Ikka on olnud inimesi, kes erriteerivad maailma oma ebatraditsioonilise mõttelaadiga. Üks sellistest on Mehhika mõttetark Carlos Castaneda tuntud nõiaraamatute autor. Temast on räägitud ja kirjutatud päris palju. Ja üsna mitu tema raamatudki on eesti keelde tõlgitud. On arvatud, et tema tegelaskujud on kõik puhas väljamõeldis ja Carlos Castaneda ise müstik. Carlos Castaneda ise väidab, et temal Lääne-Euroopa traditsioonis haritud mõistus poleks küll niisuguseks väljamõeldis, eks võimeline. Ta väidab veel. Maailmas on palju rohkem asju, kui me tavaliselt märkame. Meie ootused reaalsuse suhtes on loodud meie ühiskondliku konsensuse ehk kokkuleppe poolt. Oleme lihtsalt õppinud maailma teatud viisil nägema ja käsitama. Kirjeldus, mille oleme omaks võtnud, määrab maailma piirid. See, mida reaalsuseks peame, on vaid üks ühiskonna poolt omaks võetud viise maailma näha. Nõidus on Carlos kast. Teostes üks kesksemaid mõisteid. Ja karoskassanjeda käsitlusele nõidusest kui tajumise ja kirjeldamise alternatiivsest süsteemist sarnaneb vaid filosoof Wittgenstein, kontseptsioon, mille kohaselt on olemas hulk keelelisi mänge. Teaduspoliitika, luule, religioon, metafüüsika, igaüks oma eriliste reeglite ja lauseõpetusega. Ega ei olegi vist mõtet vaielda, et iga kokkupuude oma jälje jätab. Iseasi, kui kaua see jälg püsib. Kokkupuude teosega on üks asi, kokkupuude teose autoriga sootuks midagi muud. Ja ilmselt on muusik Emil Rutiku siin Eestimaal vist küll üks vähestest, kui mitte ainus kes on Carlos Castaneda ka kokku puutunud. Isiklikult. Pisikesse linnakesse Šveitsis. Ja seesama tuttav pidi mängime klaverit õhtul selles hotellis, kus me peatusime, hotell, restoran, hästi väike majakene oli. Ja õhtupoole siis oli sellel omanikul omaniku sõbral oli sünnipäev, siis toodi mingit suurt voorikauss sinna ja siis omanikum kostitas kõiki inimesi, kes sisenesid, sinna ei olnudki, ballerid üks 15 inimest. Ja siis läksime pimedaks, ruumi tuli, tuli üks üks mehike, tõmmupoolne. Ja istus meie lauda. Pääsesime, lobisesime, läks üsna siukest. No nagu ikka aktsendiga inglise keelt vahepeal hispaania keeles mingid käeviiped ja, ja teatud ütlused ja lobisesime siis hotelliomanik, nagu viipas umbes jäätise, meie külaline. Saatkokvana, olge lõbusad ja see naisterahvas oli, temal oli vist mingi kettad olid kohtadelt päikest, aega enne seda, kui nad olid seal. Ja siis nad rääkisid, nad käivad iga päev mägedes, lähevad üles, tulevad alla õhtudes, lähevad oma tuppa. Bransis küsinud oht, kus te olete? Et seal mehikest. Me oleme Eestist ja Eesti missioni. No ja siis ma nagu ikka jäävad asjad sumboleerud ja kõik, mis on pärit Mehhiko kohta ja siis lõpuks kuidagi kiuslik küsimus tekkis. Kas ta teada sihukese kirjanikuna karuskaste, seal naine hakkas naerma ja siis mingisugune moment oli ka veel, hakkas just minema ja siis ma küsisin matma, kohe tulen tagasi, naine naeris näiteks läpamets Ansensengaallast. Taavist pikem nimi tegelikult ei mäletagi, kas Carlos on see, kas ta nii-öelda mingi täisnimi pikel pöörduvalarton oli selle linnakese nimi, kus ta nagu päris elamine on. Ja mis, mis mina oskasin tol ajal nagu küsida või üldse pärindusele inimese käest. Kuivõrd ma juba tolleks ajaks oli teadnud, et mao alustamisega kaheksa vaadata sest need, kes minuga kaasas olid, eestlased ega neid eriti nagu ei teadnud üldse, mis asi see on, ekski ja mõtlesin, et see on väga kuulus kirjanike sky ausalt ja olin nagu ainukene Sepliks alguses ajas silmad punni, siis naersin natuke aega ja siis nagu ütlesin neile omaks mis mõned niuksed, ligilähedased, asjad, mida sa näed seina teisele poole ja mis asi on üldse, maailm on niisugused pisiasjad? Pigem minul ei ole seda palju antud nii kaugel käia, nagu see mees on käinud, et tajuda seda suurust, kooskõlasid ja ja ka põhimõtteliselt sellega lõppeski kogu jutuajamine, sest mulle endale tundub alati, et see on niisugune liigne niukene, vägivald, kedagi piinatena vahest singi Eestis, näen mõnda kuulsat kirjaniku ja siis, kui ma näen mingisugune oravad parv ümber, siis umbes piiratakse küsimustele. Mida te mõtlesite sellel leheküljel sel ajal ja see on täiesti mõttetu, seda enamat selliste teoste puhul, nagu tema kirjutab. Siis meil lihtsalt vestlesime igasugustest asjadest. Pärast seda, kui oli juba kindlaks tehtud, kes on kes Ja ega ma hakkasin tajuma, esiteks ta oli niivõrd sõbralik järjekord, tundus kohe niivõrd lähedale. Ei tekkinud mingisugust võõrastust kuidagi, äkki tekkis niisugune tohutult hea lähedusse? Ma arvan, et see on niisugune. Ühelt poolt teda väsitada, üks Eestis rääkida, nüüd, päris mitmed inimesed juba mulle tahaks lobistada, meest ei saagi näha. Mina võtan seda nii nagu ootanst seal minu läbielatud. Mitte see, et ma varianagal edaspidi ma küll üsna vaoshoitult Snamis mekesitega lisanud Milline ta välja nägi? Ütlesite mehike, kas ta oli niisugust väikest? Ei olnud isegi väikest, ma mõtlen mehikesi vürtsitada, vana Andrei 50-l, aga hästi säilinud sa mõtlesid mehhiklase nägu, päikeseparki on niisugune natukene läikiv ja sile, vana, teistmoodi vanad ka, ütleme meie inimene, kes on niukene. Hall, vanadusest seal noh, teistmoodi ei olnud üldse päike ja niisugune hea kehaehitusega ütlemiseks. Mõtle ise, mida nad jõudsid päev iga päev käia mäkke, seal ikka oma kolm tundi menekudega sead, selles linnas ei olnud ühtegi tõstukit midagi. Proovisin ka minna, mõtlesime, et jõuame, aga siis jõudsime poole mäe peale, siis ma arvan, et meie jaoks ei olnud aega, on, tuleme tagasi, aga mägedes geimilised ilmselt. Seda peab küsima inimeste käest, kes on käinud tippudes ja mis, mis elamusse on selle inimene minu jaoks nagu, nagu inimene, kes sinuga me räägime. Talle, hobused oli lahke, hea positiivne, selles mõttes ei olnud ühtegi sellist hetke, need ma pidin. Kogu meie seltskond oli kuidagi väga elevil, me tundsime koos nagu koolaudkondoli. Kas see on tingitud sellest, et muidu öeldakse, et oh, läänes on inimesed, siuksed, avaramat ei pruugi olla üldse, kes on käinud mujal maailmas, teab kaetud. Et see ei pruugi alati kohtuda inimesi, kes on väga lahtised ja aga jah, see laine, see naine oli kuidagi kummaline vahepeal jutt läks umbes. See nalja oskasin kui rääkida, mis kannatustest ja et tema on elus näinud palju paha ja tema teab, mis on hea ja nendel omavahel tohutu hea klapp. Aga te nendest põhimõttelistest asjadest kõika rääkisite või nende teoste sisust tahtis ta neist meeleldi kõnelda. No kuivõrd-kuivõrd, seal on juba niisugune asi, et mõtlesin, imestasin, arvad devalisedalt üle saanud sellest mingis staadiumis ta saab nagu tavalised inimesed rääkida, sest seal on mõnes kohas on öeldud, et tagasiteed ei ole. Põhimõtteliselt, mis olid küsimused, olid see, kaugele sa iseennast tunned? Kui sa näed neid ruume, siis sa võid edasi minna. Swed järgmise tuunavate endale ette. Nii et natuke õpetajaks ei, aga ma ei usu, et nad õpetused oleksid. Vaevalt et ma, ma olen see sel hetkel niukene. Suits vastatega, aha Leili, hakkasime seal, lasteaed, mis seal all? See on küllaltki selline asi, mis on mis on igas igas aines sees olemas, kui ta saab, saab, ei saa või parandada, kui ta ei olnud julgust ja valikud, nagu siis ta läheb. Aga inimesed, kellel ei ole seda, siis ei ole mõtet ju sundida, vaatas hindama. See nii-öelda teatud määral mingil hetkel on küll lapse kasvatamine. Et sinust peab saama see. Kuigi tal ei olevat. Need asjad kõik paigas, ta ütleski, et 10 teost, ilmselt ta kirjutab praegu värsis ta teatas, et on Mexico Citys elamine ja siis kuskil mingi tenniseväljak suurem majas hotelli tüüpi, et kust ta võtab külalise vastu. Praeguseks on ta ilmselt inimene, kellel on mingisugune masin tagasi raamatud tõlgitakse, tal olnud ju hipiajastu, niisugune üks vaimuhiiglane kes on nagu teatud põlvkond, olles kasutanud mõttelaadi ja ma usun, et see mõttelaad ka läheb edasi. Mitte ainult üks. Kujuta etena, kas praegused inimesed, kes on 12 või 15, kas need enam võtavad selle omaks? Usun, et eestlane kui selline, see vastuvõtlik sihukese asja talle küll meeldiks asi. Kosmoseminek ja tulek elanud. Et selle taga on mingi masin, mis toodab rahaneta ise ja muretseme paljude asjade eest, võib-olla varem olid siuksed puudused siis tema heaolu ja kõik see on nagu paigas. Tõesti võtavad kergemini, no ma mõtlen, et kui kirjanikule juhul kui me võtame ta kui kirjanik Aga ta ei tundunud olevat selline eraklik tüüp, ta on kunagi kusagil öelnud, et mida rohkem sind tuntakse, mida kuulsam sa oled, seda väiksem on sinu vabadus. Seda küll, aga selles kohas tundub selles täiesti vabal. Ma isegi mäletan seda, et, et see see loomulikult ta käib siin üsna tihti, elab kuu-poolteist, kaks kuud elab siin tavaliselt nii nagu sisse see koht, see on siukene. Aga tal ei ole midagi võõrast, võõrad inimesed tulid korraks, aga juured pidid seal olema. Eraklikkuse võib-olla eestlase jaoks on see täiesti arusaamatu, mis asi, see on? Veel närvi, kui ükskõik kuulus oled siis ikka näha tänaval kuskil juhuslikult, mingis poes või mujal maailmas. Niisugune inimene võib-olla ei käi poes ega erakluse tähele seda suuruste õllust. Selle kaotamas tähendab. Ma ei tundnud ühtegi hetke, et tal oleks mingisugune ebamugavad. Tegid eestlased tulevad siia, mis nad tahavad. Mis vastupidi, ma ei mõelnudki sel hetkel ütles üks asja, et ah, see on see inimene, kes nuiana nimed ringi, et kui ma midagi järsku läheb mulle midagi. Täiesti huvitav, inimeste ja. Ma olen õnnelik, palju asjade üle, on õnnelik selle üle, et mu elu on kokku viinud mind väga paljude inimestega kes on määrav lõpuks mingit mingit käiku ja kellega ma olen koos nüüd teeni midagi ja jumalad omavahel nad ritta kuidagi, et noh, see on esimesel kohal seal kõige huvitavam seal kõige suurema kalkun on kõik koos. Mingisugune võrk on nagu klaas mis võib olla ühelt poolt nagu hoiab, aga teiselt poolt sama samalt, kui üleseid patsid hakkab arutama, siis sa karjuva lõpetaja solk nipsust küll ausunud. Aga loomulikult seal. No ma usun, et seal Eestis ka võimalik mingite seente abil situb täiesti erak olema, selles mõttes eirata linna elu ära ja teada, kus on siin mingit energiat, mis sa pead siis nimelt põhjalikult pühendama asjasse juba sa pead selle teekonna läbi käima. Ilma selleta ei saa, lasen nagu igal asjal elus. Selleks, et saada heaks raadioreporteriks, sa pead ikka kõigepealt makki võtma ja Vilofoni seisma sellega Peile paar päeva. Siis tegema esimese julge samm küsida kelleltki esimene küsimus. Mis te arvate, kas ma lähen hea välja selle Vilov? Tonka igas asjas niimoodi? Mida kaugemale lähed oma asjadega, seda, Kaua sa jõuad, eks ole, seda raskem, sul on mingi hetk näiteks loobuda sellest. Inimene on võimeline loomulikult ta harjub kõigega. Klõpsake käsku, murrangut, valus, malevaelust, eelkristlikus, järske samme ja järske liigutusi või. Niimoodi tähendab laskma asjal minna. Ma eriti ei suuna isenesest. Mulle meeldivadki Idamaal kulgemine. Kas te olete see kulge ja kes naudib kulgemist ennast või ikkagi? See, mis kõrval käib kõik, kõik need inimesi iga päev on kohale jõudmine. Sa jõuad iga järgmisse päeva kohale järgmisse momenti kohale. Seol seal kulgemisele ongi see, see kõige ilusam hetk. Igapäevasem jõudmine. See teeb inimesel palju kergemaks sihukese elamise mõtlemise. Näed, sa ei piina ennast, näed seal kuhugi jõudnud maailmas näinud inimesi, kes mõtlevad, et jumal, et ma olen juba nii, mitte midagi veel ja ilmselt siin on küll sellised asjad, mis vennad Öelda inimestele. Kui sa oled selline, siis juba kell seitse Eesti varasema varutatavana. Mingil hetkel jõuatsetes hüpatki, valime. Mis selle kulgemise juures kõige raskem on teie jaoks? Raskem on see, et kui vahest nagu taasise, märkamata seda, et sa lähed. Ja siis nagu, kes kõrval on need nagu ütleme nendele ütleme, nende siukene pool. See on selline just parasjagu. Kas keegi jääb maha või läheb ette, selles mõttes? Ei ma ise. Nagu tahtlikult, vahest surun ühte, vahest kogu aeg. Venemaal vähemalt suruvad kogu aeg-ajalt keegi jõuab edasi. Nüüdseks minule kadunud, täiesti segi, sedasi läheb, läheb edasi. Kellegi maha, jääb siia maha. Nii elatakse, nii ollakse, inimene on see, kes, Ta siis läheb kaugele. Tegelikult on elu üks sekund ja looma näinud tegelikult elu igavene kuu joostakse kuu, kirutakse, mida tehakse. Kas teie teate oma olemise mõtet siin? Kõige lihtsam, nagu vastasin, sellel ilmselt õigustada oma sündi. Õigustada seda üldist maailma kulgemine, sõjad ühe elemendina, mis mis viib edasi. Lasen need kõik asjad on. Palju lihtsamad kui võime vahest iseendale lahtiseletamine. Seal samamoodi nagu on filosoofia lähemalt vähemalt ma ei tea, palju igalühel on oma vaatenurk ja ma usun, et see kõik kokku on alles üks kümnendik lubanekse tuhandik kogu sellest täielikult. Seletamatu. Kõikides asjades siin maailmas on peidus. Pead õppima tegema nii et iga tegu läheks arvesse sest viibitsiin liiga lühikest aega, et olla tunnistajaks kõikidele imedele. On hirveliike, keda jahimees kui tal õnne on, võib kohata vaid korra oma elu jooksul. Neil hirvedele ei ole harjumusi CDd nad nii harvaesinevat, eks raskesti leitavateks. Jahimehe kunst seisnebki selles et olla ligipääsmatu. Ta läks ära. Sa tegid end liiga kättesaadavaks. Sul oleks tulnud kohtuda temaga aeg-ajalt. Aga sina olid temaga päev päeva kõrval koos. Kuni ainus tunnemis jäi ori, tüdimus. Olla ligipääsmatu tähendab seda et sa puudutad maailma säästlikult. Väldid teadlikult enda ja teiste väsitamist. Muretseda tähendab muutuda kättesaadavaks. Kui kord muretsed, siis klammerdub meeleheites kõige külge. Väsitad iseennast. Või siis seda, kelle või mille külge klammerdunud oled. Kasutab maailma säästlikult ning õrnalt. Olgu see maailm siis asjad, loomad, inimesed või vaimud. Need olid mehhiko targa õpetussõnad Carlos Castaneda lahendusele.