Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Kas sinu kodus on juhtunud järgmine stseen? Keegi lastest ohkab, kui rasked on ja siis võtab jutuotsa üles teatud vanema põlve esindaja, kes hakkab rääkima, et tänapäeval pole üldsegi raske sest tema pidi kooli minema jalgsi. Õige mitu kilomeetrit ning tihti pimedas võib-olla üle põllu, kus polnud teedki. Seeni jätkub noorema põlvkonna numbriga, milles nõutakse varjamatu sarkasmiga, et räägi veel sellest, kuidas sa pidid ujumas käima mingis lahtises veekogus milles elasid konnad ja kuidas sinuga kodus oli pime ja raamatut loeti küünlavalgusel, kuna elektrit polnud, võib polnud lamp või mis iganes. Ning kuidas pidid kaaslaste sünnipäevad ning aadressid meelde jätma, sest siis polnud mobiiltelefone ja nii edasi. Ehk räägi aga räägi, et ainult sinu ajal oli raske, nagu meil poleks õigust tulla väsinud. Võimalik, et taoline viljatu plaadikeerutus basseinile kogemusega sünnitaja vastu leiab aset. Enamustes kodudes mitte korra, vaid mitu, sest vaid kordus võimaldab ehitada põlvkondade vahele ignoreerimisest osutamisest seintega eraldatud ühiselamutube, milles igaüks hoolitseb vaid oma õiguse eest. Nähtus on globaalne ning just seetõttu tunnus. Aga nii arvamusveerus kirjeldatud hoogne juhtum, sedavõrra kodu maisena. End ju on olnud analoog. Millises vestluses korduvalt daam püüdnud vaadata olukorda mitme nurga alt, tehes seda võimalikult objektiivselt ning tõdeb, et kui sa oled üle kolmekümneviiene poolsin mööda välja mõeldud mõttejõge pidi ajas tagasi, milles lustida asjade mitteomamise pärast ning oled uhke oma südikuse ja põlvkonna põhiväärtuste üle. Aga kas see oli ikka tore, esitab bänju kontrollküsimuse ning kõige kiuste jõuab tõdemuseni. Tõde mu sõbrad on selline, et minu lapsepõlv olnuks palju, isegi lõputult palju etem, kui mul olnuks kasvõi nutitelefon. Seega on tänapäeval elu ikkagi parem, kui, siis. Me ei tea. Kui vana on aga kerge on kujutada teda elu näinud mehena keda tabab ootamatu valgustuse hetk. Ta hakkab aduma, et tema laps, põlv, olgugi et ajuti huvitav oli tegelikult pikaldane Interneti ootamise aeg mida ta saab alles nüüd oma suureks meeleheaks kasutada sarnaselt oma lastega. Kelle jaoks aga on tegemist lapsepõlvega? Tähendab progress pole ainuüksi usk tulevikku vaid see on samas hinnang rikule, kus seda nähtust nii palju polnudki, kui toona arvati. Mees tunnistab, kuidas naudib uudsete tehnoloogiliste lahendustega üha mugavamaks muudetud. Tavat elu. Ta rõõmustab nutirakenduse abil ukse ette toodud juhiga auto üle. Kuidas tellib maailma eri nurkadest mõnikord küllaltki vähe vajalik kaup. Puhub ja mis peamine ei pea iga infotükikese pärast külastama raamatukogu tihti nädalate kaupa soovitud infopala saabumist oodates, et seda siis mikrofilmidelt luubiga uurida. Ta suudab teha ja suudab tarbida rohkem, sealhulgas informatsiooni maailmast, mida tema lapsepõlve ajal võis kogeda vaid teatud ajal ja piiratud koguses. Maailmas saabuvad sõnumid räägivad endiselt ebavõrdsusest. Selle peamine kaalukoht pole enam selles, kellele jätkub süüa või mitte. Uus lõhe kulgeb pigem nende vahelt, kellel on nutitelefon. Ja kellel mitte? Henryle tunnistab lõpuks, et tütrel oli õigus tema üle naerda. Ilmselt sai ta jälile vana ajalugudest kostuvale edvistamise. Gustamisele mitte paranenud elu üle kuid tegelikult on tema ja tema põlvkond elanud ajaloos ja kihelenud. Ihast sellest välja pääseda, kohata inimesi, leida oma hääl ning avastada valikuvabaduste luksuse tõeline tähendus. Kui ta oli teismeline, hoidis ta voodi all kastis heliplaati ansamblilt. Schmitz. Plaadi pealkiri oli, kui varsti on praegu. Ta mäletab kuidaspidi sõitma esmalt bussiga rongiga ja veel kõndima. Tema miile, et vastava plaadi Ponja jõuda ta enam ei mäleta, kus see plaat võiks olla, aga meloodia on tal meeles. Ning kui tahaks, leiaks selle veebist mõne sekundiga. Nendel on ilmselt õigus, aga põlvkondade stseenid jäävad, sest vanemate kohustuseks on ju juhtida.