Kell on pool 10, algab maailmapilt. Milliseid kokkupuutepunkte omab Vana-Egiptuse kultuur teiste Vahemere-äärsete vanade kultuuridega? Oma tähelepanekutest kõneleb kunstnik Ilme Rätsep ja loomulikult teeb ta seda kunstiajaloo seisukohast. Paralleelselt Egiptuse kultuuriga On ju olemas ka Mesopotaamia kultuur. Mingis mõttes on ta võib-olla selle suure egiptuse kultuuri varjus, sellel on mitu erinevat põhjust. Üks põhjus on kindlasti see, et kui Egiptuses oli olemas liivakivi ja suanist toodi graniit ja see arhitektuur, mis loodi, pidas nendele sajanditele nendel aastatuhandetele vastu siis Mesopotaamia on selles mõttes veidi vaesem, et yx materjalina kasutati põhiliselt põletatud ja põletamata tellist savitellist. Ja see aastatuhandete tingimustes vastu ei pea. Aga mingisugune niisugune üldine Mesopotaamia sissevaade on, on loomulikult olemas, siiski on ka sealseid losse välja kaevatud, kuigi nad sel samal hetkel, kui nad risuhunnikust vabastati, praktiliselt ka kohe hakkasid lagunema, et noh, see on, see kurb. Sattus ühel kultuuril, Egiptuse kultuur jagunes kolmeks erinevaks perioodiks, Mesopotaamia jaguneb isegi neljaks erinevaks perioodiks. Aga Mesopotaamia religioonile panevad aluse tema noh, algasukad või see esimene osa kultuurist, need on sumerlased. Ja ka jumalate süsteem algab just nimelt sellest kõige vanemast perioodist peale ja kummardatakse loodusjõude ja taevakehasid. Mingis mõttes niisugust algust ma ei ole kohanud, Mesopotaamia puhul, nagu oli Egiptuses, kus kõik algas kaosest ja sellest korrastatud süsteemi tekkimisest, siis aga need taevakehad ilmselt erineval ajal on siis ka erineva tähtsusega. Ja hiljem juba viimase õitsengu juures. Iroonia juures tuleb esile üks jumalatest son Marduku Martjuk. Kes nagu tundub, et on kuidagi kõige tähtsam, talle püstitatakse väga suuri siku raate piiblist annad tuntud Paabeli tornina selles samas regioonis. Tegelikult toimub ka Foniitja õitseng, temast on ka suhteliselt võib-olla vähe teada, et ta veidi hilisem tan kusagil 1200 kuni 900, enne Kristust kui Egiptust alustasime kusagil 2900 enne Kristust, et siin see ajaline kõikumine on olemas ja Võnnikijat, et võtaks just selles mõttes võib-olla natukene vaadata, et ta on just nimelt Mesopotaamia ja Egiptuse vahepeal, tema põhjaregioonis on niisugused Mesopotaamia religioonimõjud ja lõunaregioonist Egiptuse religiooni mõjud kuni selleni välja, et kummardatakse osirist. Aga loomulikult ei saa mööda Kofonidki oma jumalatest, Paal, ma arvan. Praeguse Nabucco esituses peaks seda päris tuttav nimi olema. Ja starte on kindlasti niisugune konkreetne nimi sellest perioodist. Kui nüüd vaadata Egiptuse puhul tuli esile see surnukultuur ja surnute elu jätkamine lääneriigis siis tegelikult ka Mesopotaamias ja ka finiikias leitakse, et hing on surematu. Mesopotaamias püütakse ka surnule kaasa panna, eluks vajalik. Ja kuivõrd Mesopotaamia võib-olla natukene karmim ja see kunst, mis on sellest säilinud, jätab ka temast nendest inimestest, kes seal elasid, niisuguse jõulisema ja tugevama just ka noh, niisuguste väliste tunnuste poolest mulje. Ja teada on ka, et Mesopotaamias olid isegi ohvrimatused. Egiptuses kunagi inimesi surnule kaasa ei pandud. Mesopotaamias väidetakse, et, et on selliseid leitud phonytias toimib seesama hing. On surematud, too aga hinge saatust määrab ka keha seisund, see tähendab seda, et ka tekib see mõte, et seda keha seda kesta peaks säilitama. Ja phonytias on sellele vägagi niisugune huvitav lähenemine, surnukeha kaetakse kipsiga. Et ta veidi paremini säiliks ja püütakse siis ka selle surnu näole panna kasse. Pronks või kuld, mask, neid maske. Teatavasti Egiptuses kaeti muumia erinevat sarkofaagi kõigepealt erinevad maskid näole mask esineb ka geenesson, siis juba edevuse kultuur Kreeta, Mükeene ja keeles on ta seostatav ka väga konkreetselt Egiptusega, nimelt kreeklased vahendasid Mükeene sõjamehi, haarahu sõjaväkke sõdima ja seal nad siis õppisid seda religiooni ja leidsid, et see neile väga hästi sobib. Ja Mükeene kultuurist võib-olla see mask on äärmiselt tuntud nõndanimetatud Agamemnoni mask tegelikult kuulus taimsel kas kuningale või väepealikule ta päris sellele Agamemnoni ei kuulunud, aga ta on noh, niisugune Nendel näide sellest kokkupuutest Egiptuse kultuuriga. Üks niisugune võib olla mõte veel just pärast seda, kui sai seal püramiidide juures ära käidud. Ühelt poolt on väga ilus kujund, on ring või noh, niisuguse teatud spiraaliga või spiraalselt liikuv ring, mis seostub noh, Egiptuse puhul kasvõi päikesega või või noh, ta tundub üldse kunstilises plaanis täiusliku kujundina. Pärast seda, kui, kui need püramiidid minu jaoks olid nähtud hakkasin oma mingeid seoseid ka püramiidide välise vormiga võib-olla vaatlema nimelt kõikides religioonides ka nendes poletistlikes, kus on palju jumalaid korraga ette võetud püütakse selle religiooni käigus siiski tõsta ühte jumalat teistest natuke kõrgemale. Kui nüüd Egiptuses on see päikesejumal Amon Re ja talle siis võivad järgneda Osiris Isis hooros kas või Anubis on see järgmine natuke laiem kiht, noh kui me püramiidi nüüd hakkame ette kujutama, tipp on terav ja siis läheb ta ju alt järjest niisuguseks laiemaks ja ka Egiptuses on tegelikult selliseid väga spetsiifilisi jumalaid, kellest eelmine kord nagu juttu ei olnudki, aga kes just nimelt selles võib-olla püramiid ses võrdluses moodustavad selle alumise laiema osa, noh kasvõi Ibize peaga tot, kes oli kuu ja tarkusejumal, kes oli, see on nüüd siis Egiptuse juures olen kes oli jumalate nõunik, sekretär, kes oli kalendri, kirja looja või lõvipeaga Sekmet, kes kandis peas päikeseketast ja kaitses vaara tervist põhiliselt, või niisuguse tugeva-meheliku tunnusega. Linn, kes oli viljakusele viitav ja keda just nimelt iseloomustas siis vallas ja piits või, ja jäära peaga Knumm, kas või kes oli ka looja, kes kes omas kohustusi pottseppade vastu, näiteks. Nii et ka seal moodustatud terve seltskond veel selliseid jumalaid, keda võib kohata, keda on suhteliselt võib-olla vähem kujutatud. Aga kes täiendavad seda niisugust pilti. Ja täpselt sama toimub ka nii Mesopotaamias kui Foniitjas ja noh, kasvõi kui võtta nüüd hästi tuntud kreeka kultuur, siis ka seal ju pannakse Zeus Olümpose, jumalate puu ja sealt edasi hargneb see jumalate süsteem, kuni ta jõuab ka võib-olla selle püramiidi alumises, kõige laiemas otsas selleni, et on veel terve seltskond Kreekas näiteks heeroci, kes on sündinud jumala ja inimese või ühesõnaga inimese poolt sünnitatud, aga jumala poolt sigitatud siis tavaliselt pooljumalad nii-öelda. Ja Mesopotaamias oli peajumal Mardoc, jah, no tema on natukene hilisem, et võib-olla sealt algusest leiaks ka mõne teise, kes kes nagu võib-olla niisugust pjedestaali tippu või püramiidi tippu sobiks aga ta kuidagi läbi ajaloo, ta jääb nagu kõige rohkem. Kui nüüd tulla sellest jumalate ja surnukultuse teemast natukene välja ja jõuda võib olla ühte otsa pidi kunsti juurde siis vaadates neid, võib olla laiemas plaanis neid kunsti seoseid. Egiptuse. Kui pildi pealt vaadata egiptuse reljeefi, siis ta tundub, et ta on niisugune äärmiselt lihtne ja võib-olla isegi veidi kohmakas. See tüüpiline egiptuse poos jalad on tal külje pealt, õlad on otse, pea on jälle külje pealt. Kui lahti mõtestada, siis iseenesest see, et jalad on külje pealt, annab võimaluse kujutada kas liikumist või stabiilset seismist. Kui õlad on otse, siis see jätab vabaks kaks kätt mis võivad siis hoida teatud sümboleid kas peos või lausa teha midagi selle reljeefi peal. Ja kui vaadata pead ja vaadata seda egiptuse jumalate süsteemi, siis väga palju on ju kõikvõimalike loomanägudega jumalaid ja kui kujutada ette, et peaks lõvi või sedasama iibist või krokodilli või kasvõi jahimistliku kujutama nüüd otse, siis oleks tolleaegsele kunstnikule päris paras pähkel vist olnud. Ja selles mõttes on ka kaunis loogiline, et kaob, püütakse seda nägu siis pruuphilis anda. Tingimuseks on see silm kui kõige elava ja püha sümbol peab olema otse kujutatud. Kui vaadata seda Delfi koha peal nende templi seintel või kasvõi seinamaalinguid hauakambrites, siis ta enam üldse nii staatiline ja nii kuidagi võib-olla veidi kohmakas ei tundu. Vaid see reljeef väljendab ennast päris hästi. Ja minu jaoks oli üllatav just see, et sellist reljeefi võisid templites luua ikkagi ainult kunstnikud või käsitöölised või nimetame neid kuidas tahes kes väga tõsiselt Nendesse, keda nad kujutasid põhiliselt Egiptuse jumalatest, kes nendesse väga tõsiselt uskusid. Ja on võib-olla üks Egiptuse kunsti suur erinevus võrreldes nüüd kasvõi sellesama Mesopotaamia või Kreeta Mükeene kultuuriga nimelt Mesopotaamia, vähemalt nendest säilinud reljeefi test on väga palju kujutatud kuningaid on kujutatud kuningate elud, seene noh, kuningat lõvijahil. Ja nad on kuidagi päris niisuguseid elavad ja inimlikud. Vähem on kujutatud jumalaid ja jumal lannasid naisterahvast Mesopotaamia reljeefi üldse pole, pole olemas. Kreeta Mükeene, mis on põhiliselt palee kultuur, kujutab ka väga palju, kuna ta on saar meres Kreeta just siis oma paleede perioodil, see on siis see osa, mis nüüd on gnossose paleest välja kaevatud. Seal kujutatakse mereelukaid ja kujutatakse, noh, ka niisuguseid kauneid daame, kes võivad olla jumalannad kes võivad olla ka kohalikud valitsejanna, sümboliseerivad jumalanna Sid või keda jumalikustatakse. Et noh, niisugust sügavat, religioosset väga täpset jumalate kujutamist nagu teistest paralleelsetest tuuridest, nii nagu Egiptuses ei ole, selles mõttes ta tõuseb nagu esile ja Egiptuse reljeefideomaalingute juurest. Ma tooksin võrdluse võib-olla varakristlikust ja Bütsantsi kunsti selles mõttes, et, et võib-olla et varakristlik kunst isegi vähem seal ei kujutatud ju Jeesust otseselt, vaid kujutati seda hea karjasena või lambaohvritoojana. Ja kujutati teda kas kalana, see sobis ka nende esitähtede poolest Jeesus Kristus, jumala poeg ja nii edasi või kujutati teda siis viinamarjakobarana ja viinamarjaväetidega koos, et siis nagu vägagi kindlat niisugust süsteemi ei olnud veel välja kasvanud, kuidas jumalaid kujutada või kuidas kasvõi sedasama Jeesust kujutada. Aga natukene hiljem Bütsantsi tingimustes luuakse just nimelt niisugust sisemist jälle sellise sisemisele tunnetusele rajatud teoseid, mosaiik käe- ja seinamaalinguid. Egiptust, see kunsti puhul, kui vaadata kas või skulptuuri, siis tähtis ei ole selle inimese. Niisugune proportsioon on olemas, aga tema vorm, tema üksiku varbakuju või tema sõrmeküünekuju, vaid antakse see suurvorm, tähtis on tema nägu, et hiljem hingistel ära tunneks. Kristlikus kunstis ei ole ka järsku nüüd see keha enam tähtis, sest püütakse ju vaimu poole. Ja tähtis on sellise hingelise seisundi väljendamine kristliku kunsti algusaegadel. Just nimelt tundub, et et inimene ei pea olema harmooniline, nagu me olime harjunud antiikperioodil. Ta peab olema Ilus sisemiselt ja seda püüab kristlik kunst alguses just edasi anda ja see tuleb ka päris hästi välja, sest ühelt poolt võib-olla, et need kunstnikud ei olegi nii professionaalsed või nad ei ole nii head. Noh, inimese kujutajad, nad võtavad natuke ka antiigist üle, aganad oma sügavas usus, nad ise usuvad väga sügavalt ja selles sügavas usus nad suudavad seda ka edasi anda. Et see on just nagu tundub, et Egiptusega täiesti võrreldav, sest ka Egiptuse seinamaalingud ja reljeefid ilmselt ei ole teostatavad, kui ei oleks väga kindlat süsteemi olnud ja väga kindlat niisugust arvamust selle asja kohta. Ja võib-olla tooks siia niisuguse veidi noh, banaalsema näite juurde, kui sellest varakristlikust kujutusest oli juttu. Kunst, mida on loodud siin läbi sajandite ta võib-olla üles ehitatud mitmel, küllaltki mitmel erineval moel. Kui egiptuse kunstnik jumalat kujutas tas siis ta teadis ilmselt väga täpselt, et see jumal on olemas ja vastavalt sellele kogu see atribuutika, see mõjub veenvalt. Seisin eelmisel aastal Antwerpeni kirikus ja vaatasin Rubensi kahte maali, nendest ristile löömine ja ristilt mahavõtmine. Suured altarimaalid, trip tühonid, väga kaunid. Rubens teatavasti elas seitsmeteistkümnendal sajandil, seitsmeteistkümnenda sajandi inimene ei näe ilmselt kristlikus religioonis enam päris seda, mida nägi. Neljanda, viienda kuuenda sajandi inimene ja näiteks Rubens töös võib nautida seda suurepärast diagonaalselt barokset kompositsiooni. Võib nautida seda suurepärast, hoogsat pintslitõmmet võib nautida koloristikat. Aga mul ei tule hetkekski selle maalies pähe, et Rubens võis olla sügavalt usklik inimene. Tähendab, seda tunnetust seal ei ole, kuigi see Kristuse keha vajub risti pealt maha ja ta on veidi vaevatud. Aga see kõik on siiski rüütatud mingisse niisugusse elavasse paruksesse vormi. Et sa noh, võib-olla on see ka taotluslik, et Rubens püüab selle kurnatud ristilt maha võetud keha puhul näidata, et noh, elu ju läheb edasi. Nii et sa nagu lähed meistri kätega saine meistri südant, tähendab ma ei näe seda sisemist veendumust. Ja see on nüüd üks näide ja iseenesest ma ei arva, et Ruben simaal oleks sellevõrra kehvem, seal on lihtsalt teised asjad, mida tuleks vaatajal nautida. Aga just ma tahan öelda seda, et et paljudel juhtudel see kunstniku sisemine tunne, millega ta seda loob, see hakkab peegelduma tema töös. Ja egiptuse kunstnike juures oli just suur hämming see, et nad pidid tõeliselt seda uskuma. Ja mul tekkis selline tunne seal, et. Mingis mõttes oli see maailmapilt neil väga korrastatud, tähendab kui meil on siin võimalus valida, noh kõikvõimalike erinevate. No ma ei mõtle ainult kauske, aga meil on võimalus valida, meie maailmapilt võib muutuda päevaga, võib muutuda tunniga. Me pidevalt otsime, leiame ja me ei ole milleski väga kinni. Siis egiptlaste jaoks oli see äärmiselt korrastatud süsteem just nimelt sellisel moel korrastatud, nagu olid ka need jumalad korrastatud, kui kaos oli lõppenud, eks ole. Ja tundus, et seal ei olnud üldse teist võimalust, oli ainult see konkreetselt see võimalus, et oli, Osiris, oli hooros, niisiis kõik need ülejäänud ja lisaks sellele muidugi raejaamaga. Ja ilmselt seesama hetk jõudis kätte siis, kui need Polutistlikud religioonid tegelikult sulandusid ja tegelikult ka kristus võttis neist kõigist midagi üle. Kas või selles samas, Mesopotaamias on olemas ju legend gigamesi kohta, kellele jumalad seal on terve konsiilium jumalaid, kes otsustab, et nüüd tuleb see inimkond siin hävitada ja teevad ühele siis ettepaneku, et ehitaks laeva täpselt seesama piiblilegend, ainult tegelaste nimed on teised. Nüüd, kui see monoteism ilmselt tekkis, siis ta alguses oli niivõrd progressiivne ja niivõrd edasiviiv, et tolle aja inimesel, kes oli tulnud antiigist, ei olnudki tarvis midagi muud uskuda, oli tarvis uskuda seda jumala isa süsteemi ja ilmselt ka tolleaegsed kunstnikud seda nii sügavalt uskusid, et nende kunst seda väljendab seda religioosset noh, tunnet just nimelt. Võib-olla et sellest eelnenud jutust. Ma võib-olla liigselt rõhutasin Egiptus ja ka võib-olla natukene seda kristlikku kunsti, ma neid päris võib-olla ka niimoodi võrdleks. Ühelt poolt. Võib-olla et jäi tahaplaanile veidi minu jutus see, et Egiptuse, Mesopotaamia, Kreeta, Mükeene foinitia kultuurid, nad kõik on mingisuguses vaimses astmes omavahel seotud. Alles nendest ka nende kaasabil areneb ju antiik ja alles pärast seda tuleb peale kristlik monotistlik religioon. Aga teiselt poolt olles nüüd Egiptuses ära käinud ei pea ma endale kapatuks, kui ma egiptuse kultuuri võib-olla natukene rohkem esile tõsta on. See on ju loomulik, kui inimene on midagi konkreetset näinud ja see on talle hinge läinud. Saate tegid kunstnik Ilme Rätsep ja Terje Soots.