Öeldakse, et ülestõusmispühade aegu on taevaväravad valla Hetkeks kaob piir igavesti. Kui jaa, Kadoviku vahel öeldakse ka, et need, kes ülestõusmispühade aegu kaduvikust Igavikku lähevad jõuavad otse kõigevägevama paremale käele. Ta ongi ülestõusmispühad ühekorraga nii sügava kurbuse kui särava rõõmu. Nii kaotamise kui tagasisaamise aeg. Selle kõrval, et elu on unelm, laul, armastus, mäng, seikluslubadus ja õnn on elu vahel ka lein, mis tuleb üle elada. Tänane saade püüab ka omamoodi kaotada piirikadu viku ja igaviku vahel. Hetkeks veel lindi abil elustada mälestust elust, mis katkes mõned päevad tagasi. Jaan Õun on olnud väga pikki aastaid raadios armastatud ja austatud. Ta on teinud saateid väga avara ja tundliku südamega sest temas elas tingimusteta headus. Ja selle saate, mida te nüüd praegu kuulete ja mille pealkiri oli elluärkamise lootuses tegi Jaan Õun täpselt kaks aastat tagasi. Vaikus on märksõnaks järgnevatele muusikaminutitel vaikus, mis ümbritseb meid täna ja homme. Ja vaikus, mida me tihti igatseme. Vaikus, mida me tihti kardame. Muusikali vaikusel on tihti väga palju ühiseid jooni. Öeldakse, et. See on omane nii muusikale kui kõikidele kunstidele. See on omane ka elule üldse. Vaikus võib olla. Vaikus võib olla ka lõhkuda vaid, kus võib-olla hea ja halb. Olen ma ainult neisse muusikaminutites kirju rea nagu pühademuna ja loodan, kuulaja leiab ise need omadussõnad. Mille ta seob vaikusega ja vaikuse juurde? Ja et muusikat mitte eriti lõhkuda, otsustasin, et loen saate alguses kõik teosed ette ja nende esitajad Ning lisan muusika vahele vaid mõned üksikud killukesed oma lemmikraamatust. Friedebert Tuglase marginaaliast. Seostamaks muusikapalu üksteisega. Teosed järjekorras on. Esitavad trottingolmi barokkansambel, kes on muide ka varsti Eestisse tulemas, sellel suvel juba. Edasi väga värske teos, alles mõned päevad tagasi salvestatud Lembit awessoni vihmalaul või sügise laul. Pidamesson eesti soost Kanada helilooja. Muusika me teame, et ka öö on vaikuse märk vaid, kus on ees. Ja Mozarti väiksest muusikast melonit, taastrottingolmi barokkansambli poolt. Sten hammar dünaamar on rootsi helilooja, keda võrreldakse meie Heino Elleri või Artur Lembaga. Ja alles hiljaaegu mäletame, et Paavo Järvi käis Malmö sümfooniaorkestriga Tallinnas. Ja Tartuski esitas stenomori klaverikontserdi segurd. Kaunis laul Sten Hammer suurest. Järgneb Richard Straussi. Kaunis laul muusikast mille esitavad Mati salminen, lahti sümfooniaorkester ja eriklass ja muusikaminuteid. Või nüüd juba tunde jäävad lõpetama Malmö sümfooniaorkester. Taasta mitme aasta jooksul. Ära vaata teda ainult siis, kui ta ilusal kevadhommikul välja läheb jalutama vaid ka siis, kui ta talvisel õhtul koju tuleb. Väsinud ning pettunud. Vaata, ta võtab rõivad seljast, heidab voodi. Hall udumüür varjab maad midagi silmitut, kurti ja tumba. Ta ähmastab, matab ning lämmatab kõik. Ei värve, ei piirjooni, ei sihti ega mõtet. Maasulamisprotsess meenutab midagi ohtlikku. Just nagu toimuks külmunud inimene pikkamisi. Süda hakkab töötama erisoontes surisema. Pale kattub punaga. Kuid ärkab, teadvus tajub ka valumis, kaasub toibamisega. Velgatab jääkirme öösiti maad. Ja sügavamale all on päris külmunud pinnas. Kui nende kahe kihi vahel. Tuikaks juba nagu ärkamisvalu. Matsamaani loitsimis hääl on lai. Lopsakas ja kuum. Kuulutas seda tahaks isegi sirutada oma jäsemeid ikka kaugemale haarata oma embusesse kogu maailm. Kuula mu poeg, seda vaikust. Lainetab vaikus. Vaikus, kuhu libisevad orud ja kajad. Ja mis painutab pea maha. Sume pimedast kevadest vali kirgastav kutsuv häälitsus. Ei näe midagi seal sametise sügavuses andiga valjemaks paisuv häälitsemine, et siis vaibuda põhjapoolsel taevarannal. See on suurte rändlindude parv, mis seal pimedas kõrguses möödub. Mind haarab see kutse vägevamini, kui ükskõik milline Beethoveni sümfoonia. Väljast kostab vali kirgastav, kutsuv häälitsus. See on suurte rändlindude arv. Mind haarasse, kutse vägevamini, kui ükskõik milline Beethoveni sümfoonia.