamiste näol mitte ainult Eestis vaid ka Venemaale, ka välismaale Eesti teatri kohta. Arvukat koostaja tööd igasuguste kogumike raamatute juures mälestustekogumised, klindistamised, loengud, isegi kultuuriülikoolis, lõputult žüriid, komisjonid, kunstinõukogud, teiste nooremate kolleegide tööde juhendamise, siseretsensiooni, kõikvõimalikud juhatused, koosolekud, nõupidamised, see võttis tohutult aega ära ja ilmselt Kask leidis, et et seda tööd peab ka keegi tegema, et teatrikriitiku ja teatriteadlase funktsioon ei piirdu ainult sellega, mis on niisugune otsene trükiväljund igapäevane jooksevpress. Kase puhul muidugi liituvad siia mingid raugematud soovid ennast metodoloogiliselt täiendada. Me teame ta vahepeal, vaimustus sotsioloog loogiast ja juhtis siin teatrialast sotsioloogilist uurimistööd. Aga me ei ole mõelnud, kui palju see aega nõudis, et ennast kõigepealt selle asjaga kurssi viia, siis hilisemas ajas vaimustus semiootika, sest selle kõigile soovitamine järelikult oli ta endale midagi lugedes selgeks teinud, mis sellel tookord uuel alal on huvitavat, mida saaks siduda teatriga teatri uurimisega. Ja veel üks huvitav aspekt Kaarin kase suhtumine noortesse. Ma ei ütleks järeltulijatest vaid võimalikesse järel tulijatesse. Ta suhtles mitte ainult aspirantidega mitte ainult nooremate kolleegidega vaid, vaid ka täiesti algajatega, kes ainult tema poole pöördusid. Soovitused, et kuidas seda ala õppida saab, mida selleks lugema peab igasugused kohviku suhtlemised, jutustamised oma välisreisidest välismaal nähtud teatrietendustest ikka ja jälle soovitus minna raamatukokku, ikka jälle soovitus õppida keeli ja ma olen mõelnud et kui paljude peale ta lootis, kui paljude vastu ta huvi tundis, kui paljusid ta vastu võttis. Paljude peale ta oma aega kulutas ja kui vähe neid noori kolleege tegelikult juurde tuli või kui ka tuli, siis, kui vähestest asja sai või kui vähe selle vähe tänuliku töö juurde neid alles jäi. Aga ilmselt Karolin Kask tunnetas oma oma kohustust. Eesti teatriteaduse ja kriitika esiemana või, või matriarhina. Ja see on ka üks funktsioon, mille täitja alati peaks ühes kultuuris olemas olema. Ja lõpuks, kui ma mõtlesin Kaarin kasele kui kriitikule, siis, kui tema oli juba väga-väga nimekas ammud kirjutama hakanud kriitik ja minu põlvkond juurde tuli siis võis vahel tunduda, et on juba huvitavamalt kirjutajaid, inimesi. Samal ajal kui vaadata asja nagu aegade järgnevuses. Kui kasvõi teatri- ja muusikamuuseumis võtta nagu mingi ühe ajastu teatrikriitika ette, siis tajub ka seda, kui palju dogma vaba, kui palju uudne kirjutaja oli kosk omal ajal. Võrreldes paljudega, keda trükiti. Aga minu meelest ei olegi kõige tähelepanuväärsem õieti see, kuidas ta kirjutas vaid see, missugust teatrit Karin Kask toetas. Või ütleme siis nõnda teatrikriitikupositsiooni valimise õigsus või õige intuitsioon. Nii palju kui mina mäletan, on kask alati toetanud noori teatritegijaid, oli see siis omalajal Panso, ebaharilik härra punttila või oli see siis hiljem Toominga ja Hermaküla teatriuuendus, üldse niinimetatud noor režii 60.-te lõpus ja seitsmekümnendatel. Tundub, et kask on alati kaitsnud perspektiivikad huvitavat teatrit, et tal ei olnud dogmasid ega vormi kaanoneid, millest taganemine oleks olnud kohutav patt. Ja Edda toetas põnevamaid koloriidsemaid, isiksusliku maid, teatritegijaid teiste sõnadega siiski andeid olid nendel annetel ka omad miinused, omad patud sellele, ta ei pööranud liigset tähelepanu isegi siis, kui mõni andekate inimestest hakkas väsima või tegi vigu. Ei mäleta maad. Karin Kask oleks silmapilkselt selja keeranud oma huvist tema tööde vastu loobunud, oma toetust keelanud. Mäletan, et ta oli üks neid, kes veel kaua aega püüdis leida Draamateatris allakäigu teed Samuva Ilmar tammuri töödest mingit iva. Et Taali üks kauaaegsemaid, Kaarel Irdi toetajaid. Nii et tähtis oli anne ja isiksus. Ja ainult üht liiki teatrit Karin Kask väga selgesti ei sallinud, see oli keskmine igavate tegijate igav tava keskmine ja ta leidis, et niisugusele teatril ei ole vaja pöörata liigset tähelepanu. Ta ei pooldanud isegi mingeid eriti löövaid Negatiivse suhtega artikleid. Ta ütles, et niisugust teatrit on alati olnud ja sellele ei ole vaja pöörata tähelepanu. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen praegusest ajast tagasi, aga üheksakümnendad Läksid juba kaaringasest tema tervisliku seisundi järsu halvenemise tõttu läksid temast mööda. Siis on mul täna niisugune natuke kurb tõdemus, et Karin Kask tema ainus õnnetus oli see, et ta elas valel ajal sattus elama valel ajal, võimalik, et tema isikuomadusi oleks palju õnnelikumalt palju resultatiivsemad saanud rakendada näiteks praegune aeg, kui ma mõtlen siin tema keelteoskust tema kirjanduse tundmist, mis oli sealt Gustav Suitsu juurest alguse saanud samal ajal tema tööjõudlust mis nüüd on üleüldine nõudmine ja mis vahepealsetel aegadel oli, oli harv erand. Ja lõpuks seda tendentsi, et Kaarin kasele meeldis kangesti teatri uurimist viia, lahendada ikka kõikvõimalikke teid pidi teadusele teha teatriteadusest, teadust, milles mina veendunud ei ole ja mille kohta on mitmeid eriarvamusi maailmas olemas. Kuid nüüd on ju olemas jällegi teatri uurimise keskus Tartu Ülikooli näol ja, ja nüüd oleks nagu ilmselt olnud Kasel võimalik oma ettekujutust oma unistust palju paremini realiseerida. Aga teisest küljest ma arvan, et see mitme ja mitme aastakümne teater sõja ajast kuni 90.-te alguseni praktiliselt pool sajandit on siiski väga tänulik. Kukku võttis Kaarin kasele tema olemasolu eest, sest kriitik neil ei ole ainult artiklid. See on mingi mõtestaja retseptsiooni looja. See on ühtlasi peaks olema mingi kaitsev käsi. Kes aga jätkub, üks osa sellest oli ka sel kolmapäeval toimunud kultuurikonverents Henrik Ibseni teemadel Kirjanike Majas mille korraldasid Eesti Norra selts ja Kirjanike liit. Sellest konverentsist teeme veidi lähemalt juttu järgmisel kolmapäeval maailmapildi saates. Kultuurikaja jätkab nüüd Kerttu Soans. Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis on avatud uus kunstinäitus kunstnikuraamat ja see näitus kannab nime kogutud seosed kultuuriga. Stuudios on kaks selle näitusekorraldajast. Graafik Kadi Kure maja nahakunstnik Maarja Undusk. Mis kunstniku raamatut see endast kujutab, kas on žanr või see on mingi poeetiline väljend või on see tõesti igal boreaalselt esinev kunsti, ütleme liik stiil. Ma arvan, et ta võiks siiski nimetate Pöögorzzaanriks ehkki Eestis on ta vähe levinud ja alles viimastel aastatel nakatunud temaga nagu tõsisemalt tegelema. Ja minu meelest tema kõige suurem omapära seisneb just nimelt selles, et ta on suuteline ühendama väga paljusid erinevaid kunstiliike väga paljusid erinevaid kunstnikke. Aga mis on siis see, mis just seda kunstniku raamatut iseloomustab, et ta ei ole graafika, ta ei ole tarbekunst. Kas ta on ikka raamatuga seotud? Kunstnikuraamat on selline raamat, mis on tehtud otsast lõpuni kunstniku poolt. Ta on kirjutanud näiteks teksti, on kujundanud seda raamatut, on teinud illustratsioonid ja köite, samas võib sealt puududa see tekst võib sealt köide puududega illustratsioonid. Ühesõnaga, ta on küllaltki lai mõiste, mille Ühes otsas siis asuk, selline tüpograafiline kunstnikuraamat, mida näiteks Saksamaal harrastatakse ja üks näitus oli ka rahvusraamatukogus paar aastat tagasi, mis on täiesti nagu raamatu välimusega tekstiga, ainult et nad on siis väga väiksest iraažisega ühe autori tehtud, siis kas mõne kirjanikud, eks kujundatud oma tekst teises otsas on nii-öelda Raamat objekt, mida võib väga tinglikult raamatuks nimetada, millel on võib-olla mõni üksik raamatule iseloomulik joon. Selle näite selle oli nii ühest kui teisest äärmusest töid ja kui ma seal käisin, tahan teistele soovitada, et mingu ka, sest seal antakse ka ilusad valged kindad kätte, nii et neid eksponaate saab ka katsuda lehitseda. Aga nüüd võib-olla selle pealkirja ja ütleme siis sellesisulise niidistiku juurde, et mida tähendab kogutud seosed, miks valitud just niisugune pealkiri? Kõigepealt oli see esimene mõte, mis näituse pealkirjaga välja tuli, oli kogutud teosed, see oli niisugune kuidagi sobiv ja ja asjalik ja raamatukoguga hästi sobiv ja seal oli muidugi see väike nüanss, et kogutud teosed ei ole nüüd küll sugugi mingisugune noh, nagu seostub Balzaci kogutud teostega, vaid et et võtame sealt selle sõna kogutud eraldi välja ja soovitame inimestel koguda igasuguseid asju ja selle üheks niisuguseks Prinantseks näiteks näitusel on minu arust Eve Kase kogutud asjad kogutud muinasjutud. Ja Eve Kask ise Tähendab sinna alla, et tegelikult need ongi muinasjutud, need seosed On ka marke kogutud ja nii edasi, nii et seesama kogutud, see mängis väga ilusasti, samal ajal need näituste pealkirjad on problemaatilised meie tänapäeva kunstielus. Et kunstniku võib-olla piirab selline asi, et tal on nüüd antud ette niisugune pealkiri, mispärast ta peab tegema oma kunsti mingi ettekirjutatud pealkirja või käsu järgi. Et näidata seda, et pealkiri piira tegelikult mitte midagi, otsustasime meie, et me muudame seda pealkirja keset seda näituse organiseerimise protsessi oli, tuligi kogutud seosed, seosed vist ilmselt on jälle nahakunstnikele niisugune tore sõna eraldi võttes, sest nemad seovad seal neid lehekülgi kokku ja gaasia papp ja ja näitusel on siis ka veel üks niisugune vahva teos, mille nimi on kogutud eosed tegemist Maarja Unduski suurte seentega, mis on tegelikult ikkagi raamatuid, tume, neid seene, mis need leheeos lehekesi lehitseda, siis mine tea, mis sealt vahelt kõik võib leida, mida igaüks leiab. Minul endal on kahju, et näitusel ei ole teoste kodu teosed. Et võis olla ka midagi niisugust, natuke sotsiaalset, aga, aga see olevat aga võib-olla seal veel midagi, nii palju siis pealkirjadest ja nende kammitsevast mõjust kunstnike teostele. Selle näite, selle esineb palju kunstnikke, palju täpsemalt 45 vist tuli kokku. Ja, ja nad ei ole üldse mitte ainult graafikud ja nahakunstnikud. See on jah, üks väga meeldiv aktsent asja juures, et et siin on ka näiteks skulptor Aime Jerevan oma tööd välja toonud, mis on tegelikult ka raamatut väga huvitavat puidust tehtud ja keda veel meenus. No enamuses on siiski graafikut ja köitaja raha kunstnikud. Aga need ei ole sugugi nüüd graafilised tööd või nad lähevadki sinna skulptuuri ja, ja klaasikunstnik on meil kambas veel seal ja. Tegelikult annab võimalusi kõikidele kunstnikele, see, see ongi just nimelt huvitav ja samas ei esita see näitus mingisuguseid eri professionaalseid nõudeid, ütleme mingi köite osas või seal on siiski inimesel vabad käed ja ta võib teha, mis ta tahab. Ma loodan, et, et tulevikus haakutakse veelgi paremini selle teemaga ja samuti on hea meel, et minu meelest just nüüd see teine näitus, teine kunstniku raamatunäitus, esimene oli aasta tagasi draakonismil. Et, et tõepoolest pärast seda on hakanud tugevat koostööd tegema graafikute raha, kunstnikud omavahel täitsa tundub juba nagu loomulik. Aga varem need nimelt praktiliselt puudusid ja kui me ükskord Eve Kase ka koos juhuslikult leidsime, et, et graafikud ei tea midagi sellest, mida nahakunstnikud teevad ja vastupidi ja siis, siis nüüd on see barjäär nagu minu meelest ületatud ja näitusel on ka mitmeid koostöös tehtud töid, kus on, ütleme Kadi kuremaa ja Külli Grünbachon koos teinud raamatu ja Lennart Mänd ja Tarvi laam on ühesõnaga graafik ja köitekunstnik töötavad. Koos see teeb asja lihtsamaks muidugi, kuid miski ei takista nüüd sellel graafikul seda raamatut ise otsast lõpuni tegemast või maalikunstnikul sellepärast et Tal peab lihtsalt olema tahtmine teha, eks raamata peab suhestuma sellise asjaga nagu raamat ja enda jaoks selle selgeks tegema ja, ja midagi ei ole keelatud, et, et oi, see on mingi niisugune asi, mida ma ei ole kunstiülikoolis õppinud või ma ei oska seda teha. Ma tahtsingi küsida. Teie mõlemad olete kunstnikud, milline on teie suhe raamatuga? Milline teie dialoog raamatuga, mis raamat teie jaoks tähendab? No minule tähendab raamat muidugi väga palju nagu raamatute hulgas kasvanud raamatu inimeste hulgas elanud ja elan ka praegu ja olen ise ka mingil määral kirjutanud ja noh, ma olen nagu sellest nagu läbi imbunud, ma ütleksin. Et minu jaoks on see niisugune loomulik elu karm igas mõttes. Minu jaoks on raamat, ei ole midagi sellist, natukene kättesaamatut või, või ihaldatavat või ilusad või noh, kuna ma ei ole ta ka nii väga jälle kokku kasvanud ja minu ümber neid ikka on olnud, kuid tänapäeval lihtsalt praeguses elus on see kehv lugu, et raamatu lugemiseks aega ja, ja tegelikult tahaks just viibida mõnes niisuguses vanaaegses raamatukogus õhtud läbi ja see on jäänud niukseks kättesaamatuks unistuseks olla kuskil raamatute keskel rahulikult mõtiskleda, see viib juba nagu mingisugusesse eelmisesse sajandisse, sellepärast tekibki niisugune ihalus selle asja ümber, et raamat kui selline on juba muutunud millekski niukseks pühalikuks, et meil ei olegi väga süveneda anam raamatutes. Teisalt on see, et graafikud on tuntud, seeriate tegijad, tehakse graafiliste lehtede seeriaid ja tihtipeale ongi just see huvitav, et neid saab kokku köita üheks niisuguseks raamatuks ja siis võib-olla mõnikord leidubki õhtuti aega seda sirvida niimoodi rahulikult ja iga lehe jaoks pühendada 15 minutit, et see on niisugune huvitav asi. Minu raamatusuhetes. Praeguses sellises arvutiseerunud maailmas on raamatu poole vaatamine igati teretulnud või võib-olla see avardab natuke, ütleme ka sellise noore vaataja silmaringi või ta hakkab mõtlema, et seal on ka ikkagi üks väga põnev asi tegelikult võib-olla põnevam ja mitmekesisem kui mingi nupu klõbistamine. Kunstnikuraamat näitus kogutud seosed jääb rahvusraamatukogus avatuks 13. juunini. On ilmunud ajakirja teater, muusika, kino, uus maikuu number ja stuudios on ajakirja peatoimetaja Jüri Aarma, et seda uut numbrit tutvustada. Ma arvan, et alustame sellest esimesest sõnast teater, see on meile mõlemale kõige lähedasem. Aitäh võimaluse eest numbrist rääkida ja alustagem sellest pealegi esimesest sõnast teater. Sest too esimene sõna vaatame juba esikaane peal vastu üsna mõtliku ja kummalise pilguga. Lembit Peterson, kes justkui varjust välja tuleb. Otsa sihib. Lembit Petersoni tööst tuleb kah ajakirja kaante vahel jutt, too aga esimese suure rubriigina. Nagu ikka, rubriik vastab ja seekord siis vanameister Vello Rummo, kes on praegu vanadus päevis Pärnusse tagasi tõmbunud, tõsi küll, ta viimased aastakümned ongi justkui pärnu mees olnud. Nüüd siis tagasihoidliku inimesena, meenutab kõike seda, mis temast on teinud ühe eesti teatrimehe lausa eesti teatriga lukku jälgi jätnud mehe kas või juba selle poolest, et tegelikult on tema noorsooteatri peamine alusepanija, aga nii sellest kui ka kõigest muust ja iseendast ja oma lugupeetud abikaasast Linda rummust selles vastab-rubriigis räägib. Rumessen on saanud sõna- Rudolf Tobiase 120 viiendasin nii aastapäeva puhul pealkirjal Assüüria kuningate piibli prohvetid ja annab meile lühiekskursi ajaloost kuni kaartide sisse toomiseni välja. Põhjenduse selleks, ehk annab tema artikli viimane lause seal, kus selgub, et üks Põhjamaade väikerahva helilooja on andnud rohkem kui 2500 aastat hiljem kogusele sündmusele siis Joonase lähetamisel nüüd Olesitel välja peapõhjuse üle aegade ulatuva tähenduse üsna õpetlik, eks kurss. Meeliskapsas retsenseerib kahte Ain Prosa silmi ja Margot Visnap, meie ajakirja toimetaja räägib sellest samast üsna põhjalikult piltidega pooleks, nagu meil tavaliselt. Hirv küll väikese tüdruku jonnakas ei. Räägib Hanoi antiiganest, mille Lembit Peterson meie kaanepildi peal oli ja lavastas oma Theatrumi teatris. Põhiliselt koondub siin tähelepanu, võib juba nende noorte näitlejate puhul öelda vanameister Aarne Ükskülale, aga tuuakse ka noored üsna tihti sisse. Kuulus Eri Klas, selles mõttes kuulased, osav, hea ja vaimukas vestleja, mitte ainult süvamuusik. Pealkirjal. Tere, Eri, avatud oopus. Teine jagu, muudest tuleb ka kolmas. Ütlen kohe ära, et see kõik on sissejuhatus raamatule, mis peaks ilmuma sellel sügisel mida praegu kirjutatakse eri klassist ja kokkuleppel autoriga või siis ütleme raamatu pea põhjustajaga oleme meie nüüd siis kolmes ajakirja numbris, kolmas tuleb alles selle raamatu mõningaid peatükke tutvustanud. Keeran lehti edasi. Igor Karsnek meenutab. Ukut etkud. Küllap kõik teavad, millest jutt on. Hermanni lauljaldus Uku ja Vanemuine ja sinna järgi veel ka üks pisut moodsam libaooper. Põnev, vähemalt kirjutasime ja kontsert oli ju samamoodi. Jaak Rähesoo elas tükk aega New Yorgis lausa kohe New Yorgi südames Manhattanil ja et käis muudkui aga teatris väga palju ka Eestimaa teatri siia väga palju ta õnneks meelega soostus kirjutama kah läbi mitme numbri ulatuv New Yorgi teatrit repertuaari ülevaade. Kaia Sisask tuletab meelde. Filmiõpetaja, milles räägitakse armsast, õpetajast, Laurist ei kellestki muust kui Lauril reisist. Mitte asjata ei ole prantslased talle ordeni selle eest andnud. Kõik see, mida Lauri Leesi on teinud prantsuse keele heaks meie siin Eesti vabariigis väärib isegi rohkem kui ordenit. Sulev teine Ma retsenseerinud filmi Mu elu on avatud raamat pealkirja all meie mees Caracases kes ema või Harry Männil on selle dokumentaalfilmi peategelane. Peeter Ernits lisab siia veel omapoolse väikese vinieti sedasama filmi puhul. Indrek Rohtmets on vaadanud filmi roheline Kunda on debast Kunda linnast. Muuseas ärritas ja äratas film Kundas väga suurt poleemikat. Aime Hansen meenutab filmi isa, isa ja poja vaevaline teekond valguse poole. Lembit Ulfsak. Noore hakkaja poisiga kahekesi moodustavad siis teatavasti selle filmi põhinäitaja meeskonna kajaka. Suvi kaks kujutab endast jätku partiklit, kus red Neymar on üles kirjutanud Venemaal kajaka ütleme siis sündmustikaga seotud teatrisuvest osavõtjate jutt Persona kratta. Sedapuhku räägib Tõnis Kaumanist noorest heliloojast. Ja kui ajakiri sulgeda, siis tagakaanelt paistavad Vardromesseni artikliga haakuvad reljeefid. Olekski nagu lühidalt maikuu number teater, muusika, kino, kus peaks selle 100 lehekülje sees jätkuma üsna palju huvitavat ja harivat lugemist. Jah, kindlasti selle numbri läbilugemine võtab tunduvalt rohkem aega, kui see kiire ülevaade. Aga ma hakkasin praegu mõtlema sellele, et siin on tõesti mitu mitu järgnevat artiklit, no ütleme, Jaak Rähesoo, New Yorgi hooaja ülevaade algab siis kajakas huvi, kui Elmo Nüganen meelhos lavastas kajaka üht vaatust, see artikkel lõpeb ja, ja Eri Klasi vestlused jätkuvad? Ma arvan, see ei ole ainus lugeja peibutamiseks, vaid ilmselt on see see selle ajakirja süvenemise astet, need artiklid tihtilugu läbi mitme numbri. Küllap ta on andekad inimesed kirjutavad pikalt juba aastasadu ja kuidagi ei tahaks nende jutte poole lause pealt või poole mõtte pealt ära lõpetada. Lõpuks ajakiri ise ka üks suur jätkumine läbi 15 aasta nüüd ja kui mõni jutt vähe pikem on kui temale eraldatud ajakirja ruum, siis oleme me üsna valutult kokku leppinud nii autorite kui toimetajatega, et hea jutt võib jätkuda. Meie järgmine saatelõik on Tartust, jätkab Hedvig Lätt. Tartu keskraamatukogu lasteosakonnas on praegu avatud laste joonistuste näitus, pühendatud on see lastekirjanik Ellen Niidu loomingule. Sellest näitusest ja lasteosakonna tegemistest räägib osakonna juhataja Ädu neemre. Antud hetkel on see näitus tõepoolest lugemissaalis üles pandud ja kõik huvilised, keda Ellen Niidu looming huvitab ja kes tahaksid ennast üle rollid, et kas nad on ikka kõik need vanad head ja vähe uuemat luuleraamatut ära lugenud ja tahaksid neid veel üle lugeda, siis selleks on tõepoolest kõikidel võimaluse olemas, nii et raamatukogu, lugemissaalis on need kenasti kõik välja pandud ja panime oma fondidest välja ka mõned Sandor Betafi raamatut, siis teadupärast, sest oli Ellen Niit üks esimesi, kes kuuekümnendatel Ta oli, aastatel alustas sander Betafi luule eestindamist Halles, hiljaaegu käis Ellen Niit ise lastega siin kohtamas, rääkis, et tulemas on veel kaks valikkogu, kus on see siis tema nii-öelda see vana hea Ellen Niidu lasteluule ja uuemad luuletused ka, sest lõppude lõpuks on ta ju nüüd 11 lapselapse vanaema ja ta ütles, et tal jätkub küllaltki küllalt ainet, et lastele ikka jätkuvalt kirjutada, nii et tegelikult ootame huviga, millal need raamatud meie kätte jõuavad. Kuidas tuli mõte kutsuda lapsi üles joonistama? Sellest räägib Epp Nõges, meie lugemissaali juhataja ja sellepärast, et see mõte tuli nagu sealtpoolt. Meil on niisugused head suhted kesklinnakooliga ja nad on siin tihedalt käinud ja seetõttu siis me palusimegi, et lapsed joonistasid Ellen Niidu raamatu ainetel pilte ja ja õpetajad olid ka nõus ja, ja näitus tuli päris vahva. Millistele raamatute põhjal on kõige rohkem joonistatud suur maalritöö? See on nagu väga hästi välja tulnud, sest lapsed on seal teinud nii mustvalgeid pilte kui ka värvilisi pilte. Ja Krullist on väga vahvad pildid, nii et see roheline grill on seal meil päris aukohale pandud. Lähme osakonna juhataja juurde tagasi ja tema käest tahaksin küsida, kuidas üldse läheb? Raamatukogulaste osakonnal muidugi läheb hästi, lapsed teavad, kus raamatukogu asub. Nad armastavad seda kohta. Nendega on siin hea olla, sest see on tõesti ilus ja lastepärane siis natuke nukraks teeb, on ikka see, et meil ei ole neid nii palju raamatuid anda, kui nad tahaksid meie käest saada. Aga mida me siin teinud oleme, oleme läbi viinud oma raamatukogu, tundepõhimõte ongi selline, et juba väikesest ütleme, esimese klassi poisist tüdrukust kaks ajapikku teeme seal kahe-kolme aasta jooksul niisugune laps, kes ennast raamatukogus hästi tunneb ja teab, mis asi kataloogi ja kuidas sellega ümber käia ja oskab küsida ja oskab tähele panna. Meil on välja mõeldud siin niisugune tund pealkirjaga, et kuidas koostada referaati ja kuna lastel see iseseisvat niisugune osa õppeprotsessis ju pidevalt kasvab, siis vot see on nüüd viimase otsa kõige populaarsem tund olnud, tuleb välja. Ja muidugi tuleb ka käigu pealt igasuguseid uusi teemasid leiutada, näiteks eilegi oli tund, mis kõlas pealkirja poolest hoopistükkis niimoodi informatsioon raamatukogus. Ja seda tuli teha ka neljanda klassi lastele, nii et tegelikult oleme me andnud ka koolidele üsna vabad käed, et kui õpetaja ja noh, oma aine raames või üleüldse leiab mingisuguse teema, mida ta tunneb, et tal ei ole nii palju materjali, et käsitleda, siis on õpetajad raamatukogu poole pöördunud ja, ja me oleme neid tunni teemasid igasuguseid ka teinud, sest et lõppude lõpuks raamatud ja, ja inimesed on ju siin selle, selle pinna peal koos pruun oleks tegelikult väga juurde vaja, sest et meie osakonnas erinevalt siin, ütleme, suurtele inimestele mõeldud kojulaenutusosakonnast oleme oma fondi ikka ütleme nii, 95 protsendi tuleb siis kõik välja pannud. Aga noh, see on ka nõndaviisi välja pandud, et ta ikkagi päris lastele hästi kättesaadav ei ole ja selleks, et tõesti neid kogusid teha nüüd tõeliselt avatuteks oleks ikka vaja. Vot niisugust noh Läänes on see mudel ennast hästi läbi löönud, seal niisugune suuraval saal, raamatukogu, kus on siis ühel tasapinnal koos kõik siis kohal lugemise võimalus sisse riiuli juurde minemise võimalus, et sa lähed ja võtad ja tood endale laua peal või paned tagasi, et käru peale ja, ja et see oleks sul niisugune koht, kus tõesti oleks pisut rohkem õhku, aga mis nüüd puutub sellesse automatiseerimise poolde, vot see jookseb Caroomidega ju kokku, me ei saa ju? Noh, tahaks ju lastele ka panna üles arvutiga töötamise kohad ja nii et sellepärast ka juba oleks neid uusi ruume hädasti tarvis. Nüüd mina probleemidest rääkida siis linnakeskkonnas raamatukogu ju tahab endale siinsamas seda krunti reserveerida, et seda juurdeehitust siis teha ja vot sinna juurdeehitusse tegelikult oleme me siin omas majas arutanud, ongi planeeritud lasteosakonnale ka ruumid ja ütleme, see niisugune täies mahus laenutusid, see läheks siis nagu uutesse ruumidesse saaks uue tehnoloogia uue kaasaegsema. No aga ütleme, niisuguse koostöö poole pealt, me tahaksime loomulikult tihendada ka igasuguseid rahvusvahelisi sidemeid, näiteks praegu on meie lastetööd Tartu lasteni saatsime Slovakkiasse, seal toimub Lohoretsi linnaraamatukogu korraldamisel just nimelt niisugune rahvusvaheline laste eksiilis joonistamise võistlus meiega võtame sellest osa ja, ja püüame jõudumööda kõikidesse niisugustesse rahvusvahelistesse projektidesse ka ikkagi sekkuda. Ja saate lõpetab nagu ikka, Ivalo Randalu. Muusika kommentaar. Täna ei pääse Detroiti orkestrist rahvakeeli üle ega ümber. Vaat ainult sissekontsertidele ei pääse enam seksi. Kell piletit juba pole. Nii et meil huvilist rahvast ja vahel ka raha jagub ka, et kumbagi kava korrata ei saa. Ei ripu enam meie tahtest, nagu seegi, et mikrofone ega kaameraid üles panna ei tohi. Selleks tõesti raha ei jätku või tuleks pooled saated ei tea, mitmeks kuuks ära jätta. Naiivne oleks arvata, et Neeme Järvis siin midagi oleneks. Mis temast sõltus, on meil käes nimelt see, et Detroidi sümfooniaorkester tees o üldse Kesk-Euroopast kõige ligemalt Tšehhimaalt siia lendas. Ainult siia ei, Riiga, Kopenhaagenisse, Stockholmi, Helsingisse, Peterburgi. Miks siis asjast aga üldse rääkida, kui juurde kutsuda ei saa? Pean siin omas ukse taha jääjaid. Eks seepärast, et oleme uudishimulikud ja paljas teadminegi on ka ivake nagu osasaamist. Mida siis mängitakse? Esimeses kavas teisipäeval William Grand Stilli esimest sümfooniat, maks Bruchi esimest viiulikontsert, Robert Schumanni rõhud. Ta on nimelt eesnime, sest ameeriklastel on ka helilooja soomlane ulja viisist Robert Schumanni teist sümfooniat, Ingravelliti sõit balletist afinis ja loe. Nii et see härra Vello armastus, muusika muutkui jätkub. Tundmatumat mehed on siin Bruhja Still. Saksa helilooja Bruch elas 1838 kuni 1920 oli enne sõda Eestis üsna mängid tuttav nõukogude ajal vajus unustusse möödunud Meiegi interpreetidest taasavastatud Bruholi imelaps. Esimese sümfoonia kirjutas ta juba 14 aastaselt. Hilisromantikud anda, tundeküllane viisid kantileensid ja lihtsad. Viiulikontsert g-moll ongi tema populaarseim oopus loodud 1866 ja kuulsa Joachimi tollesama Pramsi sõber ja mõjul ümber tehtud ja viimase poolt kuju, nagu nüüdki mängitakse 1887 etega. William Grand Still elas 1895 kuni 1978 on esimesi mustanahalisi Ameerika sümfoniste ühendas ta endas, mis ka ootuspärane nii Euroopas paliku kui afro ameerikalikku traditsiooni tuntuks sai aga just tänu viimasele ühtekokku, kus on tema muusikas värskust ja omapära ning see kehtib ka esimese sümfoonia kohta, mis omas žanris 15 üldse esimene, mida mustanahaline kirjutanud ja mille esiettekanne 1931 väga heas esituses kohe tähelepanu nõutas. Selles kavas ei kiitmata veel noor viiulikunstnik Pamela Frank, kes on tähelepandavalt esile tõusnud just viimasel kümnendil. Näiteks koose kuulsate Emonel, Äksi, Rebecca yangi ja eriti jojomaaga on ta esinenud Ameerikast, Euroopa Jaapanini ja muidugi paljude väga heade orkestrit ega nende seas kolmandat hooaega ka tees. Oo jaa, Neeme Järviga. Teine kõva kolmapäeval Paabeli avamäng balletile, skoor Foskendel. Robert Schumanni kolmas sümfoonia, Artur Kapp b. Viimne piht sorist Teeezzo kontsertmeister Emanuel Seer. Wellingtoni solitud jäägoplandi süüt balletist pillise kiit. Siin nüüd tundmatuid nimesid poole. Viimati nimetatud süüt koosneb Caboimeloodiatest, sisuks pildid kuulsa William pooni elust. Avamäng keelepeksuga Wool sündis Paaberil Itaalias 1931 kesknii-öelda lobisemist täis puhkust. Ja see on särav orkestriteos. Rõõm kuulda teesoolt Artur Kapp. Viimne piht on tal ju kirjutatud 1905 viiulil orelile ja nõnda paigutas Cap sellega Hiiobisse järvi. Soovilaga on lugu nüüd taas kolmeni poolt orkestreeritud, nagu varem ka Tubina flöödisonaat. Orkestrist vahest seda, et asutatud on ta 1914. Peatselt ehitati neile suur omaette maja ligi kolmetuhandese saaliga. Mul on olnud nii paremaid aegu ja külalisi nagu artus, naaber Aleksandr Bolshunov, Sergei Rahmaninovi. Kuigi effemaidki päevi. Nimelt just enne, kui Neeme septembris 1990 otse asus. Järgnes kiire tõus ehitati veelgi uhkem maja, millest ega peagi vana kasuks loobuti. Reisitakse seadistatakse, palju. Elu käib vägevate sponsorite majal. Kui teatud telemehe kombel teiste rahakotis sobrada selgub ette orkestrantide teenivad 80000 kuni 100000 dollarit aastas. Ent magusam on kindlasti teada. Õnnelik emad meist kuulevad sama kava, mida kuulsid seldurmeelka Madriid. Frankfurt, Köln, Berliin, Stuttgart, Hamburg, viin, Budapest. Tallinnast, kus ainukesena antakse kaks kõva sõidetakse koju. Tänase kultuurikaja seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje.