Üks tunnustus, mille tänase portreesaate peaosaline pälvinud sõnastati nõnda nähtavat ja nähtamatut, maailma ühendava hapra silla kõrgprofessionaalse ja tunde täpse ületamise eest. See roll oli Leele Jaan Tätte näidendis Sild. Liina Ulm Aru lõpetas 1989. aastal. Vanemuise õppestuudio. Oli aastatel 1989 kuni 98 Vanemuise teatri näitleja. 1989 kuni 92 Tartu lasteteatris. 1996. aastal lõpetas Tiina Ulm Aru usuteaduse Instituudi pedagoogilise osakonna. Alates 1998.-st aastast on linnateatri näitleja. Liina rolle Vanemuises. Hedvig Ibseni Metspart, Lydia Koidula, Süvalepa Emajõe ööbik. Kikk Williamile Yvona kombroovitsi, Yvona, Burgundia printsess, Cordelia Shakespeari kuningas Liir, Hermiine, Bella, Ristikivi hingede öö, Krõõt ja Tiina Tammsaare Undi taevane ja maine armastus. Nimiosa silodu Undiinis, Shandark, Alui Lõoke taeva all, Ophelia Shakespeari Undi Hamleti tragöödia, valik Liina Ulm aru rolle linnateatris mileedi tüma Nüganeni kolm musketäri tuunia Dostojevski Nüganeni kuritöö ja karistus Leele, Tätte sild, Claudia Manni Võlumägi Tolli PÖFF-i naeruta paik. Lokkija Maret Maa-Emajõe suveteatri Toomas Nipernaadi Is virve teleseriaalis Wikmani poisid. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Juttu ajasime Liina Olmaruga 22. novembril 2005 alustame teatritee algusest. Liina on maru vanemad. Linda kuus, ma olin maru ja Reinol maru lõpetasid Panso kooli esimese lennu. Küllap oli elukutse valik näitlejate lapsele nii-öelda ette määratud. Sel teemal, mõtiskleb Liina Ulm aru. Muidugi, ma kasvasin keskkonnas, kus teater oli eluigapäevaosa ja meie elu oli nagu täiesti teatrist tulvil igas mõttes nii eluteatri mõttes kui, siis päris teatri mõttes. Muidugi ma sellest mööda kuidagi minna ei saanud, see oli selge. Ja ma sain üsna noorena tunda diaatri valu oma vanemate läbi sest nad mõlemad olid üsna traagilise saatusega teatris ja ja, ja siis samamoodi seda teatrilummust ja külgetõmmet seoses sellega, et ma liikusin teatris juba lapsena. Ma lasin ennast hästi noorena juba väga teadlikult sellesse maailma sisse. Ma mäletan mu nuia siin ju oma vanematelt välja näiteks selle, et ma saaksin õhtuti teatris pileti lina töötada ja siis muidugi see piletöör vaatas kõike etendused 100 korda ära ja ja kõik etendused olid peas ja, ja peaaegu kõik näitlejad olid lemmiknäitlejad ja ühest küljest võib öelda, et see oli kodust pärit või kodust tulenevaga ega seal väikelinnas nii väga palju neid teisi alternatiive ei olnud ka. Tollel ajal andsid tooni. Minu meelest, kui ma õigesti mäletan. Meie Rakvere elus põhiliselt taksojuhid, müüjatarid ja kosmeetikud, see oli nõukogude aeg ja see oli selline. Käsi peseb kätt ahel ja iseenesest mõista, mina oma taustaga ennast sinna unistada ei mõistnud. Ja, ja seetõttu ma hakkasin ennast mujale unistama. Kui praegusel ajahetkel öelda, kuidas sa tunned, mida sa oled vanematelt pärinud või mis loomuomadusi või talendiomadusi kummalt, mida ja kuidas sa seda mõtestanud oled? Et nii palju, kui ma oskan oma vanemaid kõrvalt hinnata üldse, sest et see on ka üsnagi keeruline. Mulle tundub, et minu ema on väga vitaalne, väga ambitsioonikas. Igas oma iluavalduses on ta väga-väga-väga. Aga ise oli natukene vastandlik natuur temale meelest. Isa oli pigem peidetud ja tundlik ja hellahingeline, mis ei tähenda, et tema seda ei oleks, aga ta oli teist laadi. Nii et ma usun, et ma olen ikkagi segu. Aga võib-olla hingesugulust tunnen ma pigem isa moodi inimestega, arvan ma. Kuidas see siis niipidi läks, et Tartu ja stuudio ja ja mitte Tallinn ja lavakunstikateeder kui teadlik või juhuslik see oli ja näitlemine algas juba natuke varem, tegelikult juba selles kodulinnas, Rakverest sai ka mängida. Ja ma olin väga aktiivne kooliteatris osaleja mis mulle tohutult meeldis ja, ja siis tõesti mul avanes ju õnn osaleda mõnes Rakvere teatri lavastuses. No see oli päevselge, et ma lähen lavakunstikateedrisse, mul ei olnud ühtegi muud mõtet. Sest olgugi, et ma olin selline introvertne unistaja tüüp aga siiski esines selliseid ebaadekvaatseid, julguse, puhanguid ja seetõttu ma ei mõelnud, et äkki ma ei saa, siis ma arvasin, et ma saan sisse ja puha, kõik läheb vuh. Aga siis tuli ikkagi minu lõpetamisaasta, kus ei olnud vastuvõtu, eks. Ja siis ma otsustasin täiesti teadlikult, et ma pean selle aasta kasulikult, et täitma ja, ja kuna ma olin üsna suur kirjandushuviline, siis otsustasin minna Tartusse eesti keelt ja kirjandust õppima selleks üheks aastaks. Ma mäletan seda hetke üsna eredalt, et me olime tüdrukutega Pälsoni ühiselamus ja sisse astus ühiselamutuppa üks inimene kellel oli käes ajaleht, milles oli kuulutus. Et Eesti teatriliit võtab Vanemuisesse. Draamastuudio juhendajateks on Jaan Toominga, Ülo Vilimaa. Valmistatakse ette üks muinasjutt ja kaks luuletust või midagi sellist. Ja siis tulda kui eksamitele ja muidugi ma läksin. Ja sain sisse. Ja siis hiljem enam ei olnud mõtet peas, et vahetaks seda kooli veelkord, mul ei olnud mingeid. Mul oli selline tunne, et ma olin kõik saanud. See oli just täpselt see, mida ma ihkasin. Need stuudio esimesed aastad olid väga intensiivsed ja Jaan Toominga isiksus oli erakordselt mõjuv ja stuudiokaaslased olid väga põnevad isiksused. Kogu õhustik oli tõeliselt intensiivne ja tõeliselt idealistlik. Ja see sobis mulle nii kohutavalt. Aga oled sa hiljem seda kunagi kahetsenud või tundnud, et millestki ilma jäänud olete teistmoodi, koolis. Ma tundsin seda, hakkasin üsna teravalt tajuma ja täpselt selliseid mõtteid mõtlema esimestel aastatel teatris, Vanemuises. See, mis ma Jaan Toominga stuudiost sain, on minu teatritunnetuse baas ja põhi. Ma olen ülimalt tänulik nende aastate eest ja kõige selle eest. Aga kindel on ka see, et reaalses teatrielus on näitlejal tarvis tehnikat ja see oli meie stuudio nõrk külg. Ja ma hakkasin väga lihtsatest asjadest puudust tundma näiteks kuskil teisel teatriaastal. Ma avastasin ma, et kuna ma olin ikkagi Vanemuises ja mulin suurel laval siis ma avastasin, et mu hääl ei kanna. Ma teadsin seda muidugi varem ka, et mul on looduse poolt suhteliselt nõrk käel. Aga Ma usun, et minu lavakõne õppejõud lavakunstikateedris oleks mulle ilmselt esimesel kuul öelnud need harjutused, mida ma pean tegema, pluss siis lisaks näidanud neid ohtusid, mis mul on. Näiteks ma avastasin, et ma räägin sisse poola ja siis ma hakkasin omal käel oma häälega tööle, otsides kõikvõimalikke materjale ja pöördudes igasuguste inimeste poole. Üks neist oli Kulno Süvalepp, kes soostus mind õpetama ja kellega koosveedetud aeg oli vägev. Ühesõnaga, et ma olen pidanud avastama paljusid selliseid asju, millest arvatavasti lavakunstikateedris räägitakse ja sõna otseses mõttes õpetatakse seda noortele lastele. Olen pidanud ise avastama ja eks ma tõtt-öelda siiamaani panen seda mosaiiki enda jaoks kokku. Kõige enam selles vallas olen ma õppinud Elmult sest tema väärtustab väga tehnikat, näitlejatehnikate valdab seda. Ja ta on ka suurepärane pedagoog. Ma arvan, et neid ei ole väga palju eesti teatriilmas, kes tegelikult ka pedagoogina suudavad oma oskusi edasi anda. Sõna saab Linda Ulm aru. Liina ema. Kui ma mõtlen tagasi seda aega, et Liina ja teater siis need hetked, mis mul nagu linaga seoses ja teatriga seoses nüüd meenuvad, niimoodi on kõik seotud pisaratega. See on nii kummaline, aga need ei ole kurbusepisarad, aga nad ei ole ka rõõmupisarad, nad on nagu niimoodi segunenud. Nagu Kreutzwald ütleb, rõõmie mured, kaksikvennad, kaksiklapsed loomuskojas. Ja kõige esimene kord oli niimoodi, et Liina oli vaevalt paarikuune. Ma olin siin mehel, siin oli mu mehe kodu. Liina sündis aprillis, noorsooteater oli juba loodud ja mu mees tegi ilmselt seal ühte lavastust. Ta oli veel kihtidega seotud. Ja kuna meil oli nagu tantsuga varem kokkulepe, et kui teater sünnib, siis ta kutsub kõikuma. Ja meil oli Kariinuga selline kiri ja siis ma mõtlesin, et ma lähen, helistan Pansole. Augustis algab Pärnus hooaeg, et ma lähen küsin, et kas minu jaoks on ka noorsooteatris kohta ja Panso loomulikult ja siis mulle, et ta ei näe mulle kohta ja kas minust üldse enam saab teatri jaoks asja. Et kuna mul on neid pere kaks last ja, ja tema põhimõtted olid ju teised, et inimene peab täielikult ennast teatrile andma. Ja siis, kui ma tulin sealt tagasi koju ja tuli see Liina söögiaeg ja ma panin talle rinda suhu siis voolesitel sinna suhu koos piima, minu pisarad. Nii et siis nagu see on niisugune esimene, kas see mulle alati meenub, kui see tunne, mis mind tookord haldas? Muidugi ma oma südames, küllap ma mõistsin kohut banzoyle, ta ei käitu õigesti, aga aga nüüd ma olen aru saanud, et tegelikult ta käitus õigesti, sest see oli tema põhimõte, teine, mis mulle meenub, siis läks aastaid mööda ja Liina tuli sinna Tartusse ja, ja see oli täielik üllatus, jahet Ta niimoodi ka hinges kandis seda soovi saada näitlejaks, sest minuga ta sel teemal väga vähe. Mina nagu üldse enam suurt teatrialast ei suhelnud, kuna minu elust oli teater kõrvale jäänud. Isaga ta suhtles rohkem, Rein võib-olla ka teadis seda. Aga kui oli Vanemuisesse tema esimene lavastus Metspart ja meie Rakveres, sõitsime vaatama. Me istusime kuskil viiendas reas. Ja kui siis hakkas see eesriie avanema niimoodi jupati aeglases rütmis siis ma tundsin kohe, kuidas mul selja taga tulid, niuksed, rasked üheksandad, lained, tundelained, ja nii see noh, selline mõte, et minu jaoks ei saa seda enam kunagi olema. Et niimoodi. Ja samas kui see jõudis nagu selle heleda laigu, nii kus seal liina paremal pool istus, siis jälle hakkasid eest vastu tulema niuksed, teised emotsioonilained nagu, mis tõid nagu rõõmu ja sulasid selle nagu nukrusega ühte. Niiet nihukene tunde meri, mida nagu isa väljendada täiuslikult ja siis mul on meeles, kui see etenduse lõpp pess siis, kui Rein ütles niimoodi vaikselt, omaette ja selles ütlemises oli ka nihukest nagu headust ja usku. Et selle rolliga on meie laps või Liina ennast teatrisse mänginud, näitlejate perre sisse mänginud midagi taolist siis, kui ma mäletan veel ühte lõiku Liinast, kui ma vaatasin Ivoonat, siis ma vaatasin juba teda niimoodi, et lihtsalt, kui üks näitleja enam ta ei olnud nagu minu laps. Et seal ei segunenud see isiklik tunne, et Teil on väga huvitav näitlejatöö ja kuskil mingi sisemine kell, nagu Hanso ütleb, registreeris ette, et kui mina oleksin pidanud seda kehastama, et mina niimoodi ei oleks suutnud siis on jäänud mulle veel meelde tema Tiina mäng selles taevases ja maises armastuses, aga ikka neid kõiki kohti on alati mu saatnud pisarad. Sest kui ta mängis seda Ivana lõpp puu, no mina olin siis juba nagu usule tulnud ja siis seostus mulle nagu see surm seostus nagu, nagu Jeesuse surmaga või tegin paralleele ja ja kui ta seda Tiinat mängis, siis, siis oli nagu, et jumala ime. Või või midagi selles laadis nagu ma üldse tahaksin Liinat iseloomustada inimesena või praegu niimoodi vaadates, sest me oleme ju viimased aastad kogu aeg lahus elanud, väga vähe saame kokku suveti vahel. Et mis teda nagu iseloomustaks. Ma võib-olla nagu sellised märksõnad, et sündsus ja üllameelsus ja õlisus ja nagu hoolivus ja vot sellised sõnad tulevad mul nagu meelde. Aga jah, karakteri loomise oskusi on täitsa kindlalt kohe pärinud. Ehk nagu öeldakse, ümberkehastumisvõime või Reinol, oli see tugev külgseen seen, karakteri loomine. Kas üldse ja kui palju seda idealismi on vähemaks jäänud? Päris keeruline öelda, ühest küljest tundub, nagu teda oleks vähemaks jäänud ja sealsamas tundub, et see on loomulik, et ta peabki pisut vähemaks jääma. Aga kui ma hakkan väga-väga sügavalt oma südamesse vaatama, siis tõtt-öelda minu ootused teatrilt on samad, mis tol ajal ja Need viisid, kuidas teatrit teha, nii et minu jaoks täisväärtuslik oleks. Need on kasvanud. Nii et tundub, et see idealism ei ole siiski kuhugi kadunud. Iseasi on see, et kui harva ma tõepoolest seda on, harva, et ma reaalses elus seda tõeliselt kogenud, nii nagu ta võiks olla. Kas su enda jaoks on sul mingi oma teema, midagi niisugust, mida kanda rollist rolli isegi kui seda ei sõnast, et kas see on oluline, et see oleks? Jaa, on küll, aga mul olekski raske, seda sõnastas, aga aga ma tõesti tunnen, et see on olemas. Ja kuidagi ma olen sellega rolle pidi kohtunud. Mu meelest üldisemalt suhtun rollide saamisest või rollide mängimisse osade mängemisse kuidagi saatuslikult või selles mõttes, et väga noorena ma suhtusin rollide saamisesse kui millessegi säärasesse, mis on umbes sarnane inimestega kohtumisega. Ma mõtlen siiamaani tegelikult seda, et maakeral elab praeguseks minu meelest üle kuue miljardi inimese juba. Ja siis kui palju on neid, kellega minu teed ristuvad. Neid on vähe, aga neid, kellega modeed lähedalt kokku saavad, neid on ülivähe. Ja see ei saa olla juhus, et ma nendega kohtusin. Mul on mingi asi nendega ajada, ma pean. Ma ei tea, kas midagi õppima või mingi ülesande täitma ja samamoodi mõtlesin anarullide kohta, et see on täpselt sama mis inimestega kohtumine, sest et iga rull toob endaga kaasa mingisuguse temaatika mingisugused probleemid ja sa lähed väga sügavale sinna sisse ja kui sügavale minemise võimalus on see süvenemise võimalus siis tegelikult ideaalis ja ma olen seda kogenud, ei ole ma ikkagi prooviperioodi lõpetades see inimene, kes ma olin ennem seda, kui ma seda alustasin. Nii et see, kas näitleja mängib mingit rolli või näitlejanna seal kuidagi tugevalt seotud mitte ainult sellega, et kui andekas on keegi, vaid ma arvan samavõrra sellega, mis asi kellelgi ajada. Aga oled sa ka ise mõnest rollist unistanud lootnud seda saada ja saanud või veel mitte saanud või ei tegele selliste unistuste? Kõige enam mitte, aga varemalt mul oli küll. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis on ikkagi ainult vist üks roll olnud, millest ma tõesti olen unistanud, see oli randark ja hull lugu küll, aga Andreski mängisin seda ja ma ei saa öelda, et ma oleksin sellega rahule jäänud. Mis ma seal tegin, aga no selline juhus on olnud ja seda rolli on ka sinu ema mänginud nagu ja arvatavasti sealt mul see unistus tekkiski, et ma vaatasin lapsena pildialbumit, siis kuulsin lugusid, siis uurisin ajalugu ja siis tahtsin öelda, et mul on selline elukutse või ma olen lähedal sellisele elukutsele, et ma saan veel sügavamale minna, et siis arvatavasti sellelt pinnaselt siis kasvas see unistus. Mul on ikkagi kolm õpetajat, üks neist on minu esimene õpetaja Jaan Tooming, kellelt ma õppisin seda, et teater on usk, pühendumus ja elu küsimus. Need, kolm asja võtsin ma kaasa ja sealt see on siis ütleme, minu teatritunnetuse baaspõhi grammati hundiga kokku sain siis temalt ma õppisin, teater on mäng, nauding, lust ja lillepidu ja see mulle väga meeldis. Ja ma panin selle järgmise kihina oma sinise õpetuse peale ja kui ma ilmaga kohtusin, siis ma õppisin temalt, et teater on kõige muu kõrval ka tehnika. Ja seda ma praegu üritan samm sammu haaval, noh, olen muidugi läbi oma kogu oma teatri üritanud kõikidelt oma kolleegidelt ja oma tähelepanekutes ja, ja, ja kõikidest lugemistest ja, ja mängimistest siis sammude kaudu ka saada seda tehnikat omandada. Midagi mul seal seljakotis, nüüdseks siis võib-olla on tibakene. Aga selle olulisust tema täies mahus taipasime ikkagi siia linnateatrisse tulles ilmuga kukku saades. Kui matist rääkida, siis peale esimest tööd temaga jäin ma sügavalt mõtlema selle peale, kui oluline on tegelikult näitleja jaoks see, et lavastaja temast hooliks. Ja kui räägitakse sellest, et ühe etenduse sünni jaoks on väga tähtis see, et näitlejate valik oleks õige, see tähendab, et 50 protsenti etenduse õnnestumisest on õige näitlejate valik siis minu teooria on, et see ülejäänud 50 on see armastus, mida lavastaja suudab tunda näitlejate vastu prooviperioodil. Siis võib imeasja sündida ja matiga. Ma kogesin seda täies ilus. Mitte ainult enda pealt, vaid vaid ma usun, et kõik näitlejad, kes motika kokku puutunud, on tundnud seda, mida tähendab see hoolivus ja see armastuse kuppel, millega ta meid kattis. Ja siis see loovus, mis seal puhkeb, nendes tingimustes on minu jaoks tohutult õnnestav kogemus. Üks Liina maru kummastatumaid, une näolice rolle on olnud kombroovitsi Mati Undi Yvona, Burgundia printsess, kes mälupildis jääb aegluubis lava kohale kukerpallitama. Jääb pea sõnatuna jälgima inimeste maailma õukonda, kuhu ta päriselt iial ei saa kuuluda ja kus ta hukubki. Mulle tohutult meeldib tegelikult rolli füüsilise poole peale mõelda tohutult ja kuna ma rääkisin oma nendest hääle kõne tehnilistest probleemidest, siis alati ma olen kohutavalt õnnelik, kui ma sain osa raamatu kätte, vaatan üle, kas ma pean palju või vähe rääkima, mida vähem, seda parem, seda õnnelikum olen. Aga noh, päris nii ka muidugi ei ole, et saaks päris vait olla. Kui saaks mingisuguse sellise sõnatu rolli, aga mis samas oleks oluline ikkagi lavastuse plaanis, siis siis ma oleks väga tänulik. See Vanemuise aeg, üheksa aastat oli see vist minu meelest, Aarne Üksküla on öelnud mingisuguses intervjuus seda, et näitleja peaks iga viie aasta tagant keskkonda vahetama et arengus püsida. Meil Eesti tingimustes on see võimatu. Et oli vaja seda keskkonnavahetus, teatrivahetus. Ja, ja ma arvan, et see oli sellel hetkel väga suur õnn, et see minu jaoks võimalikuks sai. Mõnes mõttes ju niisugune peaosade mängija ja väga palju tööd ser Vanemuises oli, et linnateatrisse tulles tundus, et seda jäi mingis mõttes vähemaks, võib-olla see on petlik, aga, või et mingi niisugune tunne, et äkki see oma teema kuhugi kaob või hajub natukene ära? Ma mäletan, mul oli mingi selline hirm, nii sinu kui Rain Simmul puhul, kui te tulite. Et kuidas, kuidas oma sisetundes oli täiesti õige. Ma ei mõelnud tegelikult üldse selle peale, absoluutselt mitte, ma tahtsin ainult uusi kontakte ja impulss siis selles mõttes oli see nii omal kohal, kui üldse olla võis. Aga mis puudutab seda, et tööd võis vähemaks jääda, sest tõtt-öelda seda ma lootsin, tõeliselt lootsin saada, aga need lootused ei täitunud, sest Ajad muutusid, Linnateater sai uusi saale juurde, trupp jäi enam-vähem sama suureks. Koormused suurenesid aina, eriti meestel muidugi, aga naistel, nii et minu need esimesed algusaastad omandasid sellise peadpööritava kiirusega, et ma tegelikult tahtsin maha astuda, ma ei jõudnud. See oli liig mis liig. Ma ei taha üldse niimoodi elada niimoodi, et mul ei ole aega inimestele silma vaadata ja et ma kiirustades teen kõike, sest et nii palju on kohustusi. Ja minu meelest näitlejad väga paljud lähevadki selle nahka ka. Sest et mille pealt linnuke laulab, kus näitleja saab selle, mille pealt ta laulma hakkab. Kui ta kogu aeg lõugab laulda, peab olema kogumise aeg. Ma ei tea, mis sellega peale hakata. On seda võimalik üldse võtta, selles mõttes käib kogu aeg karussell. Ka näitlejal endal ei olegi nii väga võimalikest võtta, aga ma oma juhmuses arvan, et seda on võimalik siiski mingil moel reguleerida teatri enda poolt. Peale teatri, sul on veel üks haridus või see, mida ma loen siit, et Lõpetas Usuteaduse Instituudi pedagoogilise osakonna, mis õieti tähendab või milleks see vajalik on olnud? See sinna õppima minek sündis ikkagi sellisest sisemisest vajadusest, et mind küllap sellest on ka see elukutse valik tingitud, et mind südamest on huvitanud alati see, et mis me oleme ja kes me oleme ja miks üldse. Ühesõnaga tekkisid küsimused ja ma tahtsin natuke ringi vaadata, ehk kannab kuskilt mingisuguseid viiteid, ehk ehk leiab mingisuguseid vihjeid. Eks ma seda sinna usuteaduste instituuti saama läksin, et tegeleda nende põhiküsimustega millega on aegade algusest eksju inimese tegelenud. Mind huvitas tohutult religiooni ajalugu erinevad võimalused näha asjade põhjuseid, kas vastas ootustele tollel hetkel ja kõik see, mis ma sealt sain, oli, oli väga põnev. Tekitas muidugi suure hulga uusi küsimusi, mis on ka tore. Etteantud teemal Liina Oll maru improviseerib tema kolleeg nii Vanemuises kui linnateatris. Näitleja Rain Simmul. Mina olin siis vist mingi paar-kolm aastat olnud juba teatris väikses majas, kui ta tuli selle Metspordina. Hedvig mulle hirmsasti meeldis. Ütleksin liina rollidesse ka üldse, mis ma olen näinud, see osa mulle jättis väga sügava mulje, kuskile mingi mälestus jääb või mingisugune värv jääb sellest meelde ja mida ma nagu näitlejana veel esile tõstaksin või mis, nagu ilmisest viinamäe sobib, on see Ilona, Burgundia printsess ja ka Tiina tõe ja õiguse viiendas. Mõtlesin lina peale siin ja siis ma mõtlesin, mis teda nagu eristab teistest näitlejatest, mis töötada nagu nagu minu meelest heaks näitlejaks. Näitlejatel on see horisontaalne, vertikaalne suund ja temal on see püsti seisev erti kaasus, mis nagu tirib meid taeva poole ehk siis selle puhtama poole parema poole. Et see on tal nagu väga tugev. Kui tükk räägib ainult horisontaal ses stiilis, siis ei pruugi talle sobida. Aga kui seal on olemas selline mõõde, siis ta väga mõnuga võtab seda ajasest, Aranud seda taipamist ei hoonast. See karakter sündis ka. No ma arvan, tänu sellele, et läbi selle mõõtme tunnetamise ta kuidagi jõuab sinna ja siis taga on teel ja kuna ta elus nende asjadega tegeleb, siis ja otsib kindlasti sellepärast on see, et näitleja on see, mis ta inimesena sageli elus kes on kunagi ajad ka mingi kooli erinevuse tunne, mingil määral mingit käsitööoskused ja et need, mis koolis nagu saab lihtsamini kätte ja võtame kasvuhoonetaime, siis tavaline taim, mis kasvab põllu peal lageda taeva all, siis pigem ei koolita. Näitleja on see, kes kasvab siis lageda taeva all teatud mõttes karmimates tingimustes seda kasvuhoonetaime, seda poputatakse ja pannakse sõnnikut ja vaadatakse, mida öelda ja mida mitte öelda. Siis maailm sageli on halastamatult nende teiste näitlejatega. Aga seda enam müts maha, et ja erinevust, noh ta on ka suutnud selle barjääri ületada, sest enamus eesti näitlejaid koosnebki Panso kooli näitlejatest ja aeg-ajalt väga raske on nagu sellesse tiini, ma kujutan ette Liinal olnud mingil ajal sinna nagu vastuvõetavaks saada sellesse punti tema ja ja veel, eks ole. On teisi näitlejaid, kes on seda suutnud, et see on nagu vahva, kuigi tal raskem olnud, kui näiteks minul juba Vanemuise ajast tundsime mingisugust teatud sarnast noh, meie nagu maailma nagu klappisid ja ja me saime nagu Rutt üksteisest aru ja selles mõttes see mõistmine on jäänud, et neid tugipikalt rääkida või midagi jutustada, võib-olla piisab ainult mingisugusest pilgust mõnikord. Ja sellest piisab, sellest saab nagu jõud. Ma mõtlen, et ega ma ise Liinaga, mina isiklikult ei olegi temaga midagi väga suurt laval korda saatnud, välja arvatud võib-olla kuritöö ja karistus esimene osa. Sest no ei jonni ehk Liidub naise eest, no seda ei saa nagu sellena nüüd võtta. Siin. Aga ma ei tea, kas seda ongi vaja, et kas mul on vaja temaga laval ninapidi koos olla ja eks seal neid autori poolt kirjutatud repliike loopida või kuidagi sinna elu anda. Selles mõttes kogu oma nagu elus just ma mõtlen näitlejana olla elus ja üldse inimesena olla elus siis tema olemasolu, nagu ta ühe käe sõrmede ikkagi esimese viie naise hulgas minu elus. Kuulame katkendeid Liina Olm aru kuuldemängurollidest aastatel 1999 kuni 2004. Tiiterlessaaž pärast orgiat roll A. August Gailiti Ekke Moor, Enekenüüve, Aidi vallik, mis teha, Ann Anni ema, Kärt. Madis Kõiv üks teine lugu. Virve selle osa eest sai Liina Olmaruga Eesti raadio näitlejapreemia. Kuuldemängude režissöör on Tamur Tohver, partnerid Kalju Oro, Jan Uuspõld, Rain Simmul, Jaan Rekkor. Kas ma sain pihta, on see teema, kas ma sain pihta kas ma sain teist hoone, on? Ma sain pihta mõte, idee, vaidlusküsimus. Kas vähemasti peamine teema, peamine idee? Mis on peamine? Millal te tegelikult saate öelda, et mingi teema on peamine, kus peamiseks teemaks saab nimetada seda teemat, millest inimesed kõige selgesõnalisemalt räägivad? Kas endastmõistetavad teemad on tingimata marginaalsed või tähtsusetud, eemakas näiliselt marginaalsed teemad või vähemasti sama tähtsad olla see äng, mis mind haarab. Kui kriitikud ütlevad, et raamatud, maalid või ükskõik mis asjad on sellest või teisest meestest või naistest yangist, vägivallast, õrnusest, armastusest ja vihkamisest olemisest ja mitteolemisest, küsin endalt ikka ja jälle, kuidas? Kuidas kriitikud teavad? Kuidas nad teevad kindlaks peamise teema. Võtame näiteks Shakespeare. Shakespeare on kindlasti olnud suuri raskusi, sest Shakespeari näidendite kaane ümbristel pole kirjastaja poolset sisukokkuvõtet. Siin ihkab kogu rannik Pole meest, kes siis ajataksing. Ning emad hirmutavad lapsi sinu nimega. Ta ütlevad, näed, sealt tuleb Eke. Kui sa nüüd kohe ei hakka jonnima, saab sinust samasugune logard. Kanud kõlvatu tüdrukut, kes pimedasse tulles jätavad meeleldi oma aida ukse direvile, et sul hõlpsam oleks sisse lipsata, ei oska järgmisel hommikul muudkui sind pilgata ja mõnitada. Kui magusad kombud olid hekel ei tea, kus ta jälle varastas nendeks rahaehteis eelmisele Me aidast mõne seeliku, mõne lõngakera, mõne saapapaari ja müüdne hingelandioodile. Siis mõtlesin, mina ei ole võimalik, et kogu rannikul ei leidu ainustki inimest, kes sind pisutki armastaks. Mul hakkas sinust kahju. Tahtsin saada tolleks ainsaks, kes või kordki sind kallistaks puhtast südamest ja siiralt seatud Logardile viskaks käed ümber kaela, olles ise süütu ning ütleks. Eke poisike, sellist inimest polegi maailmas, keda kõik vihkavad. Mõni rumal leidub ikkagi. Anna andeks, see rumal on Eneken ÜV sinna parata. Kui pole pisemadki tuult, kartsin sind väga. Tundsin end nagu kitsal teel seal, kus kohtan lõhkuvat hobust. Kindlasti ei tähenda kopteri alla. Mis sa arvad, mis neil juhtus? Paljugi, mis noorte asi. Ma pole ju seda poissi näinudki, kus ma saan siin midagi oletada. Ehk pärast tüdruk ise räägib. Tants mis sa arvad, kas hall magav, temal on? Üks ära nüüd ometi Peraseks korraldada. Aga mina arvan, et teemaga ja on üks. Muidu poleks nii vara ära tulnud ja tead, mis ma veel arvan? Et äkki ta tuligi nii vara ära, sellepärast et poiss tahtis, aga tema ei osanud seisukohta võtta. Või siis vihastas ta poisi peale? Ei, kui nad olid tõesti ainult kahekesi, mida ma usun, ja Gregory kodus, mida ma ka usun siis poiss ilmselt tahtis seksida ja üritas, on ise läks sundida, aga on tead isegi, kuidas ta reageerib, kui teda tagant toksitakse. Või mis, mis talle otsa, kellel ei olnud mitte kedagi kellele ei lähe Gazpromi gaas. Missugusel Kasparile? Sina ütlesid, Latver jäi auto alla. Kas ei tea, sina ütlesid Kaspar, jäi auto alla. Ta ei jäänud ju? Logistika, nägin und jälle. Ma unistan tõtt-öelda teatris mitte millestki muust kui partnerlusest. Praeguseks mind ei huvita enam noh, nagu ma ütlesin, nooruses kõige mängimine mind ei huvita isegi mitte niivõrd uute värvide leidmine, kuigi see on tore lisaväärtus, seda alati väärtustatakse alati, kõik näitlejad tahavad leida endas midagi ootamatult, mina ka nende hulgas, aga see ei ole nii tähtis. On, unistan kõige rohkem kontaktist partnerlusest laval kõigis oma erinevates vormides, alates partnerlusest lavastajaga ja lõpetades partnerlusest publikuga. Aga ülim siis võiks olla veel see ehe partnerlus oma partneriga laval. Et see on see, millest ma unistan ja mis mind köidab ja mida ma tahaksin kogeda ja milles ma tahaksin areneda. Ja kas see kõik eeldab aega, mumeelest süvenemise võimalust, alates sellest, kuidas ühematerjalina jõutakse, et ei oleks seda pidaga, et 40 proovi ja surume need proovid ka ummikusse õhtust hommikusse õhtusse ja ja siis osad lähevad sealt ka veel kaotsi ja toome tüki kuidagimoodi välja, veame ta esietenduseni. Ja siis hakkame etendust mängides seestpoolt kuidagi kõbima. Ma tõesti seda teha ei taha. Kuigi ma tean, et repertuaariteatris noh, ma olen kogenud seda, seal tuleb väga sagedasti ette. Aga see on minu meelest teatri häving, nii nagu mina teatrit mõistan. Ja kogu ülejäänud elu väljastpoolt on niigi nii tohutult kiire ja meil on tegelikult see võimalus süüvida, süveneda, mitte olla pealiskaudne, sest ülejäänud tendentsid praegu näitavad ainult seda pealiskaudsuse vohamist ja pinnavirvendust pillerkaart. Siis vot see on see, mis mind teatris huvitaks. See on minu unistus teatrist praegu ja kui me lähme meie vestluse alguse juurde, siis on tegelikult sama asi, mille pärast ma arvatavasti kunagi teatri juurde tulin. Ta on teinud mingisuguse arengukaare, jõudnud võib-olla natukene teise tunnetusfaasi või aga põhimõtteliselt on seesama, nii et ikka idealist. Aga kas üldse mõni teine elukutse niimoodi puhtalt mõttemänguna on tulnud pähe, et kui ei oleks, siis äkki. Ja on tulnud näiteks ma hea meelega töötaksin kuskil vähemalt mõttemänguna, ma ei tea, kuidas see igapäevarutiin saaks olema, aga ma töötaksin kuskil teenindussfääris. Mulle meeldib mõelda, et ma soon inimesi teenindada. Et ma saan üheks kaheks hetkeks ühe inimesega kokku ja meile ei ole palju aega antud, aga see hetk võiks olla kena ja väärtuslik ja peale seda kontakti saaks ta minna rõõmsalt oma päevaga edasi. Ükskord ma kuulsin üht raadiosaadet ühest eluaegsest müüjast, kelle suhtumine oma ametisse muutus kardinaalselt peale seda, teda koheldi väga halvasti ühes poes. Ja see oli minu meelest vahetult peale sõda, kus tal õnnestus osta imekombel jõulude ajal neli, viis apelsini oma lastele ja siis tahtis veel mingisugust koogikest kuskilt. Valik oli väga väike, ta seisis unistades, kuidagi jäi oma mõttesse, seisis seal selle leti ääres ja müüja küsis ta käest, mida neile küsimust avastad, ootamatult ta ei olnud jõudnud mõelda, kas seda kooki või siis seda teist kooki rei nagu natuke kokutama ja ta sai suure sõimu osaliseks ja ta hakkas nii kohutavalt pabistama, et ta kuidagi otsis midagi oma sellest võrgukesest. Ja need viis apelsini, mis oli suutnud eelmisest poest osta, need veeresid mööda seda lume ja porisegust põrandat. Need kuldsed kerad selles porisegus. Ja kui ta seda nägi, siis ta puhkas nutma ja jättis kõik nii koogid kui apelsinid ja läks koju, mõtle sügavalt järele. Ja peale seda ei ole, kuna ta ise oli müüa. Ei oleks muidugi kõne allagi tulnud, et oleks mõne oma oma ostjaga niimoodi käitunud. No vot midagi sellist, ma tahaksin pakkuda inimestele neli sekundit rõõmu. Aga midagi sellist on see teater ka ja pikemas ajavahemikus paar tundi aastas? Jah, just, täpselt. Absoluutselt täpselt, aga väljaspool seda teatrit, millised on meelistegevused, kas on midagi hobilaadset asja? Mulle meeldib väga lihtsalt olla koonutada kuskil talve ajal kuskil kolde ees või siis suvel kuskil looduses lihtsalt olla ja mulle meeldib hirmsasti lugeda. Mulle meeldib väga aias töötada. Mulle meeldib kontakt loodusega nii õnnelik, et mul on kodus on aed. Sest ma tegelikult kõik oma lapsepõlve suved olen veetnud sellise süvalooduses. Ema tainasse tulles tundsin meeletut puudust sellest, et ma näiteks oma teekonnal kodust teatrisse ei näe puid või näen ütleme kolme kuud. Et nüüd ma enam-vähem nüüd ma näen rohkem puid, mul on hea meel. Mina soovitaksin kõikidele inimestele, kelle töö vähegi võimaldab. Ja kellel on veel seda tõmmet looduse poole, kes ei ole nii urbaniseerunud nii ära rikutud et mind nagu maal elama. No ma imetlen kõiki, kes seda on teinud ja arvan, et nad on õigel teel. Kas selles looduses mõni lemmik aastaaeg on või, või on see aastaring tervikuna? Ja minule meeldib aastaring. Mulle meeldivad Eesti aastaajad ka. Me teame kõik, millised on ilmad ja, ja praegu november, jaga minule näiteks meeldib väga november. Üliväga. Mulle meeldib, et loodus annab sellise aja kus inimene saab iseendasse vaadata, ta kingib lausa seda. Seetõttu ongi väga vastuoluline, et minul on ka sellega seoses konflikt tegelikult, et et teater töötab täisvõimsusel. Oktoober, november, detsember kahe jalaga seistakse selle gaasipedaali peal, aga see loomulik rütm näeks ette pigem just aja mahavõtmise kujutajate nuut. November mulle meeldiv aastaaegade vaheldumine. Muutun ärevaks siis, kui mingi asi saabub valel ajal. Nagu nüüd viimastel aegadel on, eks. Mulle meeldib viimasel ajal väga lugeda, elulugusid aina vähem. Aga siiski tuleb ette ikkagi veel, aga, aga, aga siiski oluliselt vähem tahan ma minna. Kui rääkida ilukirjandusest, näiteks tahtma minna sisse kellegi teise fantaasia pilti vaid ma tahan tunnetada mingit pärisele udukset mälestus ja mulle meeldib lugeda. Ma vaatan suhteliselt vähe televiisorit, aga, aga aeg-ajalt satun kehale mingisugustele saadetele, kus inimesed näiteks Prillitoos. Mina vaatan hea meelega, ma ei tea, kas seda enam on kaua telekat vaadanud. Aga me oleme vaadanud vanu inimesi, mulle meeldib vaadata ja siis seal oli üks võeti intervjuu ühelt kaheksakümneaastaselt naiselt. Intervjueerija küsis üsna mõttetuid küsimusi, kahjuks ta käitus temaga nagu lapsega. Natukene hinnatas näenutustega, aga aga ma näen ju sellest pilgust ja sellest olemisest, et on tohutu varandus siin ekraanil. Ja siis ja siis see naine ütleski, ma ei mäleta, mis küsimuse veel ütles midagi sellist, et vaatas sellele intervjueerijale otsa ja ütles, et teate Ma olen elanud 86 aastat. Ja see, mis ma olen kogenud. Mis ma olen läbi elanud. Ma ei saa öelda Et kõik need otsad jäid õhku ja kui oleks olnud võimalik temaga nelja silma all paar tunnikest koos olla, siis ma sain sellest pilgust kõigest aru, et. Et et see on uhke olla 86 aastane. See on võimas. Kogu kõigi kõigi nende kogemustega Aga usud niisugust kaitseinglit või kaitsevaimu või kedagi, kes hoiab? Et on see inimesel selja taga või või saab inimene ise seda kuidagi ära ajada või, või juurde kutsuda, siis. Juurde saab küll kutsuda. Sealsamas on. Kas ära ajada saab, seda ma ei tea. Juurde tasuks kutsuda. Hiirelõksu peaosaline oli näitleja Liina Ulm aru. Saate seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Kõlasid motiivid Margo. Kõlari muusikast linnateatri musketäride lavastustele lõpulaul Liina Olmaruga Heliplaadilt laulud Maria Peterson ja Eva Eensaar. Nii palju on vaadata sõnad Juhan Viiding, viis, Maria Peterson. Nii, nii palju on vaadatelt vaid laadad, et valgust ja varju ja valguse märguja, valguse iga Ves toidet. Kui, mis ma poolele. Armastan suve esimest korda ja siledat liivaluidete. Armastan suve esimest korda löödaja siledat liivaluidete pimestav heledad, sile idalaadsele nakesega päikesega Susiga saia, kõrreke laps. Uksed ja aknad on val malmidel arhiividest krampide Akenud välja. Ta ise Kitorniga. Hinge teekond ei lõppe ühegi vormiga. Hinge teekond ei lõppe ühegi vormiga. Nii palju on, palju on vaade, aknad on Vakse ja nad on pal Uudonna poolele ta maa poole läinud. Hinge teekond ei lõppe ühegi vormiga. Hinge teekond ei lõpe isegi vormiga.