Kõik teavad, see on üks televisiooni folkloori siis, kui AK ilmus Anton on täiesti sündinud linnamees ja ta käis tal tuli. Selle tallimehe portree filmida. Ja tallimees tuleb siis hobusega ukse peale, küsib, et kas panen päitsed pähe, siis Anton vaatab. Olge nii, nagu olete. Andke nüüd, ma tean küll Anthony juhtudel. Folkloor. Ja on alati tore, kui mikrofon lahti nagu praegugi, nii et see sinu jutt praegu lindi peale. Aga tore on alustada sõnamänguga. Režissöör Enn Säde. Sädemest tõuseb leek. Selline vana lause on tuttav selleks. Ja ma olen selle nime pärast kannatanud küll pigem selle tõttu, et ma olin ilmselt väga rahutu poiss ja siis õpetajate ütlesin, et noh, et mis sa sellest sädemest ikka muud ootadki ja nii edasi edasi. Kruusement, siin-seal tänaseni veel püüdnud koleerikust tituleerida, selle. Ilmselt temperamenditüübi tõttu, kuigi ma ise arvan, et nüüd pensionärina ma ei ole ammu enam koleerik, aga mõnikord muidugi Gunnar mustaks läheb. Rahu on ainult kalmistul, parem on siis juba välja elada kohe ja, ja nii edasi. Aga kust tuli see säde rinda, et hakata huvi tundma heli- ja tehnika vastu? Tegelikult on see üks pagana pikk ja loogiline asi. Koolipoisina 50. 51. aastal, see on siis möödunud sajandil veel tuli raadioehitamise hullus peale loomulikult juppe ei, ei ei kirjandust, absoluutselt mitte mingisugust mingit onu, eestiaegset, vihikut, oliga raadiotehnik ja, ja siis ma hakkasin piinama õpetajaid, sest raamatukogus on saadav juba venekeelne raadioajakiri ja mu vene keel oli nii nagu ühel eesti perekonnast tulnud lapsel ikka hakkasin vene keele õpetajaid piinama erialaküsimustega nad jäid muidugi vastused võlgu, sest et noh on lootus, et vene keeles Etelt küsida toksmisheeniumis eesti keeli on eelpinge hoopiski juba pinge ja voolu vahetavad kohad. Ja, ja mul jätkus muidugi lihtsameelsust lapsena VII klassis kõvahäälselt teatada, et mina lähen nüüd Leningradi õppima, sest ma leidsin raadioajakirjast venekeelsest raadioajakirjast siis Leningradi filmimeeste kinoinseneride instituudi aadressi. Ja sellega ma olin märgitud mees keskkooli päevil, sest tollal sellist mõistet nagu kallakut ei tuntud. Aga vene keele õpetajad võtsid mu erilise hoole all, olgu see siis kahekordsetes jutumärkides, mille eest ma tegelikult olen neile väga tänulik. Sest noh, venekeelne keelekasutaja, tõsi, Eesti koolis on ju null täiesti kodus samuti, nii et kui ma Leningradi läksin lõpuks õppima, siis tänu sellele passiivsele vene keelele, mis oli mul siis peaaegu piitsaga sisse pekstud, ma väga ruttu noh, kuidas nüüd öeldakse, integreerusin, assimileerisime, ma ei tea, mis pidi. Niiet kolmandal kursusel tehti mulle märkusi loengutest liiga kõvahäälse lobisemise eest, aga see kuulub vist elulaadi juurde. Ja, ja siis ma olingi, olingi Leningradis niimoodi, et ausalt öeldes see, et ma nüüd helirežissööriks hakkaksin seda ma ei osanud oma lapsemeelsuses tõenäoliselt ette kujutada, kuigi jah, tõepoolest selles Lydia Koidula koolis me tegime. Sellest sai päris legendaarne Saarne raadiosõlm just just no nii, et Hannes Valdma, nüüd teie passin raadios. Ta loeb ennast minu õpilaseks, nagu te ise ütlesite, pärast keskkooli lõpetamist ta tükk aega valis kas mõne konservatooriumi või minna füüsikat õppima ülikooli valik käivist ülikooli peale. Ja, ja me saime seal väga võimsa niisuguse helirežii suure ettevalmistuse nähtavasti ise sellest mitte midagi teadmata. Sest noh, kõik nad piksimised seal siis juba ehitsme, isegi makki Monteerimised asjad mingit primitiivse tasemel. Nii et instituudis selle võrra oli lihtsam, kuigi meistri koolitati tegelikult insener noh, olgu peale, et helitehnikainsener aga mina võitlesin endale sellise kummalise õiguse välja, et kolmandal kursusel ka siin ma tegelikult seal tegema Eli riisi suuriga, kuigi isegi sellist kursust ei olnud. Ta oli puhtalt nihuke insenertehniline instituut, nüüd on tal küll uhke nime Sankt-Peterburi kino ja televisiooni ülikool. Koolivend saatis hiljuti sealt kaardi, selle tõttu ma tean ta uut nime, kuigi ma ei ole seal käinud enam sisse ja selle tõttu, et ma nüüd seal sain nagu helirežissööri otsa peale. Ma tegin juba instituudi ajal kolm niisugust instituudi ajalugu puudutavat filmi kui heli. Lenfilmi suures helisaalis käed ja jalad värisesid. Aga kui me saime nii et kui ma Tallinnfilmi tööle tulin, loomulikult jällegi inseneri koha peale siis sealt helioperaatoriks, nagu seal majas öeldi, üleminek oli küllalt loomulik, kuigi kuigi vastunäidustatud, et selles mõttes, et seal oli juba valmis vana meeskond ees noh, tapavad saartel läänemets. Hiljem siis juba Kadi müüria, Ülo Saar ja nii, et ega minusugusel uustulnukas kohterit ei olnud. Ma tegin siin-seal, tegin üksikuid väikesi dokumentaalfilme kui helimees. Nii et sain käe mustaks või valgeks kles eesti keeles öeldakse, siis tuli, siis tuli garašov. Ja kutsus mind oma dokumentaalfilmide peale, Need, kurikuulsad juunipöördefilmid, kaks tükki. Pärast seda oli asjade loomulik käik, kui ta läks televisiooni tegema Lindpriide filme, mis 22 aastat riiulil olijate kutsus mind sinna peale, see oli mu esimene mängufilm ja sealt läks lahti. Tallinn film, see on firmamärk ja selle taga on tõesti tore ja väga sisukas kollektiiv. Rääkimata mängufilmidest, peab toonitama siiski, need omaaegsed ringvaated olid meie kultuuriloos kõva sõna. No küllap nad olid kuigi me võime nina kirtsutada, et punane ideoloogia ja nii edasi, teisalt nüüd just selle aasta jooksul, kus ma olen istunud nii Soome filmiarhiivis kui Eesti filmiarhiivis tahaksime nendelt nina kirtsutatult küsida, et mida teil vastu panna on. Näidake mulle üks reaalne liikuv pilt millestki muust. Pealt kui Nõukogude Eesti ringvaatest Nõukogude Eesti dokumentaalfilmist põrandaalust kino teadupärast eksisteerinud kui mitte nüüd rääkida amatöörfilmidest, kus ma küll kõvasti kaasa lõin. Aga ma usun, et see niisugune silmapaistev roll Eesti Ringvaadetel suures impeeriumis on suuresti sündinud tänu Peedu ojamaa omaaegsele tantsida Tal ei saanud olla mingisugust teoreetilist ettevalmistust ju lõppude lõpuks dokumentaalselt ringvaadete tegemiseks, nähtavasti mingisugune empiiriline kogemus või midagi niisugust niimoodi, et ma tean, et suurest impeeriumist käidi Tallinnas Tallinnfilmis meie ringvaate vaatamas, lausa seminarid olid noh, niisugune ultrakiire montaaž väga uhked, muusikalised kujundused. Tolleaegsed Ma mäletan ühte peaaegu anekdootlike juhust, tähendab, Eesti oli üks esimesi, siis Tallinnfilmi oli üks esimesi stuudioid Nõukogude liidus, mis hakkas ja suutis dokumentaalfilmidele mitte nüüd küll Ringvaatele dokumentaalfilmidele hakata tellima originaalmuusikat heliloojatelt tõsine, teinekord tegid seda täiesti sandikopikad üht-teist ja mäletan kõike nende noorte meeste debüüt, Kuldar ringiga me tegime näiteks just esimesed filmid. Noh, tal oli siis see reetse muusikavaimustus peal niimoodi, et kogu Tallinnfilmis kikivarvul, kui me kahekesi olime peadpidi klaverist tennisepallidega seal tagus ja ja kraapis krõbistasid kliendid mul tänaseni alles veel. Ja noh, need uued noored tulid, no siis väed silmus, fonoteegis peaks olema üks karp, minu jaoks on see niisugune filmi folkloor idest temale nüüd kõikidele järeltulevatele noortele heliloojatele, kellele mul tegemist on olnud, ikka õpetanud, et andke igale lõigule nimi Jaan Rääts, seal oli valli, Andersoni dokumentaalfilmi nime ei mäleta, aga mäletan tema lõigu pealkirja vasikate teema näiteks miks mitte siis noor vasikate teema ja kirjude lehmade teema ja niisugused asjad, sest et noh, oli vaja märkida, eks ole, asjad ära ja räägitakse ju raadiumale legendaarsest helimehest Eero Sepling, kust, kes käis näiteks traktorit lindistamas, lõikas selle tükkideks ja siis pani igale tükile nii-öelda värvilise sildi, traktor sõidab mööda traktorist ruudulises särgis ja see ei olegi naerukoht. Sest nüüd me räägime ju märkide süsteemist, olgu ta siis semiootiline võimite semiootiline teeb, niimoodi sai heli lõikumale värvi. Tallinn film on nüüd Eesti elus lahustunud, mis on sellest fonoteegist saanud? Forotec löödi kahte lehte, õnneks viimase hetkeni jõudis seal korrastada muusika fonoteeki tubli toimetaja Andres valdkonna sõna otseses mõttes viimase tunnini isegi paar tundi üle. Ja ta jõudis olemasolevat muusikat ka lindid ära korrastada. Noh, nimetada ja puhastada ja nii edasi ja nii edasi, need on filmiarhiivi fonoteeki taustad. Nii palju kui neid siis seal oli, on kõik säilitatud Tallinnfilmist välja visatud heliosakonnas, nüüd on ta siis audiostuudio või audiofilm või mis ta nimi on? Ants ja Tiina, Andreas peavad seda, et need on seal olemas, ma alles hiljuti käisin sealt ühte õhutõrjesireeni laenamas välja niimoodi, et nüüd enam-vähem see kõik on säilitada. Tõsi, hullem lugu on muidugi igasuguste kultuurilooliste asjadega. Minul on selles mõttes see valulävi kuidagi väga imelik, mina olen küll niisugune hamster tritüüp appi või nagu soomist ütled, hamstrueeran, ma olen säilitanud kõik kultuuriloolised asjad ja olen siis mõnikord isegi puhastamatult üle andnud Tartusse kirjandusmuuseumi üle 100 tunni näiteks jooksvaid asju, mis ma kujutan ette, on väga hinnalised noh, aastakümnete jooksul kogutud, aga ma ma tean, et kui Tallinnfilmi õhku hakati laskma, siis fonoteegi riiulite peale oli väga palju näiteks laulva revolutsiooni aegseid võtete lint, et noh, mitmed mehed olid meie hulgast lahkunud, keegi nende eest hoolitsenud, fonoteegis enam jätkunud jõudu. Ma arvan, et nendel läinud kõige liha teed, seal on täiesti unikaalseid asju kadunud kolleeg Jüri kartuušing lindistas näiteks. Mina mäletan, ma kuulasin seda lihtsalt, kui ta kopeeris Viljandis peab olema siis 89 või seal kandis kusagil Lembitu kuju püstitamise ümber käivat ägedat diskussiooni tõenäolisust, partei rajoonikomitees või kusagil, kus üks Eesti naishääl ütles, et Lembitut nii kaua kui mina siin kommittisin, Lembitu, Viljandi kesklinna ei tule ja nii edasi. Need oleks huvitanud ajaloo jaoks säilitada, ma kardan, et need on kaduma läinud nagu palju muudki väärtuslikku. Kahjuks. Aga samas on ka sinul rikkalik arhiiv, mida sa kõige enam hindad selles? Noh siis, kui ma veel täiemõõduline helimees olin, ma pidasin lugu ja pean tegelikult tänase lugu oma taustade fonoteegist, tõsis on nüüd minu korrastatud ainult ja on veel lõpule viima. Ma loodan kultuurkapitalilt raha norida, et see nüüd siis CD Debele lõpuks viia kaks-kolmsada tundi. Ennekõike muidugi tänu Rein Marani loodusfilmidele kaasalöömisele mul seal tõepoolest unikaalseid loodushääli, aga ka mujalt korjatuid teiste meeste lindistatud hääli. Seda ma nüüd siin kolmveerand aastat möödunud aastal püüdsin siis korrastada ja katsun nüüd selle aasta jooksul CD-de peal oli viiet siis poistele laiali jagada, tõsi ta on suures osas monofooniline, sest noh, tehnikate stereofooniliselt ei olnud. Aga nüüd mina oma praktika lõpusirgel olen aru saanud. Stereoosatähtsust vast ongi veidi ülevõimendatud. Karu südamehelide lõpetamisel, kus ma mingil moel neli kuud kaasa lõin tuli kasutada väga palju oma lindistatud monoasju Siberist ja mujalt ja nüüdne tehnika lubab selle imelihtsalt viia pseudostereo siia Prahas, kus seda lõplikku kokkusalvestus tehti juba Dolby süsteemis Praha tõenäoliselt kõrgkvalifitseeritud helimees ei saanud isegi aru, et see on monust tehtud stereo ja nii edasi, nii edasi. Ma arvan, et öelge mulle üks film, mida te olete kuulnud kinos kosmos või selles pannkooginimelises kinoteatris, kust tere oleks paigas olnud, tõenäoliselt on siin süüdi ka bioloogilised iseärasused, ma olen niivõrd vana, et ma ei ole saanud mõnuleda stereo ka piisavalt, aga suhteliselt küllalt skeptiliselt. Ta on jah, ega praegu ka ei räägita enam suuresti quattro fooniast, mida omal ajal propageeritakse. Õige küll, õige küll, ma mäletan sealses Kvatro fooniaga, ma olin Soomes. Eluga säädio helistuudios mis kiiskas moodsast asjast, millest ma mõhkugi enam aru loomulikult ei saanud ja soomlased olid sabad püsti, et see kõik on uhke, uus, aga ma olin ühe kõrvaga kuulnud oma koolivennalt Hannes Valdmalt tema katsetest Kvatro foonia ümber Eesti raadios ja küsisin siis niimodi hoolet, ükskõik et kuidas teil siis selle kvadrofooniaga läheb, et meil, seal tulevad juba saateid eetrisse ja siis me rääkisime võrdsed võrdselt, kuigi oleks talid edasi küsinud. Ma tean, mis asi sekkuvadrofoonyon talle seletan, neljaga seotud, teine asi apteeki puutub ja mis minu tähendab meie fonoteeki on muidugi nagu siin möödaminnes sai mainitud need kultuuriloolised asjad. Need on tõesti põnevad, noh ennekõike muidugi need Lennart Meri ekspeditsiooni filmid, linnude tuuled siis tormipojad, Kaleva hääled, need on ikka uhked asjad, mis me seal on ikka sadade tundide kaupa. Ja tõenäoliselt unikaalsed, sest seda tüüpi filmide nimetamist etnograafilisteks või mitte, on ju niisugune noh, viimase piiri peal kõndimine tähendab linnude tuulte lõpeb mõtlemisel oli juba kaks vanainimest surnud ja tooriumi poegadel kaanime detooriumi poegade siis anti karupillide lugu, esimene ekspeditsioonil 85 niisugune ettevalmistav teine oli 88 selle kolme aasta jooksul kaks põhilaulik, et juba läinud karu juurde taevasse. Nii et noh, et neid asju sa teed, käed värisedes, sa tead, et keegi teine peale seda enam ei, ütleme liivlaste juuresq. Nüüd Need, kes musel, mille mina lõpetasin küll liivlaste filmi. Need kaks põhi põhitegelast on juba juba läinud, võib-olla isegi rohkem, mul ei ole nii tihedad sidemed olnud. Nii et selles mõttes on Kui ma olen niisuguse omamoodi nagu arhivaar amet ja teisest küljest ma just ma leian isegi sõna sellele film on natukene sihuke aeglasem flegmaatiline, raske kaalulisem ja minagi neid oma filmi teinud olen, ma ei ole ka mitte lipanud niisuguste noh, igapäevaste sündmuste sabas, kuigi teisalt ma tajun, et, et noh, näiteks eesti tänapäevaelust ma olen jälginud küll oma noorte kolleegide filme ja katsetusi. Ja nad ka nemad jäävad ajast maha, näiteks kui ma, kui ma nüüd küsin avalikkuse käest, et kus on siis filmid eesti uusrikastest, ma tean, et nad väldivad avalikustest, esimene miljon, teadupärast on räpane ja kui nad ei lase filmida isegi oma oma kiiskavates majades, siis selles on midagi imelikku, eks ole, mõnus, kui lihtsas vaates tekib, et mida ta varjata tahab ja ma oleks hirmsasti tahtnud näha ja küll Jüri Sillart Beatoonist tegi, aga pretsioon on hea näitleja. Ja suuresti kardan, et Türi Jäi Bryatoonile mõnikord alla. Lihtsalt ta ei suutnud eeldada, et Preatoni nii hea näitleja, aga ikkagi nüüd on märk maas, aga teistest poistest Eestis ikka veel ei ole tehtud. Ja vanem põlvkond, minusugune noh, võtab muidugi veidi stabiilsemat teemad. Kas ma olen siin nüüd öelnudki niimoodi? Mõnevõrra pateetiliselt, aga ma ikka mõtlen niimoodi, et tõepoolest Ma ei taha elada minevikus, aga ma ei taha ka seda kaotada. Ja selle tõttu ma olen püüdnud nüüd kultuuriloolised lindid noh, kirjandusmuuseumi üle anda nii palju kui on, sest et seal on täiesti noh, avalikustamata asju, me tegime kunagi näiteks moraaniga. Tallinnfilm käivitas värvilist laborit, mida nüüd jälle ei ole olemas, üks põlvkond on üle elatud, et neid õhku lastud allavett. Ja siis jagad, et meil katsetamiseks värvi filme peaaegu piiramatus koguses, mis tol ajal oli kallis. Sõitsime Vadim selleni juurde ja filmis me mitu tundi, millest ei ole Rein, minu teada tänaseni ühtegi sentimeetrit kast. Mul tuli praegu meelde, et Vadim Shell, kes seal jutustas oma elu looja, võttis meilt ausõna, et me ei avalikusta seda valgekaatrisse poega, see peab olema 1971 kaks kolm. Näiteks väärsetud kitarri kätte, laulab äkki oma õigeusu kirik, Kukoori Torre Bahia bassihäälega Otshorne seal tänaseni olemas, tõsi, nüüd küll veidikene vananemise hääle murdlemisega Kasel uhkesitsi. Seda, mida keegi ei ole kuulnud, et selline, nagu selgub ta tudengina enne sõda. Teenis lisaraha vene õigeusu kirikukooris lauldes käis möödaminnes ka siis selle kooriga Euroopas esinemas. Ma usun, et sa mäletad seda vana toredat nalja, kui mees sõidab rongiga puhkusele ja naine saadab teda, siis rong hakkab liikuma, naine hüüab, et vaatad seal siis korralikult oled. Mida sa ütlesid, ma ei kuule. No ole korralik seal maikuule, ah, ela kuidas tahad, aa, sain aru, aitäh. Kuidas sinul kuulmisega? Kuulmisega on pahast ja tegelikult ma olen nüüd juba invaliid. Ja selle tõttu ma ei luba ennast nüüd helirežissööriks nimetada, aga ime küll, ma olen ma kunst kõrvaga nüüd õppinud elama. Sest neli või viis aastat juba tekitades lõbusat elevust muidugi kolleegidest helirežissööride üks Soome juhtivaid helimehi, kui nägi ma tulin tema juurde Marani must-toonekurehelide asjus nõu pidama siis ta ütles, et ta näeb esimest korda kurti. Helirežissöörina maneelasin selle solvangu alla. Sest mul on head kolleegid, kes oma kõrva pikantset keskmises osas ma lasen vana rasva peal, tõsi küll, muidugi olles nüüd nii sihukeses, mitte väga adekvaatsest kuulmise seisundis, ma pean tunnistama, et muidugi raske on küll niisugust privaatvestlust vaikses toas nagu siin praegu. Loomulikult ma saan hakkama ka näiteks mingis paari või seltskonnaruumis, kus kunst, kõrv võimendab kõik mürad keeles mammutruse abituks. Ja üks põhjusi, miks ma ei taha enam teatris käia on see, et mitte ainult see, et Peaksin, hakkame heietama seda vana ja leierdatud ja, ja kõige õudsem jumala õiget juttu, et vanasti lumivalged, naised ilusamad ta näitlejate diktsioon on halvaks läinud, et mina oma pooliku kõrvaga ma ei saa lihtsalt enam teatrist tekstist aru. Ja, ja selles mõttes on mõnusa kunst kõrvu 100 kriteerium, tähendab hea näitleja puhul, ma saan tema tekstist aru halva näitleja puhul. Ilmselt see veaprotsent selles selles kurde aparaadis võimendab. Ja ma võin istuda esimeses teises reas ja läheb nii palju teksti kaduma, et sorry. Aga see häda on tulnud sellest, et sa oled oma töös ikka pidevalt kõrvaklappe. Arst koli minu jutu, tõsi, kolmas kõrvaarst, kes lõpuks aru sai, mis mu elukutse on tegi väga lihtsalt selgeks, ütles, et see on kõige ehtsam kutsehaigus, et miks te ei ole kutsehaiguste kliinikus nõutanud endale invalihtsust mulje, seda vajast, muud haigused tulid kallale. Ja kõige hullem on see, et minu, minu seltskonnast siis filmimeeste helimeeste hulgast nüüd küll pooled neist on juba lahkunud, paremad selle rohumaadele. Kuus inimest on samasuguses seisundis nagu mina, see tähendab seda, et et midagi selles helivärgis ja, ja ausalt öeldes see võiks kõlada kui vanainimese kunsthammaste klõbinat. Tõde mul veel ei ole kunsthambaid. Et poisid, poisid, olge ettevaatlikud oma oma disco tasemega tähendab praeguse Dolby kokku salvestuse ja Dolby taastamise puhul näiteks Plaza kinos. See nivoo ulatub väga lähedale valulävele, see on vist 85 detsibelli, mis on kohutavalt tugev nivoo. Kui seda ikka pidevalt oma õnnetut kõrvaaparaat ekspluateerida, siis teid ootab täpselt samasugune. Tahan mõelda nendele noortele kõva helimeestele ja noh, seda on maailma praktika on juba tõestanud, nii et meid tarvitse sinuga niimoodi appi hüüda, see lihtsalt. Nii on. Nii ta on ja saatuse tuulde käes on on olnud ka Eesti rahvas ja nüüd eeloleval üheksandal mail tuleb võib seda nimetada esilinastus. Jaja Jan Rus leiutas eesti filmikeelte sellise uhkelt kõlava termin, mis mujal maailmas on levinud maailma esilinastus. Olgu pealegi tõepoolest jah. Üheksandal mail kell kuus õhtul rahvusraamatukogus on siis Tõnise raamatukogu konverentsikeskuses. Tuleb esilinastusele nüüd meie viimase aasta tehtud film, mida ma veel tegelikult homme lõppenud võtan. Pealkirjaga jätkusõja viimased sõdurid, see on pikk lugu viiest soomepoisi saatusest. Pigem on tulla vaatama tõenäoliselt televisiooni, ilmub ta alles sügisel, sest kevadel ei ole mingit mõtet, et kõik on aiamaal ammu ja panevad kardulaid juba, kes siis nüüd enam raskeid filme vaatad. Aga seda oli põnev teha. Ago Ruusoperaatorina ja siin oli muusikast jutt mööda minnes. Minu juures nüüd debüteerib üks tore noor helilooja Toomas Trass. Mina ei tundnudki teda üldse. Minu muusikaline haridus on just niisugune, nagu ta on. Mu hea kolleeg Koit Pärna tutvustas ja ma pean tunnistama, et ta tegi väga sümpaatse muusika, nii nagu ühel dokfilmile väga põnevate värvidega. Küllalt minimalistlike värvidega. Praegu ei kasutanud mingeid sünte sämplerid. Ta pani oma oma tudengid nähtavasti mängima ja mul oli kuidagi hea tunne tema muusikat kasutada, tõsi küll, jah, tal tuli paaris kohas minusuguse virina peale alluda ja näiteks lõpumuusika kolm korda ümber kirjutada. See kuulubki selle töö juurde ja ja selles mõttes mul on, mul on elus vedanud, et noh, nagu me siin möödaminnes ütlesin. Kuldar singi filmimuusikadebüüdi lei, ma sain kaasa lüüa. Nüüd järgneb kroloovi moodi, et meie kõntsime, eks ole, mina kündnud, mina olin Antsi mees, kes lindistas siis Lepo Sumera. Tuult pesa on minu teada tema esimene mängufilm, muide, lõpp sealt tuulte pesast üksikuid lõike Me veel kasutasime isegi karu südame. Nonii, mudi komplatiiv muusikana. Mardiga kauges nooruses olid sümpaatsed kokkupuuted mitme filmi peal, kui ta veel siinsamas raadiomajas oli Eli ris ühe imeilusa muusikalõigu, seitsme teise aasta Olav Neulanti diplomitööst helina nimeline kasutasime Arvo Pärdi suulisel ja siis ka kirjalikul loal nüüd Karu südames ka ära. Kõige ilusam muusikalõik, Karu südames on sellest aastast pärit veel. Ja nüüd siis Rauno Remmo, aga ma sain teha kaks filmi ja oli planeeritud tegelikult, mis siin ikka salata ka selle filmi peale, Ron Remmaga saatus tahtis teistmoodi niimoodi, et et iseenesest on põnev, kuigi nüüd teisalt jälle nagu sel puhul kombeks, on öelda, et et kui sa vaatled noori heliloojaid, kes robinal tulevad ja siis vaatad peeglis, siis hakkab natuke kõhe pääsest. Televisioonis omal ajal, kui sai hakata seal paralleelselt telefilmis tööd tegemas, ilmselt Fonic akustika, vaatasin, kui mingid noored kutid häält tegid seal esimeses suures stuudios, ühe mehe nimi oli Jaak Joala ja siis tuli üks teine poiss, kelle nimi oli Tõnis Mägi ja ja, ja siis mul tüdrukud kasvasid juba ja ma mäletan, kuidas siis vanem tütar tuli minu juurde koju ja hääle värisedes ütlesid, kas sa tead isat, Jaak Joala läks vot nii kaugelt, kust mööda ühe meetri kauguselt noh, niisugust me kõik olemegi täiesti Brontosaurused juba. Nii ta on toredad, on sinu elus olnud palju suur tänu režissöör Enn Säde ja jätkuvalt energiat aitäh. Masingu tekstid ühel kaunil päeval Ja tule söövad mu maja tala. Heido rese näidena jäike kaeva. Ning päeva rohelised rännukalli. Mulla mullaota nagu palveks vaeva.