Ilmsi võimatut. Loo. Kese-le. Selles ilme paremaks. Et üks mehe pekstud pilgata vees pilgus Soorm, hüüdis. Tere õhtust. Millist mööduva kuu kultuurijuhtumit meistriklassi vääriliseks pidada? Küsib toimetaja maris Johannes ja läheb teatrisse. Kuidas tänane teater loeb 60.-te 70.-te aastate lugusid neid, mis kirja pandud ja neid, mis vaid legendina kummitamas. Kuidas me interpreteerima oma lähiajalugu, grotesk või nostalgia, mis jääb peale. Lähestikku esietendus kaks algupärandit. Mati Undi mõrv hotellis pealkirjaga mis värvi on vabadus? Lavastaja Tiit palu Pärnu Endlas ja muusikal Georg. Mis inspireerib Georg Otsa elust ja loomingust? Libreto autor Urmas Vadi. Oli veel üks väärt lugu Von Krahli teatri Jänese aasta. Aga see Soome kultusautori ja kultuslavastaja lugu jääb oma järge ootama. Ajame ikka kõigepealt Eesti asja. Niisiis, mis ühendab kahte lavastust? Georgi Linnahalli laval ja Vabaduse värve Pärnu Endlas. Esiteks, idee võtta juba valmis laulud, omaaegsed sisse töötatud hitid ja ehitada sinna ümber näitemäng. Georgi lugu toidab legend Georg Otsast. Pärnu lavastus on jälle kummardus Mati Undile. Ja kui veel mõelda selle peale, et Georgi muusikali libreto kirjutamise mõte oli külastanud ka Mati Undi pead, no siis on ühendusniite isegi üleliia palju. Samas on teada, et nii Tiit palu vabaduse värvide lavastajana kui Urmas Vadi Georgi Libretistina ei ole ise selles ajas, milles nad jutustavad, elanud pida, Boysksed sellest ajast üldse teavad. Alustame Urmas Vadiga. Aga see aeg on muidugi noh, ütleme 60 70 lõpp, mis selles tekstis ma olen mõelnud või ette kujutanud, mis aegse võiks olla. Sellest ajast ei ole mul mingisugust aimu, sellepärast et ma ise sündisin 77, siis kui suri Elvis. Ja selle aja peale ma mõtlesin ikkagi läbi nende tekstide, nende intervjuude, mida siis need lähedased tuttavad kolleegid Georg Otsast rääkisid. Ja üldse sellest ajast sellest teatrist, jaa, muidugi kulle raigi raamat Saaremaa valss, mis on Georg Otsast, on ka soome keeles esmalt ilmunud, oli väga suureks abiks. Ja muidugi kõik need filmid, valgus koordis ja kolme katku vahel ja muidugi mister X-need, kõik olid abiks, mis mind toitsid. Aga minu ettekujutus sellest nõukogude ajast või sellest sovjetiaja absurdist on ikkagi sellise väikese poisi ettekujutus, kes on näinud neid juubakadee multikaid või siili udus. Mingi selline rõõmus, päikseline ettekujutus, kui see ole mingit sellist tahtmist rääkida, missugune kõva eestlane ma olin, kuigi ma olin täis ja igavene punane, aga, aga ma olin siiski sisemus. Ma olin eestlane, ma kandsin sinimustvalget särki kõige all. Et see. Ja minu meelest on see nagu ammu kõiki ära tüüdanud, et noh, seal on küll selle diktaatorliku korra atribuute sees, aga et kahe näidata, et näed, see on venelane või otseselt seda poliitikat kuidagi rõhutada ja mingit meelsust, et seda ma ei ole tahtnud teha, et see on nagu hästi tüütu ja see on nagu selline klišee ka juba nagu on see, et kui me oleme Moskvas, siis me peame jooma, piina või see mind ei huvitanud, et see on ikkagi minu ettekujutus sellest ajast. Aga mis on nagu hästi oluline, et, et see on ikkagi noh, tänase päeva nägemus sellest päevast, see on minu jaoks hästi oluline. Ma julgeks niimoodi väita, et haritud inimene suudab ette kujutada päris palju, tuleb ette kujutada ka olukordi, milles te ise ei ole viibinud ajalooliselt või siis ruumiliselt. Me kõik elame ju tänases päevas ja oleme seal, kus on parajasti olema, aga ometi me oleme kontaktis sellega, mis on meie ümber täpselt samal hetkel. Tiit palu kõrval oli Endlas kunstnik Silver Vahtre määratlema ka tema põlvkondliku kuluse. 1953, siis kui Stalin suri, siis mina just sellel ajal sündisin isegi samas kuus toimus see tegevust meil. Kas see 60.-te aastate vaim oli ka teie maailma kuulu peate veenast selles 60.-te põlvkond. Jah, kuigi ma olen natukene noorem, kui ütleme need ajalukku läinud selle põlvkonna kandjad, aga, aga ma pean ennast nagu sinna juurde kuuluvaks, sest et sellel ajal, kui ilmus Mati Undi mõrvas hotellis siis mängisin mina, moodsad laiad püksid jalas ja pikad lokkis juuksed lehvimas lavadel kita, et ja need lootkimistena selle etendusel kõlasid, olid täpselt sellised ikkagi poplood olid, olid vot siis ja on ka praegu ja see rokkoli ehe ja aus oli siis ja on ka praegu. Aga ikkagi, mis toidab seda praegust aega, mix'ina ihaletaks, olete te aru saanud? Selles ei olegi midagi erakordset onu mõeldud, et üks võimalus defineerida kultuuri, et kultuur on mälu ja noh, inimkonnale ütleme siis niiviisi tuleb vahetevahel nagu mälu justkui tagasi ja siis vaadatakse mingisugusesse aega, möödanikus, mis järsku tundub jälle väga lähedal olevat ma tea, seal kõndi teinud ja siis vaatad sealt niiviisi üle nurga alla ja et siin ta ongi, eks ole, seda see juhtub kogu aeg tegelikult. Aga kui juhtumisi oled sellest põlvkonnast pärit, vaatad sealt üles, et valla ja ahah, seal ma olengi, püksid, moodsad, laiad, nii see käib. Nagu võib-olla juba aru olete saanud, siis mängime täna muusikat. Mis on sünnitanud need kaks kõne all olevat lavastust. Ainult esinejad on meie saates need õiged. Need omaaegsed äsjakuuldu oli Gunnar Grapsi üks imelik masin ansambel, mikronid ja salvestusaasta 1969. Täpselt samal aastal ilmus Loomingu raamatukogus Mati Undi romaan mõrv, hotellis aga jätkame intervjuudega. Lõppenud on esietendus Pärnu Endlas, kus oli vabaduse värvide loomise alguskunstnik Silver Vahtre ja lavastaja Tiit palu. Igal loomislool on tegelikult pikad tagamaad ja Tiit palu ikkagi praeguse lavastuse autorina, noh ei ole tegelikult seotud selle eellooga, mis hakkas võib-olla juba õige mitu aastat tagasi maa lõuna pääl lesides kuulasime 60.-te laule, mis olid uuesti välja lastud ja siis Ugala peanäitejuht Peeter Tammearu päris tõsiselt pidas plaani, et teha umbes sellised lõpetajad põhjal üks lavalugu, aga tookord ei tulnud sellest midagi välja, sest et selgus, et ei ole kerge neid muusikapalasid kokku Taageldada, selliseks looks ja kui Tiit palu võttis selle teema kõigepealt lihtsalt ainult selle kõla, selle nagu öeldud, sellise vabaduse otsimise või selle siiruse ja eheduses, mis selle aasta muusika seal on ju olemas ja siis tegi täiesti geniaalse otsusse, ta võttis sellesama ajastu eesti kirjanduse ühe loo, mis pilgul on ju täiesti täiesti sobimatu. Ja selgus, et muusika ja Mati Undi mõrva tellis sobivad kokku. 60.-te poole horoskoobi laule kuulates ja sellesse aega süvenedes tõusis esile selleaegne rokkmuusika. Nii et kõigepealt oli meil muusika muusikale. Me otsisime lauljad oma majast siis nii nagu minul ja minu väga heal partneril. Kunstnik Silver Vahtra-l kombeks et enne veel, kui tükk on teada, on meil nagu aimdus sellest, et mida me tahame rääkida. Me hakkasime määratlema kohta, kus võiks see võimalik lugu aset leida. Siis me jõudsime, hotellini, kogunevad, kõikus, võib juhtuda ükskõik mida koht, mis võib olla ükskõik kus kahtlemata siis eksistentsiaalne koht, mis on ka nagu kuuendate muusikaga seotud kõige parema definitsiooni hotelli jaoks. Me leidsime Mati Undi romaanist mõrv hotellis. Et hunt oli veel sel ajal elus ja täie loomingulise tervise juures võiks öelda nii et kõik see retro teatud mõttes või siis nostalgia millegi järele. Aga minu jaoks ei ole see nostalgia 60.-te järele, vaid minul selle raamatu ilmumise ajast hiljem sündinud juba hallinevam. Noormehe jaoks on see nostalgia peidu kuskil mujal, seal nostalgia on objektitu, ma arvan, et kõik inimesed tunnevad seda, et kui tuleb sügis peale, siis tekib nagu mingi igatsus, aga mille järele tekib kurbus, aga mille pärast tekib siuke imelik tunne ja mitte ainult sügisel, vaid võib vallutada meid päeva ükskõik mis aegadel, ükskõik kuskohas. Kurbus, nostalgia ja sellele tegelikult ei ole objekti, Sid, ma astuksin veel sammu edasi, et see oli minu kujunemisaeg, 80.-te lõpp, kui ma astusin ülikooli kaheksa eesti keelt ja kirjandust õppima, siis üks esimesi avastusi peale selle, et ma lugesin köide, köide haavalt läbi Tolstoi ja Dostojevski ja nii edasi oli üks suuremaid, avastasid matult tema teosed, nii et minu jaoks nüüd peaaegu et 20 aastat hiljem. On see nostalgia kopikat seal minu enda nooruses mitte kellelgi teisel nooruses või kellegi teise ajas, vaid ma jutustan nagu midagi nagu iseendas. Nüüd sõltub vaata ja empaatiavõimest mida ta laval pakutust vastu võtab. Inimene, kellel puudub isiklik kontakt nimetatud ajaga, olgu siis Georg Otsa ajaga või 60.-te 70.-te vahetuse esteetilise murranguga, kuhu kuulub Mati Unt. See niinimetatud süütu vaataja naudib pakutud. Talle meeldib Tiit palu stiilne vormivõte pakkuda hundiromaani teksti, raadio järjejutu vormis ette loetuna. Ja panna tegelased vaid marjanettidena laval liikuma. Parem, kui nad üldse ei räägiks, ainult laulaks, arvab kultuuri taagast rikkumata vaataja. Aga kuhu jääb siis emotsioon? Liiga masinlik? Liiga multiplitseerit on see inime seal laval matiivse oleks ikka palju jõulisemalt. Meid hullutanud, kas ainult laulust väheks ei jää? Mõtlen, kui lõpeb esimene vaatus lavastusest, mis värvi on vabadus? Selles mõttes on Urmas Vadi kirjutatud Georgi looga kergem kontakti saada sest tema pakub karnevali. Aga vaataja, kui ta on vanem, ootab hoopis nostalgiat mõnusat olemist oma noorusmaal koos oma iidoli ka. Jälle vastuolu Urmas Vadi. See nostalgia on minu jaoks midagi sellist, mis iseenesest ei ole mitte midagi, noh, ta võib-olla nagu mingisugune tunne, mingisugune kurbus, aga kui selle taga ei ole mingisugust tegevust või tähendust, et siis siis ta nagu ei tööta minu jaoks. Aga selles suhtes küll, et see nostalgia millegi järele selle ajal järele, kui olid olemas ideaalid veel. Vot see on minu jaoks küll nagu oluline, et mõelda selle aja peale, eks ju, kuuekümnendad seitsmekümnendad kus igal pool, nii kirjanduses kui ka teatris tehti Vanemuises teatriuuendust ja see aeg oli selline, kus oli niivõrd sulatada, Nad ei olnud mingisuguseid võimalusi. Ütleme, materiaalseid võimalusi, selle raha, seal ei olnud ka midagi osta selle eest ja sa ei saanud ka kuhugi liikuda, aga oli piiramatus koguses aega ja mingisugune vaenlane või tegelane, kelle vastu siis võidelda, et seal oli see objekt olemas, tänapäeval seda enam ei ole. Aga siis mulle tundub, et vist oli Jaan Kaplinski, kes ütles seda, et see aeg oligi täpselt vajalik selleks, et Tartus sai olla Moskva koolkondi Juri Lotman ja selliseid hullumeelseid ideid, et neil oli aega mõelda selliseid hullumeelseid asju välja tänases päevas, mulle tundub ikkagi, et, et tehakse teatrit, okei, räägime teatrist, et tehakse teatrit ikka sellepärast, et teatrit peab tegema, et teatrit on ju alati tehtud ja ja siis me võtame jälle mingisuguse kiueskilt Briti või iiri mäki ja teeme selle ära, mul ei ole midagi nende vastu, nad on väga head. Aga lihtsalt see suhtumine, kuidas nagu teatrit tehakse, muidugi on väga häid näiteid on minu meelest, kas tõesti tehakse innuga teatrit? Itaalia NO teater, mis on isegi Roosestanud manifesteerin seda, et teatrit peab kuidagi veri ninast väljas tegema. Teater, ja noh, muidugi riigiteatrites on ka nagu häid näiteid selle kohta, aga, aga selline valdav on see, et ah, teeme midagi ära ja vot sellest on nagu kahju, et kui seda mõelda, et see nostalgia võiks millegi sellise järgi olla, kus on olemas veel ideed ja mingisugune vajadus midagi teha, vot siis siis see mind huvitab küll. Aga sinus muusikali? Alguses, kui Andrus Vaarik mulle helistas ja ütles, et kuule, et kirjuta, Georg Otsast muusikal, et kui sa ei tule, me teeme ise ära, et Marko Matvere ise hakkab varsti lavastama stseene ja et, et meil on kiiresti vaja ja siis ma mõtlesin, et vaarikad lihtsalt hulluks läinud. Muusikaližanr on ju täiesti mõttetu minu jaoks alati olnud, kus, noh, ma ei ole väga palju näinud, okei, et võib-olla seal on ka mingeid väga sisulisi ja mõtestatud asja, aga enamjaolt on see, et on mingisugune Kelly, 11.-st B-st ja siis on mingi Joe, kes on 11.-st A-klassist ja siis nende mure on see, et nad ei saa kunagi kokku, sest nad on erinevast klassist. Ja siis lõpuks kuskilt rüüdistas, nad kohtuvad ja küll siis on kõik hästi selline sisutu jama, mis on ülakallatud igasuguseid glamuuriga. Aga siis ma hakkasin mõtlema niimoodi, et mis oleks kõik teha selline tekst, millest ma ise nagu lugu peal ja lugu teha Georg Otsast. Tegelikult, kui mõelda selle peale, mis meil siin Eestis toimub. Ma loodan, et seda Mikk Purre ja Anne Veesaar ei kuule, mida ma praegu räägin. Aga see on ju täielik konserv, võetakse mingi Londoni või, või New Yorgi muusikal kus on paigas alates plakatifondist ja värvist kõik ette kirjutatud, kuni selleni välja, et mis laulud seal täpselt peavad olema, mis osatäitjad, mis Krimm ja nii edasi ja nii edasi. Nii et põhimõtteliselt ei ole sellest vahet, kas sa vaatad seda Londonis kasvõi Pariisis, kunst see ei ole, et sellest võib teha väga hiilgava ja kõik, et rahvas tõuseb pärast püsti ja plaksutada nii nagu nutab isegi, aga mind see absoluutselt ei huvita, et miks me peame vahtima mingit sellist asja, kus on kõik nagu ette kirjutatud, et meil ei ole mingit vabadust seda teha. Kui me võiksime võtta oma nagu materjali oma iidolid oma kirjutajad, oma lavastajaid, kes teevad iseenda loo ja teha sedasama võimsalt, kui tehakse neid muusikale. Urmas Vadi Ma tulen tagasi sinu esimese tootearenduse juurde, kus sa kirjeldasid seda muusikalitööstust, mis andis ette pisiasjani kõik värvitoonid ka, kui sa nüüd mõtled selle sho pissi peale ja võrdled nüüd seda aega, seda fantaasiaaega, mida sa pakud välja oma näitemängus, mis siis Andrus Vaariku ja trupi käe alllinnahallis möllamas on, siis kas sa sealt ei leia mingeid paralleele just sellest nõukogude aja ette antud raamidest nendest etteantud värvidest ja siis sellest, mida no ütleme, suurejoonelised Hollywoodi maailm pakub, eks, et kas, kas need paralleelid sule seda aega läbi kirjutades või selles oma fantaasia ajas elades ei tulnud ette tuttavat? Jah, me ennem rääkisime sinuga ja see oli sinu mõte ja, ja ma olen sellega nõus, et see võimalus välja lugeda seda, et on Nõukogude Liidu selline absurdimaailm muusikal. Võtame ta praegu kergemal kujul, sellepärast et me ei tohi unustada, et seal oli ka küsimus elust ja surmast väga paljudele inimestele või unustame selle poole, kulaagime, unustame, eks ole. Et kui me selle ära unustame, siis tõepoolest, et on see Nõukogude Liidu muusikal selline kirev absurd Nõukogude Liidu võtmes ja siis on üks teine maailm, millest ma ei tahaks ette ära rääkida. Aga et see on üks alternatiivmaailm ja see mõte, mille sa välja pakkusid, et see justkui olekski selline glamuurne Hollywood või tänapäev. Et jah, seda võib nii lugeda, aga Ma olen tahtvat mingites olulistes küsimustes või või noh, selles küsimuses, et mis siis lõpuks saab, kas sai nii või naa need need otsad lahti jätta? See kõlas nüüd väga hästi otsad lahti jätta. Aga, aga see on võimalus, üks võimalus on seda vaadata tõesti, nii, kuigi mina pidasin silmas rohkem sellist mingit ideaalmaailma. Mis on küll selle, selle nõukogude aja maailma peegeldus. Aga et seal on mingid detailid, mis korduvad Nõukogude maailma peegeldus ideaalmaailm. Ja sealt nõukogude maailmast mingid detailid või ütles, et isegi tegelased, mis tulevad sinna ideaalmaailma sisse ja jääb küsitavaks ka, et kas see ideaalmaailm on ikkagi midagi muud. Ma võtan su sõnasabast, see tähendab siis seda, et mõeldes nõukogude ajale rändas sinu fantaasia ideaalmaailma. Vastupidi, tähendab, ma mõtlesin tegelikult sellele kunstnikule sellele Georgile, kes noh, tõesti, kui mõelda tema elu peale, kus teda tõesti rännasid meeletult noh, üle Nõukogude Liidu üles soome meeletud fännid olid olemas, kes tulitesti jooksid talle järele ja tõid näiteks siiasamma raadiomajja tõid mingi korvidega õunu, mis läksid sinna halvaks ja kingiti talle ka maja. Ja siis 97. aastal nimetati tema nime järgi Vene teadlased nimetasid ühe planeedi, nii et on olemas Georg Carlowitz otsa nimeline planeet. Lisaks veel kõiksugused, kuulujutud, et kes ta oli, mis ta tegi. Ma kujutan ette, kuivõrd väsinud või sellest kõigest olla ja olgugi, et näiteks furtseva luba lavastada talla kösswini, mis mõnes mõttes tundub täiesti ilmvõimatu siin sellest nõukogude liidus sellist lääne ooperit teha, aga ma kujutan ette, et see inimene võis olla täiesti väsinud ja ta võis tahta ikkagi nagu lihtsalt rohu või vaikust või midagi muud. Ega seda ei saa ja ei tohi võtta, et Georg Ots on see, kes on seal laval, keda kehastab Marko Matvere. Et nii nagu mina olen kasutanud tsitaat näiteks seiks piirilt Götelt Gueljalt foolsilt ja teinud sealt iseenda loo, läinud edasi, aga neile viidanud või kasvatanud nende tsitaat, et siis tundub, et Marko Matvere käitub täpselt samamoodi, see side Georg Otsaga on olemas või me teame, et jah, oli Georg Ots ja ta võtab ka samamoodi tsitaate, aga ta raudselt ta ise. Ja, ja see mõte mulle kõige rohkem meeldib, et ei ole mingit parodeerimist. Sest et noh, Marko Matvere on ise niivõrd suurepärane laulja ja näitleja, kujutan ette, et varsti kirjutatakse temast muusikal. No, ja kui kirjutatakse 30 aasta pärast muusikal Marko Matvere, st siis mulle see loomulikult ei meeldinud, sest näitleja kaasaegsena tean ma ju täpselt, kuidas kõik oli, et laval on kõik vale, kõik on üks paras kaposnik. Aga Georgi lugu nautisin täie rauaga, nii palju lugudest legendidest. Ta vaid reaalijaid oli lava peal kokku saanud. Kõik see sebis ja podises ja elas oma väikest elu. Aga nii, seal oli vist kergem. Neil oli seal oma jumal, keda uskuda ja kummardada oma kangelane Georg, kes oleks austajate eest võib-olla hea meelega põgenenud kas või Mati Undi kirjeldatud hotelli labürinti. Kohati tekib jälle see tunne, et ma ei viitsi seda oma noorust enam vaadata, et ma tahaks nagu ka ettepoole vaadata, et miks ma pean seda, seda oma aega uuesti läbi elama, ma saan aru neist, kes seda näinud ei ole, nende jaoks peab seda kordama, et nad aru saaksid. Aga see tagasivaatamine ja võib-olla võib seda sellistele vanakeste ette heita, olgu pealegi, aga ma meenutasin just täna, et kui mina sain isa käest pragada oma Alt laienevate pükste pärast, siis nüüd saab siis vanavanaisa käest pragada laps oma alt laienev ta pükste pärast ja kui seal tagasivaatamine, siis minu meelest on see just ettepoole vaatamine. Noh, ikkagi kõik kordub, on selle, selle maailmasõnu, aga on ju ikkagi räägitud, kas see kuuekümnendad oli mingi eri fluidum või meie jaoks tähendas ta poliitilises mõttes mingid vabamaid tuuli, et samas, mis mõttes on see praegune aeg seda aega vajamas peale nende laiade pükste või selle, et ahaa, et minu laps teeb neid samu tempe? Et see on seotud sellega, et palju inimesi on, kui mitte taibanud, siis tajunud vale ja sigadusega ei tohi nagu liiale minna, kuskil tuleb piir vastu, kuskil tuleb vastu hakata ja kuuekümnendad on just selline aeg kus võib leida ausust, ehedust, otsusekindlust isegi võiks öelda mehisust, nagu vaadata ta endale ja oma ajaloo otsa ja öelda, et see on just selline. Ma arvan, et seda tänapäev otsib, sest kui me ikkagi vaatame ringi ja näeme, noh, see on nii vana teema, kõik kiruvad, kuidas poliitikud on ikka pahad, pahad ja aga kui nad seda tõesti on, siis üks lihtne kodanik, ta peab hakkama sellele vastu. Näiteks kas või meenutades, et oli aeg, kus tehti samamoodi. Oli põlvkond ka, kes ignoreeris seda ühiskonda või üritas luua mingi mingi oma elulaadi, see on hipipõlvkond. Ta nagu ütles. Sellele ühiskonnale, muide ka hipipõlvkond ei öelnud lihtsalt ühiskonnale ei nad ei olnud siis mingisugused totakad, anarhistid, Nad ütlesid teadlikult ei mugandumisele päige kodandusele, asjade kultusele, et praegu on samuti oht nii-ütelda, uinuda oma lihapottide juures unustada, et võib-olla on asju, mis on natukene tähtsamad, et mis värvi on vabadusele, sõnaga. See, kes küsib, mis värvi on vabadus saab vastu lõugu. Uurija tembeldatakse mõrvariks ja jälitajast saab ohver. Elagu konformistid. Kuradi küüniline on see 60.-te põlvkond. Meie ajast rääkimata. Räägime ikka lavastusest, mis värvi on vabadus? Vaatan lavale, näen labürinti. Kui Mati Unt kunagi ühistus Vanemuise pansionaadis ja põrnitses oma tühjaks joodud piimapaki ja mõtles, kuidas teha Hamleti lavastust, nüüd ei saa Mati, kes enam seda üle küsida, aga nüüd on hea selliseid müüte ja legende pajatada. Ja siis läks järgmine päev lavastusala juhataja Lui Lääts. Ja ütles, et tead, lõi, et meil võiks kuidas olla selline, et noh nagu vot oleks sellised lavad üks kohal noh nagu see piimapakk ja siis tooma Luilad mõtles, et kuidas siis seda asja teha ja leiutas konstruktsiooni, mida varem realisti lavadel ei olnud kasutatud nimelt siis sedasorti nagu vabastel tellingud. Ja Hamleti lavastus oli tehtud sellise torni sees. Aga kui lavastajapoolne valik, et samaturgiline aluse mõrva tellis, mis juba iseenesestmõistetavalt andis ette selliseid vertikaalmõõtme vormi loomisel, siis oli ju kerge ringi vaadata ja meie mehed käisid kohe Vanemuises asja õppimas. Selle põhjal sai tegelikult see arhitektuur on tehtud. Nii et mul on lihtsalt hea meel seda ära rääkida avalikult, see on tegelikult seotud jälle nihukeste pikkade niitidega, et siis oli väga lihtne seda konstruktsiooni teha. Kui laiade pükstega Silver Vahtre ringi möllas, kas te mäletate, kas ta luges mõrva hotellis ja mis mulje seda? Jah, ma mäletan seda isegi seal, üllatav, ma ei olnud vahepeal mõrva hotellis lugejalt noh, mõningaid lemmikpalasid näiteks musta mootorratturid ja kui Tiit ütles, et võtame selle aluseks, siis järsku ma sain aru, et ma mäletan seda väga hästi, kui ta 70. ilmus Loomingu raamatukogus, lugesin ta kohe läbi, ma olin natukene kimbatuses pärast kollast kassi ja võlga tulid mingisuguseid natukene nagu naljakad. Imelikud olid need lood aga, aga minus igatahes ei tekitanud nördimust, nagu nagu põlvkond vanemates inimestes. Võib-olla ma tollal ei adunud kõiki neid kihistusi, mis selles raamatus on, aga lugesin, meeldis. Ja meil teiega. Kas tasub otsida siit nostalgiat teie arvates või või tasub seda vaadata ikka nagu uue ajastu. Lugu see on hea küsimus minusugusele dinosaurused, sest et ma kogesin veel seda, et näitlejad, kes on põlvkond nooremad nende jaoks, oli näiteks selle ajastu muusikali avastus ja küll oli näha, et meeldisid neile samad lood, mis omal ajal mullagi. Aga kuna ma neid lugusid enne ei teadnud, siis ei saa ja selle põlvkonna puhul nostalgiast rääkida. Ja kui nad seda mõnuga tegid, järelikult siis kõlbab see vaadata teistelgi peale selle selleaegsete inimestena. Tiit palu, mis sinu jaoks oli oluline jutustada lugu, rääkida 60.-test, vaielda meie ajaga. Kui me hakkasime seda lugu tegema, siis me hakkasime otsima muusikat tüki jaoks, kus võiks pääseda välja oma parimas kvaliteedis, siis sõnateatri, näitlejad, oskused. Bändiga tantsime, tantsime, näed, siin ma tantsisin, palju, tuli äkki, ja siis meenusid olemulistki kesta. Ime ja nii-öelda ei ei. Me ei hakka, kui on. Teine jopel. Täiesti v ei paista haka. Igaüks on ükski neist nutta eespool olnud, ootama süda läks haledaks, ihkasin olla, kuid. Ja sellepärast ma nagu eesti kirjandusest olen päris hästi ja minu enda, nagu otsingutes on, on Mati Unt olnud nii teatris kui kui kirjanduses väga tähtsal kohal, nii et see romaan, mille puhul võiks tunduda, et seda küll ei saa lauale seada, sest see on üks teadvuse vool ja väga mitmekihiline teos millele olemas, me käisime seal ringi ja siis me leidsime lukku, mida sa vuti keeras küttekehas hästi, lukk läks asja lahti. Leidsime vahendit, mida meie teada Eesti teatris küll ei ole kasutatud. Võib-olla ta ka välismaa teatrisse ülimalt harva. Teatrisse kõige suurem vaev aga tänu nendele kolmele asjaolule muusika idee, et see on hotell ja see, et see on see romaan, tekkis kontseptsioon, mis läbis kogu prooviprotsessi ja millele tänu siis oleme me jõudnud siiamaani. Palju sa siin proovides nüüd kokkupuutes erineva põlvkonna tegijatega tunnetasid seda, et, et kui altid inimesed olid sedalaadi retrot nagu vastu võtma, mängima sellega tegelema. See on kellegi jaoks retro, see oli kõigi jaoks ja sama nostalgia. Minagi rääkisin, et see nagu mõista kurbus või igatsus millegi järele, aga, aga siis mille või objektitu kurbus? Ma arvan, et iga normaalne inimene teab, mis asi see on, sealhulgas ka Jüri Vlassov, kes ainsana on 60.-te lõpumuusikaralli kaasa teinud ja kes on meie tuubis kõige vanem näitleja. Me ei rääkinud sellest, et me teeme tüki mingist muust ajast tänasesse päeva vaid vaid me tegime ikkagi tüki tänasest päevast tänasesse päeva, et selliseid küsimusi üldse tekkinud. Endla teatri lavastajana julgen ma praegu öelda, saades aru, et, et see tunduda iroonilisena, et mulle tundub, et meie majas on kõik asjad õiges kohas. Palju selle looga sa jätkasid iseenda jaoks seda Raymondi teekonda, jah. Ideaalis kui ma hakkasin nagu selle loo peale mõtlema, siis mõtlesin, et noh, seda peaks tegema nende inimestega, jätkasin, muidugi ma arvan, et et mustus on sammu edasi, et kui enne seda oli minu enda südame järgi minu nagu parim lavastus Raimund, siis nüüd ütlesime kuhugile veel rohkem välja. Julgen väita, noh, see on nagu, et ma nagu pihine praegu, eks ole. Istume akna juures mikrofoni ees, siis ma julgen pihta, et et minu jaoks on see praegune kõige olulisem videol stiilsem lavastus, mida siis minul on aidanud ellu tuua. See Mati Undi vaim sind on selle ellu toomise juures aidanud, võib-olla isegi oli temaga juttu, sellest asjast ma täpselt ei mäleta, kestahes Juulistasin toimetas veel neli-viis kuud tagasi. Tegi oma suurepärase lavastuse Tubisteni teema ooperimajas. Muidugi ma olen nüüd praegu seda tehes mõelnud, et, et kas ma olen siis ainult nagu konjunktuuriteed. Aga mul on tunne. Valgustangude püstolipaugud ka see on siis teater, mis ta on. Tegelikult on see ju tema noorepõlve teosesse sisse kirjutatud samas romaanis mõrv hotellis on üks seen, kus mängitakse tangot tegevustega punases valguses ja keegi paugutab püssi meie poolt küll delikaatselt ja endale teadaandes oleme me siis selle ka lavale toonud ja, ja ma arvan, et Undi austajatele, kelle hulka kuulun ka mina oma surmani on see nagu äratuntav ja, ja võib-olla isegi pühadus. Taas tekitab. Mati Unt oli suur teatrimees. Kui Mati oli draamateatrist püssipauku ta punase valguse ja tangoga viimast korda ära saadetud, läksin ma koju ja lugesin ühe hingetõmbega läbi tema Brechti raamatu. Tasapisi on kätte jõudnud aeg teisi Mati romaane üle lugeda. Pole midagi öelda. Mati Unt on suur kirjanik, kippusin seda unustama tema jõulisele, lavastaja ajale kaasa elades elus käituste vahel nagu naljanumber. Nagu mõni groteskne tüüp Georgi lavastusest aga ei õnnestunud matil selle permanentset teatritegemise maski taga oma suurust varjata ühti. Muudkui loed ja imestad täna, kellega koos ühes aegruumis oled elanud. Tiit palu vabaduse värvide lavastus toetab müüti Mati Undist. Ja sellepärast mulle see lugu meeldib. Eriti teine vaatus, kus on mängurõõmu ja hundihullust. Georg Otsa aeg ja ruum jäävad mulle kaugemaks. Aga hästi on meeles tehe mu vanema ja kogenuma kolleegi ülestunnistus, et Urmas Vadi Georgi fantaasiat vaadates sai ta küll pisara, olete nii naerda selle grotesk, see maailma üle, mis laval möllas ja kust tuli talle palju tuttavat ette oma elatud elust. Aga samas ei olnud tal kordagi kahju nende elatud aastate pärast sest tema väärikus sai tuge Georgil endalt. Nii nagu laval, nii ka elus. No ja see on juba tõsine kompliment nii nimi osalisele Marko Matverele lavastajale Andrus vaarikule kui fantaasia autorile Urmas Vadile, kellega jätkame. Oleksid sa ise tahtnud Georg Otsaga kokku saada. Ei oleks ja ma ei taha kokku saada nende sugulastega ei huvita mind absoluutselt, mind huvitavad müüdid ja mingid sellised anekdoodid ja mingid kujutelmad selle loo puhul ei saa öeldama, et ah, et seda Georg Otsa ei, ei peagi nagu nägema, et inimene, kes on tundnud Georg Otsa või kuulanud teda laulmas või ühesõnaga teab, kes ta on see kindlasti tunneb laval ära, et see tegelane on olemas olnud. Olen kasutanud tõesti nii eluloolisi detaile ja fakte, aga ma olen kasutanud ka enda fantaasiat ja mõelnud näiteks selle peale mida näiteks keegi oleks võinud mõelda või siis tegemata jätta või kui oleks teinud nii, mis oleks siis edasi saanud? Et mind inspireerivad sellised küsimused ja mind inspireerivad sama palju ka see, et mis tegelikult Ta oli, aga jäta sinna mõnusad vahed, mida saab ära täita, seda ei saa noh, tõesti ikkagi üks-ühele võtta, see ei ole mingisugune Georg Otsa ülessulatamine ja Marko Matvere ei parodeerida, vaid ta on ise, ütleme, see tunnetuslik side on sellega olemas. Et see võib olla küll, nagu see on imelik jutt, aga mina küll tunnen seda väga täpselt, et et see ei ole selline Georg Otsa rolli sisse pugemine, vaid see on mingi üks tegelane, aga see videol olemas. Mulle tundub, et see on siiski väga tugevalt ka hinnang sinu hinnang sellele ajale, kas sa oled tahtnud seda anda või inimkond jätab naerdes hüvasti oma minevikuga, eks ole, et kas see on olnud ka sinu eesmärk? Vaat seda aega ma isegi ei tea, noh, nii palju tõesti seal mingid asjad olid justkui võimalikud ja mingid asjad olid täiesti võimatud. Üks hinnang, mida ma tahtsin anda, on küll, et, et anda hinnang sellele peategelasele Georgile ja läbi selle siis ka Georg Otsale. Alguses, kui levis teade, et ma hakkan seda kirjutama, siis väga paljud inimesed tulid mu juurde. Tuttavad küsisid, et kuule, et kas sa nüüd hakkad lollitama samamoodi nagu sa Mati Talviku ära lollitasid. Valdo Pandi selles filmis kohtumine tundmatuga. Ausalt öeldes alguses mul oligi nagu selline mõte, et keeraks kõik hulluks. Aga noh, võib öelda, et ma hakkasin kartma neid vene naisi, kes võivad Moskva rongiga tulla Ralintsida, aga teistpidi ma jällegi hakkasin kuulama neid plaate, kus Georg Ots laulab. Ja see on tõeliselt fantastiline lapsest saadik igasuguseid oopereid operette vihanud. Minu jaoks on see täiesti ebaloomulikud, tühja koha peal hakatakse karjuma või et räägitakse, räägitakse, siis hakatakse nagu laulma. Aga kuulates seda, kuidas Georg Ots laulab, see oli täiesti üllatus, vapustas minu jaoks, ta ei demonstreerinud mitte lihtsalt enda häält, vaid tähendab nagu mõtet edasi ja ja veel seda midagi, mida ei saagi, nagu seletad, et ühesõnaga see austus tema vastu on mul olemas ja ma mõtlesin niimoodi, et olgugi, kui terve maailm on nagu hulluks läinud kõik on segased, kõikjal nihestatud, võimendatud, siis on üks inimene, kes seda ei ole. Ja siis ma kasutasingi sellise juhtmotiivina seda lauset, et meeleta oleks näha maailma sellisena, nagu ta tegelikult on ja mitte sellisena, nagu ta olema peaks. Et see oli see ideaal, mis võib-olla aitaski selles hullumajas ellu jääda. Kusjuures ma arvan küll, et miks ta nii paljudele inimestele oluline või püha On olnud ja on praeguseni, et et on, on mingid inimesed, keda keda kuulata, et ma kirjutasin laupäevasesse kultuurikajastusega kirjandus, ma rääkisin paari sedasama asja, ma mõtlen, et kui, kui sellel ajal oli niivõrd palju igasugust valet ja jama ja noh, tõesti oli mingisugused pappkonstruktsioonid ilusti värvitud, igal pooleli mingisugune selline teesklus või vale siis oli tõesti võib-olla üks inimene, keda nagu uskuda, see võis olla näiteks Georg Ots ja ma usun, et, et see aitas nagu paljusid lisaks sellele, et ta oli suurepärane laulja Tänases meistriklassis rääkisime kahest lavastusest. Mis värvi on vabadus. See on Mati Undi romaanil põhinev lugu Pärnu Endlas ja minu kooli Georg Otsale pühendatud muusikal Tallinna linnahallis. Intervjuud andsid Tiit palu, Silver Vahtre ja Urmas Vadi. Laulsid Georg Ots, Gunnar Graps, Tiiu Varik ja Merle hambre. Meistriklassi kogus kokku maris Johannes. Igas kes.