Tervist, mina olen Urmospadi. Millistes vetes ujus lapsena kirjanik Tarmo Teder, millised tumedad hoovused teda kandsid ning mis kalad ja raamatutele konksu otsa sattusid, räägib Tarmo Teder. Saade on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga. Head kuulamist. Jah, lapsepõlv ja kirjandus, need on minu jaoks üpris raskesti koos käiv mõistete paar, sellepärast et mulle tundub tagantjärgi kui laseb Raul Otsa sai, polnud veel kirjandusest midagi ollagi. Siin võib-olla ma tõmban natuke ennatlikult vara lapsepõlvele joone alla ja hüppan kohe varasse poisi ikka poisipõlve. Aga Neid kirjanduse mõistet ja lapsepõlve mõistet annab venitada, sest need piirid on üpris ähmased ja sinna-tänna mängivad. Ütleks tinglikult ette, et ei tahaks kaugemale minna kui nelja-viieteistkümnenda eluaastani, sest siis hakkas juba passi iga Koit maja. Ja mis poisipõlves siiski enam räägid, juba? Sündisin 1905. 10 kaheksandal aastal Kingissepa linn ja see linn on Kuressaare nime ikka kandnud, aga noh, siis ta oli selle nimega selli selline rosoofi aeg. Ja lugema ma hakkasin Brasiilia, siin ei ole salatseda midagi soravalt. Sellised kirjatähed sain selgeks, ütleme esimese klassi lõpus, võimalik, et ma veerisin varem ka üht-teist need mänguplatsid, kus olid pildid ja suured tähed peal, neid sai lapitud, need olid olemas. Samas meil oli selline perekond ka, kus olid päris mitmed sarjad tellitud nende juurde, võib-olla jõuame siis hilises, sellises poisi eas pean silmas eelkõige seiklusjutte maalt ja merelt. Oli seal maailm ja mõnda veel mingi sari ja suur vanameistrid, kus olid juba sellised kaalukad ja Nobeli laureaate oli ka vanast heast Vaboriga pärast, kus olid sellised hõbedased kaaned, punastel põhikaantel ümber paber, läikivad kaaned, meenub sealt üht-teist nagu mida hiljem sai loetud Kristiinal lörtsite tütar oli ja Bern soost oli üht-teist, aga noh, neid ei olnud palju. Neid oli siiski jäänud veel vanatädist midagi. Nii et üks asi on kirjandus, kiri, see tingib sõna ja tähte. Ma ei olnud lugeja, aga teine asi, mis mahub samuti raamatukaante vahele, on pildid visualistika. Ja raamatutesse ma sisenesingi. Piltide kaudu tuleb meelde kõigile teada antud 100 korda läbi lehitsetud prets, trupi karikatuuri, album pritsiti oli vasakpoolne, nii-öelda all oli album hästi levinud siin Eestis ka tõlkida, seal midagi olnud, pildid lihtsalt pandi ümber, asi klaar, album olemas. Mu emapoolsed vanemad, vanaisa ja vanaema töötlesid juuksur etena mõlemad samas majas ka nõukogude ajal. Nad olid vana ja vabariigi ajal olnud juuksur ametit pidanud kümmekond aastat ja pidasid seda ka nooguda. Riik maksis voolu kinni, ostis tarbed ja siis nemad seal ajasid inimeste juukseid, omas vaikses Kingissepa, Kuressaare vanalinna äärealal väikeses kolmetoalises majakeses, kus oli nagu suurem pärisaaliks kutsutud, kus olid peeglid ja kaks juuksetooli, aga oli ka üks laud mille peal vedeles seesama pritsstopi album ja mina siis poisikesena kümneid ja kümneid kordi lehitsesin aasta võis olla, ütleme, 63, võib-olla ka 64 juba. Ja seal olid ka sellised venekeelset ajakirju. Nonii, nagu ogonjok. Millegipärast on hästi meelde jäänud väelane, kes ka käis, mitte sõjaväelises linna juukslas. Mida ta seal lõikas, pole tähtis, aga Aganjoki kaane peal oli üks piik ja Prahatas välja valjusti kiita. Hakkas naerma ja ma hakkasin ka seda kaant vaatama, seal peal oli õlgkübaraga meile kõigile tuntud suurriigi juht Nikita Sergejevitš Hruštšov, järelikult see oli enne 64. aasta septembrit, mil ta teatavasti maha võeti, suhteliselt puhkuselt Moskvasse tulles. Mina olin siis viis aastat kindlasti täis, mitte üle kuueprits tupist, muidugi on võib-olla meelde jäänud ka sellised esimesed erootilised etite, mäletate, seal üks röövel tuli ja röövis naist, naine, koores omal daam omal kõik karusnahad ja kõik ihukatted viimseni. Ja siis röövel oli naise šokeeritud ja vist põgenes või kuidas see asi seal lõppes, iga tassi pildistik, prits tupil oli niivõrd jutustavalt edasi antud, et seal ei ole vajagi mingit teksti lugeda olla. Ja meil oli kodus ka natuke põnevamad albumeid, ka, neid sai hilisematel aastatel veel kõvasti lehitsetud, siin on üks Tšehhis välja antud kalandusalbumis, ujutab sellist kalandusmajandust ja tshehhi järvestik ja jõgesid ja suuri igasuguseid kalu, noh, kohesit võib näidata ühte hirmus koledat pilti, mis isegi minu poisi võpatama tol korral pani, on üks ilgelt suur ravipea, kus on hambad irevil nagu lausa hai alal, pistodad dista kasvõi tite pea suhu. Kahjuks ma ei saa seda praegu kohe teile näidata. Siin läbi selle raadioeetriaega. Kujutlust on, siin on angerjad, siin on eksmehe pikkune säga spinninguga nagu väljapüütud paistab 50.-te lõppu või 60 alguse album olevat. Need pildid olid minule väga väga põnevat olla, kui vaadata nüüd ma jõuan kohe väga olulise nüansini mis mind kummitas mitmeid mitmeid aastaid ja see on mingi spirituaalne läbilöök või mingi tohutu selline painajalik maatika. See vapp on kaanel ka, kus on kolm kala niiviisi ristatud ja see on ühel linna vapp. Ja vot need kalad mingisuguse kummalise vaikelu, kuulge, see absoluutse, ma ütlesin, spirituaalse vaengu panid, mis hakkas, projetseerub ühe Kuressaare linnaäärses sabajasse, kus on need kolm spaad ehitatud Rüütel, Meri ja mingi muu veel tol ajal, see oli täiesti roogu kasvanud kalurite kuhu toodi siis paatidega käima ja muud kala. Ja sealt edasi siis veeti laiali, aga mulle tekkis seos nende kaladega, selline ruumiline projektsioon seal laba kohale, kus olid täielik rahu, vaikelu ma ei oska seda. Mäletate, kas see oli mingi kauge lapsepõlve või embrüonaalse oleku eelnegi selline rahu, mida need kalad mulle veel püüdsid nagu tingida, tahaks Kristusega neid kalu Kristuse sümboliga hakata siduma, selleks võib-olla natuke spekulatiivne. Aga tuligi tegema hakata, tuli minna kooli enne seda. Ma jõudsin käia kolm või neli kuud, ma olin seitse aastat üks päev vana, kui mind viidi lasteaeda katseks või nagu selle kooli kollektiiviga kuidagi arutada või. Aga lasteaias ei olnud mitte mingisugust lugemist, seal olid hoopis ära kargamised ja igasugused muud eksperimendid alates vihmausside sööma õpetamisest kuni linnapeale ära Margamiseni. Et siis püüti kasvatajatega ula peale läinud tänavatel lapsi kinni. Lasteaias ma mäletan, esimesel või teisel või kolmandal päeval anti mulle esimest korda, mis mul meelde on jäänud pliiats kätte, ju ma siis olin ennegi sodinud, aga siiski hästi joonistada. Ja ma hakkasin joonistama kohe seda mugavamalt, näe naks laua alt lauajalast nõnda pihta ja ja lauda ja kõike, mis seal ümber olnud ja ja kui ma jõudsin, siis oli vertikaalis väljunud juba sellest etteantud ploki lehest. Kooliminek oli, siis olid muidugi tähed selget ja veerimist oli. Lugemist tuli ka, aga rohkem ikke ema luges mulle ette. Nüüd võib-olla kolm-neli aastat edasi hüpates need kuulsad Rootsi lasteraamatud ma pean silmas Pipi Pikksukka ja need, ma ei ole neid lugenud ega kuulnud Kaaga meister tekki, Blonkvisti tootja oli vist Bullerby lapsed ka? Blonkvisti ma lugesin päris huviga hiljem vist korduvalt. Aga eriti mulle hakkasse Maret peeguse seiklused või olid need ebatavalised seiklused ja ma lugesin neid ette ja pärast ma lugesin neid ise ka sealt meelde jäänud üks kuritegelik bossmann kellel olid nahkkindad printsiinises immutatud, et ta jätaks jälgi nendele poolamiilitsetele detektiividele, seal oli vist üks eradetektiiv kvass, kes armastas kangesti hernesuppi süüa. Tuli äkist meelde. Viplala lood. Kas hollandlase raamat oli ka hästi huvitav, selline väike võlur? Seda sai loetud. Aga see võis olla juba kusagil juba kolmandas klassis, ütleme sealkandis, et ma olin sellise hilise lugemisega. Nüüd hüppame ajast võib-olla veel. Et ju ma siis selle võib olla suhteliselt Matti hilinenud lugemise tegin siis tagasi teismelisi aastatel, kui hakkasin neelama neid seiklusjutte maalt ja merelt, igasuguseid musti nool ja kapten granti, lapsed ja pantrikuru vangi ja kõik need kolmed, musketärid ja nii edasi. Meil oli peaaegu terviklikult, ei olemas. Võib-olla oli seal kümmekond protsenti puudu ja neid sai loetud peaaegu kõik, mis oli hiljem ka hakkasin sirvima 20-lt romaani, see sari oli meil ka päris esinduslik, ikka mitukümmend raamatut või kolm 40, masse pole nii väga tähtis. Aga see oli raskem kirjandus ja siis tekkisid sellised ühikud. Ja juba autoritki pealkirjad, nagu hakkas kirjandus. Ma võtakski kirjanduse piiri sinna, kus ma olin juba praespatsanis ja poisi eas. Ja tulid hiljem veidi ka need 20. sajand, romaan juba oli lehitsedes käsil, sealt olid siuksed erootilised momendid, ma tõmbaks sinna ka piiri, kus olid igasugused voodistseen juba kuigivõrd niiviisi tõlgitud ja kirjeldatud kuuekümnendatel tõlgitud. Ja tulid ka suured meistreid, seal näiteks annagareeninud, lugesin, illen. Aga Solohhovi seda vaikset tooni, kahte tüsedaid köidet ka päris suure huviga. Aga enne seda muidugi 12 kolmeteistaastaselt oli see ikka see seiklusjutte maalt ja merelt realismi maailma mõnda veel sarjaks nimetatud, mida siis nüüd ka kordus, trükitakse kõiki, neid muidugi kolm musketäri, aga rohkem mulle kolmest musketär-ist läks ühe hooga kuidagi lugemispalavik, õhtul kell kuus ma mäletan selgesti, võtsin selle 20 aastat hiljem käsile ja hommikul kusagil 11 paiku lõpetasin ära. Et vahepeal eriti silmi ei lasknudki kusagil puhata ja siis, kui ma läksin mingit limonaadi veel kusagil ostma, näol pilt tahtis eest ära minna, ta võttis silme eest mustaks, pidin hetkeks maha istuma, et see ja see siis aju oli natuke ülekoormatud, üheks ma magasin siis päeval välja ennast. See nagu üks selline haiglaslikum lugemishoog lapsepõlve gaasi liikudes. See oli esimeses või teises klassis vist juba ikkagi teise klassi alguses, kui ma nüüd väga täpselt mäletan. Hans Christian Andersen kirjutas selle Pöial-Liisi minu teada, eks ju. Vaat mina käisin seda suurt Pöial-Liisi õhukest, hästi suurt ja Siimaskopi väga Inge minevalt illustreeritud Pöial-Liisi lasteraamatukogu eraldi väikeses saalis, kus titat käisid laenutamas mitu korda ja sealt natuke isegi piinlikust tundes, meenutan, et see oli ikka sentimentaalne, romantiline värk, mis mul läks ja siis ei olnud seda alati saada ja siis tuli ta jälle nädala pärast tagasi viia, siis ma ikka vaatasin rohkem ikka neid pilte, kuigi seal oli juttu ka külge mitte väga palju, aga seda ma juba lugesin nagu piltidega pooleks, et võib-olla siis võiks tinglikult kirjanduse ja lapsepõlve piiri venitada teise klassiga üks aastaseni, vot sinnakanti välja. Ühe tähtsa punktini ma jõuan nüüd, kui tulid need tiitlid ja ja 20. sajandi romaanid ja muidugi need seiklusjutud maalt ja merelt ja kõik need tiitlid ja kirjanikud ja raamatut allkirjad olid muidugi mitu korda tähtsamad. Et sealt tekkis mingi liik, mis liik tähendab, mul ei ole midagi absoluutselt originaalselt öelda, aga selles suhteliselt geniaalse Madis Kõivu, aga mul on kokku sattus metoodiliselt, ütleme väga ja väga suur. Et poisi east tulid kalad ja raamatud ja nad hakkasid teineteist täiendavalt teineteisest kuigivõrd ütleme näiliselt väga lahus, kuid täiesti paralleelselt, kuid siiski mingite mulle tundub salavedrudega seoses tingima tuli 20 aastat hiljem aga tuligi säinas ütleme, Jenny oli üks 20. sajand, romaan, aga tulid ka särjed, tulid, ahvenad, tulid, liigid tulid nimetused ja nõnda tulid ka raamatud. Nii et selles Madis Kõivu mõtlen tõesti väga geniaalseks raamatus kaladel raamatud on mul kõik täpselt sama meetodiga kordunud, see kolme-neljateistkümnendas ütleme, jämedas joones, võib-olla isegi 12. elu ja aga tulid need kalad ja raamatud. Muidugi püüdis siin Emajõe vesikonna seks ju Saaremaal, seal olid galatist, suguseid, teistsuguseid püügiviisid, teistsuguseid püüdjaid, teistsugused kõikaga põhimõte on sama. Madis Kõivu kalad ja raamatud tõestab seda, et poisi ellu tulevad kalad ja raamatud üheaegselt. Nad ei saa eriti koos tulla. Aga kui sa oled õhtul õngeridvaga käest ära pannud, oled veel elektresseeritud nendest kalapüügimuljetest ja võtad raamatu. Siis sa võid täpselt samasuguse tuhinaga sukelduda sellesse raamatu ilma kui ja püügikalavete maailma. Nad ei ole otseselt nähtavalt seotud. Aga ma olen selles täiesti veendunud, et maailm on, kõik on kuigivõrd ühetugevuselt seotud, lihtsalt inimene ei adu neid salajasi niite ja sidemeid. Aga kolmandast aastasele poisile mitte igale ühele, võib-olla vähestele tulevad kalad tulevad raamatud, mõnele tulevad ainult kalad ja mõnele tulevad ainult raamatut või mõnel tuleb vähe kalu, raamatut, mõnel ei tule üldse mitte midagi, eriti kusagilt. Seda on raske seletada, ma lihtsalt soovitan, võtke raamatukogus raamat ja lugege. Kuigi kui ei ole ise kala püüdnud, siis kalanduspeatüki kalapüügi ja kala ilma ja isaga käimise mälestused võib-olla kõivu sulest nii väga ei paelu, või nagu ütleb Aapo Vaher, et ma abielluks naisega, kes on läbi lugenud niitsi nagu laagi arhipelaagist, siis mina abielluksin. Ma olen poiss, kes veel selle naisega, kes on natukenegi Madis kõigulikult avastanud kalu ja raamatuid. Sellises varajases neiupõlves. Sest ma unustasin ühe asja, et miks ma võib-olla nii vähe lugesin, olin tormakas. Mul oli selline lapsepõlv ka, et noh, et ei olnud võib-olla seda eraldi, mis ruumi, et Me elasime üpris kitsastes oludes kahetoalises korteris, neljakesi, vend on minust kaks aastat. Mul on natuke rohkem kui kaks aastat. Raamatuid oli, aga ei olnud seda aega. Ja eraldusruumi ja ma tegin esimeses klassis kohe, ma läksin kergejõustikutreeningule ja käisin seal kuni kaheksanda klassi lõpuni. Et eks see aeg võttis ka üht-teist ära, lugemisest aga mitte palju ja ma arvan, et mingil juhul ma ei kahetse seda elundite treenitust, mida nooruses sai tehtud. Ninad ehk peavad natuke kauem vastu kui päris ilma treenimata ja ainult lugejades pööningul üht, teist ja kolmandat. Et meenutada veel seda lapsed ja kirjandust. Sirvisin seda uuesti. Siia Tartusse sõitis üle kindralnaki looduse lasteraamat välja tuntud vana vabariigi ajal 36. aastal. Woodus Tartu autor Elmar Kalmre. Paks kirjanduse eesti kirjanikese leksikon, viimane väljalase. Ei ütle selle Valmre kohta mitte midagi, ei tea, kes, mees internetist ka jõudnud uurida ja siin on sellinati taktiline raamat. Asi on selles, et siin on üks sihuke parasjagu alevi või jah, ütleme, alevis elanud või kusagil, ütleme suuremas külas poiss nimega Peeter, kes seal päris ulakas, siin ta väikese hiilga, tüdruku nukuga sakutab ja loba pahandust sellega teha, nõnda Tilda, Nurtaabel läheb ära kaebama. Ja Peeter siis ei taha koju tulla ja kardab, et ta jälle saab natukene nahutada. Aga siis talle jääb täiesti nagu klaver vöösest. Valge härra nimega naki. Näete, istusin võsast läbi vaadates kivi otsas, pildid on värvilised. Leiagnaki ja peeker on muidugi kuningas, aga naki peaks nagu olema, kindralkestal allub, eks ju seal kahe hingega räägi lausa suur, kuid naki ei ole ka kuigi selline kuulelik koerasid, vaadake, Peeter võtab naki, viskab talardstik poriauku selili. Kuningas ei taha kindralile alla jääda. Aga Peeter on ikka selline eksperimentaatori paras pori. Pets läheb nüüd pausi juurde, lobiseb ja peseb ennast nakid ka. Et siin nagu välk selgest taevast, mingisugust hingelised velgimused või, või sellised südametunnistuse ärkamisega. Peeter paistab, et sihuke sõpradeta üksiktüüp, kes katsetab seal igasuguste nakkide ja naabrilda nukkude peal õiget pandetega poste kampa tal ei paista olevat, aga kohe Peeter kaotab kuningriigi. Läheb mustlane. Just nimelt mustlane kahe mustab koeraga, vaadake Nokian siin oma valge peremehega, nad on mõlemad valged, aga mustlane, must koer, Radon mustade hüpras, hirmuäratavad. Petra ähvardab, mul on kodus suur vend. Ma kaeban temale ära, näete, ta oskab isegi bluffida, pole tal mingit venda, on ainult väike Hilda ja mingid vanad saadud, kes talle õpetust lõdvalt jagavad, tuleb mustlane, teeb talt tuule alla ja annab vitsa. Aga selle Petrale siraka mööda säär ja saab nakiseltama hambad mustlase koeraga turja ja ongi kuningriik kaotatud ja kindralil ka sõitsee. Rollija Rex, mustlase koerad lõid platsi puhtaks. Reetrianal, ta tahab omale mingisugust nahkrihmast, ma ei teagi, mille jaoks, sest kindrali aga või selle kuninga möga vöödva. Aga kust see raha võtad, 80 senti maksab poes pea sellele poeme aknad sisse kestnud ja oma perse nahk terveks õnnega pooleks jäänud, ütleme nii. Valemi taani paemees on ka vanakapitalist, annab roostetanud noa Peetrile kätte paneb ja selle poest Sagula tänavicon Rahu liblesi välja kitkuma. Naki on ka tubli, ulub ja puhub kärbseid ja et kuningas saaks põlvili maas tööd teha ja omale selle aga rihma raha välja teenida. Poemees on aus mees ja annabki selle rihma talle. Ja siis suur sõda. Ühesõnaga kahjuksin raamatu lõpus on juba nüüd 62. leheküljel tuleb suur sõda, vaadake on kive varrutud ja rihmad on peal. Maggie on treenitud ja varritsetakse mustlast ootamatult ja kogu julgus võetakse kokku. Suur sõda, päike paistab vähemalt ja kivi on kuu. Peeter on toonud oma relvad mätaste alt kivi taha. Tammetõrud ja kastanid laob kivile, et nad oleksid sellepärast isegi kiitleb kivi taha ja hakkab ootama mustlast. Süda põksub nii, et ta kardab, et mustlane kuuleb seda juba eemalt. Ning aeg venib. Äkki Peeter Väpatub agulist kostab rolli Rexi haukumine. Mustlane tuleb. Peeter harv närviliselt pika piigi võrgu. Ta tunneb, et põlved hakkavad värisema, aga ta püüab olla mehine. Olen kuningas, võitlen oma kuningriigi eest, ma olen julge, Ma olen, julgen, ma olen julge. Nüüd Peetri kogemustest näha, sammutega rollid direksi nüüd nad jõuavad lepatukka nagu välk, Peeter Kivi, vasakus käes piik paremas võrk, rollija Rex jõuavad lepa tukast välja, märkavad Peetrit, sööstavad hambad irevil kivi poole ja tahavad hüpata Peetrile kallale. Kuid Peeter, valvel, päästiku rolli keha lendab läbi õhu. Teda tabab Peetribiik rolli, kukub uperkuuti maha ja kui ta tõuseb, viskab Peeter talle võrgu üle. Pea selleks otstarbeks oligi võrk. Siis tähendab kõigest jõust nöörist võrk jookseb kokku ja rolli on lõksus. Ekson heitunud ning on hüpanud paar sammu gaasi ja nüüd ilmub esile ka mustlane talle lendavat raginal tammetõrud ja kastanid pähe. Mustlane tõmbub küüru, kõigub ja taganeb. Aga nüüd tabab Peetrit õnnetus, Rection pääsenud tema selja taha, ründab teda, Peetri, kaotab tasakaalu ja kukub kivilt ning mustlane kasutab silmapilku, hüppab Peetrile tilga reha, raskel salpeeter vajub kõhuli. Ta tunnepus mustlase käed, murravad ta kukalt surveta ja vastu maad kadunud, võidetud, mõtleb Peeter. Ja siis juhtub midagi, mida Peeter kõige vähem teadis. Oodata, kostab terrav kiljumine, verd voolab Peetrile pähe. See naki hääl ja samal silmapilgul mustlane karjatab ja laseb Peetri lahti. Kindralnaki on tõesti saabunud viimasel silmapilgul et aidata kuningas Peetril võita tagasi kaotatud kuningriiki. Ta on haaranud mustlasel säärest. Nakkiansiin, minu kindral hõiskab Petra süda ja tal on tunne, nagu kasvaksid otsekohe suuremaks ja muutuks tugevamaks. Ühe hüppega on ta püsti ja mustlase kallale, naeravad teineteise ümbert kinni, algab maadlus. Mustlane on küll Peetrist tuge loomaga, Peter võitleb nii nagu ta pole veel. Siin on raamatulõbust, lehed puude, ühesõnaga selge see, mustlane sai sealt maki käest, kannad teravaid hambaid, valge koera, teravad hambad, must inimene tunda, see on selgelt rassistlik moment. 36.-le aastal tead juba, mis aeg meil. Ja siin on ju Waterloo lahingu otseseid paralleele, ma praegu nagu tundsin, et kindral jõuab ikka viimasel minutil sinna või ei jõua see asi mul läks südamesse. Seda lugesin siis jah, 40 aastat või kusagil sealkandis 30, siis aastakest tagasi. Seda kindral maakid. No siis sammast mitte päris samast sarjast otsa läheb Toolse hunt, Šveits võib-olla viletsamas pingestatuse stiilis, kuid siin on oma sümboolika. Tegu on selles, et siin on nagu raamjutustus, üks tark vanaonu jälle jutustab Toolse linnuse varr Nimete juures legendi poistele Reinule ja ja Hennole, et kunagi juba 600 aastat tagasi oli, vaadake siin sellises Toolse linnuse varemed on veel näha elanud Kuulsa hunt, see oli hunt, kahejalgne, muidugi üks musta habemega mustade juustega, hästi tige mees, kellel paras sõja sulastik bande, kes siis rüüstas ümberkaudseid talunikke ja pidas ennast väga verre Janolekult üleval. Aga seal läheduses elas äike, poiss vanaisaga. Vanamehe nimi oli Tarpe poisi nimi Aaru. Aru isa oli Tarpi poeg, aga ta oli mere peal ära uppunud kalastades Nad olid kalurid, kõik koheselt sihuksed, rannakalurid, tegevus siis võiks toimuda kusagil neljateistkümneid sajandi alguses. Marru, siis kümneaastane, aru elab oma vana Tarpiga vanaisaga kahekesi kusagil Kaldaluses koopas lausa ja ma ei tea, kuidas nad seal hingitsevad ja. Aru on tubli ja püüab vanaisale abiks olla ja käivad koos merre peal poiss apselt paadipoisi ja merre ka kokkupuutes osavuse eksamid ja kogemused kätte, aga siis tuleb muidugi, sest sõjasulaste kamp ratsutab sealt väga uhkesti ülbelt päi vaese Tarpi aisa püünistest võrkudest läbi, nii et need on räbalad ja Tarp siis on vaeva näinud, et kala püüda. Lööb Arruga ühel ratsenikule sadulast. Haadasin muidugi kohe siis tullakse, tahetakse ta lausa kohapeal ära tappa, pekstakse vähemalt samakse, viiakse sinna Toolse linnusesse v kindlusesse Toolse Undi majapidamisse, ütleme nii. Majapidamisena, eks mingi kants oli legendi järgi ja siis on väike vaena aru üksinda, ta peab minema oma oma vanaisa päästma sealt, kus sa lähed, poissegi, aga midagi tarka ette võtta, siis ta natuke võib-olla sinna liitiliselt viipiliselt öeldud aastakese veel sirgub, võib-olla seal kuidagi. Ja siin on Ok heatahtlik, ütleme tarkus, südamlik tädi. Poisu, mis sina siin vaatad? Aruli algul kohkunud saanud sõnagi suust, kuid nähes, et naine oli peres sõbraliku näoga vastas, vaatan niisama Rossi kelle laps sa oled päris naine, uuesti niidule, Harold, kitsas käes, eta vana Tarba pojapoeg oli seda ju tohtinud öelda, kes teab, mis oleks tehtud vastast, siis mul ei olegi vanemaid, isa uppus merre ja emal ammu surnud. Kõnnin nüüd mööda randa vaatel, kust headelt inimestelt tüki leiba saanud. Ja ega ta sedaviisi öeldes tähendabki see heatahtlik eesti keelt kõnelev naine töötas seal lossikeses kokana Antsi kokana ja võttis aru omale lõkkepoisiks varda keerutuseks tule hoideks lasse. Ütleme nii, et algas sihuke hea saatuse või ütleme nüüd plaanin realiseerimise ahel, konserve veeritud siis kirjanik, laste jutukirjanik Enn Kasari poolt, kelle kohta ka see meie paks tark, pungil kirjanike leksikoni ütle poolt sõnagi. No vaat, ja aru siis sealt igatahes. Köögis pottide ja tule ääres kaua ei ole, hakkab ikka seal sõjasulastega natukessehmima ja need võtavad ta siis sinna, seal on üks Jörgen pool eestlane, kes sihuke pooleldi maha müünud hing siis mingi vasallsõda Lane. Toolse hundi kambas ja aru, aga kasvab, siin on ka viitiliselt võib-olla mõnigi aasta üle läinud, lõiguti hajus, jutuke ja muuga lihtriaks, ta hakkab nõrkasi, lihvime nendel sõjasulaste neid hooldama, taastama nagu sellised pälvib selle Jürgeni usalduse ja siis Jürgen seal käib vangisi keldris vaatamas, kus neid hoitakse, aga Toolse hunt vaatab, et mida kuradit nad sealt seda leiba niisama söövad, mädanenud kaks-kolm kuud ära surra ja kõik on metsistunud, seal saavad Rossija leivatüki kätte tahetud ära tappa, ma hakata neid vangis ja keda te seal piinab, hoiab lihtsalt te enne seda palju piinata ja siis siis tapale selline hästi negatiivne Toolse hunt, kahejalgne. Aga kõike ta aru saab oma vanaisa Tarbale, isegi kui ta Jörgeniga käib vangisi vaatamas, saab sosistada. Karda taadike külma päästa. Anasarpi ei saanud aru, mis seal pimedas tõrvikuvalguses, et tal poiss on juba seal linnuses sees, seal teisel pool trellitatud ust. Ja siis tuleb sekka pärtlipäev õhtu parasjagu millegipärast kätte, kus merel möllas kõva torm ja siis Toolse hundil oli kombeks teha merre kalda peale ikka lõket. Et noh, tormis jänni laeva, see nagu kaldale meelitada, muidugi see on ka parras muinasjutt, mida see n. Kaharcin kirjutab, aga las ta olla lastele veetlev poistele päris veetlev lugemine. Ja lähevad oma siis röövli paadiga sinna merre peale. Vaev on vist juba madalikule meelitatud, lähevad nagu vant raiuma või parrad aru tahab, kab igal juhul paati pääseda ja las läheb pealegi ühes aitab vett välja pilduda, sest ta on silma jäänud juba osav vee peal paadis käituja, pisike noor meremees sihuke naga. Ja siis parasjagu välgu valgel võis selgesti näha laeva pardal jooksvaid mehi, aru süda lõi kiiremini ja kiiremini. Kas nüüd või ei kunagi. Nähes lähenenud määratud, lainetas dist raske koosta virutas selle servaga kõigest jõust vastu soolse hunditüürihoidvat kätt valu ja viha karjatusega laskesse hetkeks aeru lahti, poissi surnuks lüüa. Kuid sellest silmapilgust oli küllalt tüürita, paat, käendus silmapilk risti ning suur laine lõi ta ümber. Karrides kadusid mehed laantesse haru ühes nendega. Võiks nüüd joone alla tõmmata, et putuks läks, kõik päästis ühe suurema laeva, aga ei midagi. Ärk oli selles, et eks need sõjasulased olid ju kõik raskelt rautatud, millegipärast vahepeal ka igasuguste rüüdega ja sõja ühenditega Möökadega need läksid Lombstlik paust, põhi nagu venekirved, käik, raudrüüd, relvad kiskusid nad pöhja, ükski ei pääsenud eluga. Aga näe, aruaruse kahmas kinni mingisugust aerust siis ühe käega lainete seest tüüris kuidagi sinna kalda poole kaotus, muidugi märkusi ja laine ta kusagil lossi taha Liivikule vist välja uhtus ja siit vanasõjas Jörgen võttis poisi sülle ja kandis ta lossi siit nüüd ära. Siis lossis oli muidugi siis kõige hullem bande oli ühes tükis põhjus, keegi ei saanud sealt välja. Karu rääkis siis Jürgenile augu pähe, lasi ta vanaisa välja, ma ei tea, kuidas see käis nagu havi käsul linnulennult. Lossis tuli mingisugune uus valitseja, sihuke vanem ja liberaalsem. Mul on selline heatahtlikum ja ostja elas oma elu edasi. Aaro läks oma vanad hartaga, läks jälle sinna kalda äärde koopasse elama. Ala püüdma. Selline selline röövli poistele lugu, aga siin taga millegipärast pisike tüdruk nagu nukk, targad tähed, ind üks kroon aastast 1938 Tartu ilutrükk, loodus, Tartu. Sellised poistekad, mida ma lugesin siis enne neid pakse köiteid, ütleme siis nüüd kapten Granti lapsed, sellega oht või kapten altrase seiklused meenuvad. Siit veel tulevad pantrikuru vangid ja eks mari oli ju seal pärijagalkuutast ja, ja Teeba kuninganna sõrmus, kuningas Saalomoni kaevandused, eks need tuli ju mitu kolm-nelikümmend raamatut ja need olid kõik põnevad lugeda. Sa rääkisid sellest kalaalbumist nendest kahest raamatust üks oli sisse Toolse hunte, teine kindralnaki. Kui mõelda sinu enda tekstidele peale sinu enda novellide peale, siis mõnes mõttes on see tõesti selge, kuskohast need sinu enda jutud on alguse saanud, et need on võib-olla need needsamad lood see, kuidas sa kirjeldad mingit kalapüüki või kalastamist või jahti. Ja teiselt poolt ka siis pime ja õudne ja vägivaldne seiklusjutt või midagi sellist väga tumedates ning et kas need raamatud, mida sa lapsepõlves lugesid, on ikkagi ka selgelt sind mõjutanud kirjanikuna ka? Ei kindlasti on mõjutanud ja ei saa eitada, ikka mingisugune surmahirm ja vägivaldsus eest jooksmine, tagaajamine, põgenemine ja see peab sees olema. Elu on ju totaalne paranoia, don sööjad ja eest ära jooksjad töötavad ja see totaalne ahel ja ta on nii kombinatoorni rikas suhetega, et tegelikult sa pead olema val. Samas, kui sa mingisugust saaki varitsesid või kedagi taga ajad, siis sul peab klas olema kogu hakkasse pool teadvuses või kuigivõrd teadvustatud, et sa oled ise Juka jälitatav ja kõrgemate kiskjate targemat, hirmsamate teravamad sammastega, kiiremate valedamate eksemplaride aktsiaseltsi juhtide poolt lausa jälitatav. Sai siis uurivat ajakirjanike võrku kukkuvas. Tahad midagi erastada, erastada, samal ajal on virtsa jääd vahele ja siis tuleb korraldada ja teha igasuguseid skeeme, täpselt nagu loomariigis on ka inimriigis antud, siin on need piirid väga segased ja siin on vähe verd, sind lihtsalt süüakse, ükstasin närvi, näritakse üksnes ajust. Aga loomariigis nagu te kalandus algumist näete, primitiivne kaks, 15 sentimeetrist bossi hüppavad ninatisi teineteise vastu, üks neelab, teisal Kukistab ära, need sabaots on ainult suust väljas, siis ta seedib kraatlikult, seda 10 15 päevakistes neelab järgmisega, saab neelatud. Järgmisel pool tunnikesel veidi suurem nolguse nolgi poolt. Aga mereromaane või merekirjandus sai lugenud sellise hoole või kiindumusega. Ka tuli, et näiteks hoobilt meenub kohe muidugi hoopis Aadu Hindi meremees Murka teatajale ju selline laevakorrast sõbralikust asjast angerja teekond, noh, see on rohkem ka kala seaduslikku nüanssidega, selline massi populaarteaduslik noortele suunatud angerja populatsiooni ja sigimise ahel. Smuuli jäine Nemad tuli juba natuke hiljem, see oli väljaspool lapsepõlve mere virandus oli kaasukrasti nende maailma ei, mõnda Seiklusjutte maalt ja merelt kirjas olid sees. Kapten Granti lapsed olid juba ellusime raamat ja. Aga paljud lapsepõlve vanad raamatut loed alles vanast peast läbi, näiteks masem poisi kirjandus, ütleme niiviisi, see on see magaliozi ümber maailma reisi, mida Stefan svaid kirjutas suurepäraselt tänu allikatele, mis olid seal Portugal, Hispaania arhiivides? Selle ma lugesin alles hiljuti läbi, lihtsalt ei puutunud tol ajal kätte, äärmiselt huvitav. Paistab nii, et võib-olla jah, vähe loetud tagantjärgi ja veel need kindral Maci sarnaseid raamatuid avastame lugema, need on sellised neutraalsed ja läbinähtavad ja sõbralikud. Aga eks nende raamatute omapära ole ka see, et need klišeed liiguvad siit sinna ja natukene modifitseerunud, natuke teisenevad, muunduvad. Ja, ja siis on ju näha ka nende mitte väga veenva sule, aga kirv pandud poistejuttudes, et auto rekonstruktsioon ja selliste taktilisust ja punutust, sest 30.-te aastate teisel pool pidi ju kindlasti laste majanduskandma ka sellist kodanikukasvatuse missiooni ja ajama nende mitte kodutütarde ainult üksi, vaid skautide ja noorkotkaste ja seal oli tõrv üheksa astet, neid vanuseklasse kirjandusliku kasvatuse joont. Nii et Ma küll seda propagandat Dirgaktikati asja ei põlgaks. Kui ikka on kirjanikul seda sulge ja kui ta suudab veetlevalt postidel lastele selle asja. Sisse kirjutada, südamesse kirjutada. Ja kui see raamat on samal ajal hästi vaeluvate selliste piltidega illustreeritud ka, siis ta kindlasti selles konkreetses ühes või teises poisis tüdrukus huvi. Iseasi muidugi, kellel see juhus või õnn või siis miks mitte. Ennetusnaeratab, et millal, mis asjaoludel see raamat sulle ette juhtub, kuidas raamat su ellu tuleb selle kohta, Madis Kõiv kirjutas ka igasuguseid asju. Algjälile ei jõua kunagi täpselt nii on ka kalaga, et miks trump just sel hommikul ja sellel landigi selle koha peal võttis, et see kalade maailm on ka väga tundeline ja salapärane ja mingisugust selget seletatavad liin ei saa seal tõmmanud. Tänases saates pajatas oma raamatutest, kaladest ja piltidest Tarmo Teder. Saade on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga. Kõlas muusika Weekend Guitar Trio Alt. Koos Tederiga sukeldusid helirežissöör Külli tüli ning Peeter konks ja toimetaja Urmas Vadi. Head ja kohtumiseni.