Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Lööme valla oma arhiivi vara, et tähistada teatrimehe, lavastaja, pedagoogi ja näitleja Voldemar Panso 80 viiendat sünniaastapäeva. Astun hirmutavalt asfaldilt jahedasse saali hämarusse. Professor on seljaga ja mängib orelit. Helid on õhukesed ja ühekordsed. Nad kõlavad kobavalt. Katkendlikult. Mängijal puuduks nagu jalgealune jalgade all pedaalide ligi on haprates puudutustes tunda, nagu puuduks jalgealune. Siis hakkab kõrv hetked midagi tuttavat tabama. Hetketi kunagi kuuldu lõimi. Kunagine laike riba valget ja tükike rohelist. Valge pikeneb, roheline avardub. Päike on õhtus ja punetab. Mesilased sumisevad. Ristikhein lõhnab mälestuskivi. Siin sündis. Valge tee ja roheline välikivi oli punane. Kus kasteheinas põlvini tilulilu, nii tilulilu liin professordile kiirelt üle libiseda ka poleks, ta sattoob keelatud valda. Aga ööliblika belgleva visadusega. Pöörata põletava valgusallika juurde tagasi. Aiaäärse jätame mõneks ajaks unarusse. Kuulame ikka Pansot ennast. Raadios on kõige rikkam kalikumalt tema lugemisi 60.-test aastatest. Kommentaarid Panso töödele tegemistele on arhiivisaatest Lea tormisega. Ja laulavad Panso õpilase Priit Pedajase õpilased lavakunstikooli 18.-st lennust. 1963. aasta Impressioonid. Kuna see on loodud vana-aasta õhtul, siis on see arusaadav, et ta on kirjutatud vabas värsis. Ja aasta läks mööda, kui nohu tohuvaba ohu ta palju ei toonud. Loonud oleme maale ja lavastusi ja ma ilmade avastusi. Kõik oleme sündinud geenoas. Oidipus aastatuhandete tagant vaikselt, mina küll ei olnud. Jaan Kross rangelt, köik oleme sündinud keeloas. Oidipus ja Elmar Kits ei ole. Cross Alete. Elvast elavalt sõber, kui ehitad maja, siis tee talle suured aknad, sest must lagi on Metuaalia kirjanikkude liidu saaliga. Branna pääsuke Sirje linnuke siristas 50 57 aastat veel ja on juba 55. Teine Sirje linnuke sirtsub sirinal sangaga potist et aastad kaovad, see mind ei sega meid kõiki, ootab see kunagi ja hammustab võileiba suudlusega. Kaugusest võbinal laad, vahalaad. Cross saadab kunstiklubile käskkirja, kõik oleme sündinud keeluas. Ja siis tuleb teine sall. Vahepeal võiks Tallinnfilmi filmigrupp maa pealt tagasi näidata lühifilmi Tamberg ja Tammsaare tantsivad poissi ja liblikat. Teine sall ja. Ta läks mööda, kuid nohu tohookva ohu ka palju ei toonud. Loonud oleme maa, maali ja lavastusi ja maailmade avastusi. Refrään. Viini postmargiga, ka see saab sündima geenoas. Samal ajal kui jaapani merelt kuulutab Kihnu Jenn, vaelad, vaalad ja kunstiklubist valad, vala aga valatud SA köitustavad Runkad, elagu saast. Siin oli nüüd väga äratuntav see 1960.-te alguse Panso, see, nii tema kui ka võiks öelda, et selle küll okupatsiooni all elava eesti ühiskonna kõige niisugusema vast optimistlikum periood, kus tundus, et midagi vabaneb, et midagi on siiski võimalik ära tehase Hruštšovi sula küll juba jah lõpuaastad, aga seda me siis veel ei teadnud. Ja kus ilmus palju uusi luuletuskogusid, kus toimus palju huvitavaid uusi lavastusi ja kus ka Pansole endal tõenäoliselt oli üks paremaid aegu loominguliselt ja ka puhtinimlikult tundis ta ennast sel ajal väga suveräänselt ja väga rõõmsalt. Ja see väike lõik oli tüüpiliselt Pansolikult niimoodi kokku surutult ja täpselt antud tõesti selle aasta oluliste kunstisündmuste kroonika koos väikeste vihjetega ilmunud luulekogudele siis sanga Kaalep b krossi luuletused, mida ta siin nimetada. Tused neid ta luges hea meelega, siin on sees ka muide, Kersti Merilaasi rannapääsukest luges ta väga meelsasti ja vihjega Merilaasi juubelile ja muidugi mängitakse siin siis selle suhetega Juhan Smuuli ka, kellega nad pidevalt 11 vastastikku aasisid. See jaapani meri tähendab muidugi seda Smuuli sõitumile järeldama kuulsa raamatu kirjutas aga tähendab ka seda, et neil oli olnud juba koos kaks esietendust. Banzoljazmuulil Atlandi ookean ja Lea. Ja nüüd oli parajasti soojas ja püüdis banzosmulit välja tirida seda kihnu jänni. Sellepärast on see siin sees ja seal üsna lõpus, kus ta ikka jälle kordab seda oma koomilist, refrääni, vaalad. Seal on siis kas muuli, hääleimitatsioon, mida ta väga hästi tegi, nii et seal on tihendatud ja väga naljakal kujul ja publikule, kes väga hästi kõike seda tajus, neid märksõnu silmapilkselt mõistis. Aga tegelikult sellele ajale oli ju eelnenud koguse Panso varasem aeg ja astus ta kooli 1938 lõpetas juba sõja ajal 1941. Ja juba sel ajal oli ta kirjutanud ja algas ta sellest, et ta põhiliselt kirjutas rahateenimise jaoks igasuguseid hõljetone ja naljalugusid, aga kuna ta teatriringkondadega oli seotud, siis hakkas täiest teatrikooli ajal kirjutama ka väikseid näitleja portreesid ja intervjuusid ja muud sellist. Ja seal oli juba eos see Panso, kes siis hiljem Paul Pinnaga koos esines estraadil ja, ja veel seal küll vaagiga, küll järvetiga, kes oli tuntud enne oma teistkordset kõrgkooli minekut, oli tuntud suurel määral just niisuguse nalja Pansona. Nalja Panso näide ajast, kui kiki see kool on juba seljataga. Panson siin 37 aastane, tema partneriks Jüri Järvet Ja mul on teile üks suur palve palve ja tahab vist rahale. Ma tahan, et te mulle nõu annaksite näo ja kohe nunnu nõu annan ma meeleldi, võtke riided, palun. Ja teate, et teie jaoks ei ole mul ühestki nõuandest kahju, palun väga, olen valmis oma viimase nõuande teile ära andma. Küsige siis, mis teid erutab? Teate isegi, et meil on homme koosolek ja ja väga tähtis tootmis nõupidamine. Ei tea, kas ma peaksin sellel koosolekul sõna võtma või ei pea. Nimi tähendab teed jää, kas võtta koosolekul sõna võim? Ja hea küll. Jah, ma võin teile kõige õigemat nõu anda. Kõik, kes te peate tingimata sõna võtma, aga mis mõte on sõna võtta, kui ma tean juba ette, et ma midagi ei saavuta? See on ka õige. Aga kui me räägime iga kord üht ja sedasama, aga ilma mingi tulemuseta? Mis mõte on mul siis sõna võtta? Väga õige, teil on täiesti õigus. Kemis, ärge võtke sõna, ma soovitan teile kategooriliselt, ärge võtke sõna, tähendab kõik need küsimused surnuks vaikida kas nii või? Peab ju ometi surnud punktist edasi jõudma. Peab lõppude lõpuks täiel häälel ütlema, peab, peab, peab, ilmtingimata peab. Jah, teate, mis. Te küsite minu käest nõu ja mina annangi teile nõu. Olge printsipiaalne, ärge võtke sõna, et meie töökaaslased ütleksid. Ma kardan mingit bürokraate. Kas nii või? Kas see oleks siis õige? See on õige, et see ei ole õige tegemist, võtke sõna. Võtke tingimata sõna. Mul on juba niigi kõrge vererõhk. Kui ma sõna võtaksin, siis ma eru erutuksin tarvis. Muide, kuidas ma saaksin mitte eru erutuda, ärge võtke sõna, siis te ei erutu. Kui ma võtke sõna kindlasti, võtke sõna vasakul mulle pähe, ärge võtke seda. Kuidas siis võtke sõna, võtke tingimata sõna ja, aga ärge võtke sõna siis pärast, teate mis, kulla mees, võtke siiski sõna. Silmi omas omas. Siin grammatika kepiganud, mis viis ta silmi 100. hoomas. Nii teaduskunstivoolud, krabati kepikandmis vii. Vann. Nii lõikas, lõikas füüsi kaupa. Enda vaates, raiskas. Öödel, kui ilmad on soojad, siis loovad jooksaga ringi. Jätkame teatriloolasele tormisega tantsu meenutamist. Isiklikult tuttavaks saime me Moskvas sealses Kitises ehk siis teatriinstituudis, mis praegu on vene teatrikunstiakadeemia õppides, tema oli aasta juba varem seal, ta oli läinud küpse ja väga teadliku näitlejana, kes teadis, mida ta sealt õppida tahab, oskamata küll peaaegu üldse vene keelt oli läinud siis 1950. aastal järsku jätnud oma karjääri ja populaarsuse siin sinnapaika ja läinud Moskvasse õppima režiid. See mõte, et Mozart peab endas kasvatama Salieerid tähendab niisugust süsteemsemat ja ja täpsemat lähenemist oma kunstile, see on tal algusest peale olnud. Ta ise tajus seda ja, ja ta tegi selle teoks. Ja siis tuli ta tagasi 1955 meie esimesed diplomeeritud lavastajana. Ja Tal algas kohe ka niisugune kõrgperiood, mingit noore katsetaja perioodi enam ei olnud, selle ta oli juba teatris läbi teinud juba diplomitöö Tammsaare kuningal on külm, oli silmapaistev, siis järgnesid juba laiemalt silmapaistvad, mida sõideti spetsiaalselt siia vaatama. Oli see siis Philip pohvilumeena, Marturano või eriti populaarne. Muidugi oli härra punttila ja tema sulane Matti üks esimesi Brehti lavastusi üldse nii siinmail kui ka Nõukogude liidus pärast teist maailmasõda ja just enne seda 60 kolmandat aastat oli ta siis erilise edu ja menu ja tuntuse saavutanud oma Tammsaare lavastusega teise köite järele tõest ja õigusest pealkirjaga inimene ja jumal, 1957. aastal tal asutati nüüd uuesti peale pikemat pausi, mis oli jätnud Eesti teatritesse haritud kaadri põua. Asutati siis uuesti jällegi konservatooriumi juurde tookordse nimega lavakunstikateeder ja see oli vist ainuke juhtivatest kohtadest mille ta võttis vastu ilma kõhklemata. Ma armastan teatrit selle hetke pärast, kui kell saab seitse kui tuled hämarduvad teatrisaalis, kui suletakse saali juuksed, kui viimased tulijad varjudena seinaääri pidi kohtadele libisevad. Kui ootuslikus kõminat hääled puhtaks köhatatakse, nagu peaks saalitäis varsti häält tõstma kui vaatesaal täiesti pimeneb, kui eesriie rambivalguses kummaliselt kumama lööb ning kui saali poeb suur ja ootav vaikus. Ja siis on ta seal see suur hetk, mille pärast pidulikult riidesse pandi, mille pärast varakult pidet muretseti, võib olla sootuks kaugelt kolhoosikülast bussidega kohale sõideti. Ja siis on ta seal see suur hetk, mille pärast 40 proovi tehti mille pärast töökojad teatri keldrist kuni pööning kuni vaeva nägid ja mille pärast näitleja üldse on õppinud, elanud, ennast treeningus hoidnud. Ärge uskuge, et sel hetkel astub näitleja tuhandepäise lohe ette. Nõnda võib tunda pooldile tank, kes ei valitse rolli ega ennast. Nõnda kirjutab vananenud näitlejanna omassenti mentaalsetes mälestustes. Ei sel hetkel saavad kokku sõbrad, kes koos hakkavad loomaetendust. Sest uskuge, etendus mängitakse laval. Aga ta sünnib saalis. Ilma tuhandepäise loheta, kaotaks teater mõttesaalis istujad. Kas pole nad petetud lootuste kibeda kurgu palitud selga pannud? Ja kas pole nad lummunult mõtete mägede vangis ikka veel etenduse elu elanud, kui palitu juba seljas kui tuul puistab ripsmetele lumekübemed ja kui ära sõidab viimane tramm? Ja 1965. aastal lõpuks siis asud, vaadati üle aegade jälle uus eestikeelne sõnalavastus, teater Tallinnasse teater, mille ta oli väga lootnud asutada oma esimese lennupõhjalt, aga mis tookord ei õnnestunud. Nüüd siis lõpuks teise lennupõhjalt, see õnnestus. Ja õnnestus tegelikult tänu sellele, et avastati, et Eesti on veel üks peaaegu vist ainus tolleaegsetest liiduvabariikidest, kus ei ole noorsooteatrit, aga siis oli kõik ette nähtud niimoodi kõrgemalt poolt, mis peab olema. Ma räägin seda sellepärast, et tõenäoliselt ei kavatsenud ja ei tahtnud teha tingimata Noostad. See oli lihtsalt ainus võimalus ja seal nüüd tulid siis tema väga tuntud ja väga armastatud lavastused, seal oli Hamlet, seal oli siis armas luiskaja niisugusel eksperimentaallaval, nagu nad siis nimetasite, väikse lava tükk ta oli, mängiti Kadrioru lossis ja veel mitmel pool mujal Teises interjööris. Panso oli Eestis üks esimesi, kes hakkas ta tegema tubateatrit, sest siis ei olnud veel noorsooteatri väikest saali valmis. Ja veel vast mitmed niisugused põnevad tema kevadelaulupeohõnguline lavastus aeg oli vahepeal muutunud, see oli 60.-te aastate lõpp, see tähendas juba suuremat rõhku sellele rahvuslikule ellujäämisele ja, ja sellepärast ka kevade niisuguse väga suure rõhuga rahvuslikule joonele. Kas ei peaks armastama teatrid selle hetke pärast, kui kell on üle 10 kui eesriie langeb, kui tuled süttivad ja etendus lõpeb? Ei eesriidelanguse ja etenduse lõpu vahele ei tohi asetada võrdsusmärki. Eesriidelangus pole alguse lõpp ega lõpu algus. Aju nõtkuse kukerpallide üle tuli lõpeb eesriidelangusega. Tõelise etenduse ideeline mõju. Ta mõtteline resonants peab alles eesriide langedes algama. Inimesed, kelle pärast me saalis südant vallutame või naeru puistame. Ei saa olla ainult täna tuttavad möödunud aegade varjud ega stiiliproovid. Või me pole nende pärast õieti südant vallutanud ega õieti naeru puistanud. Need inimesed peavad astuma meie ellu äratama ja vormima meie mõtteid. Sest nad on osake meie tänasest. Mälestus meie eilsest kiirtevihk meie homsesse päeva. Tongi hot pöörlevas Veski tiivas Hamlet hiirelõksus seeni pingsas ootuses. Arno ja Teele kabeli mehe tuisus. Ja Robaja purunenud illussioonide varemeil. Lea jumalast vabanemisel, tulevane kosmonaut valguse kiiruses, kus säilib igavene noorus. Kõiges selles peab olema osake meist endist, nii laval kui saalis. Selles on teatri tänase ja homse päeva mõte. Ta igihall saladus. Aga tegelikult see üleminek 60.-test 70.-tesse oli muidugi juba niisugune mõtlikum, valulisem ja hoopis keerulisem tants, seda muidugi tingisid ka ühiskondlikud tingimused, see, mida kunstiinimene eriti tajub alatise ühiskondliku surve, jahistuse tugevnemine eriti just rahvuslikul pinnal, aga üldse ka kunstitegemise pinnal. Ja ka tervise halvenemine ja teatud vastuolud, mis isegi konfliktina mõnikord välja tulid oma endale pilastega, mis muidugi eriti oli valus nähtavasti asja tegi tema jaoks keerulisemaks ka veel see pool sunduslik pool vabatahtlik ületulek draamateatrijuhtimisse tähendab tagasi oma vanasse koduteatrisse. Seda ei oska lahti seleta keegi, aga selge on see, et siin väga suurt rolli mängis lihtsalt tema isiklik vastutustunne. Sellepärast et Draamateater oli selleks ajaks jõudnud täielikku madalseisu ja nähti, et seda teatrit tuleb nagu uuesti tõsta, tuleb turgutada. Ja selleks hakati teda veenma, et ta peab minema seda juhtima. Tantsu ei olnud oma tüübilt üldse teatrijuht. Ja eriti muidugi selles ühiskonnas mitte, kus on teada, et see juhi kohustused tõid kaasa keskkomitee vahet käimisega, mitte parteilastele, kes ta oli. Ja ta ei olnud see, kes oma kabinetist keelab, käseb, poob ja laseb ja teatri juhtimine on alati küllaltki keeruline protsess. Aga tema autoriteet kunstiliselt oli niivõrd suur, et see nagu ise tingis seda, et kui keegi sinna läheb, siis peab minema sellise kunstilise autoriteediga inimene ja seda muidugi tahtis ka suurem hulk näitlejaid draamateatrisiseselt. Aga see tõi kaasa ka niisugused üsna valulised vahekorrad teiste näitlejatega, kes tema järel olid esindusteatrist ära läinud sinna kalamajja noorsooteatris ainult sellepärast, et töötada koos temaga. See mis mul prantslastega, on see ka mind, aga takka. Jala. Pitsasahal. Ja. Vitsa. Lendas kuulmulbee aasta läbi, ma siin, eks suuren, seal Renüü ja, ja ta ei Zooza saada ust. Ja ta soodaga. Kaarna kaarna varnast ka. Saale. Ühel ilusal õhtul istus mu vastas halliks minev prillidega mees küsis. Oled õnnelik, et elad teatrile? Miks ma halliks läinud? Aga ma oleksin vist õnnetu, kui peaksin elama ilma teatrita. Mis köidab sind teatris? Inimene milline igavene, mitte kaasaegne. Mis maksab kaasaegne ilma igavesed. Sambaid hetk hetkekunst ei taha. Tahan hetkes igavest igavik läbi kaasaja. Teisiti teatrit ei taha. Kaua oled elanud teatrile? 1938.-st aastast. Esimene kuupalk, 1941. aastal. Esimene lavastus 1949. aastal. Pidevalt olen lavastanud 15 aastat. Mis on sulle lavastajate töös vastuvõtmatu? Spikerdamine, mulisemine, enesereklaam. Mida hindad kõige enam? Vastupidist pluss oskus? Kuidas oskust mõista? Detektiivi loogika arheoloogi, kujutlusvõime, luuletaja, poeetilisus, talupoja asjalikus, sportlase tahe, siis veel mõtet, plahvatuse ahela reaktsioon ja võime see praktikas realiseerida. Mida kõige enam kunstis vihkad maitsetust ja vormi lõtvust? Mida tead loomingu põhieelduseks? Anne? Kõigiga mis siis vigaseks käest käivad, läbi paljud jätkajad, üksikud milles on põhjus? Vähene huvitüki ja rolli siseilma vastu. Vähene huvi näitekunsti maagia vastu. Tahetakse üllatada välisega ega mõisteta, et vapustatakse sisemisega ja latt asetatakse liiga madalale tahte ja ka mõttes. On see õpetatav õpitav, aga mitte õpetatav. Nagu üldse kunst. Kas oled iseendaga rahul? Mis mõttes on midagi, mida sa enda juures? Ikka on aga ei ütle. Tahad öelda, et haldjad on hoidnud väga näiteks? Fakt ise sain 50 aastaseks. Minu põlvkond, keda aeg ropp, siis nagu linu ja murdis nagu kuuenda augustitorm. See igavese ja kaasaegsuse kooslus see tõesti tantsul tema parimates lavastustes ka õnnestus. Üks tema võib-olla kõige põnevamaid huvitavamaid ja ma ütleksin mingit uut, kui tema, kui lavastaja arengus sissejuhatavaid lavastusi oli Mats Traadi romaani alusel tehtud tants aurukatla ümber. Ja tegelikult selle lavastusega koos muidugi kõik eelnev oli juba kogunenud. Käis ka siis infarkt, mis teda tabas samal aastal, kui see lavastus välja tuli 1973. Sest see lavastus, mis käsitles rahva saatust läbi aegade oli erilise tähelepanu all ja mõningate lausete ja ütlemiste teravate kohtade kärpimise all. Ja muidugi see oli vast nüüdse viimane tilk, mis mõjus niigi juba logisema hakanud tervisele. Ta ei andnud endale kunagi armu, sest see kaks pikka tööpäeva, üks teatrise, teine kateedris ja sageli õhtul uuesti teatris ei jätnud peaaegu üldse mingit hingetõmbevõimalust. Aga kindlasti suuremaks põhjuseks oli siiski see nii sisemine kui väline depressioon mis vast oli kuulda ka sellest Tema intervjuust. Milline õpetus on jätnud kõige tugevama jälje? Oluline sünnib ikka nagu muuseas, palusin õpetajalt Nebelil kord ühe käsikirja läbi lugeda, nii süstis ta vastas lüstis ja nii ju. Pärast seda vaatasin ennast uute silmadega. Aga vanemate poolt. Meest sõnast, härga sarvest. Kolm sinu lemmikut, tamm, orel ja puravik. Miks hindan jõudu elus ja kunstis? Millised on olnud kõige viljakamad aastad saamise mõttes 1000 950955, Moskva kiitises andmise mõttes 1000 965970, noorsooteatris? Kõige Vildetumad? 1945 50. Miks diisikus ja muu? Näitlejad nemad ongi see teater. Erilise soojusega mõtlen vanematele, näitlejatele, kes tulid, jäid ja teevad tööd. Noored on peaaegu juba tänane päev. Kuidas vaatad noorsooteatri tulevikule? Mitte nii ebakindlalt kui enda tulevikule. Mida pead noorsooteatrisaavutuseks? Et tegime mõne aastaga uue teatri mitte veel ühe. Et häda on sundinud leiutama uusi ideid ja võimalusi teatrikunstis. Et lõime teatriinimeste voolavuse võimaluse. Et me pole mänginud etendusi vabas õhus. Ma ei mõtle vabaõhuetendusi. Intelligentsi, kalamajja, jääd, teatav kist publikut, ei hooli sellest teatrist. Läheme tagasi sinna, kus meil on aiaäärne tänavas. Voldemar Panso mõtisklus aastast 1964. Esimesed arglikud lapsesammud üle koduõue. Kas helinani? Kui armas oli see? Mis on seal aia taga, tahad? Mets? Ära päri laps, sured noorelt ära ja selle tagataat vait. Ja taga taga. Laps. Ütles Daci aeg Ja see aeg on siin küll. Oleksin käigus, siis tõuseks maa, kätime kuuse latva. Kui armas oli see kust mina peitsid saks vaadata ülesse laane katva kus kasteheinas ei nahas. Einas heinas professori selga, õõtsub juba koos kasteheinaga, aga jalad töötavad pedaalide nii nobedalt, nagu püüaks ta kasteerina mõjuväljast lahti saada. Kastehein sirg silmanähtavalt, tõuseb otse taeva, kasvab pea kohalt kokku. Muutub tumeroheliseks läbipääsmatuks. Säinas Heilast suundumist läbi raiutud maantee lõpeb tee ääres. Peegelsile teepind, sätet. Istuli pika musta puutüvest õõnestatud paati. Et teada saada, mis on elevandiluuranniku taga. Käo muna, siis kukuksin ilmale. Mis ma näen sadakesi. Vanataat käekõrval, mind tõi tuppa magama. Ketis kisendab nukker, räpane, šimpanse. Kaja kaob. Inglisja selle lähedusse. Õhkkon, leitsak ilma hingemaata, kaldasse järk, pikk, puutüvest kanuud. Teadmata mis on seal taga? Oota ütles ta, see aeg naks. Nüüd on ta käes. 50 registriga hoiab lihtne viis professori oma köidikuis ja laialt avaralt. Nagu seisaks mängija munamäekupli, kisub ta tuhandetest Vilerest. Kooli Ma ja merre peal. Metallviled mürisevad koos hetkele harilikud pruunid, sinised, sellised värvilised äss 100. Käega vask Lätis kinni, jalad harkis, suu soolane. Jälitame teineteisele otsa. Vahemeri jabina. Meid ühendab üheksa palli. Algus algas siin 32, aastasada tagasi. Viie aasta eest sõitsin vasakule nagu ilus, Helena. Nüüd paremale nagu kaval Odüsseus. Laevu polnud ollagi, edasi viis iha mis on seal taga. Mis on selle taga? Edasi? Jeeroldi hääle kaugusel purskab mägi tuld. Läbimas külla ja karjutise kõrgepinge on ületamatud. Siin kuskil Notofaagide maa, unustustesaar. Siin ununeb koduma. Mauh uus laine. Ei pool nii armas olnud, seal mängivad vaikselt kõrged lainetavat registris. Kesi? Ei pool, nii armas olnud seal. Et nagu peegeldas silmale kui küla tänavas Tagasi viljon aegamisi kujunenud. Tulles tõuseb suurem tarkus, mis ei minnes mehikesed arglikest, lapse sammudest, seitsmepenikoormasaabastega ka nuust karavellidel lendama, vaibale. Ja kõik on saanud alguse lapsest, kes tahtis teada, mis on seal taga lapsa sirgunud aju päkapikkust hiiglaseks ja on ikka jäänud lapseks. Ta läbib saalid kõrvaldab aastasadade eesriided, vaatab uudishimulikult üle läve ja astub uutesse saalidesse. Valendavatesse veristesse tantsivatesse ikka uksed, eesriided ikka uksekünnisel ja uudishimu. Mida rohkem saali ta läbib, seda rohkem ootab veidi Tiuti tee e vaikus. Professor lõksatab hetkeks ta liiga kaugele uitanud ja hakkab klahviregistrit mööda sibades teed tuli punk. Tee tagasi otsima. Sel hetkel möödun parajasti Kanaari saartest. Kui öö ja päev on teedeezreelingus ja veenus suures vastasseisus suurtele maadeavastajatele olid need saared viimaseks tugipunktiks. Enne suurt teadmatust. Veenus on vastasseisus ja selle taga on uus suur teadmatus uute saalidega ning ukse künnistega. Ja mida väiksemas maailma see hiigellaps tungib, seda enam avaneb seal uusi saale uute ukse künnistega suurde tundmatusse. Ma magan. Ööliblikas, lendab jälle lambi ümber. Kõige lähedasem jääb kõige kaugem, astusid liitu võbises õhk ning värises, maalähedane paiskas kaugele. Me seisame mustamäel ja ootame esimest inimkätega valmistatud Väikeses kausis silistab kõige väiksem pile see pooleteise sentimeetrini metallist. Juehaanima mängisin küll lille rohuga. Miljonite päikesesse taga relionid piljardit päikesed. Aga triljonit piljonite taga raberi, sured noorelt ära. Surma taga. Aeg ja ruum. Vanataat. Anna mulle natuke aega ja ruumi. Kulge ja võta sa täitmatu laps. Lõpmatud tahtsin taevad tagant seina käsill minna katsumaie ilma otsa otsidel sõrmedel Sorplymanni inimlaps. Hiiglane läks maailma ruumi. Kui päkapikk sealt tema kukkus, siis ilmale, mis nägi saiakesi. Päka pik hõõrub imetledes silmi ja astub esimesi arglikke samme lõpmatusse, aega ning ruumitähtedes sillutatud teel. Meil aiaäärses tänavas. Heli niitidega jääb professor tulipunkti kinni. Kogu olemusega. Kõik registrid helisevad kaasa küll 75 professori sent õudset veel ägedam kasse, hein. Neli manuaali pakuvad endid välja võtta, võtta kõik võttaga mustad klahvid. Valgetes tähe on professor haaranud kõik klahvid, manuaaliga, pedaalid oma võimsesse lõugama JUMZ Kaale rinnale. Ta kätel liigutustes on kuningliku suursugusust. Jalgade tobedus on kadunud. Pedaalid vajuvad aeglaselt. Raskelt assid üüringavad. Kus midagi sellist varem läbi elanud? Ja kui seisin hiigellaululaval 30000 laulja keskel ja professor tuletab kedagi meelde? Muidugi oli Gustav Ernesaks, kuidas hiigelkoorile, oma tahet ja nägemus sisendas. Tema ka. Aga veel keegi teine oli veel hallim, veel suurem, veel laulus sulavam, õigus, see oli väike ööbik paides surnuaianurgas, toomingel, silmad kinni, kogu väriseva kehaga muusikale andudes laulis seda oma armastuse ülemlaulu. Küll üle aia tahtsin ma ta kombel vaadata. Neli registri elikoor. Lausa nõudis seda oma käsulaulus. Nad sulasid ühte. Elin. Ja helilooja ruum ja aeg oli ainult puris helide kaos, mis lasi aimata uue maailma tekkimise võimalust. Siis vaikisid Killivatet all hääled ja sumedas sügavusest. Otse palgus, aastate tagant. Nõudis värelevas põbinas passide koor. Laps, oota. Ütlen ma, see aeg on kiir küll tulema. Ja siis äkki vaikus, professor pikk ning kõhna istub tahapoole, kookus, nägu liikumatult ülespoole, nagu vaataks seda viimastele helidele laotusesse. Vaikus on määratu. Nii määratu ja ääretu nagu laotus. Aga see pole valge valikus, vaid tumetume. Nii tume, nagu oleks ta määratu jää ääretu. Ja sealt siravat miljonid kiirgavad täpid sealt tumedast määratust. Jäärtust. Ma seisan kaptenisillal reelingu ääres. Laev lõikab laineid läbi tumedat tumeda Atlandi, mis sulab laotusega nii määratuks ja ääretuks. Mu kõrval seisab füüsik Moskvast pikk kõhna tahapoole kookus, nägu liikumatult ülespoole. Kas mõistate lõpmatut ruumi? Lõhun suure vaikuse. Ajudega jagan, vastab füüsik. Siiski kohutav mõelda. Lõpp mattur ruum. Ta vastab liikumatult tahapoole, kookus. Lõplik oleks veel kohutavam. Täna Voldemar Panso 85. sünniaastapäeval kuulasime vanu arhiivilinte, tema lugemiste ja mõtisklusega. Teatriloolase Lea Tormis ja kommentaarid on samuti pärit 10 aasta tagusest saat, sest jah, laulmas kuulsite Panso õpilaste õpilasi lavakunstikooli 18.-st lennust Riina Roose juhendamisel. Tänase saate seadis kokku maris Johannes kuulmiseni.