Vürtside kuningannaks hüütud vanill on saanud oma nime hispaaniakeelse sõna Vanja järgi, mis tähendab väikest kütra. Kauna kasvatab neid kaunu orhideede hulka kuuluv taim, mille perekonnas on üle 100 liigi, aga maitseaine saamise jaoks on kõige olulisem ikkagi harilik vanill ladina keeles Vanilla planifoolia. Selle päriskodu on Mehhikos, kus teda hinnati juba ammu enne eurooplaste tulekut. Asteekide valitseja it's kohatli kroonikas on kirjas, et tema poolt alistatud toto nakid pidide osa andamist tooma. Vanilina totonaki tulid hulk aega, ainsad, kes oskasid vanilli viljeleda. Nende rahvapärimus jutustab sellest, kuidas tapetud totonaki prints Eestist sirgus kaunite õitega ronitaimmannil kasvabki Leanina puudel kuni 15 meetri kõrguseks. Taime kollakasoranžid õied paiknevad kobaratena, milles pungad järk-järgult avanevad. Igaüks õitseb vaid ühe hommiku loodusest olnutavad vanilliõisi lisaks mesilastele kooli brid, aga istandustes tuleb see töö inimestel endal käsitsi väikeste pintslikestega ära teha. Tolmeldatud õitest moodustuvad mõne nädalaga kuni 30 sentimeetri pikkused kaunad, mis maitseainena kasutamise eesmärgil korjatakse enne valmimist ja kääritatakse. Selle käigus värvuvad kaunad tumepruuniks kuni mustaks ja päästavad valla oma tõelise aroomi. Iidses Mehhikos lisati vanilli sageli kaka hoole, et mahendada sele kibedat maitset. Asteekide valitseja Monte Suuma, teine olevat väidetavalt joonud iga päev 50 tassitäit kakao vanillijooki. Võib-olla see lihtsalt ka maitses talle. Kuid juba ammusest ajast on usutud, et vanill mõjub hästi nii kehale kui vaimule. Seda soovitatakse lisada toidule, kui tuntakse end jõuetuna väsinuna. Lisaks sellele soodustab vanill seedimist, suurendades sapi eritumist. Seda on kasutatud nii köha, närvipalavikku kui ka krampide korral. Aga vanilli peetakse ka afro diseakumiks. Eelkõige peaks armutundeid mõjutama vanilliaroom. Esimene eurooplane, kes Mehhikos 16. sajandi algul vanillimaitse suhu sain olnud. Hispaania konkista toorkortees kulus siiski veel aastakümneid, enne kui see maitseaine tema kodumaal kasutusele võeti. Kallihinnaline vürtseli seal kättesaadav vaid rikastele ning Hispaania hoidis kiivalt sellega kauplemise monopoli. Vanillitaime illegaalsete eksportijad ootas surmanuhtlus. Alles pärast Mehhiko iseseisvumist. 1810. aastal hakkasid vanillitaimed mujalegi Euroopasse jõudma näiteks peni ja Pariisi botaanikaaeda. Kümmekond aastat hiljem rajasid hollandlased vanilliistandused oma koloonias Jaava saarel, prantslased aga vastavalt uniooni saarel. Ehtsa vanillisaamine tootmine on pikaajaline ja töömahukas, mistõttu on ka maitseaine hind kõrge. Safrani järele on see vürtsidest kalliduse poolest teine maailmas. Nii nagu sageli kallite produktide puhul, on otsitud aseainet ka vanilile. 1874. aastal avastas saksa keemik Wilhelm Harman meetodi sünteetilist vaniliini tootmiseks võttes aluseks igihaljaste okaspuude Mäha ehk koorealuse koe. Aasta pärast asutas ta mani liini tootmiseks lausa vabriku. Tosin aastat hiljem aga õnnestus armannil leiutada veelgi soodsam mani liinidenteesimise meetod. Nimelt nelgiõli ühest koostisosast tõuge noolist kes harjunud sellega, et vanilliga vürtsitataks ikka magustoite, olgu pudingeid, kreeme, jäätist või küpsetisi võib päris jahmuda, kui satub austria aste, kus traditsioonilises köögis tuntud raad nimega Vanilla Rosbraaten vanilli Rospif vanilligaase siiski valmistatud pole. Veiste lihapraadimise on kasutatud hoopis teist tugevalõhnalist maitsetaime küüslauku. Kas teda hakatud aga sealmail kunagi vaese mehe vanilliks kutsuma, kuna Esknevanil oli teatavasti liiga kallis?