Tänasest päevast ehk 26.-st augustist kuni järgmise nädala teisipäevani ehk 30. augustini saab põudatis õhtuti kella seitsmest vaadata uut lavastust sugi error punkt com. Mis teatud nurga alt siis käsitleb soomeugrilaste identiteeti. Lavastajaks on Eva Klemets, Mart Koldits ja Anne Türnpu ning just Anne Türnpu õnnestus meil siis täna siia stuudiosse külaliseks meelitada. Tervist, tervist. Kas võiksite, võid rääkida sellest laastasele kontseptsioonist ja sellest tegijate kooslusest kelle koostoimel siis ellu sai kutsutud. Ma räägin kõigepealt teed, kes meil siis osalised on. Meie projektis osalevad Handid, Anna, Ženja, Ženja, väike tütar Jessenja ja Artjom, siis on mansi mees Pjotr udmurdi niša. Siis on Marilased Sveta, Marina ja Sergei seto miis Artur, siis on eesti näitlejad Bert, Risto, Mirtel. Ja siis on kõik tuhanded abimehed, kes meil veel abison. Aga üldkontseptsiooni kohta suvila, seda niisugune rahvas, et et neil tegelikult niisugust ühest ideoloogiliste ja ajalugu ei ole neil ühest ideoloogiliste mütoloogiat maailmapilti. Kõik on väga suured individualistid ja eks see läheb moodi mitmesse harru laiali ja ma loodan, et ka meie etendustel meie lavastusel ei ole Ühte Niukest sirget teed läbi selle etendused seal mitmeid-mitmeid metsaradasid, mida pidi ehk mõnedesse kohtadesse jõuab ja mõnedes ei jõua, et niisugust ideoloogilist tervikut üldkontseptsiooni. Ma loodan, et meil ei ole aga mingisugune romantiline plaan on vist ikkagi oluliseks selle vastuse või mitu patraamaturgilise plaaniga on ka nõnda, et meie lavastuse aluseks ei ole ükski dramaturgiline tekst, vaid hoopis näitlejate improvisatsiooni. Pakkusime välja lavastajatega näitlejatele erinevaid teemasid. Suured stiihiaid tuli tuul, vesi, pakkusime välja suuri emotsioone, tugevaid emotsioone. Ja lisaks tegime muinasjutte, laule, tekste, etnoloogilisi tekste, argiseid tekste ja lisaks sellele iga osaleja pidi kaasa võtma oma rahva muinasjutu, laulu- ja loitsu. Või pilliloosis ja selle materjali põhjal selle protsessi põhjal, kuidas me seda tegime, mis seal juhtus. Kuidas me jõudsime selle lõpptulemuseni, sellest ongi meie lavastus. No täpselt niimoodi see käiski meil, et alguses, kui me alustasime tööd, esiteks ma pean ütlema üldse, et see on üks väga vana projekt scart, proovivahend Ta tuli meile proovisaali mari filmilavastaja, filmirežissöör Aleksei Aleksejev ja küsis, et oi kui lahe, et kas see on iga-aastane koolitusprogramm, nagu ütlesin, et ei. Et see on üks ja ainukordne. Et ma olen 120 aastat oodanud ja siis ta küsis, kas kaks mõtlesin, ei, 20, võib-olla isegi rohkem. Siis ta küsis, et millal on esietendus. Et see on tegelikult mõeldud nagu koolitusprogrammina ühelt poolt. Kui me oleme Eevaga käinud soomeugrilaste juures, siis tavaliselt on ikkagi palutud, et, et kas me saaksime tulla lavastama või tahetud, et me tuleksime sinna lavastama, aga samal ajal on kogu aeg endal tunne, et ei ole õigust minna võõrasse kultuuri teadmata hajumata seda kultuuri. Nii sügavalt nagu tema oma rahvakandjad ei saa, ei tohi lavastada. Et ei ole ju mõtet, kui Moskva lavastaja tuleb ja lavastab mingisuguse mansi narratiivi, nõnda et kui see viiakse külasse, siis mansi memmed naeravad ennast poolsurnuks või ütlevad, et oi, et see pole, see pole meie lugu või et see pole meile. Isegi kui see moskvalasele korda läheb, on minu meelest see lavastus ebaõnnestunud. Et niisugust asja ei tahtnud. Ja siis tekkis mõte, et äkki äkki pakkuda neile nii palju erinevaid variante teatrist, maailmast, mis meil siin on, et nad suudaksid, oskaksid või tahaksid valida nende hulgast midagi muud. Ja proovida ise teha. Sellepärast et Mul on jäänud niisugune mulje, ma olen üsna palju seda Venemaal elavate soomeugrilaste teatrit näinud. Et Sul on tihtipeale niisugune Venemaal, ühesõnaga soomeugrilaste juures see teatritegemine on ideoloogiline asi. Ja sellepärast on sellel teatril alati. Ta on ühesuunaline, ta ongi täpselt ühe kontseptsiooniga. Ta on Stanislavski süsteemi järgi sellepärast et enamus näitlejaid on kas õppinud Moskvas või Peterburgis või, või kohalikus siis kultuurikolledžis või ülikoolis teatriosakonnas, kus samuti on Stanislavski süsteem, see, mille kaudu inimesi näitlema õpetatakse. Minu meelest aga soomeugrilased psüühikale soome-ugri lugudele. Stanislavski süsteem ei ole kõige parem sealt ja väga palju asju avamata. Ja kuna see on ideoloogiline suurus, nagu ma enne ütlesin, Venemaal see on kohustuslik, et kõikidel arvestatavate rahvastel oleks teater. Ja kuna seal ideoloogiline suurus, siis selle teatri peab olema üks mõõde. Aga mul on niisugune niisugune tunne, et meil Eestis peale seitsmekümnendaid siis kui meil teatriuuendus oli. Jaan Tooming, Hermaküla Pealt seda ei ole meie teater küll ühesuunaline või üheselt mõistetav, et on mitmeplaaniline alati olnud. Ja meil on olnud tänu sellele, et me elame risttuulte koha peal olnud võimalus kokku puutuda väga erinevate teatrikultuuridega ja et selles mõttes meil meil on nagu see pilt teistsugune. Ma ei ütle, et parem või halvem, aga meil on teistsugune seal, aga meil on õigus ja kohustus pakkuda seda varianti Sublilastele. Ja ühesõnaga, see projekt oli mõeldud alguses koolitusena niimoodi, et selle koolituse lõpptulemusel tuleb ka lavastus. Ja me alustasime siis tööd nõnda, et see oli juba kaks aastat tagasi peaaegu kui me sõitsime Eva Klemets siga Anti Hantõ-Mansiiskis otsima inimesi, kes tahaksid meie projektis kaasa teha. Ja siis me leidsime sealt ühe hulga inimesi. Siis me käisime veel murdmas, otsisime sealt ja leidsime, aga need kontaktid läksid meil kaotsi. Ja siis õnneliku juhuse tõttu saime endale Morid ja käisime, otsisime veel setosid. Ja siis eelmisel suvel me tulime kogu selle seltskonnaga kui juhus ja rahad ja määrasid selle, kui palju meil seda seltskonda nüüd praegu on. Ja siis me tulime eelmisel aastal kokku, tegime eelmisel suvel ka kuu aega tööd. Kõigepealt nad said lavakooli jõudude käest tunde erinevate käest spekter tuleks neile kätte, enam-vähem siis me käisime külas paljudel lavastajatel. Jaan Tooming pidas meile loengu Tarmo Tagametsa juures, käisime Võru teatris, käisime Tallinnas vaatamas, uurisime, mismoodi väiketeatrid üles ehitatakse, millise rahastusega ja edasi mismoodi neid projekte tehakse. Ja siis tegime tööde kõigepealt Me käisime Baltoscandali kogu kambaga, vaatasime erinevaid maailmaetendusi, mismoodi maailmas teatrit tehakse. Ja eelmise aasta lõpuks, siis kui meil see projekt lõppes, siis oli enam-vähem selge, et me saame teha küll etenduse, et veab välja küll siis me saime talvel kokku Joscarolaas soome-ugri teatrifestivalil, mitte küll kõik, aga osa rahvast tegime seal natukene tööd ja siis kevadel saime kokku korraks Hantõ-Mansiiskis jälle, mitte kõik ja tegime sealgi natukene selle projekti heaks tööd. Ja nüüd siis oleme seitsmendast augustist teinud tööd Eestis, alguses me olime Esna mõisas ja siis läksime põhuteatrisse proove tegema. Kas põhuteater kui paik on ka seda lavastust kuidagi muutnud? Ja loomulikult, loomulikult ma arvan, et et eestlased on ja soomeugrilased on niisugused rahvad, kes tajuvad ümbrust ja ruumi väga tugevalt, kas või näiteks sellel põhjusel, et nad on kõige pikemaealisemad ühel kohal elavad rahvad Euroopas. Et neil peab olema mingisugune oma ettemeel selleks, et suhelda kodukandiga või selle kohaga, kus nad elavad. Ja see ruumitaju kandub ka sellesse lavastusse, et loomulikult on see põhuteater, see saal, osa meie lavastusest väga suur osa. Kuidagi see lavastuse pealkiri miskipärast nagu seisab mul nagu silme ees see Zuckeilaste mõiste iseenesest inglisekeelne vea mõiste juskui kas need viitavad sellele, et need lood, mida siis need sugulased siis nii-öelda jutustavad, võivad ka omavahel kuidagi põrkuda konflikti minna? Ja loomulikult ja loomulikult tegelikult korrektne oleks öelda soomeugrilased. Me oleme ta suupäraseks kohendanud, sest niisuguste väljendit noored inimesed tavaliselt tarvitavad ugrilased. See error, yks meie osalistest oli ühel hommikul helistanud oma emale, ema küsis, mis teie etenduse nimi on ja tema ütles, et Sucre Jerror ja seletas selle siis lahti, mis see tähendab või noh, see, mis see pealkiri tähendab siis ta ema küsis, et aga mis vea need soomeugrilased siis teinud on. Ja siis helistaja läks väga närvi, ütlesite, te olete mingit viga teinud, et lihtsalt see niisugune pealkiri ja, ja siis ma olin sunnitud selle natuke mõlgutama talle, ma ütlesin ka, niiet soomeugrilane kõigi nende oma kummaliste mitmes kihis, jooksvate arusaamadega ja oma kummaliste meeltega, mis tal on kohaga ja ja ruumiga ja ajaga ta mõju praeguses maailmas nagu viga. Või õigemini on see nõnda, et läheb inimene näiteks Eestist ära, sõidab välismaale, ütleb siia pommiauku, ei tule iialgi tagasi, abiellub, seal, saab hariduse, sünnivad lapsed, talle, maja, töökoht seal ja ühel päeval tuleb talle meelde, et ta on eestlane. Tuleb koju ükskõik, kas lastega või ilma ja vaatab, kuidas ta hakkama saab. Täpselt samasugused asjad on ka, ma arvan, võimalikud või toimunud ja toimumas Venemaal. Et võib-olla keegi on näiteks Novgorodis trammijuht, ma ei tea, kas seal trumme on, aga trollijuht või bussijuht elab oma elu, libistab meestega õlut, õhtuti käib lastel lasteaias järgi ja ühel õhtul hakkab tal bussis üks vanamutt karjuma kummalises keeles ja siis Tal tuleb meelde, et ta on näiteks hunt või Marylane või udmurdi või komi. Ja siis ta läheb tagasi kas või mentaalselt oma oma maailma ja see on tema jaoks viga. Sest et tänapäeva maailmas soomeugrilased mõttemaailmaga kehaga olla on, on väga keeruline, jame mõjume teistele nagu viga. Lihtsalt see see mõiste nagu kujutava seal visuaalkunstides ja helikunstis tavaliselt käitub, nagu sellises kriitilise tähendusega vahetevahel. Vaat see juhus või või määramatus, mis kui sa metsas oled või jahti pead või kala püüad, mis on loomulik elu osa niisugustel rahvastel traditsioonilise eluviisiga rahvastel praegusesse selles kultuurses maailmas või kultuurimaailmas, see mõistetav ainult veana. Meil on väga täpselt asjad paigas või laev läheb põhja, siis on see õnnetusjuhtum. Eks ole, see on, see on katastroof. See viga. Aga nendel rahvastel süsteemiväline, mingi asi, mis tuleb järsku sisse. Nendel rahvastel on juhus ja määramatu skulptuuris sees. Ja see on minu meelest hoopis teine asi. Ka meil on lavastuses üks tegelane, kes toob sisse kogu aeg juhust. Mu lemmiknäitleja, nelja aastane. Ma ei tahaks eriti üldse vaatajatel mingisuguseid eelarvamusi, oleks mulle meeldiks, kui lihtsalt tuldaks ja oldaks korraks soome-ugri lastega koos. Oldaks koos eestlastega, oldaks koos Zetodega oldaks koos antidega maridega mantsidega nagu külas. Aitäh stuudios oli Anne Türnpu üks lavastuse sugi ergorveerum lavastajatest ning nimetatud soome õpilastest. Lavastus esietendub siis täna kell seitse põhuteatris ning seal saab seda vaatamas käia kuni teisipäevani.