Portreesaate peaosaline lõpetas Panso kooli esimese lennu aastal 1961. Ta on olnud näitleja Rakvere teatris, Pärnus, Draamateatris ja Vanalinnastuudios, teinud kümmekond lavastust, olnud teatrikooli õppejõud ja kateedri juhataja. Hetkel vabakutseline näitleja. Ta rollide pikas reas on näiteks nimiosa Greczynski pulmas Malvoolio 12 kümnendas öös. Väikese printsi lendur, ET pillerpardi punniaga koti tehase Niilas. Tartühv ja väid saab äkki George, kes kardab Virginia Wolfi pedagoog Makarenko häramilt, kaar, mees kontrabassiga. Nii piibeleht kui vestmann pisuhännast. Kahel korral kreonantiigones. Mõlemad peaosad Lewis ja Willy Klaak komöödias Päikesepoisid. Rehepapp vürst Kivastiku näidendis teener, esimene näitleja Shakespeari Hamletist mister paravičiini, Agatha Christie hiirelõksus. Saatepeaosalise nimi on Aarne Üksküla. Mina olen saate autor Pille-Riin. Purje dialoog Aarne Ükskülaga toimus 27. oktoobril 2005. Selle saate nimi. Hiirelõks kui see sõna öelda, siis mis teile seostab sellega? Kristi võimule sest seal ma mängisin kunagi ise ka. Ja hiirelõks on muidugi kaamletis. No seal Hamletist on see nagu kuningale seatud lõksulat, et süü ärkaks. Kuidas teie arvate, kas teatril on mingi niisugune maailma paranduslik võime või see võimet süüdlane ennast ära tunneb ja kõik niisugused asjad? Ma ei usu hästi, et maailma paranduslik võimed ja ei oleks, kui ta on hästi tehtud, siis ta paneb mõtlema inimesi, kes mõtelda suudab. Aga et midagi parandada suudaks, ma ei tea. Aga vastu aitab ka sellest, kui ta paneb inimese mõtlema. Siis peab olema hästi tehtud lavastus, mis paneb mõtlema. Mulle meeldib see töö juures, eks Jurski lause. Kunagi tõlkisin tema raamatut ja esimest ja seal on kirjas, et paus on vaata ja loominguaeg. Ja alt, see on üks niisugune põhiasi, mida ma ise silmas pidanud, et. Ma vaadates teisi ja vaadates neid etendusi, kus ma ise teen ja püüdis ise teha et see aeg tuleb anda ja see siis on paus õigustatud, muidu ei ole pausil mingit mõtet. Aga kui pausi tundlik see publik on, öeldakse, et aeg on närviline, kiirustav, kas on ka seda tunnet laval vahel, et publik ei suuda selle pausiga kaasa tulla või? Selliseid pausi nagu ei olekski, mõtles vist, ma ei olegi väga märganud, tehakse pausi pausi pärast rohkem ja. See oleks väga põhjalik töö ja, ja kes ei tule kaasa, ei tule. Ega me ei saa kõigiga kaarest. Kas teie Hamleti rollist olete unistanud? Ei, mitte kunagi ma tegin teatrikoolis Hamletit küll tantsuga, aga et seda oleks tahtnud teha, ei, Aga üldse, kui palju teil niisuguseid unistuste roll on olnud või te vaatate, mis elu kätte toob? Ei vist ei ole unistuste roll, mul on nagu natukene teisiti olnud. Ma olen vahest vaatan etendust eriti nooremast peast akrüülteatris olles ja mujal ja anname tõttetatantsed hakkama, oleks teinud seda lolli teisiti. Et see mind päris ei rahulda, see, kuidas näitleja parajasti mängib. Nagu ma oleks saanud, tahtis seda rullida, no umbes nii, aga et nad millestki väga unistanud oleks mingist kindlast rollist vä? Ma tean, et seitse aastat Rakveres ma unistasin, et saaks ometi ükskord mõne väikese rolli. Sest ma seal alguses pidin mängima kogu aeg suur ja ma tundsin, et ma ei saa hästi hakkama nende suurtega ja ja ma saingi paar väikest dist ühe ainsa pärast Pärnu teatrisse teise. Nagu me juba läksime sinna Rakverre, siis ma olen aru saanud, et see on teile niisugune oluline või kallis teater, see esimene koduteater mismoodi praeguses hetkes see aeg meeles on või kui nüüd seal Rakvere vastremonditud majas käisite, kas tuli niisugune nostalgia peale? Jah, ikka see on minu jaoks tõesti väga oluline kese, teatrikool on nagu sünnitusmaja ja siis sa lähed välja ja siis tuleb sulle esimene teater, Rakvere teater. See on siis sinu nii-öelda lapsepõlv. Tähendab, seal sa kasvasid seal sind kasvatati, kõik see, mis ma seal tegin, kasvatas mind. Ma ise seal vist kellelegi, ütlesin, kes ma olen, tuli vastu ja ütles, et noh, me ei ole küll ühel ajal siin teatris olnud, aga me oleme nagu ikka teatrimehed maitset ja me olemegi nagu sugulased. Mul on seal olnud omaksed, eks ole, kes sel ajal töötasid ja hiljem on kõik sugulased kõik, kes seal on töötanud, ma pean seda väga oluliseks, sest see seitse aastat oli tõesti nii-öelda hästi. Teatrikool on kõrgkool, aga on veel üks ülim kõrgkool ja see on see seitse aastat seal. Ja kui see seitse aastat läbi sai, siis ma nagu mõtlesin, et eks must võiks ikka vist näitleja saarlasest sellest esimeselt kursuselt mind välja ei visatud. Kas see on niisugune üks tervikmälusse seitse aastat või on ka mõni roll sealt kuidagi eriliselt kallis iseendale? Mul oli seal õnn, et minuga töötas kaasas, tegi minuga esimesed kaks asja seal, mitte kohe järjest, aga Leo Kalmet, keda ma pean üheks olulisemaks õpetajaks üldse mul teatrikoolis Panso, Panso, Panso oli mingi filosoof, mingi niisugune vaim, aga praktilist tööd õpetas ikkagi Kalmet ja Tohvelmani. Ma ei teadnud, kuidas temasse suhtub, sest ega tema ei näidanud oma suhtumist välja. Sest Kalmet, ma mäletan, kui ma midagi laval lugesin. Kalmet, vaatasin ikka tudeng piilub, mismoodi õpetaja vaatab. Ta vaatas kingatalgud oma kinga tald hakkas uurima, sest ta sai aru, et ma teda piilun ja ta ei tahtnud välja näidata ja ta kunagi näidanud välja oma suhtumist minusse. Mina arvasin, et ega ta vist minuga päris rahul ei ole, aga kui ta tuli ja tegi kohe esimesel hooajal kritsinski pulma? No see oli raske roll ja noorele inimesele Prantsu käis seda vist ainsana vaatamas. Rakveres minul rollidest, mis ma teatris tegin ja ta ütles, et no kellel ei ole veel seda elus, lepi taga teid tunnet, tabel elus lepi muidugi mitte ja ma mäletan, et selle tegemise juures, kui ma juba mängisin, Ma ei saanud ju päris hästi pihta, kuigi Kalmet paistis rahul olevat ja ja kuidagi nagu sõbralik minu vastu ja siis kuskil 50. etendusel oli see Eureka siis ma äkki tabasin kogu selle rulli ära, vot niiviisi vahel juhtub. Ja mis veel olulisem olin Kalmet tuli veel üks aasta hiljem tuli jällegi ekspiri 12 see, ma mängisin seal malbooli, et see oli mulle nagu natukene harjumatu, kui ta eputab seal oma kollaste sukkade risti seotud paeltega ja ma kuidagi häbenesin seda teha. Ja siis Kalmet tuli ja ütles mulle, et kui sa nüüd seda kohta ära ei tee, kui sa ennast ei ületa siin siis sa ei saavuta kunagi elus midagi, kui sa seda saltot ära ei tee, et sa hakkad julgema kõike seda teha ja ja siis ma tegin selle ära, sest pärast seda läks kõik palju lihtsamaks. Need kaks ja siis õnnelik väike roll brigadir halena ma ei mäleta enam, mis tüki pealkiri oli, aga seda oli mul lust teha, sest seal ma sain pühenduda ühele väikesele rollile. Sest suurtel olid, aga ma tundsin, et ma ei saa kunagi lõpuni valmis, näid aga selle ma sain ometi ükskord valmis teha. Etteantud teemal Aarne Üksküla kõneleb Rakvere teatrile truuks jäänud näitleja Viive Aamisepp Arvan, et ma tegelikult tunnen juba 50 aastat, sest et oli üks niisugune kuulus näitering seitsmenda ja teise keskkooli Orgulas juhatusel. Ja kuna reaalkoolil ei olnud tütarlapsi, siis kutsuti meid seitsmendast sinna, siis me seal tegime väga omal ajal tuntud lavastus, kevade, ma ei tea, kas see on nüüd tagantjärgi mälestus või kuidas, aga need kuidagi, kes nüüd näitlejaks saanud ja siis juba mõned juba lahkunud ja niimoodi need kuidagi rohkem meeles. Järelikult nad paistsid ka silma rohkem ikkagi. Aga teatris, no ma ei tea, Arno on alati olnud hea ja läheb kogukuvad paremaks. Suur näitleja, ma mõtlesin seda, et kui igal ajastul on oma suured tähed noh, niisugused suured nimed meie teatriajaloos siis nui ilma igasuguse kõhkluseta on ju Aarne selle ajastu suurim, niiet. Ma ei oska midagi öelda, mida keegi oleme öelnud veel tema kohta. Aga seda võis aimata siis juba, kui ta noore poisina tulijat temast see ajastu lühikroonika saab. Noh, eks me olime kõik niimoodi noored ja uljad ja, ja me ei mõelnud niisugustele asjadele üldse. Me tegime tööd ja tundsime rõõmu, sellest olime õnnelikud, et saime teha teatrit, eks siis nendel oli segasuur, esimene lend lõpetas ja see teatri algus oli ikka. Ma arvan, et suurem sündmus, kui ta nüüd on. Kollektiiv oli meil väike, aga hästi sõbralik. Mängisime jah väga palju koos ja väga abivalmis ja mina olin lollikene, mina ei osanud, kuigi ma olin ka ikka kalmeti juurest tulnud ja kõik, aga oli nii sõbralik ja kunagi ei tunnetanud mingisugust vahet või niimoodi. Aga eks ta niisugune selge aru oli kogu aeg peas. Kui temaga koosolekul sõna võttis ja ta tegi seda alati, siis ta rääkis ikka asjast, aga mitte niimoodi ümber nurga, niimoodi ilge pea. Aga üks asi tuli väga edev naeru suhtes. Sotsinski pulma mängisime ja tohutult palju sõitsime ringi lõpmatuseni, eks ta tüütas ikka ära ka ja seal olnud tikkis olid vanad näitlejad. August Lääne ja Mare Voog olid ka kanged naerukajakad. Ja siis ma mäletan, Arne vihastasid, nüüd ma hakkan ennast vihale ajama, kas ma ei saa sellest naerust lahti ja mina olen ka selle õpetuse järgi käinud ja ma ei mäletagi, et oleksin eriti naernud kunagi, sest ma olen kohal oleva peale. Nii et väga head partner, selles ei ole mingit kahtlust pärast, et mul on sihuke tunne, et tal nagu mingi kolmas silm jälgib partnerid ka, et Cartneril midagi ei juhtuks ja, ja ta on kohe abivalmis ja et mul oleks midagi niisugust meelde, et aga kuhugi oleks midagi oma peale surunud. Kõik oli alati koos. Ma ei tea, kas ta on just väga harv omadus, aga aga no mitte sajaprotsendiline. Kuuldemängurolli on Aarne Ükskülal kogunenud 70 ringis. Kuulame kolme katkendit noorusajast. 1964, Aleksandr Mirodan kuulus 702 Rakvere teatri lavastuse põhjal. Režissöör Heino Kulvere roll käril sändmann. Diana ehk tütarlaps helesinises Viive Aamisepp. Samuti 1964 regina Nicolaus Skytte pruut Rakvere teatri lavastuse põhjal lavastaja Aime Kalanäitejuht raadios, Leomartil roll viitas Gedimiinas Eldur Valter. Ja 1968 Teet Kallas. Puiesteede kummaline valgusrežissöör. Aarne Ruus. Roll Ardo Laasik, Merike Siina, Üksküla. Lapsed, kes loevad romaane, ei usu, nagu Sekspiri nad usuvad, algab poolest. Kuulge, mõistke mind teada, Ma olen, nimeta eduta rahata näitleja, kellega teatri direktor seda kord tänaval tulid, sõlmis lepingu. Mitte mina ei vali endale osi, need valitakse minu jaoks. Ja kui ma loobuksin näidendi kõiki vaatusi lõpuni mängivast kustutaks peremees mind elavate nimekirjast, tühistaks minu lepingu eluga, heidaks wind, solva küüsisu. Näidendi kirjutas raamatu. Kuid publik aplodeerib näitlejana. Nii et te tahate meie juures tööle hakata, tahan olla kaunis. Kuidas nii räägitakse, töö kaunistab inimest, niisiis on kaunid need, kes töötavad nõnda, mina. Lõhk, kas räägime asjad klaariks? Konkreetsemalt seitse klassi. Miks nii vähe? Elu selline tuleb õppida, õhtuses ei ole suuremat tahtmist. Miks sa siis ei õppinud? Meil on ju kõik tingimused, Essapennid ära on tüüdanud. Läli, mis sa siis vihastad? Ma pean ju teadma, kellema brigaadi, võtan kus sa varem töötasid. Töötasin igasugustel töödel, kus, kus sanatooriumis sära vigurda. Ma küsin tõsiselt. Istusin vangis vangis ja istusin kinni, ma olen avameelne. Kas kõik on selge? No mis sa täna kiidaksid? Keegi veel öeldakse tere. Ja alles siis hakatakse moraali lugema. Huvitab see pisiasi sind tõepoolest? Loomulikult, kuidas nii? Nüüd ma majatuna vastu seina. Loomulikult. See on niinimetatud päevavargapoos. Vastik ja ka ei mina tea enam miskit lund, loll lugu. Kui ma näen kusagil midagi üleliia korraliku nagu näiteks piinlikult sirget laudlina või liiga geomeetrilist raamatuvirna või sinu juukseid siis ma lihtsalt kuidagi pean seal sutike korralagedust tekitama sinu üliväga liiga korralik soeng. Ja nii edasi. See on mul iseloomust, mida teadsin, hoopis. Kutsusin täiesti ametlikult täna õhtuks meie klubi kunstilise võimlemise ringi kohviõhtule vohh tuled võib-olla siis tulebki. Praegu ma unistan, et ma enam katsuks saada kuskil nüüd ometi ükskord vabaks. No kuidas ma saan, ma tunnen, et ma olen juba vastu lage ja ma ei oodanud, et see lagi on nii madal. Ma lootsin, et don külgemalaga ma olen juba vastu, lagemal tunnen juba näiteks Maulusega, ma ei pääse sinna, kuuma oleks soovinud ja ma ei ole kärbes, kes seisab laes küljes kinni tagurpidi. Ma kukun nii ka allapoole ja on üks värsirida. Nii mul tõesti tule meelde, kust see tuleb, kas on tõlgitud või see on see, et kuidagi umbes ütlen, võib kotkatiib ju riivata ka maad, kuid kana taevasse küll kunagi, isa. Ma olen seda mõistnud. Ma ei ole muidugi kanakukk, eks ole, ja võib-olla ma suudan sauna katusele või mõnele puuoksale lennata, aga mitte kunagi kõrgemale. Ma olen nüüd sellest aru saanud ja ma ei ole väga kurb. Ma tean, et ma olen ju 69. eluaasta ja mina ei ole Talviste või Baskin või minul on piir käes ja mul ei olegi õigust mängida üldse neid suuri rolle, sest nad lähevad nüüd üha halvemaks, kärbes hakkab juba tagasi kukkuma lahest. Millal see arusaamine siis on, need piima sai juba mitu aega. Ma küll lootsin, et 50.-le etendusele tuleb Mauruses kajurekaga, varsti on käes ja ma tunnen, et ei jõua enam. Kuuseoksa peal istun, aga kõrgemale tõusta ei ole minu võimuses. Ma olen andnud selles saates vahel ette hoiatamata ühe teksti ja kuna nüüd siinse Mauruse sõna sisse tuli, siis mul on siin üks üks paber, et ehk ta ei saa ju päris võõras olla, et äkki loete spontaanselt Aga siis ilmus mingisugune eesti, vene, saksa ja ladina keeles, kust sepitsetud salmik millele kreekakeelne pealkiri salmik tegi kõigile naljaga, ta päästis suure vaidluse valla luule tumedusest ja sügavusest, mõttest ja tundmusest, rütmist ja režiimist, keelest ja meelest. Lõpuks pidi härra Mauruski sekka lööma. Ma olen kuulnud inimesi, kes ütlevad, et võõras keel on sügavam kui emakeel rääkis ta muuseas. Aga mis teeb kõik asjad suureks ja sügavaks? Armastus, pange tähele, armastus ja ainult tema. Ja mis teeb kõik asjad ilusaks? Jällegi armastus, ain, armastus, sest ilma armastuseta on kõik tühiasi ja temal pole hinge sees. Ainult armastus teeb asjad elavaks, sellepärast läigib luuletaja emakeeles, sest muidu on tema sõnad nagu vask, mis kumiseb ja kelluke, mis kõliseb, neis pole armastust. Ja kus pole armastust, seal pole ka sügavust, olgu ta nii tume ja arusaamatu kui tahes. Nii et armastus on ainuüksi see, mis teeb silma ja sõna sügavaks. Kes ei armastusele, silm on lame ja sellel sõnal kume. Ja kuigi ta räägiks inglite keelel, ometi võidaks ta südameid. Niisugune oli härra Mauruse enese arvamus luule tumedusest sügavusest. Kui selle üle naerdi hoopis mõjuta, ei pääsenud need sõnad siiski õpilaste kõrvust mööda. Ei jäetud küll võõras keeles salmide tagumiste jäätud ka paljastriimide lükkimist aga selle kõrval tõusis ka suuri emakeele ja meelearmumulin, milles kippus uppuma kogu maailm. Mauruse õppeasutusega. Jah, see Maurus jutt on siin üksteistmoodi, kui meil etenduses. Aga kas selles võib mingi võti olla ka selle Elmo Nüganeni lavastuse keelte Paabeli kohta? No ilmselt ja meil on ta sihitud rohkem Ramilda pihta tähendab ta nagu väga mures tütre pärast ja nüüd ta läheb jälle ära Saksamaale ja ta kardab, et trammil ta ei ole võimeline armastama. See võõrkeelte, saksa keel ja vene keel, mida ta väga hästi juba räägib, et see peletab ta eemale sellest keelest, muidu see on, ei ole emakeel, siis muidugi tühine asi. Olgu need sõnad nii uued ja huvitavad kuitahes, mis on kaunis meie tänapäeva probleemid. Inglise keel on siin rohkem, mis on tähtsam vene keelt kahjuks unustatakse. Sest see segu tuurja, seal vene kultuur, noored teevad vea. Lasen poliitika pärast kogu selle, meie viimase ajaloo pärast, mis oli, seda vene keelt on põlgama hakatud, aga, aga ma oma lastelastest märkan, et nad saavad aru, kes on väga teatrihuvilised vanemad, lapselapsed mõlemad ja ja nad saavad aru, et nad peavad vene keelt õppima. Ma ütlesin, tuleb Shapiro siia, ta räägib teile midagi, mitte midagi aru ei saa. Ükskõik, tuleb mingi väga hea vene teater siia. Nad ei saa midagi aru, siis on pahasti. No kui siin lastelastest juttu oli, nad juba mängisid kaaslasel Theatrumi voonas. Jah, ja seal mängis põhiliselt tüdruk Sandra, aga ma ei teagi, mida teeb nüüd siis Christian, kes lõpetab nüüd praegu. Aga need on vist küll hullult teatrikooli järele, ma ei ole nii väga õnnelik, et nad ei tea, mis see kõik tähendab. Aga kätt ette panna ei saa, ei saa. Mis tunne vaadata oli seda Sandrat seal. See oli üllatus, sellepärast et ma teadsin, kui kõvade muusikas on ja kui ilusti ta laulab ja kastide klaverit mängib ja aga et ta need teatrit ka teeb, kui ma kuulsin, et ta seal midagi mängib, ma mõtlesin, et no hea küll, noh, Christian, teine asi, taju on täielik fänn, aga ja siis olin täiesti üllatunud, kui hästi ta tegi. No kui siin-seal lõksu märksõna võtta, kas teie olete tundnud, et teater võib lõks olla niisuguses võib-olla halvemas mõttes, siis. Mis lõkstan, aga ma isegi ei saa aru, miks ta võiks lõks olla. Ma saan aru, olen nagu teatrivang, ma ei pääse sealt välja, kuigi ma olen ammu juba tahtnud, aga ikka ja jälle tuleb midagi, et kuigi ma nyyd enam uusi etendusi ei, ei, mitte mingil juhul ja ma pean plaani, et tõde ja õigus on ju väga pikaealine etendus niikuinii paratamatult peaks hakkama mõtlema juba järgmisele moodusele. Ja mis tuleb loodetavasti parem. Aarne Üksküla on mänginud Tammsaare tõe ja õiguse teises osas kolm korda. Mikk Mikiveri lavastatud filmis Indrek aastal 1975 oli ta matemaatikaõpetajahärra Molotov ja Maurus siis Ants Eskola. Priit Pedajas lavastas Mauruse kooli seitsmeteistkümnenda lennuga 1995. See oli üks küla, esimene lava Maurus. Praegu on linnateatri mängukavas Elmo Nüganeni tõde ja õigus, teine osa. Kuivõrd on Ants Eskola mõjutanud Üksküla Maurust? Vastus viib kõigepealt tagasi Pedajase lavastuseni. Läks, ma ausalt öeldes seal ikka natukene miteerisin eskonnalt ja paratamatult mul küljes on, ega ta on mul niisugune neid olnud juba esimestest tema etendustest juba päris kooli poisikesena ja ega ma lahti ei saa. Keegi, kes vaatas. Ma ei mäleta, kes see oli vist seal Tartus, ütles, et ega mulle tundub, et seal laval olid ikka kaks inimest. Kaks näitlejateks oli eskonna ja teine oli üks küla. Et mõnikord leida läbima ise seda enam ei tunneta. Jah, selles eelmises Mauruses ma sain isega, saan aru, et noh, ma proovin siis teha midagi nagu Eskola maagiat ise tunnetada, nagu ma väikese poistest mängisin järveti rolli, siis ma tahtsin spetsiaalselt tunnetada ja püüda tabada, miks ta nii mängis seal kasulik, noh nagu maalikunstnikud teevad koopiaid, seda toetavad ka tunnetada, kuidas sünnib see värvide värk. Aga siin Elmo lavastusel oli lausa võimatu, sest ta tegi hoopis teistmoodi, et see oli nagu uus lugemine üldse selle Mauruse kooli kohta ja siin oli võimatu üldse matkida. Kuigi ilmselt kuskil, kus ma ise ka ei tunneta, paratamatult see on eluaeg on läbi löönud. Ma ei tea, vot kuskil on mind kogu aeg võlunud see, kuidas ta mängib nii palju püüdnud näha teda kui võimalik sel ajal ja elus me pole eriti laval ei ole hiljem üks kord ja seal elavas laibaskus. Põgusalt puutusime kokku, aga mitte otseselt. Ja siis 300 eest töövõtjate tema rolli üle nii-öelda. Ja lase oli sunnitud värk, sest nende lastud välismaale Soome kapitalistlikus maale teda ei lastud ja siis ma pidin selle kolme prooviga ära tegema. Aga see oli mul küll uhke tunne, aga kuidagi piinlik ka, sest ma teadsin, et Eskola võiks seda veel ise mängida, aga ei lastud. Soomlane. Ma ei saa ju paremini teha, kui tema, nagu Baskini juures öeldakse Baskin hirmus ette näitaja. See on teistmoodi see ses mõttes, et Baskin näitab ette, siis sa saad ju hästi aru, et nii hästi kui tema ei tee sa iialgi. Aga püüad sinnapoole, mida ta ette näitas, Need omamoodi teha. Ja teine asi, mis, mis oli siis, kui ma mängisin järveti, osa, mida ma kunagi 200 etendust mängisin, järveti partnerina, sellesse väikse poistes. Ma nägin teda kogu aeg kõrvalt ja minu jaoks on ta kaheks kummaline ja salapärane ja sellepärast ma hea meelega tegin teda uuesti Baskini juures, et proovida neid ise teha seda ja ja meenutada, mismoodi tegi järvi ja püüda, mis, mis asi see oli, mis olid need vedrud ja need kohandumised, mismoodi tema seda tegi. Ja ma arvan, et ma proovides ikka tegin alguses vist küll päris tema moodi, aga hiljem ma sain nagu aru, milles asi on, kust see tal kõik tuleb. Kuigi jah, kas oli esietenduse, mis oli, mingit pidu oli, kus oli? Baskinil oli vist ühtlasi ka mingis sünnipäev või ma ei mäleta, igatahes tuli üks härrasmees, keda baskid mulle tutvustas ja ta vaatas mind ei aja kena, aga järved piinu siis andis mõista, et selleni ei jõua kunagi. Ja eks ta nii ongi. Selles ajahetkes sügisel 2005 mängib Aarne Üksküla linnateatris lisaks Maurusele kahte olulist rolli turgeenevi Shapiro isadest ja poegadest Vassili Pazarov ja Pavel Petrovitš kirsanov. Samuti on tema roll kohtu-uurija, Porfiiri, Petrovitš, Dostojevski Nüganeni kuritöös ja karistuses. Etteantud teemal. Aarne Üksküla improviseerib linnateatri näitleja Indrek Sammul. Mina ju tegelikult Aarnega kohtusin alles mingi kas kolm-neli aastat tagasi need enne, siis kui ta tuli meile kuritöös ja karistuses parfeerivatroodžid mängima. Esimene situatsioon proovis, kui me lugesime profiili Petrovitš siis mõtlesin kogu aeg, mis asi see on, et ta nagu loeb, ma ei kuule mitte midagi, mida ta räägib, aga ma saan absoluutselt kõigest aru. Ja ma tükk aega nagu juures on selles, et kuidas see võimalik on. Ja siis ma sain aru, et kui ta proovis loeb, siis ta läheb nagu mõtet. Ja need olulised kohad tulevad välja. Kas see on siis sellest, et ta nagu energiat nii palju ei kulutaks või mis see on, aga ta ütleb täpselt õige mõte ja see tuleb välja ja mingisugust, nagu probleemi ei ole. Mängides on ka temaga selline asi, et ta on ääretult täpne, ääretult tähelepanelik oma partnerite suhtes ja ta mängib Aadi olulist nagu ei tegele tühja-tähja laval või ei mängi mingeid kõrvalisi asju. Ta ikkagi mängib kogu aeg peamist ja seda, mis edasi viib asja. Teiseks see, et ta on inimesena ääretult südamlik ja tolerantne. Temaga on väga hea ja julge koos töötada. Sa ei pea nagu pabistama mingite mõttetute kõrvaliste asjade pärast inimlike väitluste pärast toime iganes. Selles mõttes on ta ääretult turvaline. Nojah, ja seda kõigi suhtes, kas annad partnereid või lihtsalt teatri töötajad. Et see on, mida võiks õppida. Mina. Kuidas sa seda tema enda väidet kommenteerida, et ta tahaks mängimisest loobuda ja et kui saaks selle Maurusegi kellelegi üle anda ja teatrist kaugendada? Ma mõistan teda suurepäraselt, CD, mis on nagu tema selja taga, on päris päris pikk. Ma kujutan ette, et võib-olla küll mingil hetkel päris väsinud, eriti tema, kes ta on ikkagi ju meeletult palju mänginud, väga palju mõttetut. Või üldse tohib öelda, aga samas ääretult palju mõttekat. Kui ma ise vahel heietan neid mõtteid, siis ma mõtlen, et noh, ma vist ei ole nii kaua elanudki kui tema teatrilaval mänginud. Aga ma pean selle juures ütlema seda, et tema puhul ei ole seda laval näha. Ta võib nagu olla väsinud ja mõelda seda, et ta on seda kõike juba teinud, ma olen neid värve juba kasutanud. Need teemad mind enam ei huvita või aga seda ei ole näha, et see on nagu kõige tähtsam. Et ei ole jah, seda, sellist kaliibrit meil ei ole küll jah, kahjuks vastu asemele panna küll kuskilt otsast võtta selle generatsiooni näitlejad niivõrd niivõrd jõulist töötavat masinavärki Vot see siht, kuhu ma olen nagu nagu ikka tahtnud püüda kogu selle elu sest mängida, lihtne, aga mängida igasuguseid eksperimente olen kogu aeg teinud, aga need pole nagu huvi pakkunud, on ikkesse olla. Tüvi. Fotonovski on pealkirjaga panud valamatule mõttes. See on see, et shoužbiinler, näitemängija, seda mulle ei meeldi, aga aktera nagu parem. Aga seda saavutada on kohutavalt keeruline mängida, kergem magavat olla. Ja tõesti olla, mida arvata, et sa oled rollis vaid Ollavad, see on? Jääbki vist kättesaamatuks päriselt. Ja sellepärast mulle meeldivad just need näitlejad, kes on. Aga see mängimine, see, mis ei ole nii huvitav Mängida saab ja mängib tehnilisel tehniliste vahenditega ja ja mängib, nagu sa oleksid, aga ise nagu ikkagi ei ole. No see mind ei huvitanud, niisugused asjad käin teatris, no ma ei jaksagi nii palju etendusi endale. Aga et noh, et ma kogu aeg kardan, et ma jälle pettum, et kui ma ei näe seal kedagi, kes mind kus ei ole saladust ja kus ma äkki ei istu niiviisi najakil jai vaata etendust, et kummardan ettepoole vaatama ja püüan tabada, mis seal näitlejad, mis saladus tal on, mida ta ütlemata jätab ja see ei ole niivõrd tähtis, mismoodi ta mängib, vaid, mis seal taga on. Mul ei sobi ära ka tulla poole pealt, kunagi. Ma kannatan siis lõpuni välja ja näiteks mina ei tea, ma olen kohutavalt, ma harva küll käin, aga ikkagi käin ja mulle kohutavalt meeldis Tõnu Oja selles aabitsa kukkes. Seal ta on haaval. Te ise olete ju küllalt palju pidanud mängima, aga selliseid rolle noh, mis siis ei toida seda hinge või ma mäletan, et Mati Unt ütles kunagi nii, et et väga julgelt või lihtsalt võetakse üks küla kuhugi salongikomöödias mängima ja ülikond ka enam-vähem samasugune, et kui palju te ise olete tundnud, et niisugust sama ülikonnaga roll on tulnud mängida, kuidas seda teist siis rõõmulejate? Nerist, kui on head partnerid, siis on ju tore ikkagi mängida. Sest see reegel, et seal oled laval ainult partneri pärast, seal raudne reegel, millest, millest mina ikka katsun kinni pidada ja ilma partneritena ei oska, ma ei ole niisugune staarnäitleja ei oska ja mul on väga raske mängida staar näitlejatega, kellel partnerid, tähtis ei ole. No tavaliselt partnerid una teada olnud ikka tore koos teha ja kas või vallutust midagi laval. Aga ma ei tahaks öelda, et mul üldse kedagi halba partnerit on olnud, on rasked partnerid, on ka nagu ei saa kontakti ja, aga ega nad sellepärast halvad ei ole. Muidugi on mingid, keda sa väga armastad nagu kujukovi võimul, Heldur Valter, parim sõber ja partner oli kunagi algusaastatel Rakveres ja ja neid on veel, kellega on mõnus teha. Rakvere teatris esimestel aastatel mängisin vahepeal vahe pärisi järjest mingeid nihukesi, jõhkravõitu noormehi. Mõtlesin, et aitab küll, ma isegi püüdsin selgeks teha, et ärge niimoodi huvitab ka. Aga see kipub tihtipeale ka paljudele näitlejatele nende endi viga, niivõrd vaadatakse, et oi, seda ta tegi hästi, nüüd olemegi ta seda mängima. Ja kui näitleja ise ei suuda sellele vastu hakata, siis ta kipub jäämagi tegema niukseid asju ja ja võib-olla teeb hästi, aga nad on sellega kõik ühtemoodi. Ja noh, see elukutse sõltuvus ikkagi niisugune etega kui palju näitleja teie arvates saab seda oma saatust määrata, kui palju seal ikka juhustes ja lavastajate selles kõiges kinni? No mina ei ole osanud nagu kunagi ära ütelda, ma arvan, et sõltub siiski üksi pikematel ja pealehakkaja matel, kes julgevad ära öelda, et ma ei tee seda põhimõtteliselt, aga ma olen üks tükki küll ei ole olnud, mis mul põhimõtteliselt vastukarva oleks olnud ja olen niisugune truu mees olnud, et pakutud Mulle see roll ja on ette nähtud peksmisest. Katsun ära teha. Nii hästi alastiga osa. Jah, ja ega vist väga see repertuaariteatrisse äraütlemine ju nii lihtne. Ole hea, ei ole, nüüd ma võin juba nüüd ma nagu füüsilisest isikust pensionäri jahis sõltu veskiteatris. Aga praegu ei ole juhtunud niisuguses, no ma olen ikka ütelnud ka ära, nüüd ma olen vait. Ega ma enam ei oleks teinud, alles eile ütlesin ühe asja ära, aga ma olen ka kellelegi ütelnud, et ma lõpetaksin hea meelega Tammsaarega jättes paraku nimetamata Mauruse, teades, et Elmo teeb veel ühe tõe ja õiguse, no seal ma loodan, et mingit väikest rollima ehk teeksid. Aga noh, mis ma vist ikkagi teen kaasa Ita Everi vastu austust tundes, roman seda vana daami külaskäikudele filmina ja noh, seal teete ära, sai pea mängima kogu aeg. No kuidas te sellesse Shapiro ütlemisse suhtute, et kui üks küla oleks Ameerikas, siis ta oleks Hollywoodi staar. Mis ma sinna otsin, seal on nii palju häid näitlejaid ja mingi teine maailm ja võib kotka tiiba riivata ka maal võib kana, taevas iialgi ei saa ja seal on teine värk ja ma tahaks ikka siin Eestimaal teha. Kuulame veel üht valikut Aarne Üksküla kuuldemängurollidest nüüd aastaist 1997 kuni 99. Eno raudraadioseade Külliki Valdma naksitrallid, teine osa. Režissöör, Härma saar roll sammalhabe muhv Kalju Oro Kingpool, Lembit Ulfsak Jaan Kross raadioseade ja lavastus Einar Kraut taevakivi roll Otto Wilhelm Masing ning Jüri Tuuliku taevaredel režissöör Tamur Tohver, roll Martin esimene mees Raivo E. Tamm. Muidugi rumalalt suleti, astunud siis edelasse, niiviisi Siiplidki oma koledate paljaste varvastega impulsi. BKK suledai teinud annamegi. Eks. Igavesti, kui ta tõsiselt ei hammustanud, väga palju. Siis kõige viimasel hetkel jõudsin veel õhku hüpata ASile valu ära ka lihashaigus, meie tulp saab ilusti kenasti. Miks teda roo Talphiks nimetad, kas ta pole siis Rudolfi nagu minu meelest on ta kõrudongis ruutollus? Kui tooks? Kaasa võtta jamis pärast, et kui loodus ise rästikud oma rinnal soojendab, miks ei võiks siis üks nende hulgast ka paar nädalat minu taskus elada. Paar nädalat, kuni ta kosub ning täiesti terveks saab. Sõbragulisest tammepuust kirbe tolmulõhnaga kantsel, mille puldi peale mina pihud olen toetanud minu õlgkatusega kirikumõis, lumised põllud, kella kulinal selle maha kohtlased, terased, lapsemeelsed näod, algans Lember issand jumal, minu isa poolt sugulastele ahju. Ja ka need kõik, see kõik liiga kallis, liiga kallis, kõik peale nende sugulaste liiga raske ilusti kätte saadud. Et seal on maha jätta. Uhkuse minutihinna eest. Liiga kallis. Ja Lohusuus sündinud, sa tead, misasja ma ütlesin, mina olen Lohusuus sündinud ja mitte lamatsias. Sellise näoga, nagu oleksin redeli valmis teinud. Milleks see küsimus huvitab mind? Ta ei, üks põle rahul, teine pole rahul. Rahaave elu kallis vabariik pole õige. Kellele maa peale ei meeldi, saad nüüd ära minna. Ütelda saab nüüd aroomi, ega kedagi sunnita? Pikaks ajaks. Aga võib-olla igavesti. Üks asi üllatab mind, Martin, mis nimelt? Lihtne värk. Sõna otseses mõttes primitiivne. Kuidas niisuguse asja peale parim pole tunnetud? Ma lugesin kusagilt, et kõik geniaalne on lihtne. Võib-olla olen ma geenius. Ikkagi oli ääretult meeldiv kuulda. Ole hea, mine Hitlega minu naisele, et olen geenius. Ootame natuke veel. Ajalugu, paneb asjad paika. No mismoodi ta ennast õpetaja rollis tundnud olete? Diaga halvasti tagasi majandus ikka väga halvasti, kui mind Tallinnasse kutsuti, kolm varianti, kes draamateatrisse või kateedrisse veel oli üks, aga seda enam ei mäleta siis hästi matraal järsku tartlastest sinna lähemegi. Igatahes ma mõtlesin, et ma proovin siis eriti kui Panso oli minemas juba. Ja läkski ja aga ma arvan, et ma ei ole ikka eriti ja pidama. Mõnda asja võin aga kateedri juhataja ma eriti ja kursuse vastuvõtt ja mul nii palju puudega õnneks. Ivika Sillariga koos leidsime ikkagi teised põhijõud ja väga olulised, kes tegid selle töö ära, mis minul puudu jäi. Ja ega ma sinna rohkem ei kippunudki enam pärast veel mõtlesin sellega Kaheteistkümnendal eme, aga siis ma jäin küll eemale ja kutsuti mind paariks semestriks sinna öeldi, et suhtlemisõpetajana, see on ka niisugune asi. Noh, seda peab tegema terve kooliaja. Aga no neid asju mulle meeldis ja ma sain ise valida neid ja Komissaroviga, põhiliselt olid tema kursustel ta nagu jagasime ära, kes nagu jänni jäid, et siis ma natuke aitan rohkem. Kellest komissar hästi ei saanud aru, miks nad jänni jäid, siis ma püüdsin leida. Neid asju, mis aitaksid neid inimesi. Missugused teljed meelistegevused on või kui on niisugune teatrist vaba päev või vaba aeg? No nende ei olegi nagu niisugust palju aega, et midagigi ette võtta, aga ma vahepeal armastasin ehitada igast asju, mööbli asju, tähendab, ma ei viska midagi kunagi ära. Ja kui vana kušeti, et oli vaja ära visata, siis need külglauad ja otslauad ja neist maadile midagi oleme ikka meisterdanud. Aeg-ajalt kui midagi teha on niisugust, mille kallal peab nuputama ja mõtlema, kuidas välja tuleb. Siis haarab mind väga tõsiselt. Ega mul muidu hobisid ei ole, vanasti olid veel sõbrad, kellega sai koos kalal käia, Rakveres ja Pärnus. Siin Tallinnas nagu ma ei teagi, kus siin saab käia ja pole kedagi, kellega ma, mul ei ole ju mingit motorollerite autot, et siin tuleb kuskile siis minna, aga seal sai sõbrad, tule istuge pääle, lähme loodusesse, aga tema ei, filmides juhtinud Haunis filmis olen juhtinud, ega ma tean, kus see käib, aga ega ma ei olegi enam mingist autost huvitunud, unistanud, et mul peaks olema. Mulle meeldib iga ühistranspordi käes, et seal on palju imelisi asju, sa näed, vaatate inimeste suhtlemist ja nende ega sussid, kohandumisi ja ja vahendid, kuidas inimeste elus suhtlevad, mida tuleb siis nagu meelde jätta, mida tihtipeale saab kasutada. Või sul tuleb meelde, et seal oli nii kummaline, kuidas nad omavahel suhtlesid ja sa hakkad mõtlema, millest nad räägivad, kui sa ei kuule. Ja kas nad on armunud, oi, aga kas need on nüüd need lihtsalt tuttavad või? Noored istuvad kõrvuti, poiss, tüdruk, viinad on natuke armunud ka tähendab, next igast asju ja, ja kui sa ei sõida ühistranspordis ainult autoga ringi, metsa, jääd millestki ilma. Hästi noor olin ja keegi mind veel ei tundnud. Ja siis ma Rakveres ja me sõitsime ju palju välja, igal pool käisin elda õllekates või niisugustes kohtades, sest seal olid inimesed kõige loomulikumad. Restoranis ollakse juba natukene natukene, mind vaadatakse õllekas, keegi ei hooli ju, et teda vaadatakse ja seal ma sain nagu suhelda, sest mingi poisike tuleb ja räägib juttu ja ega nemad ei teadnud, aga hiljem kui ma juba noh, olin nagu teada, et ma olen näitleja, siis ei olnud enam nii huvitav. Kirjutada mõistab ta hästi, kas teile see tegevus meeldib? No ma olen ikka lugenud vahel kolleegidest niisuguseid väikeseid artikleid või portreesid, mulle tundub küll, et väga sõnasuutlik Ma ei tea, see vist on nagu Mikiverist külge hakanud, sest noorest peast olime ju koos seal oksal elasin ma tema juures ja tema armastas hirmsasti kirjutada ja kui me juba ei, ei suhelnud otseselt või olime nagu, kas ma olin Pärnus või, või kuskile ära, siis ta kirjutas mulle alatasa ja mulle nii meeldis lugeda, kuidas tema kirjutab ja siis ma püüdsin ka vastu kirjutada, ma ei tea, kui palju mul see õnnestus, aga ma nagu püüdsin tabada seda tema ütlemist, eriti mulle meeldib, kuidas Tammsaare kirjutab ja ma olen mõned asjad ei mõelnud, et ma kirjutan need nagu Tammsaare moodudel mõned asjad, noh see keelekasutus ja see, see, see on omamoodi huvitav ja, ja ma ei tea, aga ega ma ei ütle, et ma pärast midagi hästi kirjutada oskame. Kui on vaja olnud kellelegagi pühendada või kellelegi, noh siis see tuleb kuidagi sellest inimesest, kellena ta kirjutada ja eks ma katsun ta siis panna niisugusesse vormi, mis mulle endale meeldib. Aga enda jaoks niimoodi päevikut pidanud? Ei ole. Ei ole, Panso nõudis ju seda meil ja ma mäletan, et me pidime tegema ja ja siis ma kirjutan, siis ma küll kirjutasin nii, teadsin tantsu, nõua poolelilade, mida ta siis kontrollis? Mudeli seal natuke väga isikliku asjaga sees, ma mäletan, ma panin ühed lehed kui nii siia kuidagi paber veel niiviisi, et need mitte lugemiseks, ma ei tea, kas ta neid luges läbi või lugenud, aga need olid kuidagi nagu väga isiklikud asjad. Arvamised ja niuksed asjad, aga siis ta luges läbi LZ, nagu minu moodi olin, joonistasin, ma avastasin ikka linki kritseldada. Midagi sinna sisse ka jääma, see oli mulle nii suur kiitus natuke tema moodi päevikut ja. Eks ta mul alles kuskil vist on seal, eks kaustikega ma pärast enam ei pidanud. Kas muusika on ka oluline teie jaoks, või eelistate vaikust? Ei, mul ikka on, tähendab, ma ise olen püüdnud, õppisin iseseisvalt noodid tundma ja kunagi mängisin mandoliini, mulle kingiti ja ise õppisin ära, ma tean, mismoodi sellega toime tulla, kui seda tähele panda ja ja võisime kõiki tuttavaid ära tüüdata oma mandoliini tinistamisega ja no ja siis tütrele kunagi sai välismaalt toodud, kui ta väike oli, niisugune väike pill, mis mängib erinevaid erinevaid pille neid lastele, see on nüüd minu käes ja nende tütrepoeg väike tema tahab seal peal mängidega, tähendab ta teha muid helisid mulle vanemale rongi, Eli, pane mulle lennuki. Proovin midagi mängida, käitast ei tule. Ta ei ole seda huvi, ta mingit lugu mängiks, ta on küll alles Iiennega kuule kärsitu ja teda huvitavad muud asjad vä? Tänapäeva lapsed vis kasvavad nii nagu meie raamatuga koos lugeda, ta kuramus, viie aastaselt ei oska aru, arvusid teab kuule, osta maaliks, näidki, asisid putkast. Mõtlesin, mis väike asi. Neli neli krooni, seda sul ikka on või? Ta teab, et tuleb odavaid asju osta ja arvutaminedal selge ei ole, aga arvud on teada, ta teab, et neli krooni on väike raha selle eest sõita mulle selle pisikese lennuki osta. Kas teil on elus mõni moto või mingisugune juhtlause või, või saatelause olnud või, või mõni tsitaat, mida te kaasas kannate? Tead, see on üks raamat, on Aksel mente salmikele raamat, seal on paar lehekülge, kus ta räägib, et mis on raha ja kui vähetähtis on rahad. Et raha nüüd saatana leiutis ja et ilma rahata saame me tähistaevas ja loodusest lilledest kõik kätte. Ja vaat see paar lehekülge sealt on nii ilusasti kirjutatud, see on nagu mulle väga hingelähedane see, et sellepärast ma ei armasta raha ja tahad teada, kui palju oleks, ma olen ära ajanud tütrele või nii et nisukene asi, jah. Kõik, mis inimene vajab, on mõni raamat ja koer. Ja elada tuleb ma. Sest linn on saatana leiutis. Hiirelõksu peaosaline oli vabakutseline näitleja Aarne Üksküla. Saate seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Kuulmiseni.