Ei usu, et maailm mind suuremat jagab. Ma räägin Eestist. Ei usu, et Eesti mind suuremat jagab. Ma räägin endast. Ei usu, et ma ise end suuremat jaga. Ma räägin maailmast. Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Tundsite ära selle teksti? Muidugi, Paul-Eerik Rummo. Hiljuti ilmunud mustakaaneline luulekogu Paul-Eerik Rummot on tänase saate põhjus. Raamatu esitlusel oli kurbade silmadega minister Rummo asemel särav ja elevil poeet, kes külalisi tervitas. Kõikvõimalikke seltskondlikke kogunemisi, sündmuste kalender on hirmus tihe. Ma juhtisin siia ise vaevalt kunstimuuseumi ehituse üleandmistseremoonialt tee peal mõeldes, et kui ma peaksin valima, kas kas tulema siia või minema Hiina rahvavabariigi suursaadiku vastuvõtule ja siis ma kaalusin nagu seda raamatut ja Hiina. See siin on oluliselt raskem, ta kaalus selle raamatu üles. Järelikult raamat kõrgemale moodsasensiierile, see oli nagu see põhjendus. Põhjendage. Luuletus televisioonis, sina, ma ei näe siin, kellele ma räägin. Näen kaamerat ja selle taga peidus operaatorit, mind salvestatakse, see siin on dekoratsioon, mind salvestatakse. Seejärel lähen koju ja mõne aja pärast, ühel õhtul teen lahti televiisori ja kes seal on seesama, kes vahel peegliski. Kuid sind ei näe ma siis ka sind keelele. Marek. Kellele ma räägin? Kõik on nii väga. Riiul tuli selline idee vaadates selle uues kogu sisukorda. Ja sisukord kajastab jah, luuletuskogus olevat luuletuste järjekorda, mis tõepoolest on tähestikuline, et on sattunud kõrvuti järjekorras vastavalt arhaabeedile niisuguste luuletuste pealkirjad, mis siit-sealt kokku annavad omakorda selliseid kogumeid, mida võiks omakorda nimetada luuletuseks. Paar sellist on siis nüüd kokku pandud, eks võiks olla niisugune. Seisan väikeses teivasjaamas selles hallis linnas ja igihaljasmetsas. September hetkede meelisklused, silmne aken sirutab selga. Sissejuhatus. Soojad veidrused, suur veinisarv elu võrdpilt, suved-talved sõna sügis, mädane, küllus. Sügisõhtul mere ääres. Tavaline hull. Mu noorus, ainult must ja valge koer valgel lumel. Muutlikud õhtused valgusmustrid mõistmisest. Mõte, mõtled elu saladusest, mälestus Kaliningradist, mäng männikasvude halja pilgu all. Märatsev hull. Märtsi lõpp, esimene märtsi lõpp, teine metal samblasel puhkab jalgu, nagu november. Laupäev. Pööningul loen vihm, vihm, liikumine, logeldes elades, lootus on rohkem kui lohutus. Lumelaul lumepilvede, valge linnani, lumevalgus, lumepimedus, lusikatäie, vikerkaar lumelampides kildudeks väheke vikerkaart. Päike, park üks väike park, kaks väike paat kolm õhtu meeleolu. Õhtuti, kui tuli käpad õitsva mandlipuu juures õnnelik. Väike parkaks sutsu valesti rihitud purskkaev. See pritsib vett. Kuhu juhtub? Eks muidugi tuulemõjud ka. Äravool pealegi, ummistunud paistab. Servad ajavad üle. Väike parkaks siin-seal põõsaid, väikestes rüüpe rühmades, neid, keda nätske kujutelm oma elu tühisusest ja tähtsusest hoiab endas sama hoidvalt, nagu mööduvad karske poolsed nende ridade autor. Väike-Porkol männid. Aga mida need männid nii-öelda mõtlevad? Jumal seda teab. Hea luuleseltsis möödub meie järgmine tund. Paul-Eerik Rummo tekste loeb Hendrik toompere juunior. Normaalsed inimesed. See ainevald. See teema jäägu mõneks hoopis teiseks korraks. Siinkõneleja arvates see kuulub ulmelist. Vaata peeglisse, kui habet ajad või huuli, värvid. Heida pilk lihtsalt möödaminnes vahel. Sina, sina ise oledki kas tahad või taha teadvedja hull, tavaline hull, kõige tavalisem, selliseid on palju, peaaegu kõik. Ja sellel püsib maailm ja üldse teatud osa elust. Kull maailm ja hullem osa elust inimelu. My väärata su käsi põske kaapides ei veristada ennast ja su huulepulk ei hälbi kavandatud teel. Ja möödaminnes su pilke. Ja niipeaaegu kõik, kõik need, kes pole seda ebatavaliselt või keda juba alles veel ei ole tabanud hullumeelseteks. Üks mees magas liipritele kahe raudrööpa vahel puhates. Millest, kes seda teab? Nägi vistunudki. Kes seda teab, millest, kes seda teab. Tuli rong. Mees ei seganud, rongirong tedagi mitte. Nad ei märganudki teineteist, kui rong tormas magajast üle rutates riivamata. See mees magab praegugi seal kes suudakski teda äratada, kui ei suutnud temast üle Torma pronki. Rong tormas edasi, kadus vaatleja silmist. Mees magab. Logeldes elades mööduvad päevad kuni selgub, et tuleb võlgu maksta. Vähemalt osa võlgadest tuleks vahepeal maksta. Ära. Siis võib jälle mõnda aega vahtida tähti, neid tundmata unenägusid mitmesugust kuud kuulata mere meremere mühisemist. Liikumatut oma suurtes raamides. Suur veinisarm elu võrdpilt, kordiva kätte võtnul võimatu tagasi panna, ilma et kõik valguks laiali pea tühjaks jooma või tardunud seisma ebamugavas poosis, pedantlikus tasakaalus, kuni aeg saab mööda ja kukud. Vaikne hull on vaikne jahul. Isa ja ema-isad ja emad. 10 15 20 põlve niisamuti ja äiad-ämmad, õed ja vennad, onud ja tädid, naised ja lapsed. 28 põlved. Niisamuti sõbrad ja tuttavad, töökaaslased, ülemused, alamad, juhuslikud möödujad, kaassõitjad, ühiskondliku transpordivahendeid ka ja ja mida vanemaks, seda vaiksemaks. Hullemaks ja seda hullemaks. Ja seda armsamaks minu hingele. Hullule. Lollile läheb ta. Seisan väikeses teivasjaamas ümber on mihkli kuin, öö tume ja kõmisev just nagu tammepuine. Pea kohal pime, väljalülitatud on tähtede kaart, ainult eemal kumab linna valguslehvik vastu taevakaart. Ja tulebki rong. Vedur huikab kui 10-st suist ja tulebki rong, lehvib lipuna helehall, suits. Prožektor lööb terava kiilu oksliku kändu veab rööbaste kiilavad jooned liipritele reale. Hetkeks näib, kui ei peatukski rong. Kuid ta peatub. Vedur huikab kui kümneis Suist ja jätkab rändu. Kuumas vagunis magatakse, juuteldakse, mängitakse kaarte öölambivalgel. Oh, mis te nüüd küll võin ka seista oma nooril jalgel. Seisan vahekäigu hämaras keskriiuleil tukkujate bäkki, valgeib tak, tik-tak. Ja veider tunne on äkki. Justkui pool minust oleks jäänud sinna teivasjaama. Ja ealeski enam ei pea ma temaga kokku saama. Ei märkagi keegi, sest tihti vist juhtub, et inimene läheb pooleks. Poolt veab, vedur ja soe on tal vagunis sama suuna reisijate seas. Teine jäi väiksesse teivasjaama iseenese hooleks. Labürint on tema ümber ja labürint on tema peas. Kiilavad rööpad jooksevad kokku. Kuid see on silmapete. Sinnani jõuad. Ja jälle neid kaks ilmub su silma ette. Ümber maakera, kogu maakera sõidan iseendaga kokku saama. Ümber maakera sõidan, et kohtuksid sõitja ja see, kes jäi jaama huikab ise end hõikan. Kui 10 vedurisuvist rännakul lipuna lehvib, lehvib, lehvib helendav suits. Tee läbi aleviku. Üks ots kaob sinna teine sinna ja tee on pikk. Ja tee on pikk. Ta tuleb, linnast läheb linna. Kuid siin on ainult alevik. Teeveerde istutati vahtrad ja nimetati tee alleeks, kuid noorus tahab rohkem tahta ja tee jäi meelitavaks, teeks. Ja väikses iga kaubaäris käib leivaleti juures jutt. Et lapsed pöörased on päris. Oi ohjadeta Rahm ja Rutt. Jah. Tõesti. Nüüd on hullud ajad, mil mitmel linnajooksumood jäänud kitsaks, kool ja rahvamaja, kõik kodud, apteek, kirik, pood, las minna. Kuis neid peataks, mina, kui teeneid tõmbab kõigest väest. Neist paljud saavad pika nina veel pikema kui vahtra käest. Mõni selga saab uhked suled kuid õiget mõistust ikka isa mõni kohmetult tagasi tuleb. Sest siin on ikka sünnimaa. Need elutarkust kaasa toovad ja pole enam nii tuulepead siinsamas endale linna loovad. Ja nii need asjad on jälle head. Kuid vähemalt üks on teiste hulgas, kes õpib astuma kõikide ees, kes pole tühine ula hulgus, vaid tõsise pilguga täitsamees. Kes teab veel mis tundmata deeda, leiab arengus vahe jaamatus. Ja siis selle alevi nimi seisab, kes teab veel mis tähtsas raamatus, et seal, kus tee läheb linnast linna, on väike vahtra näolevik ja tema sealt kibeles teele minna ja tee oli pikk ja tee oli pikk. Kurna tühjaks oma päevadega. Ses samas näljas nii. Mis on luule artikuleeritud karje? Mis on lootus? Vastuhõik läbi. Vesi käin. Suur linn on laskunud Lõpppuhtuse kotkasul isiklikult Lauelnud su ellu isiklikult sinuni. Jääk kandub minema, maha, kantakse hoolt, vastavad talitused, asjaomased institutsioonid, pahinal langev kosk. Kohinal lahkud, pask. Midagi pole olnud. Üks kask mul kasvab naaber õues. Üle tänava. Puust moodustunud ehtne puu, ei mingi sümbol. Ei kunst, ei publitsistika puust ette tehtu ei mingil viisil ikestatud ikke maana. Ei kuigi kuivanud. Ei rabavalt vita kaalne Kaharjust mitte varjulises kohas sihvakas, paar jõnksu, siin-seal tüves ka teine kask sealsamas lähedal. Ei ole nende all ma istunud elu sees ei nende mahla joonud. Ei nende kohinedki sosinadki üle liiklussoone veel jõudnud kuulata. Üks kask mul kasvas naaberõuest, teine k. Ma olen jäänud sõber isamaale on siingi lõpuks teatav taevariik ja maksab juhinertski midagi, kuid mida just ta mulle maksma läheb, veel ei tea, ja vist ei saagi iial täpselt teada. Ma olen jäänud sõber isamaale. Vaid korterid siin hiljaaegu jälle vahetanud. Tere, Kuu. Tutvugem, inimkond, sina oled juba terveni vana kuld. Kuid eks kuldhambaid ole minulgi juba kurban vananeda, mis. Egas muidu öiti uluks maapealseid õue venisid. Kuid näedsa mina hakkan vist nooreks saama. Puuladvad ei ulatu sinuni, ei küüni küüni, katused ega pilvelõhkujate piigid, mäeharijadki mitte. Aga minul liikmeis on täna elu ja elastsust. Võttasel lipuke kena nööpauku torgata. Küllap küllagi teinekord tulen. Sööme su kuulsat kuu mett ja puhume juttu. Pole viga, vanapoiss, elame veel. Ja teeme veel mõndagi, ime. Koer oli ketis, aiateibasse aukus möödujatelt leiba. Kahekaupa mööda läksid tüdrukud ja poisid teineteise kaela ümbert kinni, nemad hoidsid. Poisid olid maiad ja plikad olid maiad, noosisid nohinal sarve saita üle õlapeni, kellelegi palakesi viskasid, et säh, sina pealegi Kell meile jätkub ikkagi. Enne veel, kui koeral said otsa need koorikud, said nendest tüdrukut poistele noorikud, leivad ühes kapis ja põrsad, ühes surus koer see juba uusi. Tunnis piiluti 11 areldi kajulatud Ulada vahetunnil koos juba Kareldi ja mängiti õues Kula. Eks nõnda mängleva mürtsuga iga võõraski sõbraks lööda maa oma tudengimütsiga, sealt jalutasin mööda. Üks jõngerman, sigin-sagin oli järsku minu kõrvale juhtus ning õhina naerulaginal kulaks minu lõi sedapuhku täie hooga siis sekka lõi inses rüsavas lastehunnikus, igaühe neist kergesti kätte sain, kuid ise mõtlesin, kuniks. Oh, värsked koolivennad ja õed teid koolikell kutsub klassi, kus mängu muljed ja teaduse tõed esialgu veel kipuvad sassi. Näete, minul on mapis dialektika teie omale aabits loopaksust. Teie teadmised on veel eklektika muinasjutust ja õunaraks ost. Jah. Ma mõtlesin nii. Ega kauade end lase püüda nii vabalt. Peagi sellise tempoga kaote, et keegi kurat ei taba. Siis mina uhke olla võin, et täna saatuse soovil üks teie seast mind oma sõbraks lei kooli hoovil. Laul ühest uljast, Napoleoni allohvitserist, kelle luukere on praegu näitlikuks õppevahendiks ühes Eestimaa koolis. Viiv la kompanii. Nii algav lugu näitlikust, õppevahendist inimskeletist, tema eneselauldud anatoomia, ajaloo ning teistes tarvilike tundides, tema eneselauldud ja roiete lüüral saadetud. Olin mina keisri uljas Allo sain päris viisakat palka, seiklesin ja sodisin lustiga. Sõda on üldse üks lustakas seiklus. Mu saapatallad tundsid Euroopat. Euroopa tundis mu saapataldu hästi. Nüüd olen korteris mingi Venemaa kubermangu koolis. Haua. Olin vastuva vaevallutaja, meri oli põlvini, veri oli põlvini. Mitmele poole Euroopas jäi mul maha, on naisi ja lapsi. Austerlitzi madina ajal unistasin Austritesti Allik idest. Sõnn kraappteni eel nägin unes, et söönud krabisid Aua. Venemaa linnad lõõmasid meile vastu aga vene ema naiste rinnad ei lõõmanud meie vastas, sest naised võtsid õlale hargid, Läksid laantesse sissideks, viiskudes filosoofide kannul, kelle härmatanud habemelabidad on mulle tänini mõistatuseks. Aua olen mõnulenud kilpkonnasuppi, konna, reie, punase ja musta kalamarja kallal, aga peenim delikatess oli hobuse jalg. Kui tulime Porrodi nooo poolt olin siis peaaegu sama hea luukere kui praegu. Tee ääres väljadel olid paljad rõuguredelid meiega häbiväärselt sarnased. Aua. Eluaeg polnud mul valehambaid vaja, kuid nüüd jummal parraku on min tulnud lappida mõne võlts roide ja ersats varbaga. Ma olen näitlik, õppevahend, inimskelett, koolipoistest, Madiseks, hüütu. Paar korda nädalas kannab korrapidaja muu klassi. Hauaõppige pealegi mu kallal ulja, allohvitseri seesmist ehitust. Kobage mu kondikava kõdi pole ma kunagi kartnud. Õppige pealegi. Võib-olla siis teie ei satu võõrama koolipoistele tahvlil lapiga Apilduda haua. Nii oli lugu näitlikust, õppevahendist, inimskeletist, tema eneselauldud anatoomia, ajaloo ja teistest tarvilik esstundides tema eneselauldud ja roiete lüüral saadetud viiv lagompanii villa. Kumba liin? Ei tundnud kord sõber, uulid, seal sõpra. Ei sõbergi sõpra, uurid seal. Ei sõdurid üle silla sammudes lõhkunki viimast. Ei viimane neid. Ei kiskjad hiirte purusta riiki. Ei rotidki kiskjate seemet, rikku. Ei asenda tahtmist tüdimus rohkem, kui teatud ajaks. Pole kustutanud vihmad, lõkketuld. Ei lõkke, tuligi vihma. Ei lõkketuled ühtegi vihma. Ei lõkketulesid vihma. Polonius mida te loete, prints? Hamlet sõnu, sõnu, sõnu. Mitte jumal ei andnud inimestele sõna ega seganud pärast nende keeli Baabüloni suur ehitusel. See oli nii, et üks poolahv tahtis teistele ütelda end teadvat sobivat paika mammutijahiks. Meile pole sõna- enam luksusesemeks vaid tuhandeid on meil neid pruukida. Võime meid sosistada ja kisendadagi võime ning nad on meile abiks arukal argumenteerimisel. Meie sõnad märgivad mammutist suuremaidki asju. Sõnu võib näha, elagu kirjaoskus. Ja kuulda elagu raadio. Ja haistagi võib, kui nad miljonilisest iraažis lõhnavad trükimustast. Vahel on sõnadega torega mängida. Süües loogika kuivikute hulka. Kalambuuride kalamarjasõnad, just nagu tükk meist endast vajalik kehaosa. Kuid kas teil pole vahel soovi heita endalt sõnad nagu supelrannas hüljatakse ülikond olgugi soliidne, jääb ta jalgu päikesele ja veele. Mina küll tihti sukelduksin sõnatusse suurde merre ümiseda vaikset laulu. On sõnad, hurraa, ületagem plaan. Ja täpsete käte täpsed liigutused on masinate sõnatus, laulus on sõnad. Paatria Oomuerte ja samuti kõnelev relvastatud vaikus on Fideleid kuulavel, nägudel on sõnad. Ma armastan sind. Ja suudlustes sõnatus on, mis seda paremini ütleb. On sõnu, mis on rikkad ja ilusad. On sõnatust, mis on samaväärne sõnadega tihti sõna allub seadusele, mis füüsikat meenutab. Ta muutub kaalutuks, kui ta paisata õhku. Kelle ja mille kaudu ta kõike ei kõnele? Silt häälikhaaval otse ja katkematult. Kuula ja ole. Sõnaseadmise järg on Rein Veidemanni käes. Katkend tema pidu kõnest, mille ta pidas raamatu esitlusel 30. septembril. Minul pidukõne kannab pealkirja Paul-Eerik Rummo luule kui päikesevarjutus. Varia vabadust, vari kui pagu ja Refuugium. Paul-Eerik Rummo luule kohta, mis kümnekonna intensiivse luuletajaks olemise aasta 1962 esikkogu ankru Hiiwaja ja saatja aadressi valmimise lõpuaasta 1972 jooksul läbis mitu faasi naiivselt optimistlikus deklaratiivsusest assotsiatiivsusesse sealt loitsu lisse maagiasse siis argikeelsetesse sedastustesse kuni krüptiliste konstruktsioonide. Nii olen varemalt kasutanud kahte iseloomustust. Esiteks, tegemist on eksistentsi luulega, milles otsitakse vastust küsimusele, miks tsiteerin autorit. Silmade viimases imestuses ei pääse silmapiiri taha. Kuidas juuste sajus ära tunda, paratamatus paljude hulgas, kes teevad ette tema näo. Lisaks Rummo luulemõistmises on luule universumi karje ühe tabamatu terviku jäljend selles keeles, kuhu luuletaja on sündinud. See viimane omakorda Nad, on mul põhjust arendada Rummo luule nimetamist edasi millel olen saanud ka tuge autori enda kommentaarist, tsiteerin teda. Kui nii, on kõik luuletused ühe ja selle sama sõnastamatu varjud ja inimene läbi oma elu igade põhiliselt sama. Tunnistus on mind kandnud omakorda päikesevarjutuse juurde. Niisiis Rummo luule kui päikesevarjutus. Lusikatäie. Kustuvad kohvi puistad keevasse vette. Ja tõesti ta lahustub lahus, dub ära. Ja jälle alustad üht päeva oma enesena. Sest mis on see, millele mees otse silma vaadata, valgus, mis pimestab ja mis seetõttu ei hakka oma vahetuses tabamata päike loomulikult. Kui isegi lumevalgus võib sujuvalt üle minna lumepimedus, eks siis ammugi käib see päikese enda kohta. Ja päike on elu triviaalne tõdemus, nii oma füüsikalises kui metafüüsilised mõttes. Ent ometi ühe luulevõimaluse seletamisel üllatavat äratundmist pakub. Kui arvutuses non plus ultra edasi rühkida, siis kui oleks umbes selline rida elu ise oma igapäevases voolavuse son sõnastamatu keele vahendusel anname küll üksteisele märkusele fragmentidest, tegelastest ja saatus, sest aga põhimõtteliselt on igaüks oma elus ja eluga üksi. Luule on aga otsekui kuu, mis perioodiliselt väga harva ühes ja samas kohas astub tabamatu elu tegelikkuse ehk päikese ja inimese maa ning tema keele ilma vahel. Ja siis võite mõneks loetud hetkeks näha seda, mis päikesel toimub, selle protoperantse, selle hõõguva südamiku tegelikku mahtu ja ulatust. Ehk kujundlikult öeldes, sel hetkel näete elu ja tõe ja elutõevõimalust. Kui mõne uue ideega saab maha mu mõttelend ja uhke ja õnnelik olen ja targaks arvan end. Ja siis mõnest koltunud köitest, mis meenutab rauga palet, loen sajandeid säilinud tõde ja sajandeid säilinud valet. Siis juhtub, et omagi mõtlema, järsku leian, sealt veidi peenemalt öelduna. Ta kirjas on rida-realt. Salapäraselt lõhnab kulunud trükimust. Kust te mu mõtet teadsite? Ütelge ometi, kust? Väärikalt siluvad habemeid, vanad vase krabüürid mõtteilonomaat, seadused, sajandid, oleme üürid, sina ehk masinal kirjutajad. Meie sule või tinaga. Kuid me olime inimesed. Seda oled ju sina ka. Panen raamatu kohmetult tagasi teiste kõrvale riiulil ja endale olema pahane, vihane, peaaegu riiuli. Kas tõesti kõik mõtted on mõeldud? Kõik loendamatu arv, kas tõesti vaid kordan ja kordan kuni peast kukkunud viimne kui karv? Üksainuski mõte leida, mõelda ja aduda üksainuski oma mõtte ja siis võin kaduda siis vast sootuks lükata kõrvale aastate teelt mind ja vaadatakse võib-olla kunagi fotoportreed, mind vaadatakse ja püütakse minu saladust mõista. Huvitav meie mõte, et kuidas küll teada võista. Ja nad taipavad ise oma jõu ja voliga. Me oleme inimesed ja tema oliga otsivad oma mõtet nad öeldes. Nii temagi tahtis. Ja minu mõte on hoiul neil elektronmälu sahtlis. Tänane luulekava on kokku pandud Paul-Eerik Rummo tekstidest põhjuseks tema äsjailmunud raamat kogutud luule kirjastuselt seis. Tekste luges Hendrik toompere juunior. Katkendid Paul-Eerik Rummo ja Rein Veidemani sõnavõttudest on pärit 30.-st septembrist 2005.-st aastast ruma luulekogu esitluselt. Kujunduses kasutasime kahte heliplaati. Riho Sibula kogumikku must ja eesti keelte kella tiksumist. Muusikavaliku tegi virve Pulver, teksti valiku toimetaja maris Johannes kuulmiseni. Aarete saarest saladuslikust meelega purjetab ta aardeks puri saladuseks tuuled. Ja aitab küll.