Tere õhtust, ütleb toimetaja maris. Johannes. On hingedepäeva öö. Kirikus tähendab see päev surnute mälestuspüha. Meie rahvapärimuses oodatakse hingedeajal koju surnud esivanemaid. Meie ühises luuleruumis saavad aga kokku täna habrast olendit eri ajastutest. Liis Bender oli meie kaasaegne, Vanemuise näitleja ja Marie Heiberg, Suitsu ja Tuglase põlvkonnakaaslane eesti luuletaja, kes jõudis kirjutada nukraid igatsevaid värsse enne, kui vaimujõud rauges. Loni hulka reide katsi hulka aga see viisi panud Lillu veinid kuusi kangast kooda, ma säid sängi. Vaates agar ja oi ja ma meie siis üle neenes jääneenes saane, see. Rahvausundi järgi kuuluvad hingekujutelma ka kokku inimese vari ja hingamine ehk hingus ja tema nimi. Ja nende koosmõjul on inimese hingejõud tugevam või nõrgem. Surm tähendab hinge jäädavalt kehast lahkumist. Inimene heidab hinge. Selle järel olevat hing liikunud kas mõnda olendisse uuesti inimesse, looma või lindu või suundunud teispoolsusesse või jäänud elavate keskele käinud hingedeajal kodus või liikunud ringi kodukäija või kummitusena. Esinagazette reede. Kas call ja kan, ma. Peetri eri neere ma. Ulguvere bla olla. Näitlejast jääb meile oma mälestus. Elab see mälestus nii kaua, kui jätkub mäletajat. Esimene pilt liis penderist on minu teatrimälus seotud Lisette osaga põrgupõhja uues vanapaganas. Väänleva olekuga pisut groteskne põrgusaadik, kes Jürka ümber oma saatanliku tantsu tantsib. Selline võõrast verd kuum olend, kellest vanapagan kergendustundega lahti ütleb. See ei olnud mingisugune lüüriline rasega poeetiline natuur, keda kuuleme täna Heibergi kavas. Kohe päris metsik kolida. Liis Benderi jõulist olek kutt on kuulda ka Veljo Tormise eepilises rahvalaulus tütred lindudeks mis salvestatud 1971. aastal ja mis meid seda juttu rääkides saatnud on. Aasta varem oli Liis Bender lõpetanud lavakunstikooli neljanda lennu ja läinud näitlejaks Vanemuise teatrisse kus tema elu ja loomingu lugu on tihedalt seotud lavastaja Jaan Tooming. Aga 1970.-te teine pool on Benderi näitleja loos õnnelik aeg. Legendaarse põrgupõhja kõrval teeb ta kaasa sellistes eesti teatrites klassikasse kuuluvates Jaan Toominga lavastustes nagu Polonees 1945 ja kauka jumal. Teine oluline tsükkel koostöös toomingaga algab 1990. aastal, kui Bender mängiv Ibseni mets pardis ei on Gabriel Porkmanis ning teistes lavastustes Vanemuise väikese maja laval. Liis Bender sündis 1947. aastal. Ta on pärit Alatskivimailt Juhan Liivi kodukandist. Igal kevadel, Liivi luuleauhinna väljakuulutamise päeval oli ta Alatskivil, et lugeda ette auhinnatud luuletus. Olgu tänane saade austusavaldus sellele hapraleja luuletundlikule näitlejale, kelle hääl eetri kaudu meie koju jõuab. Aga kus on meie seast lahkunud hingede kodu? Ei tea. Käisin üksi tähte valgel. Marie Heibergi luulet loeb Liis Bender. Olen sind põhjas näinud mäeharjal seistes kuna see metsa Ladrulgumasid ja tasaalla tulles mööda sätendavat lumevaipa läksid kuni väärsete madalikudeni kauge päikesekiirtevihk süles. Must hallid majad ehitud lumiste katustega seisivad alandlikult ümberringi. Seal seisis mu kodu. Haaras puhkajad, saivad ärksaks. Ja sinu tulekul kustutati ära kõik väikesed landid. Mõnikord seisid sa mu voodi ees nagu halastajaõde. Kui ma salalik kohutaval ööl und saamata su tulekut ootasin jahetuse algul magama, olin uinunud. Metsamägedele jooksin ma su ilu järele. Kuid tihti põgenesid mu eest niisama, kui ma sind otsima läksin. Vahel ei tulnudki. Pilved seisivad taeva serval üles tõstmata. Ja ainult pilu vahelt nägin ma suguda täis helendavat valgust. Kuula valgusest imelist juttu kestab sügav salalik öö. Tumedast kaugusest kostab kui nutusähvatus seppade sätendav töö. Taevas kiirgavad, kukuvad tähed, põhjavalgus, nii punane näib tasa arglikult. Hämarus valvel. Üle uinova ilma käib. Nägedel hõisataks imelist lugu. Kostab vabanenud vangide hääl. Ärka üles, uinunud sugu. Hommik algama, silma pääl. Ma tahaksin mängida mägede pääl mis kaugusest Sinavad silma hüpata männikulatodel seal ja vaadata ilusat ilma. Ma tahaksin tantsida tuuledega mu ärkaval kodumaa pinnal ja õitsevad kevadet kaisutada. Me orgude mägede rinnal. Ma tahaksin laulda, et raugeks mu hääl. Me põliste metsade vilus kuuvalgetel Faiksetel öösetel seal mu kodumaa kevade ilus. Sõuab õhtu jõuab pea rauged, päikene, ribake veel lina maada, seitse sülda laiuti ülesse meil ühe saada ligineva õhtuni. Rutta rutta, Ruunakene vea vagu virgasti. Õhtuks jõuab, õhtu jõuab, pea raugeb, päikene. Täike igavesti sinu king, leegitsev, kus elavatest tule kirgedes suremat, juut tuksub päevast võidukäiku, lõpetades sa mägede taha, kulla, voodisse heidad. Ja välkude sealina. Sinu karske keha üle langeb. Õhtusel taevakaarel pilved punastavad ja värisevad, kui häbelikud neitsid. Ma põletan mõttes tundmuste ohvrituld kõrgel mäel seistes armsamale päikesele. Kaugus igavusest tuleb. Tundmatu olemuse otsatusest kui ainus ilmutus. Sinivõlvis valgetesse udu pilvedesse maetud kuu, mis tundmata liiguvad, kui liiguks helget tõugu? Ei tuhingut tunda metsasteral. Tuul väsinud haaralt ehk uitab maal öö soe murul, rohi on pehme, kui siid. Näen, õitsevad hiliseid, lillasid. Ma kuulaksin kevadest lindude viit. Kuid linnud kõik ära on lennanud siit. Rohelised on veel lehtpuud, pruunide käbide okaspuud. Kui teie enam lõhnas, õilmitseb niit. Seal haigutab tühjus. Kostab koletav öökulli oigamine. Veel valmivat tõuvilja kollast täisnurm. Sume on sügise sumedam surm. Mu hääl on kartuses kõndida kui hingele ligineb ö. Usk, lootus ja elu on lõputa. Ja õige on rahu ja töö. Tikaltigatsevalt nagu elulaulu laulab eemal järvemäel karjane. Kurb vaikne asügise. Kui kõrgel helgib põhjanael Sirendab Linnutee tähepael? Küll vaatan vaiksel tähte valgel ma üle metsa üle maa kus valge tee viib kaugusesse. Kuid minu hing ei rahu. Saa. Küll peaks sealt ilmuma, kui ime. Kui kaua ootud õnn mu eel. On endiselt vaikne, pime kuu, hõbe selge, uinub teel. Ei ole ilmas rahu, hingel. Ei soovimistel seisatust kus süda otsib igavikku. Hinges nutab igatsus. Kui koelat mulda segasin ma. Ja peenari ju lõpule viis. Õrn õhtutuul kellade helina, mäed kõrvu mul kandis siis. Üks hing on jällegi kodu läind. On rahule saanud üks rind, mis sa oled ka teinud, kus sa oled ka käinud? Must maa, muld katab nüüd sind. Mu süda, kas sinagi rahule saad? Kurt tulevat tilka see tööd. Kuid seni ma segan veel koelat maad, teen lõpuni välja pääl tööd. Vaiksed lagedad väljad täis, Rõukusid hilja kõrskoltub maal rehkesid, pekstakse hilja, musta kümnetud nurme pääl, varesed käivad. Seal maakisin mullasest otsima, näivad mõni ilves, lill üksikult, Valendab niidul. Kuis hommiku päikene tulisel piidul koites tõuseb maa külmatanud kõvaks kui raua. Kurb lumeta sügis, mis kestab ehk kaua. Läheb soomaadelt suvele, järelika must kureparv. Reasal pilvi, ideed pika mere üle maa üle, kus igavus asub. Kus okasmets kesk talve jäetuses kasub. Vaikus täidab unistavat ilma mõtte, suinumas on mets ja maa. Pojas tõuseb üles niisket külmalaene, suudle puduringiga. Vaikus. Süda tuksub, paisus, tuues hinge, täidab imeigatsus. Kõrgel täherikas taeva, õues sähvab imeline helendus. Hiilgava tähekese särav sadu. Kuhu viis sind igavikku tee, tähendas see minu elukadu määratuma aia meresse. Vaikus. Taevas magab hämaruses. Udu, varjud mängivad hiies mäel. Ninaga tunnen. Elu mure puudutab mind külmal valjul käel. Üht vaikset kurba laulu ma tahaks lugeda. Üksik inimene, kes jäänud endaga. Hulk raamatuid, on virnas kiht kõrgeks. Kihi ees tilk otsiv hing on uitnud küll ümber nende sees kuid võõras hingeolu mind tõukab tagasi. Kui vaataks mõnda maali, loeks laulu uuesti. Üksi istun, mina täis rasket väsimust ka oma laulu luua. Ei ole igatsust. Mu igatsus kesköösel, riste harul, kui mõttes seisab oma minekil kui kuulatakse, ta kaugenenud maru su sammusid kus õitseb õnnelill. Ent mures mähita vöö muster öösse. Siis ühte teed läheb aralt üksinda, ei usumade saatuslikku söösse. Ei tea, kas kokku saab ta sinuga? Käisin üksi tähte valgel mööda pikka teed, ümber uinus värske, lumi, kaugel sõitsid reed. Leinan nuttis, minu süda, tühi põllunõlv. Üle selle läks mu rada pidi, kui elupõlv, vaatasin, ma kaugemale ei seal sihti, näe. Mure musta hobusega. Sõitis üle mäe. Just nagu unultentel kus vaimud valvavad ja aja vaikset laulu tuul tornis tühistab. Kus reas altaritel on tolmunud pühadus palvetades tasa, seal viibid üksildus ja pühapiltide alla. See põlvitab kuulmata. Kui säravalt nad vaatvat seal läbi hämara. Just nagu ununtentel kus vaimud valvavad ja aja vaikset laulu tuul tornis tühistab. Ma palju armast pean jätma ja palju kannatama ka. Kuid suurem minu mure lastest. Küll oled sina kodumaa, mul tume tee ja raske rada. Ja murdev minu elutöö. Ei kuma Koit ei helgi Eha Maadmata piiramata öö. Kuid murdumata uhkusega mind senini usk hoidis see et selgitatud kodupinnal kordselgib kammuokas tee. Palju armastan jätma. Palju kannatama ka. Kuid suurem minu mure lastest. Küll oled sina kodumaa. Sügav ja tume on kauguses süli. Kaugel seal kustutas Valendav tee. Seal lõppevad käigud ja tühine tüli. Ja vaikus. Kuid millal küll selgipse tolmune taevas ja sätendav heledalt päikesekiir ning leiavad rändajad rõhuvas vaevas et tumedal kaugusel. Siiski on piir. Nüüd ringis me käime. Ja salajal sunnil kord tagasi jõuame tallatud tee. Kuid ümber on otsatus sätendav päike. Neid väsitab lõpmata tolmusel, tee. Kuid ümber on otsatus sätendav päike. Meid meelitab igatsus merede veel. Ja hingedes virvendab lootuse läike. Sest nõiutud ringist kord pääseda veel. See oli Liis Bender oktoobri lõpupäevil meie seast lahkunud eesti näitleja keda kuulsite lugemas Marie Heibergi luulet. Käisin üksi tähte valgel. See kava on salvestatud Eesti raadios 1984. aastal. Hingejõudu teile kõigile, ütleb luulesaadete toimetaja maris Johannes. Lõpetuseks Liis Bender esitamas Veljo Tormise laulu filmist Lindpriid. Niimoodi olen ma eks ellu ennast ja vendi reetnud. Reetnud ennast ja müünud vendade ilusaid aateid. Ära andnud neid kõiki hämara koolilapsi. Võib-olla nõrkusest siiski kangelasmeelt olgu tarka või meeletut igaühele pole ju antud. Võõrana väiksena sündisin lendadegoleka. Tõde on ju siis see mida igaüks oskab oodata homse. Ma pole midagi muud kui pettuste ja ülekohtu. Masendav laski. Et halastust ja õnnetoovad. Alles tulevased ajad.