Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Elu on minek läbi tuulise metsa. Kuulete luulekava Aleksander Suumanni loomingust. Selle on kokku pannud ja kujundanud Anniš malts. Ja tema on ka saate helirežissöör. See summani sassi kava on Aniš Maltsi lõputöö Tallina Ülikooli raadiorežii erialal. Tekste loeb Vjatšeslav Saviaalov. Laekveres õlva aja vaimu kohutus, kohavaimuga, Aeranud ulgusid õuds. Tegin silma lahti. Habeme tüüga järgi katsudes kell oli neli. Katsusin uuesti, ei pool, neli. Elu on minek läbi tuulise metsa. Kondid valutavad. Pea kohal keerlevad kullid, koer sööb rohtu kui kits. Teerajal sisenesid rästik tulesambad kahel pool pleekinud päikest valuvad all. Mu jalad vajuvad sügavale samblakord. Hakkasin minema siitsama. Tuult sind, nii, näed metsloom. Seal läheb põder. Ükski oks ei Priks puulehed isegi. Mäletan täpselt, mäletan isegi, mis nipiga jätsin meelde. Märkasin, et kastehein. Minu silmad ja ema põlved olid maast ühekõrgused. Ema hoidis mul kõvasti käest kinni. Mõtlesin, olen korduvalt mõelnud, kuidas võisin ma küll siis nii mõelda. Jälle lapsepõlv käes, jälle õpetatakse jooksma. Ei midagi uut. Aleksander Soomad. Pressiküsimuses oli ka, et mis on sinu loomingu stiimul, vabastasin igavus, sest mul on nii halb olla, haiguta lõuapärad paigast ära. Ja siis ma hakkan tegema kas luuletust või joonistama midagi või maalima või siis kohe siis hakkab põnev kohe. See on hädaabinõu hädapärast ju teel kunstilist loomingut ega see nalja. Sest muidu usureigavustel. Olin kuueaastane. Üksikus metsatalus polnud kellegagi mängida. Kookisi Pedja kaldalt sinist savi. Voolisin metsavahi pea. Pea oli kännovaatses elusuurune ja nii sarnane, et koer hakkas ulguma. Harjulisid, killusid. Käis suveöödel ringi mööda ristikupõlde, kus köiateti hobusel tuli hommikul meile veidi uksest kõrgem lüpsipink aed. Küsisin, et onu miks sa pinki tassid? Kahmas varnast püssi sihtis mind ümises laps, sa oled loll. Peoõhtul Laekveres Laika noor terane õpihimuline oli kangesti viinast huvitatud. Andsime talle natukene lakkuda. Hiljem leidsime tagatoas, istus üksinda ulgus lambi poole haledalt. Ära hõiska enne õhtut. Aga millal siis veel? On inimesi, kes tulevad ja kunagi ei lähe. Nad on sooja hommikusarnasest. Enne oli mul maja madaluke mere ääres puud längus. Enne oli mul maja nüüd. Enne tegin, mis tahtsin niiti, mis või. Karja tänava piimapoes nägin heki, oma teisikut seisime kõrvuti, mina ühes, tema teises kassasabas vältisime pilkude kohtumist. Ta hoidis veidi linu. Tahtis igal juhul olla erinev. Tal oli korvis kaks piima. Sokutasin oma teise pudelikasti tagasi. Maksnud mõtist, aprilliteest ma ei võtnud. Väljus, hõljus pehmel soosammul Kirjanike maja poole. Läksin müüri vähe kaudu. Ringiga. Käisin kangelt, olin täiesti endast ära. Eile õhtul kuulasin jutti ära kuus parantherburgi. Sattusin juba endast vaimustus. Täna oli väikese pohmaka. Loputamat kuivatamad, plätterdame vannitoas tahatuppa, otsin pastakat tühi silmis. Seebiluuletus. Täna on Kirjanike majas koosolek, Eima lähe, luuletus ka poolelikoosolekul öeldakse nagunii vaimukusi. Aga need on õelad lause, huvitavuse nimel ohverdatakse tingimata inimene. Molutan aga vaaris, öeldakse, lollimis pole ühti. Kui siin õige kaua moonutada, siis kaob janu naise järele. Jõgi ei lase luuletada, mets ei lase luuletada suvila villase luuletada, sugulased ei lase luulet. Metsviinapuu igas luulekogus, ka metsviinapuuvarblased säutsusid, tegin akna lahti. Tongutasin väetidest, loopisid asjadega, parv haihtus, Parinud, üks tuli tagasi. Seisis õhus käeulatuses, ütles, mida must arvas. Võrr. Aleksander suuna aga juhul, kui ma selles laagris ja praegu kirjutan edasi kirjutada, sissevastane, et kui ma ei ole suuteline muutuma vaipa kirjutav, siia. Jaan Kaplinski Aleksander Suumanist No, ega ta ei olnud selline inimene kohe, kes oleks silmapilk lahti läinud ja ennast avanud. Eks ta oli küllalt diskreetne, võib-olla luuletustes oli ta isegi avameelsem. Aga mida ma arvan, nimetasin seda nii-öelda maapoisi kompleksi. Eks võib-olla see Tallinna minek oli natuke sellega seotud, et ta ikkagi tahtis edasi jõuda, ta tahtis tunnustust. Aga tema luuletused meenutavad väga soome uuemat luulet. Sest sinna tuleb juurde see iroonia, eneseiroonia, mingi distantsiga vaadatakse asju. Ma arvan, et ta on niivõrd niivõrd tugev ja andekas ükskõik, mis laadis. Ta luulatas ikkagi, ta kirjutas mõned väga-väga head luuletused, mis on jäänud nagu eesti luulesse, ma arvan, nii, sadama algne Tartuni ütleme külapoisi periood, need külagi luuletused. Aga siis niisamuti ma hindan väga tema hilise perioodi need natuke iroonilise aforistlike luuletusi kus ta armastab mängida sõnadega ootamatusi, paradokse iga iga. Mul on ta andekas inimene, ta oli andekas kunstnik ja andekas luuletaja. Kuigi ta võib-olla ise seda alati tahtnud uskuda ja ta tahtis ikka teised seda talle, ütleksid. Andekas inimene vangist ja pimestab, su. Paremal juhul laiub aafriks. On inimesi, kes tulevad ja kunagi ei lähe. Nad on sooja hommiku sarnased. Esinemisest Kirjanike maja saalis raadio tõepoolest hea esineda keegi ei näe. Aga katsu esimene Kirjanike Maja saalis. Seal loeb välimus, ise kuulan pealt kogu aeg. Mul on ennast ja, ja vaatan ja tähendab. Menu osaliseks saavad need, kel on näitleja omadusi, kes on kena välimusega ja kel seda ei ole. Ükskõik kui tugev ta mõte ei ole, ta publiku ees ei, ei pääse niivõrd mõjule, kui noor ja ilus inimene. Oh seda inimest oli just ilmunud. Vallutasin tartus Park Hotelli kohvikus. Tuli Tuglas ja istus mu laud. Ära tundis ilmselt tiitel foto järgi. Aga miks ta minuga ei räägi? Ei vaadanud mu poolegi oma igavesti õndsel ilmel, vahtis ainult kaminat. Simsile. Kirjanike Majas esimees Sass, kus kurrat sa eile olid? Tuglas otsis sitaga. Tema kõhn. Ei kaame räbaldunud ega vigane. Pole madiisikuses, pole joodik, hull narkumal ega lilla. Põlema loor pole surnud. Pole ka grupiabielus. Pole midagi, kullake, patsutas üks lugeja õlale. Lend on mööda ilma ringi. Üürin kalli galerii, võtan alasti ja kirve, ulun uu-uu-uu. Raiun seina sisse augu. Kirjanike üldkogu sõltumatuse väljakuulutamisega Lööb saali tumma. Me kallim musta laega saali. Kaalutavused vabandab koliigitaktituse pärast. Taies muutub nähtamatuks, pageb paralleelmaailma roheliste linnaste kääbuste juurde niipea kui hakkame temast elavdama. Kirjanike Maja saali must lagi, Kirjanike Maja saali, must lagi ei ole must, ei ole, lagi. Ei ole, must, ei ole, lagi on nähtamatust, ainest, vastuvõtu antenn. Kui kuulen sõna trend kesi automaatselt, varjab haigutust. Luuletamine on metspiknik, on läbi. Kõik läksid koju. Ma eksisin ära. Kirjanike maja saalis loeb välimus ise kuulunud peal pea pea. Kunstiülikoolis kuue aastaga lapsed. Kui midagi öelda pole, siis riimid. Paul-Eerik Rummo Suumanni Sassist. Ta oli väga, väga vastuoluline inimene, väga jah, just nagu lahe ja sümpaatne ja nagu ma ütlesin, selle seltskonnainimene ka samas oli, oli tal ka mingi väga suretada tõenäoliselt mingi mingi väga haavatav osa tema, tema tema hinges ka olemas olla siis vanemas eas lõigi välja sellise teatud tõmbus ega erakluse ja, ja teatud ütleme, mida vahel võis märgata ja mis ka tema hilisemale luuletuste hulgas on, on vahel näha, et väga valuliselt reageeris mingitele täiesti tühistele teistele halbadele, ütlemistele või mingitele keskkonnas olevatele asjaoludele. Nõnda mingit sellist, selline noh, varjatud või suletud pool temas oli, oli ka kindlasti olemas, aga ta üldiselt nagu valitsuses seda väga hästi ja ja ta oli selgelt näha, et inimesel on häälestatud ikkagi sellisele tasakaaluks kusele, tasakaalu otsimisele ja pigem pigem sellisele helge helgele elutunnetusele. Ja täiesti kindlasti summad on, on täiesti tähelepanu väärne ja täiesti täiesti kindlalt tagantjärele vaadates täiesti kindla positsiooniga on eesti luules tema tähendus, ma arvan ei kao niipea, mitte mitte kuhugi, tema käest on, ma usun, mõndagi õppida. Peale selle, mida te tsiteerisite, on tal veel üks luuletus, mille, mis on kirjutatud siis nii-öelda minavormis, taaži, vot nüüd ma ei mäleta, kas oli tuule või vihma, see võiks ka vihm olla. Vihm lõpeb nii, et ma olen vihm. Tähendab, tõstab see luuletus minategelaseks on saanud sisse loodusnähtus. Vihm, olen vihma kodu mus eneses. Nagu see on selline, see iseloomustab ka teda nagu hästi mingis mõttes ka veel illustratsiooniga sellele küsimusele Luuletusi luges Vjatšeslav Savjanov. Lapse hääl, Rebecca vigurtiitrid, luges Eerik Lill autor ja helirežissöör Anniš malts. Erilised tänud Jaan Kaplinskile ja Paul-Eerik Rummol.