Tere päevast, stuudios on Vello Mikk ja täna on mul külaliseks endine tuntud sportlane, odaviskaja Charles Vallmann. Kui nüüd kuulajad oma silmade eest laseksid läbi kaks odaviskajatüüpi, üks võiks olla ja on selles nii ja teine, ütleme, soomlane Sepp. Esimene on sihvakas Ilma liigsete kilo grammideta mees. Sepa rõdu on aga rohkem selline jõuline tõstja tüüpi, aga mõlemad on maailmaklassiga odaviskajad. Sina, Charles olid või oled rohkem selles tüüpi. Nojah, sel ajal oli üldse suhtumine nagu sporti teistmoodi noh, nagu omal ajal Heino lipp ütles, et Ta ütles, et see oli nagu kerge tabu, et see pidi olema nagu sale ja niukene, pikkade lihastega ja peenike poiss. Aga hiljem muidugi need seisukohad on muutunud ja elu on pannud asja paika, et ka kõigil on vaja põhipanna, ikkagi niisugused üldfüüsiline ettevalmistus ja see on olnudki nüüd seal ees nii edu ja muidugi mis tema trump on see, et tall, ma võiks ütelda, et tal oli maailma kõige kiirem käsi. See liigutuse tõmbeliigutus on tal niivõrd plahvatuslik, et seda teist sellist ei ole siiamaale veel tulnud. Ka minu eeliseks oli, võiks ütelda, et kiire käsi ja, ja see jõuharjutuste puudus, mis omal ajal jäi nagu tegemata see andis ka hiljem nagu, nagu edaspidi karjääris andis tunda. Ja, ja noh, ma võin ütelda, et tänu sellele käele. Ja see käekiirus tuli sellest, et kuna me elasime lihtsalt mere ääres, kus oli palju kive ja kool oli mereäärses iga vahetunni ajal oli kiviloopimine võidud, et kes kaugemale viskab ja see lihtsalt loomulikult kasvas, selline kiire kiire liigutus. Ma mäletan, lapsed. Põlvest saiu leitud üks sirge sarapuukett ots teravaks tehtud ja väike mähis ümber ning saigi niimoodi. Oda visatud omal ajal, ega neid odast olidki puuodad, sel ajal ja hiljem tulid alles metallodad ja ma võin ütelda näiteks, et esimest korda mina oma karjääri jooksul sain proovida ühel sügisel, kui oli siin selline õhtumiiting kus tulid ka soomlased, siia olid martpama, kes oli juba 80 meetri mees. Ja kuna tuli, nagu öeldakse, sade lumi tuli pooleldi maha, see oli oktoobri lõpus siis teivashüpe ja vasaraheide toimus tagaväljakul ja odavise oli ees väljakul ja me soetasime, odasid nagu öeldakse, odasidemeid tünni peal. Ja soomlasel oli kaas Heldi oda ja kuna minu trump oli see, et ma viskasin täpselt sisse, siis ma viskan, seitsmendad kaheksa. Samal ajal Mart pama viskas 59 ja soomlane, kes oli 78 meetrisest viskest veel vähem 78 või 58 millegiga. Nii et see oda kui selline mängis ikkagi suurt rolli, et ja, ja noh, mina oma 80, kas 26 viskasin vene metallodaga, mis oli suhteliselt noh, pehme need kinogramme peal on näha, et läks nagu hakkasin just kahelt poolt, tiivad liikusid, ta tihti, mäletan, kui see pinge läks liiga suureks, siis need nagu öeldakse, need vene metallodad, need läksid isegi keskelt pooleks, Idemalt murdustan, pildi oda veel ei olnudki nii planeerinud, planeerivad, need tulid hiljem juba siis, kui hakati muutma odakuju. Ja ees tehti nagu öeldakse, jämedamaks juba viidi tagant peenemaks ja siis raskuskese seal selliga mängimine hakkas sisakest planeerivad. Need tulid juba juba, tulid Rootsist ja, ja tulid sellist teised oodad, siis hakkas juba minema nagu, nagu planeerivate peale seemned 304 meetrit ja need olid juba niuksed, teistmoodi praegused metallodad. Ma võiks ütelda, et need on umbes samad, nagu olid omal ajal need eeldi oodad esimest, mis tulid välja, et need ka ei olnud planeerivad, aga tal oli lihtsalt. Need eelis on see, et ta on lihtsalt on tugevam. Ja kui sa talle täpselt sisse tabad, siis ta lendab päris ilusti. No planeerivooda puhul oli ka mõõtmise probleem Vaat sellest tuligi see, et see kaaremõõtmine oli nagu küsitav, et kas ta jättis jälgiva Eisin võiski olla kohtunike, nagu öeldakse, heatahtlik suhtumine teinekord pani maha ja teinekord pani hoopis teise kohtadelt ja otsis seda taga, see oda peab ikkagi tulema otsaga maa asjadesse. On selgelt näha, et ei ole mingit küsitlemist, kas see tagajärg luges v lugenud milline mõistma? See on kõige enam meelde jäänud. Noh, eks neid toredaid võistlusi on palju olnud, et üks kõige menukam võistlus oli, mis mulle meelde jäi teinud, sellepärast et kui ma hakkasin venda võitma ja see oli Kadrioru staadionil vend, viskas 63 millegagi, oli tema tagajärg ja ma olin noorteklassis siis tulnud 50 64 all nagu oda tagasi toomas, aga tavaliselt oda lendab mööda märgist, püüdis õhust kinni ja pani enda märgist püsti odamaa sisse ja ütles, et siin on sinu märction. See jäi mulle meelde siiamaale, hiljem ta proovis veesidelt nippi, nagu öeldakse, tihel väga enam ei tulnud välja, aga seekord see väga hästi õnnestus ja sai nagu üldist suuremini osaliseks. Kui mitu aastat oled sa kalevlaste märki rinnas kandnud? Kalevlased 65.-st aastast, et vend oli mul põline Kaledena, aga noh, kuna mul ise elasin nagu magnorskust, hakkasin sporti tegema, siis lihtsalt läksid selle kaasa. Tuttavad poisid, nagu öeldakse, Ronald Ilves, kes oli nagu pikaajaline standarddirektor ja odaviskaja ja tema oli niisugune noh, olid Dünammosse sattunud. Siis ta mõtles, et kurat, lähme koos sinna tõmbas mind ka kaasa ja et ega sind traumat ka omal ajal kimbutasid. Traumad kui sellist ei kimbutanud mind käetraumad eriti, sest kuna ma olin lihtsalt palju visanud. Ja see on üks põhiline, et lihtsalt nii kui öeldakse, noh, kõõlused ja lihased olid nagu, nagu harjunud viski kirviski liigutusega. Aga millega mul hiljem trauma tekkis, õlavigastusega. Tehke sellest, et ma rõngaste peal pedagoog siinses tegin lõpueksamid ja rõngaste peale väänaka tahtsin väga hästi teha, jooksvalt aga käis naks läbi õlad ja siis oli kolm aastat, ega seal mingit ravi ei olnud, sel ajal arstid ütlesid, aeg ravitad ja siis läksin kolm aastat, nii et ma saanud võistelda ja pärast tegin veel kaks võistlus, 50 76. Pärast seda ma läksin, kui lõpetasin pedagoogilise instituudi, Ma läksin kalevisse. Ja siis usaldati mul selline koht nagu Kalevi kergeks kooli direktori koht, kus on siiamaale. Ja meil on väga hea treeneritega vanad treeniv Aleksander Tšikinil, kelle käe läbi on käinud vist pool eesti koondist. Neid nimesid ei ole mõtet hakata nimetama, neid teatakse ja tuntakse. Ja see töö on nagu nagu südamelähedane olnud ja püüan organiseerida, sest ajad olid rasked ja üldse spordi rahastamine ja selline nagu pööratakse vähe tähelepanu suhteliselt tervetele eluviisidele. Veel seni. Millal sai alguse liikumine Eluterve Eesti? 94. aastal ja tuli mõte sellest just, et kuna laste koolitöö siis ma nägin neid lapsi iga päev, mis perekondadest, kes natuke jõukam, see käis paremini riides, teine, kes oli vaesem, ei suuda ka seda minimaalset 50 kroonist õppemaksu maksta ja me ei ole seda nõudnudki. Kuna meil koolis oli ka oma arst, kes kontrollis lapsi, siis oli näha, et, et väga paljud lapsed kannatasid alatoitluse all. Ja vot siit tekkisidki probleemid, et midagi tuleb teha, nagu öeldakse riiklikul tasandil. Kui me tahame, et me, noored oleks terved, tugevad ja Eesti riik ikkagi jääb püsima tervetele ja tugevatele eestlastel lasteldena. Aga praegusel momendil on need probleemid täpselt samad, isegi suurenenud muidugi rahastamisest on läinud suuremaks, aga mitte küllalt piisav. Üldine mentaliteet, ma tahaks ütelda, Tallinnas oli nüüd viimasel ajal võtnud kardinaalse pöörde ja seda just tänu uuele linna juhtkonnale. Ja, ja, Spordi ja noorsooameti s töötavale Tarmo Valge peale endisele kah meie kooli kuna see õpilasele ja tuntud kõrgushüppele ta on suutnud talias. Teadvustada seda laste osatähtsust ja nende pearaha on ja muidugi nagu praegult on koolidesse viia sel aastal keskmiselt 4000, järgmine aastal tõuseb see nelja poole 1000-ni, mis katab treenerite palgad. Siiamaale oli see osa koolid, nagu munitsipaali said toetust, osa olid riiklikul need spordiühingute koolid ja selline segapudru, see tekitas väga palju segadust ja, ja, ja treenerid lahkusid töölt. Ja ma võiks ütelda, praegu üks tähtsamaid probleeme ongi see, et meil ei ole enam treenerid, meil töötavad kaks kõrgkooli, Tallinna pedagoogikaülikool kus on kehakultuuriteaduskond, Tartu? Täpselt sama, aga tartu laseb välja viimased aastad teadlasi, sporditeadlasi ja treenereid võib otsida tikutulega, neid inimesi tööle ei tule. Me tulime mõttele terve Eesti juhtidega. Seal on Toomas Savi meie juhatuses Jüri Tamm, sportlaste ühenduse, et moodustada Eesti treenerite ühendus. Ühesõnaga inimesed, kes hakkavad hea seisma selle eest, et meil oleks treenerid, kes lastega tegelevad, me räägime siin palju. Et vat tuleb võtta jälle, et suurendada laste arvu, kes tegelevad, ütleme seal spordiga vastavalt huvialaringides ja nõnda edasi, meil puuduvad juhendajat selleks, et tegeliga, selleks peab olema inimene, kes tuleb, võtab oma neli-viiskümmend last ja hakkab nendega tööle. Ja ma tahaks ütelda, et meil tehakse väga palju projekte, erinevaid projekte, kirjutaks, vat, kirjutage projekt, siis me rahastame spordiselle vajab projekti see treener, kes tuleb tööle, ta võtab 50 last, 60 last, seal on väikene voolavus on aga püsiva jääv kontingent circa 40 ja neid uuendatakse, need teevad seda projekti maast madalast kuni täiskasvanuna välja. See on see projekt ja elu on näidanud, et sealt tuleb väga palju selliseid inimesi, kes löövad elus läbi tahtejõulisi, terveid, tugevaid, seda, mida olekski meile vaja. See on vist õiget, ega me ei saa nõuda, igast grupist tuleks mõni maailmameister, olümpiavõitja. Seda ei ole vajagi, kui laste haaratus on suurem, siis ma ütleks, et meil jookseb Salumeid ja Anssoneid ja, ja, ja sokud ja jooksevad ümber Eestimaa on väga palju neid, meil on vaja lastega tegeleda ja need tulevad iseenesest kooruvad välja sellised, kes on andekamad ja kõigest ei ole vajagi, aga kui neist tulevad terved, tublid ja, ja ühiskonnakasulikud inimesed, kes löövad elus läbi, teame, milline on praegu seisneb, ütleme, narkomaania probleemidega. Me räägime, võitlused siin narkomaania ja nõnda edasi. Aga mis on kõige parem? Efektiivsem töö on see, kui treener tuleb ja võtab, lapsed hakkab nendega tegelema. Nende näiteks ma võin ütelda, et meil koolis, kus on 450 last, ei ole mingit probleemi narkomaaniaks. Seda me oleme uurinud laste kaudu. Mõni üksik võib seal kalduda, kuid need teiste mõjul lihtsalt nad lõpetavad selle ära, kui ta tahab olla, nagu öeldakse. Kaasa teha seda kõikidelt ja lastel tuleb pakkuda ka midagi. Ja siin peab muidugi riik oma õla alla paneb, võib ütelda, et üle Eesti on hakatud pöörama tähelepanu spordibaaside, seda eriti Tallinnas ja viimase pooleteist aasta jooksul. Me endine linnapea Jüri Mõis, räägitagu mis tahes, aga ta pani põhja alla Tallinna baasidele, kui hakata võtma Saku hall sinna kõrvale jäähall olgu ta siis nimi mis tahes, kas ta tuleb Levandile või tuleb ta kellelegi tee, sedasi tuleb lastele tennisekeskus nõmmele ujula kaks staadionit renoveeritakse det Lasnamäele kergesti maneez, mis on hädavajalik. No siin võib veel terve rida neid baase lugeda ja, ja ja noh, ütleme kasvõi siinse soku korvpallikoolile uus, hall soodustusega. See on kõik ju lastele määratud. Ja on Tallinnas siin liiguvad rahada, kuidas ma sealt no maakondadesse ma ütleks, et see oleneb ka maakonnajuhtidest, meil on väga tugev side eluterve Eesti kaudu. Kohtla-Järvega Nad hakkasid Ahtmes ehitama kogu Viru Ida-Virumaale vajaminevat sisehalli. Ja see valmib sel sügisel. Ilmselt, sest et seal on veel panna. Ühesõnaga, spetskate maha ja ongi asi korras. Siin kultuuriministeerium. Kultuuriministriga lubasid toetada ja ma usun, et nad teevad seda, sest see Ida-Virumaal mida, milline on seal olukord noortega, see on hädavajalik ja, ja see on üks koht ja see on muidugi tilk merre. Aga, aga üldine suhtumine ja arusaamine seal on selline, et nad toetavad seda spordiasju, nagu samuti Sillamäel renoveeritakse ujulates spordikeskust ja nõnda edasi ja väga hästi suhtutakse sporti näiteks Narvas loodiga, spordiselts Kalev näiteks uuesti taastati, seal rahastavad kohalikud omavalitsused ja, ja nad on aru saanud, et lastele tuleb pakkuda võimalust liikuda. Liikumine on terviseinimene, saadad istuda, ainult ütleme, arvuti taga ja rääkida siin, et vaat et surfama internetis ja teeme seda teist, kolmandat, et meil on vaja ka liikuda. Ja siin ongi näiteks ka. Kooliprogrammides on üldiselt maailmas mindud seda teed, et algklassides on koolis iga päev üks kehalise kasvatuse tund seal kohustuslik liikumine. Sest laps, kui ta istub tundide viisi ja ka kodus istub, liigub vähe, mida tema siseorganid ei arene, süda, veresoonkond ja, ja me kasvatame riiklikul tasandil haigeid inimesi. Ja siis räägime, et meil ei jätku haigekassa rahad. Me oleme saanud, nagu öeldakse Toetuste liikumise Eluterve Eesti läbi kultuuriministeeriumi, noh ega meie gurusse suured seal on, küll on suur ja, ja ma usun, et kasumeest on olnud üsna palju. Viimane ettevõtmine, mis me tegime, oli see treerit ühenduse moodustamine mis on üsna jõuliselt käima läinud ja meil on koostööleping Eesti sportlaste ühendusega, kuna Jüri Tamm on ise selle eesotsas eluterve Eestiga, juhatus on ta samuti sees. Siis meie koostöö on laabunud ja, ja, ja ka olümpiakomiteega Eesti Spordi Keskliiduga ja nagu öeldakse, et noh, ega ega meil ei ole mingist erihuvist, et lõppkokkuvõttes on ju kõik üks eesmärk see, et tuua võimalikult palju noori spordi juurde. Sellega tõmbame nad tänavalt ära. Huvitume, see on terviseprobleemi lahendamine. Ja see on ka kasvatuste Eks treenerite ühenduse loomine on ka selle tagamõttega, et väärtustada treenerite tööd. Häda hakkabki sellest jah, et treenerid viimasel ajal ei ole tulnud tööle Tartu valmistas ette sporditeadlasi ja, ja selliseid praktilisi treenerid, kes tulevad tööle. Neid jääb väheks, otsi tikutulega. Ja muidugi üks põhjus on see, et treenerite töö palgad ei ole sellist nime nagu peaks olema. Meil räägitakse küll, et sa võid maksta, aga kuskohast see raha tuleb, et võid maksta, palju tahad? Üks on see, et võib maksta, ei maksaks kah, aga kui oleks palgafondi sellist, et maksta ja väärsuste, aga treener teeb tegelikult väga suurt tööd. Tal praktiliselt puhkepäev ei ole, sest me teame, et nädala siis on treeningtunnid. Laupäev pühapäev võistlused, oma perekonnaelu, need on sõna otseses mõttes fanaatikuid ja neid inimesi tuleb väärtustada, nende tööde, neid toetada. No sport ja muusika on alati käsikäes käinud, milline on sinu suhe muusikaga? Minul on muusikaga väga hea suhelda, et ma kuulan meeleldi ja, ja, ja noh, noorus püüdsid ka ise lauldadelt, aga noh, kuna siis kuskil bändi ei sattunud. Laulsin koju, laulan hea meelega alati spordilaagrites, kus olime seal me Ronald ilvesega ja teiste poistega laulsime seal koostate esinemise, nagu teeksid õhtut, tegime seal isetegevust ja ja väga tore oli just see, mis oma aega just lauluga. Omal ajal võistlemas käies oli üks eelised võis mõne uue plaadi kusagilt osta. Milline oli sinu esimene plaat? Mille sa kaasa tõid? Ma ei oskagi ütelda praegu kui ma exelseid esimesed plaadid, mis me olime köin Johnsist, need olid niikuinii läksitate kuidagi jättis sellise väga võimsa mulje. Ja eks see noorepõlve armastusele tõsinud aga ütlege tasalauljatest pillimängijatest tunne. Tead, kõige suurem laulja, kellega ma lävinud, Mati Palm kes on meie liikumise Eluterve, Eesti president ja on ise kah olnud Kalevi keskkooli õpilane. Ja, ja ta on hea musternäide selles osas, et ta käib iga hommikul jooksmas ka praegu ja nagu ta ise ütleb, et tänu sellele ta suudab laulda, et ta kopsumaht on säilinud endiselt. Ja, ja ma arvan, et iga laulja peaks ka jooksma ja olema suhe, nagu öeldakse, suhtespordiga, sina käid hommikuti jooksmas käima, jooksma siis lausa ei käidud, aga, aga ma jooksen nagu öeldakse, 100 ametit. Hommiku hakkan pihta, et ma olen treenerite ühenduse aseesimees Trinity ühenduse, nagu näiteks presidendiks on meil Jaak Salumets. Meil on kõik tuntud tipptreenerid seal nagu Kirsipuu, Andres Lutsar, Mati Alaver. Meil on väga palju vaja selliseid kampaaniaid, mida me oleme ellu viinud läbi eluterve Eesti. Ja need on siiamaani leidnud toetust, mõistmist ja, ja meil on väga palju koostööpartnereid kellega me koos püüame midagi ka ära teha. Ja viimane kampaaniaga, mis meil oligi on näiteks see, et me pöördusime ühiskondlike organisatsioonide poole. Lastelaagrite rahastamise osas me tegime kirja peaministrilt, tegime presidendile. Et leida võimalus riiklik riigieelarvesse, ennem oli muidugi see lastelaagrite toetus oli hasartmängumaksu nõukogu poolt. Praegusel momendil on see seaduseelnõu, nüüd seda muudeti ja, ja taheti sealt need protsent ja hasartmängumaksutulu hakata nagu ringi jagama. Aga seda võib kõike jagada, sealt pidi osa minema, siis võib ütelda, isegi suurem osa uue kunstimuuseumi ehituseks. Finantseerimissee on kõik tore. Me võimegi seda ehitada, aga me ei tohi unustada ära lapsi. Siin peab ikkagi riik õla alla panema ja ma leian, et praegusel momendil peaks riik mõtlema sellele, et riigirea veel mitte mingisugust kuskil läbi haridusministeeriumi, kus on noorsootööd, juhib Toivo Sikk just lastelaagrite osas ja sealt see 7,2 miljonit, see oli 96. aasta sügisel, kui eluterve Eestigi ühe kampaania siis oli riigirea peal 950000, see ei oleks olnud ühe lehe rahagidad lapse toetuseks. Siis me saime 7,2 miljonit, mis on siiamaani olnud inflatsioon, sel ajal maksis lapse päeva maksumust tuusik laagrisse kuskil 100 krooni ümber. Praegu on ta juba poole suurem, võib ütelda 150 200 krooni ja riigipoolne toetus või sellest hasartmängumaksu nõukogust. Tuuliku maksumus on näiteks, ütleme, spordile oleks seal kuskil 10 krooni. See on ääretult väike ja siin ma tooks näiteks Tallinna linna jällegi esile, kes annab linnalaagrit, korraldab ja annab lastele tasuta lõuna 35 krooni ulatuses, me ise omal on ka tehtud seda tööd. Aga mul oleks palve linnajuhtidele, et nad lubaksid sedasama 30 viite krooni kasutada väljapool linna, ütleme sellist statsionaarses laagris, kus sa saad last. Nagu öeldakse, 24 tundi on laps sinu käe all. Sa saad teda ka kasvatustööd rohkem viia läbi seda, milleks me nagu eesmärk on. Ja seda raha saaks palju efektiivsemalt kasutada. Muidugi see 35 krooni siin peaks riik panema ka teist samapalju. Ma leian juurde ja ülejäänud on siis lapsevanema poolt. Sest maksumus on ikkagi 150 200 krooni. Päev. Seda lapsevanemad ei jõua maksta ja ma võin ütelda, et laste arv, kes küll nüüd on hakanud laagrites käima möödunud aastal oli see 28000. Meie eesmärk on see, et oleks tsirka 40000. See oleks niikuiniisugune keskmine vajadus. Me saaksime lapsi rohkem linnast välja viia, see on terviseprobleemi lahendame, see on kuritegevuse kõige efektiivsem ennetamine ja see on kasvatus töödud. Suur tänu, Charles Vallmann, need on eluterved mõtted ja sul on tõesti üheksa ametit, aga tundub, et sul on ikka seda energiat, ettevõtlikkust, bürokraatiast. Saada noh ma usun, et bürokraadid hakkavad ka aru saama, mis on Eesti riigil tähtis