Tere päevast, mõnusaid kevadpühi soovib kõigile. Vello Mikk, täna mu külaliseks, kauaaegne Viljandi muusikaelu edendaja, taganttõukaja muusikakooli direktor Kalle Tamra. Öelge, palun, milline oli teie muusikaline lastetuba? Taust oli selline, et mul vanaisa oli muusikamees organist, koorijuht ja siis isa mängis viiulit, veidikene, isegi oli kunagi kooli Promeete vend õppis viilidega tookord nii et ega kõikidel poolt võimalusel seda õppida, et sealt hakkas peale, aga hiljem muidugi muusika juurde tulemine, see on juba vägagi järgmine lugu. Mis seal keerulist, talinud, keerulised selles, et noh, et veneaegsed, õppeplaanid, seal oli niimoodi kohe seaduse sisse kirjutatud, et mis kastani õpilasi võetakse õppima teatud pillidele enam ei võetud üldse, kui olite vanem, mina hakkasin muusikat õppima pärast seda, kui ma olin väga kosutavalt selliselt kõrval põikalt vargutas tagasi tulnud, ma olin 23 aastat vana juba ja siis oli tabel, see asi läks väga okkalised, sest näiteks mul oli tookord Tallinnas elamise keelt, siis kui ma olin kolm kuud Tallinnas õppinud, siis mind kustutati. Heino Rannap oli tookord muusikakooli direktoriks, ütles, et midagi teha ei, julgeolekumees tuli sisse, sest see, mis läheb kustutada. Nii et ma lõpetasin alles muusika, Akadeemia läks kogemata nüüd uus nimi juba. Sellepärast ka, et mul mul vanem poeg töötab muusikaakadeemias ja siis see nimi on nüüd nagu rohkem ära, nii et mina olin alles juba 38 aastat vana, kui mul, siis ma sain siis konservatooriumi toovad sära lõpetada, seal vahepeal olid väga põnevad episoodid veel, millega võib-olla süvenesse huvi muusika vastu neile pärast seda varjas meni ja meie juures üks austerlane, kes oli Nikonov Brow, muusik, kes mängis suurepäraselt piiride, teine asi, muidugi see kõik oli väga riskantne ja võib ette kujutada. Ja kui siis tema juures õppisime muusikat, mis võis tähendada, see tähendab, võis tähendada vähemalt Siberit, kui mitte rohkem. Kuhu me lõpuks ikka jõudsime, küll need see oli jah, üksele vaevade, aga teiselt poolt ma isegi võin ütelda, nii et need nagu pingutasin üle seepärast, et ega võib-olla mõnel muul alal oleksin Lente kergemini läbi. Sebesed see minu tegevus ei ole mitte see noh, selline aktiivne musitseerimine, aga see koolidirektori töö, mida nüüd olen pidanud Asta, see jätab nii vähe alust just orgaaniliselt muusika sees olemisest, ta tõmbad niivõrd palju energiaid kõrvale ja teiseks see lõpptulemus on selline, nüüd kui vaatad, kui sulle veel antakse selline mingisugune silt juurde elutöö nagu lõpetatud, juba siis vaatad, et, et ei peale mujal võib-olla oleks olnud üsna palju kergem ja rohkem ära võimalik ära teha. Kalle Tamra te täitiva välja oma pedagoogitöö. Ma usun, et paljud inimesed, kes on sirvinud oma vanaisade vanaemade fotoalbumeid, mäletavad, et toonastel härrasmeestel olid ikka soliidsed habemed ees või pakenbardid ka teil on kenad pakendid, kas edestab pedagoogi tähtsust? Kinni kunagi aga tegelikult nii, et tema ajas oma Atocotti, nagu oleme näinud Gailiti pilti või piiluti pilti ja siis oli paljaks aetud, tema ajas oma pea ära tollest ajast pea libahabemenoaga niimoodi. Minul oli teisiti, et siis, kui keegi pakend ei kannud nii et järjest habemeajamisega jääksid nad pikemaks pikemaks ja ma olen olnud nii mugav mees, et ma ei ole tänapäevani ära ajanud, aga eks ta natuke väärikust tõstab ka. Vot selle peale ma ei ole kunagi mõelnud. Te olete nii tihedalt ja nii kaua aega seotud Viljandi muusikakultuurieluga, mis teed Viljandi? Minuga oli asi väga lihtne, muusikakooli lõpetasin Tartus ja suunamisega appi ja kuigi noh, praegu on hea ütelda niimoodi asi oli keerulisem, olin suunatult juba Tartu muusikakooli algastme muusikakooli. Noh siis oli nii, et korterit ei saanud kuidagi kätte, sellepärast et keegi, et kurgitses mu musta minevikku hea oli ette trügida, et see mees tuleb võtta sealt korterijärjekord ära, jääb mulje, et midagi teha, kui vanem poeg, kes meil praegu muusikaakadeemias töötab, tema nagu tahtis ilmale tulla, siis lasime kenasti Atia suunata ja pärast Viljandisse lihtsalt siin väsis ära. Augustin Pung. Ta oli tõesti Padocode ära väsinud, sest ta eksis ainult kuus aastat, elas seal ja siis siia suunati, nii et mina ei ole saanud tööd üldse valida, vähemalt sellel alal. Aga me rääkisime teie aktiivsusest siis. Viljandi inimesed ja mulgid võivad ka rinna ette lüüa, et teie kammerkoor oli üks esimesi vabariigis ja ka linnamuusikakapell. Kammerkoori kohta niimoodi, et siis oli veel ees siis täpselt ainult Tallinna kammerkoor. Meie kammerkoor tookord jah, nii nagu me siia tulime, tegime ta küll kohe, aga eks neid kaasategijaid oli teisi ka 10 aastat. Me tegutsesime. Aga meil olid osad väga range põhikiri, et kui üle 35 aasta oleme vanad, siis lõpetame ära ja me enam pähe veidikene, mõni lasi üle, aga enam-vähem lõpetasime tegevuse ära. Nosserist isegi juhtub väga harva, aga kui nägime, et nagu selline areng nagu sellised, nagu me nägime, me tookord tõesti olime nii ka üsna siiski nagunii tasemel. Selles mõttes, et me otsisime igalt poolt pärast põnevat repertuaari vahe löödi, nimetate Ahti laulate seda ka, mis Tallinna kammerkoos, aga meil juhtus ikka vahepeal niimoodi ka, et mõned asjad läksid. Ega Tallinna kammerkoori, aga teine asi, mis on nüüd oli nimetatud, oli siis Viljandi linnakapell. No see hakkas küll sellega peale, et et aeg oli nagu küps ja ma sain siia ühe hea mehe Tõnu Sepa näol toogot juba kammerkoor oli meil üle läinud juba Kappeliks, tema ametlik nimetus oligi kapell ja siin oli põhiinstrument Taarja osa sisse toodud. Ja siis hiljem ta nagu Saina, kui iseseisvaks need teda meenutada, see on üks üsna ja raske nii-öelda läbi tunnetada, sest see vastuseis tookord sellele muusikale oli lihtsalt tänapäeval uskumatu. Ikka uskumatu, kas või selles, et mina pidin mängima Tõnu Sepale, kui ükskord esise metroos teatis spineti pääsepased klaveriõpetajale ei kõlba ometi mängida sellest ajast ära olnud pilli NS plokk, Frediga isegi ei kõlba vist niimoodi ütelda, et me tahtsime tookord Tõnu Sepaga plokkflöödinime veidikene eestipärasemad. Kaks neist nagu nimed olnud Šonapõl, flööti ja plokkflööt, eks ole. Tahtsime pannan, nokk, flööt, eks ole ja nii see oli, aga siis oli niimoodi, et kui tema õpilased tulid välja ja siis ütles, et noh, nüüd tuleb jälle nukuga ja me pidime sellest nimetusest loobuma, jätsime platved tõesti seevastu seisnud. Ise mäletame ka. Mustonen oli ka sellise põhimõttega, et pärast Bachi muusikat ei oleks nüüd küll Pärdini Pärdist edasi ka, aga see vastuseis oli väga tugev, et seda oli väga raske ületada. No nagu juba jutuks kammerkoor lagunes, kuid viljandlased on vanamuusikaga seotuks, ent tänaseni. Jah ja kammerkoori kohta isegi ütleksin nii, et ei ta lagune, et me lihtsalt lõpetasime, see töö sai tehtud seal väga paljud meil lõpetasid Togot konservatooriumi kaugõppesse ja ja, ja, ja siis ütlemine noh isegi nii, et oleks võinud vabalt teha kas või täna varane välja midagi, aga me lihtsalt leidsime, et üks asi on ära tehtud. Aga jah, Viljandi linna GPL töötab tänaseni ja mul on väga hea meel. No see on muidugi omaette, mis seondub täielikult ka kooli tegevusega. Mulle meeldib see vana muusikalik lähenemine, selles mõttes ei peeta nii kiivalt kinni sellistes standardse stamp koosseisudes. No ütleme niimoodi, et kui ühele kvartetile üks pill puudu piki ütleme keelpillikvartett, siis esineda ei saa. Näiteks Viljandi linnaga, Kappeliga Me käisime Odessas kontsertreisile ja üks p-s oli jäänud gripi ja aga kuna sealt kupees me koos olime, siis jäid järjest järjest Tõnu Sepp, iga öösel tegi ikka ümber seda seadet ja viimane esinemine, see ei olnudki Amedi kontsertesinemine, aga siiski ikka paljude numbritega toimus täpselt nelja liikmega. Muide, nende hulgas olid praegu vanamuusikast tuntud Need nagu Taavi-Mats, ut oli ja seal mänginud ju Reet Sukk ja Neeme pundar muidugi, kellele me oleme ülimalt tänulik, tema viitsib praegu Tallinnast käia, seda tööd edasi viia ja mulle väga meeldib, et tema tegevused, nad on sellised elurõõmsad. No kas või võtame Anna Magdalena Bachi tõlgitsus, mida me oleme kuulnud, nii võtad, noh, võib olla tüütu seni muusikakoolides eksada niiskamiidiga minu vanust inimest küll ikka väga ära tüüdanud, aga seal anti hoopis teised tempot. Teiseks, mis seal koosseis selline värvikas siis laste jaoks eriti sobiv. Jakobsoni tänavas on Viljandis üks tuntud ja teatud tänav, eks ole, ta on üks peatänavatest ja Jakobsoni 16 asubki Viljandi muusikul. Kui vana see hoone on, kus me praegu ütleme? See on kuskil nii, et 1807 Nende midagi, see on üks mõisniku linnamajaks kunagi tehtud, kõvasti ümberehitatud ja meie käsutuses on ta siis 74.-st aastast saadik täielikult ja siis selleks nagu ümber ehitatud noh kuigi juba väga väikseks jäänud tänavamüra ei sega, aga seal midagi teha ei ole, seal, sellega pikapeale harjub ära hullema, et me ei ole ju saanud sellist läbi kostuse eemaldamist, nagu on see muusikaakadeemias. Nii et see on võib-olla rohkem probleemiks. No praegu on oluline ka need kõrvalruumid ja õppeklassid ja kabinetid ja fanaatik, kuidas te selles osas olete? Turumajandusega kaasas käinud, see on, oleks jälle väga pikk jutt, sellepärast et see oli ka üks suur võitlus, et midagi teha. Üldiselt muusikapedagoogikat on sellised temaatika peavad muusikaks seda, mis ikka Öeldakse elavas ettekandes, kui kes on väga kahtlane asi, mis on, ela pilli üldse, eks ela. Võib-olla on siis muusika ainult see, mis siit kõrist kaudu tuleb välja, sellega me alustasime küll üsna varakult, nii et ma mäletan, nii et seitsme esimesena, las ta tegime. Vaat ma olin väga üllatunud, kui me saime nüüd selle Georg Otsa komplekti ja seal, kui ma ei eksi, vist ainult sismindlikul, Andres neljandast vist oli, mõni stereovõte oli, aga me tegime stereosalvestusi juba 71.-st aastast saadik, kõikide lõpetajate kavad oleme alati võtnu inti, teised praegu meil töötab siis süsteem selliselt, et, et kõik kontserdid eranditult lähevad linti, üks lint on siis üldiselt kuulamiseks, teine on siis, mis on õpilase person, lint ja praegu teeme ja lõpetajate Metzeedee tehnikas, aga mis andmeid, kui jälle nagu väga kurb, et näiteks kapid on täis magnetofon, linte, mis on vanas kahe või nelja isegi monotehnikas veel olemas ja mida enam varsti üldse kasutada ei saa. Magnetofonid ikka on veel alles ja mõnedki jätsime, aga muidu kõik ei saa, sest meie vahepeal ju tegime nii, et me varustasime kogu Eesti muusikakoole. Mälestustega tegime, seisnes vanamuusika lindid, jäiseid, muud pillide tundmise lindid ja siis oli meil majasid ainult ühes puldis oli meil 12 makki, mille peale me võtsime, me oleme võimelised tõesti tegema monosalvestusest koopia, nüüd aga puudub tööjõud, näiteks teha kogu fonoteeki nüüd CD formaat. Rahamaailm dikteerib omad seadused ja praegu on kurb see, et paljud väikesed maa, laste muusikakoolid on kinni pandud, kuna ei jagu vallal raha. Jah, sellest ei pääse me küll kuhugi, kui mina alustasin, see oli siis 61. aastal, siis olid kõik koolid, tookord olid nad laste, kuskil oli muide, nüüd on nad kõik muusikakooli nimetasin, et meil on siis muusikakoolid, kunstide koolid ja kõik olid otsealluvuses ministeeriumile ja kõik rahad tulid ka sealt kohe aga nüüd on nad kõik ainult omavalitsuse all ja sellepärast on väga oluline see siiski, et meiega kohalikule elanikkonnale midagi pakume. Aga teiselt poolt on ka see ei ole ainult selline mingisugune kohalikule võimule nagu pugemine või kuidas öelda nii EDT maksumaksjale nagu näidata oma tegevust ja olla nende meele järgi tsirka teine mõte. Vanasti oli kuidagi koolid väga orienteeritud ainult professionaalide üleskasvatamine ja see on muidugi väga pikk jutt, mida ei saa siin alustada isegi. Aga selles mõttes see suund on õige, et põhiline on see, et me anname muide muusikalise põhihariduse nimel ütelda seepärast, et kui kui põhikoolist saab gümnaasiumi gümnaasiumist ülikoolis, meil on niimoodi, et muusikakoolist saatis neile otsa või Elleri või muusikakeskkooli, sealt teda siis muusikaakadeemias, nii et see on ikka koolisüsteem, mis peab selle kohaga toimima, kuid mitte ainult sellel eesmärgil, siis on niimoodi nagu kunagi oli, et, et 90 protsenti praaki ainult 10 protsenti on sisetoodangut. Nii ta on ja tippu jõudmine on igal alal raske ka muusikas, aga kui kaugele on viljandi lapsed jõudnud, millised on kõige tuntumad nimed, kes teie koolist on? Tuule tiibadesse? Seal on neid ikka ongi, kuigi alati, kui selle küsimuse juures ma nagu peatan või tuleb sellest rääkida, siis alati mõtlen, et võib-olla teen isegi väga paljudele liiga meelde, kasvõi üks konkreetne ema, kes tuleb siia, toob oma lapse, ütleb, et jah, näed, et mina omal ajal lõpetanud ära, aga ma olen väga tänulik, et ma sain õppida viis aastat, et ma tunnen end hoopis teisiti, maal on teised huvid ja mina saan muusikast rohkem aru. Aga noh, võtame mõned neeme Bunderit, ma nimetasin siis flöödi peal veel faili Meybom muusikaga keemias magistratuuri lõpetanud endistest tegijatest on ju olema ja meil siis Mare teearu enesesse Ilumäe Andrus Mitt on hoopis. Helsingi ooperis neid on õpetajate hulgas interpeeti, vaatame kas või orkestris siis nurgas või neljast fagoti lõpetanust kaks on professionaalsed fagotimängija, nii et ikka neid on igal pool. See teeb rõõmu kahtlematult Kalle Tamra, te saite nüüd Viljandi linnavalitsusest nõnda öelda elutöö preemiaga, see ei tähenda seda. Teil on neid elutöö tehtud, eks ta ole muidugi kahe otsaga asi, sest kui võtame ikka need kolm sõna kokku elu, Preemia premium jäetakse nagu kõrvale, sest see saab kiiresti otsa, siis see töö peaks ikka varsti otsa saama. Aga põhiline ongi mul sellele nüüd üles ehitatud, et need nagu otsad kokku tõmmata ikka. Nii et no tahaksin nii-ütelda, et minu järeltulija ei satuks sellisesse olukorda, kui ma olin kuskil, kus iga üsna raske oli midagi üles ehitada, kus midagi lihtsalt ei olnud, selge on see, et muusika pakub ikka jätkuvalt rõõmuga, siseõpetades kuulates väga loomulikult ja need enne tuligi mul meelde, millegipärast mul tuli silmade ette praegu Aarne Saluveer, nendes, kellest on mul väga hea meel, vot seepärast, et tema ei teinud ka mitte seda väga libedad teed mööda. Nimepundar muide lõpetasin trompeti ja trompeti, ka ei saanud ta mitte midagi, aga pärast seda oli ta flöödi oli ju väga kõva ja tänapäevane, väga kõva jänes, tema oli ka nii, et tal ikka veel nagu ei klappinud siis pärast lõpetast meelde lööd pilli tipper, muide löökpillid on tänapäevani. Ausesin ja selge, et need rõõmu tuleb nii nendest, kes on tegelenud muusikaga ja no eks me isegi ise teeme ka. Kas Viljandi kultuurikolledži on konkurent Janabel? Tema on väga omapärane naaber, ta vahepeal oli selles mõttes konkurente, ta tõmbas meie kaadrites poolt vahepeal, nii et seitse õpetajat, kui ta hakkas koles peale, läksid sinna kas täie või osaliseks olemas, aga aga nüüd on ta väga omapärane naaber, tema muutub järjest naabrivaks. Sellepärast et nüüd on esialgu need majad seal Tallinna tänaval, siis nüüd on teada saata meie naabermaja ja siis tuleb välja, et edaspidi igatseb ta meil siin teisel pool maja ja meie nagu et ma vahele, sest tuleb võib-olla niimoodi, nagu see üks Eesti laul oli, et et Eesti piir käib vastu Hiina müüri, nii et mulle tundub, et muusikakool võib vahetult ära kaduda, siis ta niiet naabriks muutub. Lähete kokku, mis pole üldse? Põhimõtteliselt pole või? Mõtte ütleme noh, vale või. Aga mina jälle austan taga seda põhimõtet, et vat algõpetus, puski, algõpetus, see on omaette kunst ja selle kõrgkooli muusikaõpetus seal midagi muud ja need aga kokku minna ei või, vastasel juhul kannatavad mõlemad pooled. Suur tänu Viljandi muusikakooli direktor Kalle Tamra jätkuvat muusikarõõmu. Tänan.