Lipper. Otsib väravaid kirjandusilmas. Head aega minule niidav Sambru tänases litris me ei räägi, Priit Pärna raamatust tagurpidi. Ei räägi, Priit Pärn ei räägi Hasso Krull ega ka Ants Juske ja Mait Malmsten ei loe tagurpidi raamatust mitte ühtegi katkendit. Head, mitte kuulamist. Elas kord poiss, keda kutsuti tagurpidi Antsuks. Sellise nime oli ta auga ära teeninud. Kõike, mida Ants tegi, püüdis ta teha tagurpidi. Ants küsiti temalt, miks ei tee seal kunagi nii nagu teised. Ants andis alati põhjaliku vastuse. Sellepärast et ei taha. Aga ei taha, sellepärast et kõik teevad kõike alati õiget pidi ja alati ühtemoodi. Ilmast ilma on kõik ette teada, mingit üllatust pole kuskilt oodata. Igav mina aga vaatan, kuidas teised teevad ja teen siis täpselt vastupidi. See on huvitav nii endale kui ka teistele. Ma teen kõike alati tagurpidi. Sõnas Ants lõpetuseks ja tõmbas, noh, tõmbasin näiteks soki pähe ja mitte jalga mõelda vaid miljonid inimesed on sadade aastate jooksul tõmmanud sokke jalga aina jalga kõik sarnaselt nagu kaks tilka, mis kaks nagu miljonid tilgad vett, ühesõnaga peaaegu meri. Joonisfilm on nüüd aastal 2005 välja andnud uuesti nüüd juba kõvade kaantega teie raamatu tagurpidi minule ja arvatavasti ka minust, noorematele ja vanematele inimestele on see raamat väga paljudele tõeline kultusraamat. See esimene trükk sellest raamatust tuli välja 80. aastal. Ehk siis 25 aastat tagasi. Priit Pärn on teie jaoks nüüd see raamat kuidagi muutunud. Raske öelda, võib-olla mõningad olmedetailid, mis on pildi peale joonistatud on selgelt pärit sellest ajast, kui nad sai tehtud. Samas ütleme see nii-öelda tagurpidi stamine. Nii sõnas kui pildis, tähendab ma arvan, et see peaks toimima ka nüüd. Kus tekkis mõte tagur pidistada, kui see raamatu mõte ja miks on raamat mitte joonisfilm? Tegelikult algselt ma tahtsin teha filmi, kui ma nüüd õieti mäletan, ma olin ühe või kaks filmi teinud vist ühe. Seda stsenaariumit ei lasknud mul nii-öelda läbi, aga miks ma arvan, et seal olid? Kui see oli teine film, siis mul oli esimene sünnipäev, oli probleeme, tähendab, maakera on ümmargune. Seda nagu Moskva ei võtnud vastu ja sisuliselt kujutame stuudio ei oleks meelsasti mu filme käiku lasknud Kalama Tolid ise mulle pakkunud, et ma poleks režissööriks. Ma arvan, et tahtliku otse öelda vaatanud, et ma nägin nagu mäletad kõikvõimalikke stsenaariumeid igal juhul ma tegin mitu varianti tagurpidist ja need ei läinud läbi tegelikult takkajärele ma olen ütleme nii sügavalt tänulik sellele, ükskõik mis põhjusel ta ka läbi läinud. Sest kui ma oleks teinud filmi, siis oli formaat nagu 10 minutit. Siis oleks film olemas olnud ja ilmselt ma ei oleks raamatut teinud. Nüüd mida saab teha joonist sünnist tagurpidi. Et noh, nüüd on üldiselt üpris lihtsad asjad, mustvalge osake parem vaenlasega meeles all edasi tähendab suhteliselt lihtsad asjad, sest filmis puudub see võimalused jääda seisma ja mõelda, et mis see siis nüüd oli, tähendab, et milles on see nipp? Jah, ja tegelikult oli vist isegi nii, et raamat oli välja tulnud ja mul juba filme tehtud, siis Tallinnfilm toimetonaal vist pakkus, et võiks teha filmi sellest ja noh, mul ei olnud nagu vajadust filmi teha enam, sest oleks ta vähemalt sedasama oleks pidanud jätma kõik need tegelikult huvitavad asjad. Ja ütleme just vähostist kõige huvitavam see, kus mängu tuleb mitte ainult pilt, vaid ka sõnapilti sõna koos tähendamis võimaldavad ajada selle asja tõeliselt keeruliseks. Aga kas selle esialgse filmi stsenaariumi keelamise põhjuseks võis olla ka see, et nõukogude võim nägi selles tekstis või selles stsenaariumis seda, et võetakse üks mingisugune maailm, Nõukogude Liit, näiteks hakatakse seda väänama pöörama, aetakse kõik perspektiivid, tegelased, kõik ettekujutus, et kuidagi sassi see võis olla ka sedapidi mõtlemine või olid seal mingid detailid, noh näiteks mootorratas kas Kawassaakialisemisteri Moosest välja? See oleks ilus, aga ma arvan, et see ei olnud vist nii. Kõigepealt ütleme stsenaariumi variandid, mis ma kirjutasin seal ei olnud Kawasakideni seal ei jõutud seal oli ma isegi ei mäleta, kas seal oli tagurpidi Antsla, et keegi saadeti, tähendab, oli mingid printsiibid tagurpidi ja ega tegelikult seda stsenaariumit ei lugenud, nõukogude võim, vaid Lugas keegi inimene lahkele ütlema omad põhimõtted, võib-olla omad hirmud, tähendab omad klišeed, sest et ikkagi ütleme natukene aega enne seda, kui ma tulin animafilmi need filmid, mis valdavalt joonis ma olin väga noor, siis alles mis oli tehtud nukufilmis, oli täiesti teine maailm, tähendab kõik võimalik. Absurd ja need asjad olid, mis ärritasid, noh, lihtsalt see, et asjad ei ole mitte nii, nagu on tehtud siiamaani. Aga veel kord tundub, et see vist oli, oli see aeg, kui nad lihtsalt ei tahtnud, et peaks minu stsenaariumi jällegi Moskvasse minema, sealt tuleb. See tagurpidi raamat, multifilmid aeg maha ja kõik teie multifilmid on äratuntavad, noh nii selle pildikeele poolest, aga ka selle maailmatunnetuse poolest, et seal on mingisugune selline absurd, on selline hästi lai mõiste, aga olgu, see absurd on seal sees ja igasugune nihestamine ja selline minu jaoks väga meeldiv totrus on seal olemas. Et kas see olek, kui te neid lugusid teete, on ongi teie maailm, milles te mõtlete nii või on seal mingisugune salaruum kuste vahetevahel lihtsalt käite? No kui see oleks minu maailm, siis ühelt poolt see oleks nagu aga lehtede poolt oleks natuke kole, tähendab, ma arvan, et ma ei saaks igavese eluga, Kaaga tähendab, peas toimub sama asi. Ma arvan, et suuresti on need asjad on konstruktsioon, nii nagu mujalgi joonisfilmi režissööril ta minu taust on, alustasin karika turistina ja just sellise karikatuurina, mis kas siis mängis joonega, tähendab kahemõõtmelise pinnal kolmemõõtmelise ruumi kujutamiseks sellega nagu inimene on õppinud lugema joonistust teatud põhimõtetest lähtudes, nagu perspektiivi on õpetatud ja ja nüüd neid asju tähendab, on võimalik. Vaatad lollitada, tähendab, aga see eeldab ikkagi sellist fototööde konstrueerimist, mingil ajal tulevad need oskused, kui ütleme nii, et inimene on väljamõtlemise proffi, siis mul tuleb see lihtsamini, ütleme noh, mul on päris suur kogemus õpetamisega, ütleme, kui sa näed, et su õpilane emotsioonikoolide õpilasi, et nad on mingile noh, on see siis visuaalne või sisuline lahendusele lahendusele lähedal, aga nad, nad ei näe seda. Kui on nagu selle tegija taust, siis nagu põhimõtteliselt noh, teatud ajus toimub kiiremini. Ants Juske raamatus kaksipidi pildid räägib ta ka sellest samast nipitamisest. Ja räägib ka sellest, et Baronoikud näevad ühte kujutist ja lisaks sellele näevad nad selles veel midagi. Näevad ühte asja, aga selles näevad kahte. Neid asju võib nagu lahterdada, ütleme teatud nipid järgmine rahadest tuli peale tagurpidi naela pidi aabits sinna ma üritasingi põhimõtteliselt nagu paigutada erinevaid karikatuuriliike ja osa nendest on need, mis mängivad, ühelt poolt, see on kujund, sarnasus, aga kas selle taga on nüüd ikkagi veel kord, tulen selle juurde, et see on inimene, mingil eluetapil õpib lugema joonistust, pilt näiteks, noh kui ma joonistan kultuuriga, joonistas akna väljavaade seestpoolt välja selle akna ees seespool seisab inimene siis aknaklaasil kõnnib näiteks kärbes sisundamatult horisont puu kasvab enne horisonti, mingil tasemel kõnnib koer, taevas on pilveke ja päike, palun nummerdad ta, et mis on meile kõige lähemal, inimene on kõige lähemal, siis tuleb võib-olla lillepott aknalaual, siis tuleb kärbest siis tuleb ja nii edasi edasi joonistatud ainult kontuuriga, tähendab, kust need inimene teab, mis on meile lähemal, mis kaugemal see on põhimõtteliselt ära õpitud asi, võib-olla teatud osundatud ajukahjustusega inimene ei suuda seda teha, tähendab, ta näebki seda nagu joonte kogum. Nüüd, kui minu eesmärk on olla, ütleme, ma olen karikaturist, kes teenib endale leiba sellega, et et joonistab selliseid pilte, mida vaataja kui ta on, ütleme, sellele lainele häälestatud, tähendab ta naudib seda, et seda tegelikkust on vaadatud eri nurga all. Nii, sel juhul ma saan kasutada ära, tähendab näit ära õpitud ütleme, kolmemõõtmelise ruumi nägemist kahemõõtmelisele pinnal. Ants Juske, teie olete uurinud igasuguseid selliseid kummalisi ja veidraid pilte, mis tekitavad selliseid illusioone, mis kohe kujunevad ja Priit Pärn tegelikult teeb täpselt sedasama enda raamatust tagurpidi karikatuuridest ja oma multifilmides ka, et missuguseid nippe ta kasutab? Tema on jah, see, et et 20 sajandi alguses tekkis huvi selliste trikki piltide vastu, tekkis nii, tajub psühholoogidel, kes uurisid pillitaju kui ka siis karikaturistidele. Väga palju on kokkulangevusi, et psühholoogid uurisid selliseid asju nagu ambivalentse kujutised, kuidas ühes kujutluses näed algul ühte ja siis ta pöördub nagu Jäned hoopis teist. Ja seda kasutasid ka siis karikaturistid, andes sellise pildi mõistatused, kõige klassikalisem. Kas te näete noort naist, vana naist saab mõlemat pidi vaadata ja psühholoogid seletavad seda nagu taju valikulisega valikuga, kuidas pilt pöördub siis mingi mõni pilt pöördub kogemused et inimesed vaatavad seda pilti ja neli pöördu, võib-olla kaks päeva vaatavad ja siis tekib teine efekt. Sedasama asja on kasutatud. Salvador Dali on väga palju. Neid ambivalentse pilt siin seal on täpselt samamoodi. Ta kasutab näiteks mul on siin käepärast kapsaks loetud Tartu antikvariaadist saadud naljapildi aabits, mis tuleks kindlasti uuesti välja ja anda, sest nõudlus on selliste asjade vastu ilmselt suur. Ja noh, ütleme üks esimene ambivalents, need pildid siis loomulikult Pärnu kasutab ka selliseid, selliseid nippe nagu ajab segamini perspektiivi. Mingi mardikas on, tee lõpus, tee on paralleelid Miti koonduvaid lahknevad, see mardikas on hästi suur selle, siis tuleb sealt alla ja siis omandab niuksed loomulikult mõõtmed või siis tema päkapikkude millegi erilise huvidel päkapikkude vastu, neist on väga palju ja see päkapiku müts just võimaldab selliseid pildimänge. Aga noh, loomulikult ka siis kõikvõimalikud gravitatsiooniseaduste rikkumine siis sellised illusionistlikud pildid, kus noh, rongiaknast paistab äkki mingisugune maal ja nii edasi, need sellised pildilisi paradokse või selliseid ambivalents on tema pildi täis. Teine asi on see, et ta on ikkagi animaator. Ja väga tihti sa kasutad pildiseeriad ja siis tuleb ka veel suust mingi jutt välja. Et seal on ka mingi stoori alati sees, nii et me tunneme siin ära jah, ikka mootori, kes on siis fikseerinud oma need ideed ja pildid siis nendesse lasteraamatutesse või noh, ma ei nimetakski neid lasteraamatuteks ainult sest ütleme, selliseid ambivalentse kujutisi ja perspektiiviga mängimist lapsed ei taju, seda nad võib-olla selle tagurpidi antsu loo. Kui neile ette lugeda, sellest saavad aru, et paha poiss küüditati sinna onu juurde ja tuli sealt tagasi õigetpidi tantsuna. Et ja selle eest nad saavad aru, aga ütelnud perspektiivi mängud seemneile ilmselt lastele vähemalt eelkooliealistele lastele jääb arusaamatuks, et noh, nad ise ei oska perspektiivis õieti joonistada sageli tajuga kujutistes perspektiivi. Üks oluline asi ongi lisaks sellele pildile sellesama tagurpidi raamatu juures ka tekst. Et missuguseid mänge või suhteid Pärn kasutab nende piltide ja teksti vahel. Kohati on nad seotud ja kohati ei ole, kui me mõtleme tagurpidi Antsla sena, nagu ju tegelikult tegemist on niukseid titaktilise tekstiga, et kuidas see paha poiss selle onu haneks tõmbab ja lõpuks saab aru, et ta on ise kõike tagurpidi teinud, et et seal on väga õpetliku või siis pärna multifilm, võiks olla, kas maakera on ümmargune. Et no see on lastele täiesti arusaadav ja, ja tekstid on ka kohati enamasti nad ikkagi toetavad, et noh, mul on siin selles naljapiltide sees on pilkus kuri õpetaja klassi ees ja ja tema suust tuleb siis selline mull, eks ole, et kus on kirjutatud täna lapsed, joonistame pildi teemal, minugi neljajalgne sõber. Ühe lapse peast tuleb siis välja selline mull, kus on kas ühel kuna aga siis sellel pahal poisil tema joonistab tooli kui neljajalgse sõbra. Et noh, sellised tekstid ja siis väga tihti endal noh, need on ju 80.-te nõukogude ajal välja antud lastele raamatud pildiraamatud ja siin on ikka kergeid nükeid, millest lapsed ei pruugi aru saada, aga, aga nagu ma ennist ütlesin, et pärna need raamatud on täiesti noh, ütleme, pere raamatud nii-öelda siin on nagu vihjeid Vene sõjaväelastele siis on maandumine, mingi lennuk maandub ja keegi küsib, maandusime Kanadas, noh, selge, eks mingi kaaperdamine ja ära põgenemine Nõukogude Liidust ja temale tuntud seeriad siis miilitsaautodest. Ja need läksid ilmselt läbi, kuna öeldi, et ah, see on mingi laste lapsik värk, eks ole. Aga tal on ka selliseid allteksti seal väga palju, tihtipeale. Muidugi endal ka väga palju viiteid kas või kunstile. Jah, sest tegelikult selliseid kaksipidi tõlgendatavaid pilt, ambivalentse kujutisi kasutasid juba ka renessansi kunstnikud, üks tuntumaid Narczympoldov, kes komponeeris grotessediimse näod mingist puuviljadest ja muude struktidest ja ilmsete, kas teadlikult või teadmata, on ta tihtipeale noh, ilmselt on üks tema lemmik kunstnikke, ma arvan Rinima krit kes armastas ka, nagu ka teised realistid, just selliseid illusamistlike efekte. Ma ütleksin isegi niimoodi, et et loomulikult on siin tegemist sellise korrigeeriva lähenemisega. Aga mõned sellised nipid, kui need realistlikult ära maalida, need, need võiksid olla väärsed, kui ütleme, hoolikalt viimistletud Dalyya Magritte'i maalidel. Noh, idee on ideed. Härrased, aga kuna noh, Pärn on muide ka ju teinud ka ütleme, sellist näituse graafikat tal on, personaalnäitus ei olnud. Kas ta mitte fordi tehnikas, no mis on arvestatav graafika, kus ta kergelt kasutab sama kujundikeelt, aga ta nagu viinud selle ütleme, sellisesse kunstiteadlaste arvates nagu väärikusse tehnikasse nagu graafikat, see ei ole enam siis Nõmgi lasteraamatu joonistusvõistlus. No nii, siin porilombi varjus ei kuku meile ülevalt midagi pähe, kui just mõni asi halb. Üles ei kuku, lausus onu kergendusega, kui nad porilombi peal varjulise koha olide leidunud asin, selles jätkas ta, et need tühised tüvemürakad ei kujuta, kuidas mingit ohtu. Aga kui mõni leheke juhtub pähe liuglema, siis siinjuures tegi onu nii muretu ja lõbusanäo, et Ants, kes tagurpidi Antsla asjadest juba ühtteist taipas, sai otsekohe aru. Lehekese puhul oleks asi naljast kaugel. Ja kui meile oleks mõni leheke pähe lei Uuelnud päris Ants lustakalt hambaid plagistades. Onu pidas tähendusrikka pausi ja vastas siis nii. Mulle kukkus kord Kaselest jala peale, pane tähele jala peale, mitte peajalale. Ning pärast oli pea ja mitte jalg hulk aega uimane. Kohe hulk aega kordas Ants ja tal oli veidi kõhe olla. Selline nihestamine või noh, mäng, nii selle teksti pildiga see tagurpidi keeramine, et kas see on iseenesest selline mängulõbu või on selle taga veel mingi suur sõnum? Ma natuke kardan suuri sõnumeid, tähendab, mis võiks olla suur sõnum, mis on, on selle suure sõnumi mõterendab, arvan ikkagi, et olulisemad on. Noh, see on mitmekihiline kook tegelikult, tähendab kui isegi oletame, et seal on mingi sõnum, sõnum on näiteks tagurpidi raamatu puhul on, ütleme, et et maailm on keerulisem, kui see näib. Kui ma kirjutaks selle sõnumi plangu peale, tuleks välja tundma odavamalt ja kiiremini. Aga mis siis nüüd, kes ütleme, on minu sihtrühm, et ta naudib samasugust asja nagu ütleme, mina kujutan, et mina naudiks kuma kellegi teise tehtud sellist raamatut siis ilmselt kui see sõnum, tuletamise sõnum tuleb talle kätte nende ütleme, ülemiste kihistuste kaudu. See, mida ta konkreetselt näeb, see, mida ta konkreetselt millise lausuda loeb, milline sõnamäng seal näiteks on. Ja kui ta suudab seda üldistada. Võib-olla see on sõnum, tähendab, ühelt poolt noh, see ei olnud isegi võib-olla, ühesõnaga, ma endale mingil hetkel nõukogude ajal mõtlesin selgeks sellise sellise lähenemise sõnadega puudutuse sõnumit, et ma sain aru, et tegelikult võib-olla see sõnum võibki olla see, et minu tehtud kummalise mittestandardse asja kaudu inimene saab aru, et kusagil on keegi, kes mõtleb teistmoodi. Ja ma arvan, see on totalitaarses ühiskonnas, on, on ehk oluline sõnum, sest põhimõtteliselt kõik peaks mõtlema nii, nagu on õige, mõtleme ühtemoodi. Ja siis, kui keegi mõtleb, ühendab asju, mis ei ole siiamaani ühendatud, keerame tagurpidi leiab suhteid, mida ei ole olemas olnud enne üllatavaid veidraid jaburaid. Sõnum on see, et kõik ei ole veel kadunud, kusagil on keegi, kes mõtleb teistmoodi, ütleme, kui sul on, oli film, tähendab, tähendab mõtlevaid kasutades sellesama süsteemi ressurssi on suutnud teha asja, mis võib-olla mingil väga väikesel moel õõnestad seda süsteemi. Praegu on teie jaoks see nii-öelda see teisiti mõtlemine saanud juba omaette mitte normiks, aga et teil on juba täiesti oma süsteem olemas, milles te töötate endale jälle. Köelda ühelt poolt on teisiti tegemine, on, vist oleme seda vaadata, tähendab kui ma olen teinud ühe filmi või joonistanud pildi siis ei ole mõtet teha seda uuesti, kuigi ma olen ise olen teinud juba, on olemas ikkagi kõik, mis natuke lahterdaks sinna sõna alla, mida ma eriti ei armasta seoses endaga kasutada. Kunst siiski see eeldab, et seostub kuidagi sõnaga uus, tähendab, midagi peab olema sellist. Mul ei ole mõtet lugeda raamatut, mida noh, see ei ole päris täpne, vahel loed meelsasti ülega loetud raamatut juba, aga kui seda raamatut esitatakse sulle uue pähe ja sa tajud, et see on sulle ilmselt komanem tuttav, tähendab siis noh, miks peaks seda lugema. Nüüd tagurpidi raamatu puhul on noh, ma üritasin teha niimoodi, et see algab väga lihtsatest asjadest, mis on tagurpidi keeratud poiss, koera kausist, koer, taldrikus laua taga siis hakkab see asi minema siis kas või seesama näide, mis te tõite, perspektiiv tähendab, et see, mis kaugel on väike, tähendab lähenedes ka see on, see on üheselt mõistetav sama nägu nagu kergus, raskus tahke vedela ja nii edasi. Asi läheb keeruliseks ja tegelikult endale huvitavaks siis kui ühendada see pilt tekstiga, tekst kindlasti ei ole antud juhul nagu ei kinnita seda, mis pildi peal amm või kohati kinnitab, sest asja teeb keerulisemaks maksa võib-olla ka huvitavamaks see, et ta ei ole päris koomik selles mõttes, et mul on tekst, on ka piltide kõrval, nii et kui lugeda seda ilmapilti, tõttan seda teksti, siis saab ka mingisuguse, ütleme punktiirjoone läbi selle seikluse poiss läheb onule külla, tuleb tagasi. Aga paljud asjad jäävad arusaamatuks. Nii et ühelt poolt ma kasutasin seda, mitte mullikesed teksti, selleks sain looga minna edasi suhteliselt lihtsalt, ma ei pidanud kõike, tähendab, et nüüd nad jõudsid sinna, ma ei pidanud joonistama pildirida, tähendab see ühe lausega saab anda tohutu informatsioonimahu, mida alati ei saa, ütleme Velliga. Nii et ühelt poolt see kõrvaltekst on vajalik, et minoloog hädasi teiselt poolt, et mingid asjad, mis muidu jääksid väga keeruliseks. Et neid lahti seletada, samas teiselt poolt vastupidi ka ajada mis on nagu selge, Ada keerulisemaks. Ja kogu lugu lähebki jah, siis läheb, läheb põnevaks, kuid tulevad siis ütleme, sõnalised laused vahistada. Sest ei ole olemas. Kui üles-alla on nagu polaarne vastandamine siis noh, ütleme näide sealt, et õun kukub ja mis on selle vastand, kas õun ei kuku või pirn kukub ja nii edasi, nii et see asi nagu hajub ära, kui seal tuleb kasutada nagu ütleme nii-öelda karktoristi, humoristi loogikat, et noh, eks koomika, täkid, vahend on üllatavalt seos ja üllatavat, ütleme ebaloogiline loogika, et kuskil noh, ütleme niukene idioodi loogikat, et seal on midagi, aga see on üllatav pööre tekib sellest, et see oli, see oli endale ja ma ütlen veel kord, et oli üpris huvitav mäng, sest see on, ta on ikkagi endale sügavalt ütleme loogiline tegevus, ma pean pidevalt leidma vastavalt mõisteid ja nendes konstrueerima. Ühelt poolt, et nad oleks arusaadav, teiselt poolt, et ikkagi see koomika oleks asjal sees. Priit Pärna raamat tagurpidi Väga paljudele inimestele saanud tõesti kultusraamatuks ja see on väga paljusid inimesi mõjutanud. Hasso Krull, kuidas raamat sind Tähendab otseselt ei teagi, ma nägin teda esimest korda, kui ta ilmus, siis olin 16 aastane. Mitte enam lapse eas, just, aga mitte veel ka vanainimene, ta kohe mõjus ja see sõnum nagu üldse Priit Pärna tolleaegset sõnumitena, multifilmidest ja karikatuuridest jõudsid väga kiiresti kohale. Aga kõik siin raamatus on väga meelde jäänud. Sellepärast ma olen mitu korda lihtsalt oma oma meeles seda raamatut küll madalad niimoodi, kuidas ta ette tuleb. Ja noh, nüüdseks ma olen enam-vähem aru saanud, et see, mis siin siin luuakse, see on niisugune esialgne või algoritmiline hästi lihtne, müütiline maailm või müütilise maailma mudel. See on põhimõtteliselt see, mis noh, teame näiteks neid vanu laule ka mingitest maadest, kus kuked söövad kulda ja kanad karda ja nii edasi. Ja igasugused sellised ennemuistsel ajal kujutised, kus nakkus näiteks taevas on olnud veel nii madalal et seal saab käia või sinna mingisuguseid asju riputada ja nii edasi, enne kui, kui ta siis ka süles lükati või eimillegipärast lahku läks ja, ja siis ka need jutud maailma pärast kõiki selliseid müütilisi motiive vanadest lugudest ja lauludest kui mujalt maailmast leiab tohutult palju ja noh, see on, see on niisugune põhimuster see ümberpööramise musta ja see annab justkui mingi viite kätte, kuidas sellistele müütilistele lugudele selle ennemuistse maailma kujutlusele üldse läheneda. Ühesõnaga, ta on nagu ta nagu uks tegelikult. Nii et noh, kogu see tagurpidi Antsla raamat see ju tegelikult varieerib läbi kõigi nende lehekülgede ühte ja sama vormelit lihtsalt seda on tehtud taasrikkalt ja ta on kogu aeg huvitav, ta on selline parvel. Aga teisest küljest on selge, et noh, selle kõik siin näidatakse, võiks paari lühikese lausega kokku võtta. Ja me juba teame, millest see raamat on. See äratundmine on lihtne ja see ongi sellepärast, et et raamat, kui, kui uks, Mullen, täitsa hea meel ka, et ma jah, sellised vahepealsed ise teda lugesin, sest 16 aastaselt oled ise ka nagu kuskil ukse peal või et tagasi nagu ühte maailma edasi. Hoopis teise maailma hiljem niisuguseid läbimisi enam väga palju ei ole või mitte nii intensiivselt. Et muidugi on siin raamatus ka kõik Daily talulised ja eriti siis see selline detaili olete pildi ja, ja sõna lõikumine ja vastumäng, et üks ehitab teist, eks nagu mängib teist üle. Ühesõnaga noh, see on vastupidine sellele, mis ütleme, toimub nagu ajalehte Sirvime, seal on mingisugused kujutised ja kuna kujutis ise veel alati kõik ei ütle, ütleb liiga palju, siis pannakse alla mingisugune lihtsustav seletus, lause või paar lihtsalt nimi, et kes seal pildi peal on. Ja siis kõik tundub kuidagi selliseks. Ühe plaaniliseks või ühemõõtmeliseks, nagu oleks seal kujutasin ainult üks tähendus ja teisest küljest nagu see kujutist toetaks kuidagi nende lausete õigsust, seal see oli täiesti tavaline võtta see võimaldab ka väga palju igasuguseid moonutusi ja, ja võltsimist, mida naelast palju teha ja tänapäeval ka igapäevasest praktikast. Aga nii nagu siin raamatus on tehtud, siin just tuuakse see nähtava ja siis sõnalise poole, niisugune vastuolulised ja vastumäng tuuakse niimoodi silma ette ja ja ta muutub lõbusaks ja ja siis omapärane liikumine tekib, et niisuguse müütilise dimensiooni omamise kaudu ja selle reaalsuse väga avara võimalikkuse kaudu mis nagu tekitab määramatust ja ja töötab justkui realistliku nägemise vastu. Tegelikult just avatakse silmad selliseks realistlikuks saamiseks sellest, kuidas niisugune sõnaline üldine maailm üldse töötab. Sõnaga luuakse vajalik distants. Ja see annab mingi noh, võib-olla, et eluaegse lahingu jah, just sellise kontrasti kaudu avaneb, kuidas kultuuris need mehhanismid töötavad, et ta on väga mitmes mõttes selline roheline ja nagu initsiatsiooni raamat pühendatakse mingitesse saladustesse siin raamatus. Et need võtted, mida siin kasutatakse ja need mehhanismid, mis käivitatakse, need võiks kategoriseerida, tähendab jagada mingitesse kindlatesse rühmadesse, mis siin on aktiivsed. Võib öelda, et teatud mõttes seda saab ammendavalt kirjeldada, et mis, mis tüüpi mängudega on tegemist. Siin on teatav hulk neid hästi lihtsaid loogilisi ümberpööramisega, mida siis pilt toetab nagu ütleme need Peegliga naljad reegel on, aga ei, peegelda onu hoiab käes sellist peeglit, kus pole kujutist. Järgmisel pildil on seal tema kujutis, aga seal selja tagant ja värvid on vahetatud. Ja siis kolmas variant on lasen selle polüvalentse loogika toimimise ja nõida, kus vastas oleval seinal ainus ala, mis ei peegelda seda onu kujutist, on see peegel? Kõik peegeldab, viimati on siis nii, et ülejäänud maailm on muutunud tühjaks peegliks ja ainult peegli seal onu kujutis seal, aga noh, see on nüüd niisugune täielik virtuaalne ring on peale tehtud. Siin iseenesest mingit väga niisugust radikaalset mängu ei ole. Aga loogiliselt noh, võib öelda, et tühjendav Miks ma karjusin, eks ikka sellepärast, et kõdi oli. Kui siin süüakse, on alati koletult kõdi. Vastasonu muud põhjust mul karjumiseks ei olnud, sest vaata, kui sina seal oma kodus näiteks puuvilju, õunu, ploome ja kotlet sööd, siis pärast söömist oled sina ikka sina, aga see, mis söödud? No see on lihtsalt söödud läinud ja kõik. Aga siin on vastupidi, kulla tagurpidi, Ants, sest pane tähele, see siin on tagurpidi Antsla, kes söödud, on alles, aga kes sööd, seda juht ja polena. Ja aga uuris Ants, kes, nagu te üha enam veenduda võite, üks terane poiss oli kui ise juhtud siin mõne õuna ära sööma. Ants. Ega siis meie pole mingid õunasööjad. Aga mis tõsi, see tõsi, söömisega on siin asi täbar, sööd mõne poldi või kivi või kraani ära ja ongi alles ainult see kivi või käbi või mis ta oli. Seepärast tulebki söömisest hoiduda. Teiselt poolt, aga mida vähem ma söön, seda paksemaks ma lähen. Ja mida paksema olen, seda rohkem lotendab ülikonda mu seljas. Mina aga vihkan üle kõige elegantset joont. Kas pole näha? Ants mõtles ja mõtles, kuid ei suutnudki välja mõelda. Pidi ta nüüd vastama ei või jaa. Igasugune tekst on mingi uue maailma loomine, aga selle tagurpidi raamatu puhul algab see justkui sellest kodust, kus on siis selline kummaline poiss, kes teeb kõike nagu valesti, aga see kodu ise on veel õigetpidi. Siis ta käib ära igal pool ja jõuab lõpuks sinna koju tagasi, ühesõnaga kaks lõppu, et kas ta siis lõpuks hakkab väljendama või siis hakkab ise otsustama, aga selle loo sees toimuvad noh, tõesti igasugused meeletused. Ja kõik need tegelased, tähendused on segi aetud, vahepeal lahti võetud ja uuesti kokku pandud selline täiesti terviklik ja tihe maailm. Oli see teil selline eesmärk, et kõik asjad täiesti lahti osadeks võtta ja siis uuesti midagi kokku panna? Ei, ma ei kindlasti seejärel endale seda nii, et lahti võtta, kokku panna, võib-olla nad on mingi tõstruktsiooni ja mõistja selline, tähendab, mida ta kahtlemata ei mõelnud, siis, aga ütleme nüüd, mis põhimõttel. Mul oli tõtt. Selle peab olema piisavalt paks, et laps, kes oskab juba lugeda, tähendab, ei suuda seda nagu ühe korraga läbi käia, et ta tuleb selle juurde uuesti tagasi. Aga seal peaks olema need konksud, mis alla neelab, et sealt tekib, tekib huvi. Samas otse tekst oleks tekstid, tähendab, raamat oleks piisavalt, maailm oleks piisavalt keeruline, et keda ma nagu pidasin siis umbes sihtrühmaks, vanem poeg oli siis vist esimeses teises klassis, kui ma tegin seda kusagil selline, teine, kolmas, neljas klass. Et nad ei saa kõigest aru, et nad peavad nagu pöörduma vanemate poole, teatud küsimustega hakkama vanemaid piinama, eks ole, vastavalt siis kas see ärritab vanemaid või tekib kontakt vanemate laste vahel. Ja ilmselt ma mõtlesin siis ka nüüd, kui ma üle lugesin, ta, see on ilmselgelt raamat, mida võib lapsele ette lugeda, aga ta ei toimi. Ilmselt täiega siis see tähendab seda, et raamat on nagu lugeja käes, kes peab kogu aeg näitama, et vaatasin pildil. Nüüd ütleme tehes ma mõtlesin selle peale, et kuidas suhtlevad omavahel medmullitekstide pilt ise ja see kõrval olev tekst või ütleme, liikudes kui pilt on, pildipind on vasakul. Ja tekst on lähenenud servast paremal. Tähendab, et kõigepealt loeb lugeja maid mullitekste ja nüüd kohati nagu sa mulli tekst jätkub või ütleme, esimene lause on näiteks vastab viimasele mullitekstile või kordab seda. Nii, et sealt on võimalik uuesti, tähendab, lugedes seda, mitte mulli teksti nagu pöörduda tagasi pildi juurde ja selline käitumine eeldab seda, et nüüd see, kes selle raamatuga tegeleb Taleksisele raamatu kallale, raamatut käes, tähendab ta võib käskendusel liikuda ühe teksti pealt teise peale, vaadata pilti. Ja juhul kui ei saa millestki aru, et siis oleks võimalustel küsitlusele Selles raamatus on väga palju detaile, mida näiteks mina lapsena ei osanud kuidagi enda jaoks lahti seletada ja isegi lehekülgi, mis mulle meelde ei jäänud. Ja üks leht on see lehekülg 34, kus see ants turnib ühe suure sinise läbipaistva kasti otsas, küsib, mis kubism see siin on. Ja siis onu siis tema tagurpidi onu siis seletab, paneb mind imestama. Tagurpidi Ants, kandilised, läbipaistvad, suured, mitmed värvilised kasvavad peal ja vilistavad meloodiliselt. Kas sa siis tõesti ei taipa, et Me oleme kartulipõllul ja lisaks sellele on siin väga palju viiteid nii filmile kui ka kunstile. On need parafraasid või tsitaadid teile olulised. Ma arvan, et võib-olla, et need ei ole mitte niivõrd olulised mulle, kuid tegijale aga lähenemine ja ütleme ka filmis, kui ma suudan panna sinna eri tasandeid, mingid asjad võivad olla täiesti, ütleme, niuksed oma töörühmasiseselt naljata. Aga nüüd, ütleme, profitegijana peab tajuma seda, et minu lugu ei tohi olla üles ehitatud niimoodi, et selle mingi siseringi teave mitte teadmine tähendab seda, et loost aru eks ole, ütleme, konkreetse pildiga, kui nüüd unustad ära, et valas selle pildid kompa ja posija onu asendunud kassa maalidelt, tüdruk pallil, läheksin selle nimi eest. Kui me seda ei tea nagu kogu ütleme, mis on üles ehitatud selle peale, et sinised kuubid peaksid siis olema kartulit, millele on juurde poogitud see, et nad vilistavad meloodiliselt hädasti, mida ei ole pildi pealt näha, mida onu ütleb ütleme, raamatu jaoks on nagu see info on olemas nüüd kes ja ütleme, kuubid on, ja vihje kubismil, eks ole, kes teab seda Picasso maali, see on noh, ütleme, et see on nagu väike boonus ütluse äratundmisrõõm, et ahaa, et minagi teha seda. Ma arvan, et selliseid asju on kama kasutada. Et kas te olete niivõrd palju joonisfilme teinud ja teil on väga kindel stiil ja käekiri olemas. Kas te olete mõelnud ka enda paroodia peale? No mingid element 1000 895. ehk oli teiselt poolt, aga ma nii väga palju pole teinud filmi, ma olen pikk aega olnud alal ütleme varsti 30 aastat, aga ma olen alati teinud filmide vahel oma nelja aastane paus ja kolme aastaseid paus kahe filmi vahel, et ma olen. Noh, ma arvan, et mul on läinud hästi, selles mõttes seda ei ole pidanud tegema filme siis, kui mul ei olnud selleks nagu teravat vajadust. Ma tegin filmi siis, kui ma tundsin, et sellest peaks seal tegema. Aga mis on see kõige peamine või see alus, mis, mis üldse panetteid filme tegema, neid kummalisi mõtteid mõtlema. No ma ei tea, sest film on üks osa tähendab võib-olla sama, peaaegu sama oluline on mul see msn filmide vahel olen teinud graafikat, tähendab, mida Eestis üldiselt ollakse vähe nähtud illustratsioon, parts, karikatuuri ma ei tee enam, aga aeg-ajalt ma illustreerin, kui on selline asi, mis mulle jällegi meeldib. Ma tahaks seda illustreerida. Liikuma paneb see, et see on asi, mida ma mingil määral oskan, sellest on tulnud. Kuidas öelda, ma olen, mitte lihtsalt visuaalne inimene, kes teeb käega mingit ja mingeid pilte mingil määral. Ma olen seal mänginud, mõelda tähendab, võib-olla kui teha filmi, seal peab olema ka mingit, ütleme, nagu kirjaniku alget tähendama. Ma suudan väljamõeldud lugusid, ma suudan ütleme välja mõelda nende nende lugude element ja kusagil, kui see on film, siis need elemendid ületavad selle ütleme, kirjutatud ja, ja visuaalse maailma piiri. Ja see on võib-olla maailm, kus ma tunnen, et full mingeid oskusi on. Pean sulle veidi meie silmapiirist rääkima, ütles onu, kui antsu jalad jälle maha puutusid. Muidu võib sulle mõnest asjast väär arusaamine kujuneda. Meie silmapiir erinevalt teie omast pole mitte näiline, vaid tõeline käega katsutav. Maa ja taevas lähevad kokku, liimis mürtsub. Meil on isegi spetsiaalsed silmapiirivalvurid, kes valvavad, et keegi ei läheks maa ja taeva kokkupuute kohta urgitsema. Kui sa kalda alla vajusid, olime parajasti silmapiiritsooni jõudma. Hea, et sul õigel ajal jalust kinni sain. Taevas on ikka rohkem kaevurite muttide ja vihmausside päralt. Tänases litris rääkisime Priit Pärna raamatust tagurpidi külas Olav Ehala muusika rääkisid Priit Pärn, Hasso Krull ja Ants Juske. Tekste luges draamateatri näitleja Mait Malmsten. Litri lõid silmapiiri taha Külli tülija, Urmas Vadi.