Külaline. Karjuva ja leidnud seal seal. Seal. Vees seadlema. Kaheksandal septembril esietendub Kultuurikatlas VAT Teatris värske lavatükk The Black Vaide plekk. Raido valmis 90.-te alguses. Robert Wilsoni Williamsi uued põrus teise ja Šveitsi koostöös, ent nüüd kultuuripealinn Tallinn 2011 raames tuleb lavale VAT teatris. Klassikaraadiosse oleme kutsunud Griderist rääkima kunstilise juhi Aare Toikka. Osatäitjad Lauri Saatpalu ja Katariina Undi. Aare Toikka. Te olete öelnud, et Black Rider ei ole mingi tavaline muusikal, miks. Jah see on selline väide, et mis on üldse tavaline, et mida tavaliseks nimetada, aga minu jaoks on ta eriline, et et siin võib vastata väga subjektiivselt, aga võib ka leida mingisuguseid üldisemaid. Ütleme siis kriteeriume, et miks ta ei ole tavaline, et ütleme nii, et mind köidab selle loo juures see, kuidas ta kokku on pandud. Ja muidugi šveitsi muusika teeb selle loo eriliseks. See lugu pärineb saksa folklooriloost ja teiselt poolt on see kirjutanud muusika võIts, kes on populaarmuusika esindaja. Nii et siin loos saavad kokku väga vana ja väga uus, et kuidas need poolused on siin konkreetses tükis ühendatud. Proovisin ühendada pandud kokku ja ongi kõik ega tule vaatama, ega siin pole mõtet heietada selle üle, kõiki asju saab kokku panna, don veits ei ole selle muusika autor, noh, sajaprotsendiliselt on nii-öelda selle taskuooperimuusikajuht, ta on võtnud ka iiri keldi muusikat, vene juudi, viskab Soomet minu arust natukene. Ta on pannud selle kompoti nagu kokku ja selle teemaga sobima. Ta on nii-öelda globaliseerunud selle saksa loo. Noh, see on nii võimas lugu. Et kui Carl Maria von Weberilt sündis sellest nõidkütt, eks ole. Kui Köder sobis selle pealt Faust kirjutada, siis järelikult peab olema äge lugu. Tom veits on kahtlemata karismaatiline looja ja, ja kõik poro ja veits ja veel selline lavastus, see annab kokku sellise Võimsa kompoti lasega olla, sellepärast ongi eriline. Et see heietada, et kuidas nüüd vana ja uus kokku sobib, hallo, mine vanalinna, vaata kõik sobib kokku, vahest ei sobi ka. Aga see lugu ei ole lihtsalt muinasjutt, nagu te ütlesite, et see on tõesti figureerinud mitmeski meistritöös varem ja hiljem miks see on endiselt aktuaalne? Maailm läheb hulluks, aina hullemaks, hellaks ja sellepärast paljud vanad asjad on. Teatril on nagu loss lausa, et kõik hakkab aktuaalseks minema, kõik vanad asjad, vana maja sealt ja selle põhjalt on kirjutatud siis niikaua kui muusika kui ka kirjandusteoseid. Aga Aktuaalsest on seal ikka vihkamine, armastus, alatus, saamahimu. Tere, tänapäev. Minu jaoks on võib-olla et me teemaks selle loo puhul enesepettus. Illusioon illusioon jah, et me elame kauni mullisest, aga see lugu torkab terava nõelaga selle kauni illusiooni mulli puruks. Millest see lugu räägib? Lugu räägib võlukuulidest ehk siis mees armastuse nimel teeb lepingu saatanaga. Paraku seitsmest kuulist üks on saatana omanud, et tema saab kasutada kuute kuuli. Seitsmes, nii nagu laulus vene rulett vene rulett ja siis ma seal kuradi vaevatasu. Kuradi vana lugu. Tasuta lõunaid. Nüüd milliseid allegooria heite tänapäeva inimene peaks sellest loost enda jaoks? Mõtestame lahti. Sellega on muidugi niimoodi, et tõesti tuleb tulla lugu vaatama, sellepärast et kui me siin hakkame neid tähendusi jagama et siis võib-olla see ei ole kõige Kõige adekvaatsem adekvaatselt tegema, me oleme kõik väga ilusad, Katariina väga ilus ja mina olen ka väga ilus seal. Ja Sandra on väga ilus ja kõik teised on ka väga ilusad ja juba ainuüksi sellepärast, et see on väga tähenduslik, see on väga märgiline minu jaoks, see on puhas. Näiteks mina olen juba väga ilus, siis see on mingi mingi märk. Õige asi olla. No mulle tundub, et jah, võimumängud on alati aktuaalsed, need on alati eksisteerivad. Iseenesest on see ju lihtne lugu, jah, ja kui ta ahvatleb sellel teemal pikemalt rääkima ja siis seda juttu saab alati kuidagi mulle tundub rohkem, kui tegelikult lugu pakub. Ja see natukene kahjustab materjali ennast. Lihtne lugu jah, ja mõelda ei ole, ütleme väga paljudes suundades, aga. Siin ma vaidleksin vastu, kui ma tohin eriarvamusele selles mõttes, et ma ma käisin läbi mängu vaatamas ja mind see lugu just nimelt suunab mõtlema. Aga mis mulle rõõmu teeb, on see, et tse lugu liigutab ka hinge. Jah, nüüd ma lähen liiga spetsiifiliseks, et meil siin ka vahel teatav kildkond tahab kõneleda postdramaatilises teatris, siis kui keegi tahab kõnelda postdramaatilises teatris, siis tulgu vaatama Black Haiderit, see ongi postdramaatiline teater ja ma ütlen ausalt, ma ei ole kunagi aru saanud, mis pagana postdramaatiline teater. Ja nüüd me ise teeme seda ja mul selle loo puhul on on jah, selle üle on hea meel, et ta suunab sind mõtlema. Ta liigutab ka hinge. Ma ei oleks arvanud, et see võimalik on. Kahtlus või ei, ma ei kahelnud, täis ma ei kahelnud teisega. Kui mingit asja tegema hakata, siis ikka intriig peab olema. Kui kõik oleks lõpuni klaar, et siis ei pakuks asi pinget, et tuleb ju teha neid asju, mis tunduvad võimatutena. Jah, ma ei öelnudki, et ei pane mõtlema, ma lihtsalt ei paku, ütleme nii suurt, nii lai ja filosoofilist üldistust, et ta on tõesti inimese hingele koonduv. Ja et lugu jah, et on ju lihtne, et armastuse nimel noormees teeb tehingu saatanaga. Kui astuda samm tagasi ja vaadata, miks ta seda teeb, siis mina näen siin-seal nagu väga tugevad, et ohtu ja mingit tendentsi, mis on väga valdav meie igapäevaelus, et üks jäike kinnine elutu struktuur võime sellele anda mis nime tahes, lihtsalt sõidab üle nendest, kes on nõrgemad kellel on säilinud tundlikkus ja empaatiavõime ja armastamise võime. Väga labaselt võib öelda, lihtsalt võim sõidab, eks ole südamest üle. Et miks peab üldse noormees selle sammu astuma riskima armastuse nimel tõesti ju eluga. Aga majanduskasv aga progress, vaata Noormehe edenemine selles. Ja, ja ma lõpetan oma mõttekäigu, et miks ta su hinge puudutab, ongi see, et tegelikult selles loos ei ole lahendust, ei ole väljapääs. Aga sina, kes sa seda vaatad, sul on see võimalus väga selgelt ja see kuidagi arvatavasti mõjutab sind ja sul on võib-olla see väike hirm, mis alguses ütlesid, et sa ei uskunud, et see võimalik on, siis ütleme, kui see niimoodi mustvalgel seda loed, siis sai haagi nii palju seal taga ei ole sellist vaatemängulisust ja puhtalt mustvalgel materjal ei pakkusel sellist elamust, eks ole. Või et seda on, ütleme niimoodi puhta materjali puhul algmaterjali puhul raskem kätte saada, aga järelikult see, mis sa siis nägid, ütleme, lavastus kui selline. Annab selle lisamõõtme, et on võimalik sellele kaasa ikkagi elada, kuigi sa tead, millega see kõik lõpeb, et ta ei paku. Nojah, aga nii ainult saabki teatriteksti puhul olla, eks ole, et kui ta on laua peal, siis ta maksimaalselt tähendab poolik asi, eks ole, et see õhk, mis ümber tuleb, see lükkab küüsis nii-öelda manna vahule. Ei, ära ütle, mõni materjal pakub sulle ikka kohe ei, mitte kõik kätega, ta pakub sulle ja väga selgelt selle võimaluse. Muidugi oleneb ka inimesed, kes loeb. Ma ma seda ka ei tahaks ütelda, et see materjal mind ei köitnud, tegelikult see materjal ikkagi on põnev. Et ma, ma lugesin seda, Villu Kangur ja Tõnu Oja suurepärast tõlget tegelikult mingil kombel suure kaasaelamisega. Noh, loomulikult need pildid on lihtsalt erinevad, eks ole, et mis, mis tekivad sinu peas ja siis mida, mida seepärast need teise mehe lavastuses eks ole, ja aga selle loo puhul muidugi see võlu on, et ta on niimoodi kokku pandud, et ta tekitab sus saalis istudes vaatajana mingisuguse seda ei saa nimetada segaduseks, aga tegelikult lööb ta lööb su mingisuguse struktuurid sassi. Sest mingil kombel on selles loos, eks ole, need sündmused nagu vääras järjestuses. Ta on kuidagimoodi monteeritud ja siis mu peas tekib mingisugune selline mingi häire lühiühendus. Ja lõpuks see kummaline protsess minu peas, see mõjub lõpptulemusele kaasa. Et tähendab, Ta ma arvan jah, kallad selle, et ka muusikas jajaa muusikas on samamoodi, eks ole, ta mõju on ütleme nii, et minu jaoks natuke kummastav kui enne oli siin küsimused, et miks ta on eriline võib-olla just nimelt selle üles. Pärastlõunal teada ja ei häiri inimene peab. Ta peaks ikkagi looma siis mingisugust näinud harmoonia, inimene nagu puhastub, rahuneb, lõdvestab, naudib ta meel, saab lahutatud. Seal noh, igasugu muusikale alternatiivmuusikaks, et noh, et täna alternatiivi pakkumine muusikale ja seda meelelahutust, seda on omamoodi vaja, sa lähed soolakambrisse, vaata delfiine, kuuled kohutavalt liftimuusikat ja millegipärast sa oled õnnelik, eks ole. Et iga asi on omal kohal. Tegelikult Black Rider, ega ta väga ei lahuta su meelt testides, oled päris. Black Rider võtta, sest ta on teistsugune meelelahutusmeelelahutuse, pea olema tilulilu, eks ole. Et oleneb, millega sa meelt tahad lahutada, täpselt samamoodi, mõni läheb, kuule paagnerit, eks ole, ja jah, selles mõttes Black Rider ei ole operetisõbrale võib-olla kõige kergem seedida. Aga tulge vaatama ikkagi, selles mõttes. Moos on sees ja ütleme niimoodi, et sulgi lendab, nii et selles mõttes pilt on kirev. Ei, see vastab tõele, sellepärast. Jah, moos või roos on seal olemas. Ma just mõtlesin enne, et ise mängides selle muusika sees mängu sees olles on hetki, kus ma, Tabarat, ma lihtsalt ei jaksa enam seda on nii palju müra, seda nii palju, et enam ei jaksa siis kummaline antakse hetk muusikas või on seal mängus siis või, või kellegi hääles. Et kus sa saad natukene seal tõmmatakse neid. Kummi natukene lõdvemaks, et muusikas on selliseid kohti, mis tegelikult annavad sellist rahunemist ja, ja tõesti lihtsalt harmoonia nautimist. Ja siis muidugi läheb jälle trall edasi. Et see on ka see, ma leian, mitte tihti esinev moment asja juures muusikalides. Nüüd kuulete Tom Vaidsi esitamas oma lugu, hänkon Sink, Christoph. Ja arvatakse, et ooperis võiks olla umbes 70 protsenti muusikat ja 30 protsenti teksti võib-olla tänapäeval natuke laienenud, ideaalis võiks olla 50 50 ja ma tean isegi ühte lauljat, kes arvab, et tegelikult peaks ooperis olema 70 protsenti teksti ehk siis sisu ja 30 protsenti muusikat. Aga kuidas on lood selle loo puhul, kuigi tuleb välja, et on hoopiski võib-olla alternatiivmuusikale? Ma ei oska selle kohta arvata. Ma ei ole selline protsendi ja seal nii palju niipidi mõelda, siis mind üldse ei huvita, aga muusikat on palju ja tekst on ju ka enamus teksti värsis. Ei ole vist enamus, Poola märgib, oluline on see, mis see tekst on just nimelt, et, et selle vorm on nagu selle teksti sisu ja iseloomuga parlanksi siis nii-öelda, et kui on autori arvanud, et see võiks olla värsis, et see sobiks värsis, siis ta värsis ja kui on sellised filosoofilised arutelud, eks ole, siis on ta jälle inimkeeli. Tekstiline pool on päris huvitava ülesehitusega ja ta on väga poeetiline tromboos poeesia vastab tõele, ta on väga hea tõlge lakas ja tan tõstetum. Kummaline, et ta ei ole selles mõttes kahe jalaga maa peal tekst, vaid ka see tekst ja muusika kooskõlas loob sellise pooltooni. Mul mul kummitab sellest eilsest läbi mängust saati, peas käib ringi ja ja tuleb aina tagasi ära ei lähe see. Vala Kuulo poolt öeldut paradokse täislausejupp. Tee, mis sa pead tea, mida teed. Kuldsed sõnad on sõnad, need. Sõnad on sõnad, kuldsed, ma, ma kontrollisin järgi, kuldsed sõnad on sõnad, need. Ma ei tea, kus ta käis etendustes. Ja kas me peaksime teadma? Vaata, me ju ei ole tükki näinud Katariina. Et ta pole kunagi seda näinud ega ei näe ka, vot sellest on muidugi ka kultuurikatendi moodi katlast kindlasti rääkima, eks ole, noh, ja see katalanniks. Kas põrguvärk Ütleme nii, et see, see ruum, milles meie teatritükk toimuma saab, et see ruum mängib loole kaasa küll. Jah, see ruum mängib kaasake koledasti kohe, et mul on väga kahju, et kui sinna lõpuks ehitus peale hakkab, et see kõik koristatakse ära, tehaksegi valges. Täiesti mõttetu, mis seal tegema hakatakse, sellepärast et oleks võinud ehitada ilusa maja selle raha eest. Et see kõik see ime, mis seal sees on, see oleks võinud täiesti rahulikult jääda. Jah, seda oleks võinud natuke konserveerida ja katusele rohkem peale panna. Aga eks saame näha, aga üldiselt on see üks mõttetu tegevus nii imelise teatritegemise koha seest pärast hiljem puhtaks löömine ja sinna mingi maja ehitamine, maja oleks nad kõrvale ehitada selleks Simmi arvas, et tema jääb esimese kübloki koorma alla ja saab seal suruma. Aga võimalik, aga võimalik? Vabadusest eemale kaugele vist, aga jah, majavaim on juba pehmelt öeldes skeptiliselt meelestatud tulevikus siis see on minu arust ohu märk, et vaevalt, et see muidugi. Noh, meie jutu mõte on see, et tuleb tulla seda suurepärast ruumi vaatama, sellepärast et see ei, võib-olla ei püsi kaua. Ela. Jah, ja vana eesti kombe kohaselt ikkagi ujutled, kultuur siis valitsejatele tuleb meelde segumasinanupp, eks ole, dialekt vaja midagi ehitada Kristjaniga rääkisimegi lavastajaga ennem et tegelikult on see asi hoopistükkis nii, et need inimesed ise viivad sinna kultuuri sisse. Atlas toimetatakse moodsa kunsti muuseumis seal, kes teeb seal sadamaid, kohvikud, inimesed tulevad sinna sisse ja teevad seda mida iganes asja siis, et see ei ole niimoodi, et segumasin, töötab ja kellu läätsesupp. Et see on selline mõnus korruptiivne mõtlemine, seda on hästi mugav mõelda, sellepärast et suured ehitusfirmad toetavad parteisid. Parteid toetavad suuri ehitusfirmasid sellega, et ütlevad, et me toetame kultuurisegu masinale vurama. See on naljakas, see oleks naljakam veel, kui ma selle alaga ei tegeleks. Aatavad ärge tulge ütlema, et te toetate kultuuri, kui te vajutate suppidegubaside nupule toetada muffigi kultuur ei saagi aru, mis kultuuri toetamine on, see hakkab inimestest. Kultuurikatel loomulikult tuleb küprokiga katta ja ilusate värvidega üle värvida, sellepärast et siis on võimalik, kelle poliitika härradel teda avama tulla ja me muidugi teeme praegu võib-olla liiga disaineritele ja arhitektidele, kellel on kindlasti ka mingi oma vahva lahendus lihtsalt et ma arvan, et selle vahva lahendus oleks täpselt sinna kõrvale saanud teha sellise asja lihtsalt konserveeri. No mina tegelen erinevate muusikaga teatriga, mina lähen sinna küll, vaatan sinna ruumi, mul hakkavad küüned sügelema, nii toredaid asju teha. Natukene tuleks raha pandasid, ei laseks, nii külm, ei oleks. Päris tuvi pähe ei laseks. Meil tuvid lendavad, aga ei tohi rääkida, inimesed ei julge tulla? Ei no üks tuvi ainult ei olegi, kari ei ole taltsutatud taltsutatud tuvi, Simmi räägib nagu papagoi. On seega räägitud jälle. Aga räägime muusikast ka veel. Ansambel tunnetusüksus tuli spetsiaalselt selle jaoks kokku. Ja tunnetusüksus, mida ta teile nagu tähendab? Eelkõige vabaimprovisatsiooni Black Rider, ega me seda algupäraselt ei seostaks. Vabaimprovisatsioonilist muusikat no vot selle vaba improvisatsiooni see muusikaga on niimoodi, et tunnetusüksuse mehed ise on ütelnud, et nemad ei tegele vabaimprovisatsioonilist muusikaga, vaid nemad tegelevad vaba kompositsiooniline muusikaga. Et võib-olla see väljend sobib Blackereid rikk kokku. Mulle tundub, et see ansambel mängib seda veitsi muusikat mõnuga ja see oli mõnes mõttes ju ütleme kateedri puhul võib-olla isegi loogiline valik, sest paljude nende muusikutega oleme ennegi koostööd teinud. Tanel Ruben, Mart Soo mängivad meie lavastustes kaasa. Eve Pütsep, Privoolaasi on teinud ennegi. Me oleme teinud koostööd, et, et see on nagu üks asi, et nende inimestega on juba selline hea koostöö pikka aega olnud, aga teine lugu on see, et et meil oli vaja sinna tegelikult hunti, mis tõesti mängis. Pidasime siin Kristjani ka pikalt nõu, et mis see võiks olla, noh, üks asi on see, et võtad suurepärased pillimehed, eks ole. Paned selle orkestri kokku suurepärastest muusikutest, aga aga kuidas nad kokku kõlavad, see on iseasi, et mulle tõesti tundub, et see tunnetusüksuse bänd. See kõlab kokku. Kuidas sa lauri kommenteerid? Küll ta kokku kõlab eksmaterjaliga käitumine nii-öelda otse-eetris on raske, kui samal ajal sa pead jälgima ka teatrietendust, kahtlemata muusikud selles kontekstis praeguse lavastuse kontekstis on kahtlemata absoluutselt omastatud hallutatud teatri huvidele. Et selles mõttes mitte mingisugust iseseisvust ja vabaimprovisatsiooni. Improvisatsioon on see siit hetkest siiamaani võid improviseerida. Eks raske muusikutel ja semiootika on ka teine märgilises mõttes, see on väga erinevad selle harjutamisprotsessi juures, eks ole, tantsud ja lavastuse visanud stseenid ei teki loost number 23, vaid sealt tekivad siit maalt, sinnamaani, muusikutele on jälle ees noodid, kus ei ole sellist mõistet nagu siit sinnamaani, et tagasikerimine on seal nagu vana Jausa makett kerides natukene tagasi saaks jälle uuesti võtta, et need märgid nagu kokku panna laulu nimi, ingliskeelne nimi number 23 CNC masina maale ja et see, see on nagu hea see vana. Ja siis jälle uuesti, selles mõttes on see suhteliselt närviline ja kurnav töö. Et nad on väga tublid ja et selle koha pealt nad on väga tublid, väga ammu lennutanud tšelloeksperdiga kati kallatused. Need on ikka tubli, on ikka ikka püsti tõusnud ja seal kätt kimbutanud ka, et palume sõna, palun ära kuulatud igal juhul. Jah, et see ei ole nagu jah, selles mõttes ta ei ole ka nagu tavaline operett, eks ole, et leheküljelt siit mäelt Sillamäel ja uued ei tairada isani. Ja noh, kuna enamus ongi neist ikkagi teatriga kokku puutunud ja ka VAT teatriga, mis teeb tegelikult hullusid tükke või noh, ei ole selles mõttes tavapärane teater, siis nad, ma arvan, aimasid, mis neid võib ees oodata. Aga loomulikult nad on saanud korralikud, muidu nad on olnud suhteliselt improviseerivalt ju toetanud teatritükki ja nüüd on neil noodid käes. Muidugi nendeks Nende panus on kuidagi nagu palju suurem ja vastutusrikkam, ütleme nii? Jah? Jah, et selles mõttes täitsa õige, et nad ka endast seisavad. Aga, aga mulle on tundunud, et koostanud ilusti nalja on küll saanud. Närvid on meil kõigil, eks ole? Jah, kui närvid on meil kõigil korrast ära. Nüüd te lähete sinna proovi-prooviprotsessi sügavustesse tagasi. Mina tulin eile puhta lehena, vaatavad ja läbi mängu ja mind seeläbimäng pani kaasa mõtlema, kaasa elama ja mulle tõesti tundus, et bänd kõlas hästi ja maja kõlab mina lihtsa vaatajana. Tähendab te pakkusite mulle naudingut? No eks me ole ka pingutad Katrin, aga. Kõik näike. Siin andile ja Lauri Saatpalu vaba improvisatsiooniansamblitunnetusüksus esituses kuuled järgnevalt pala indastiel ulme, mis on pärit nende albumilt Tabortide moon. Klassikaraadiosse oleme pläkraiderist kutsunud vestlema lavastaja Christian röömeri. Mis teid selle teose puhul intrigeerib? Remmel räägib, et Black Rider-is on vana saksa rahvajutt, et homoidsi muusika ideaalselt ühendatud. Võitsin muusika eriti annab loole tumedama, lausa saatanliku varjundi. Samuti on see muusikateatris hea alternatiivooperile. Lugu põhineb saksa folkloorist ning jõuab välja tänapäeva popkultuuri. Võitsin muusika näol. Kuidas need kaks on ühendatud? Röömeri arvates ühendavad ühelt poolt folkloorist pärit rahvajutt, teiselt poolt popkultuurist pärit muusika väga hästi. Ta toob ka paralleeli Carl Maria von Weberi nõidkütti ja võitsi Black räideri vahel. Röövleid leiab, et sama ainestiku kasutamine oli geniaalne idee. Weberi nõidkütt on üks olulisemaid teoseid saksa ooperis kuid ooper kui niinimetatud elitaarne kunst peletab suure osa nooremast publikust eemale. Kuid esitleda seda igihaljast lugu kaasaegsemat võtmes, see tähendab populaarmuusikaga toob muusikateatri juurde ka nooremaid. Somoidi imidž kõnetab just ka selliseid inimesi. Carl Maria von Weberi nõidkütt oli 19. sajandi rahvuslikkuse vaimus kirjutatud. Kuid see teos räägib millestki hoopis muust. Röövery arvates ei ole kahe neid kütti erinevus niivõrd selles, et üks on 19. sajandile omaselt rahvuslik aga teine mitte paid võitsi versioonis on see lugu märksa süngem. Ja just see ühendab seda lugu tänapäevaga. Eriti just poliitiliste ja 20. sajandi katastroofiliste sündmuste valguses. See niinimetatud vana ja uus on siin justkui ühe mündi kaks erinevat külge. Kas see seab lavastajale ka mingeid raskusi? Üheks lavastuslikus raskuspunktiks peab röömer seda, kuidas lavastada teatritüki, mitte teatraalses ümbruses, see tähendab kultuurikatlas. Kas kultuurikatla väljanägemine see tähendab see, et see pole valmis ehitatud esinemispaik kuidagi ka lavakujundust mõjutas? Rääkides toimumispaigast Kultuurikatlast leiab röömer, et fakt, et kultuurikatel kui ehitatud esinemispaik ei ole valmis, on pigem positiivne. Sellega säilib ümbruskonna naturaalsus ja looduslähedus väga hästi. Ka lavakujunduses kasutavad nad eesti metsadest toodud materjale. Nad üritasid lavakujunduses luua tikkus, dekoratsioonid ei ole pealesunnitud ega nii-öelda ehitatud vaid lihtsalt ruumi asetatud. Te avastate Eestis juba mitmendat korda. Mis teid siia ikka ja jälle tagasi toob? Jää täitsa Kresson. Issand, siin. Röömer on Eestis palju lavastanud. Tema sõnul toob teda siia ikka ja jälle tagasi ida ja lääne huvitav ühendumine loodus. Ning sakslasena köidab teda eriti ka eesti sarnasus Saksamaaga. Kas on ka mingi tunne või emotsioon, millega te sooviksite, et vaataja etenduselt lahkub? Röömer soovib, et iga isik, kes black räiderit vaatama tuleb, lahkuks sealt oma isikupäraste, ideede ja tunnetega. Mingit konkreetset mõtet ta vaatajale peale suruda ei soovi. Vaataja peaks sealt seevastu mõte ise, kas siis leidma või mitte leidma. Suur tänuga lavastajale Christian röömerile klassikaraadioga vestlemast. VAT teatri Black Rider esietendub Kultuurikatlas kaheksandal septembril. Black Rider on Tom õitsin muusikaga lavalugu, mis jutustab allegoorilise loo modernsest inimesest, tema võõrandumisest, ebasiirusest ja suhtest kurjaga. Laval on Katariina Unt, Sandra Uusberg, Tallinna linnateatrist, Lauri Saatpalu, Raivo E, Tamm, Margo Teder, Tanel Saar, Meelis Põdersoo ja Ago Soots. Muusikat teeb ansambel tunnetusüksus, mis tuleb tähelepanuväärselt selle projekti jaoks spetsiaalset uuesti kokku. Kuid saadet jääb lõpetama dast hambaid, kuulete tema laulusool, liiv.