Läinud kuul suri Saksamaal Marburgi sihukeses väga teenekas baltisakslane teenekas anda, sellepärast meie jaoks, et tal on väga suuri saavutusi eesti vanema kultuuri uurimisel. Juttam, Helmut Vaissist. Robert, miks on juhtunud niimoodi, et me neid baltisakslasi ja siis ka Helmut Faizzini halvasti siiski tunneme? See mõistlik, eitav, tõrjuv, halb? Ei, ma ei saa öelda, halvustab, vaid just see tõrjub ja vaenulik suhtumine. See jätkus õieti ka veel Eesti vabariigi ajal. Baltisakslastest suhtuti kui põlistesse vaenlastesse ja alles teine maailmasõda tegi seal korrektiivi ja asetas asjad hoopis teistpidi paika. Aga just selle tõttu, et baltisakslastest suhtuti teatava vihkamisega või tõrjumisega selle tõttu nendest ka juba enne sõda palju ei kirjutatud eesti pressis. Neist ei räägitud eriti palju, nemad elasid nagu omaette elu baltisakslaste omaette elu Eesti vabariigis. Aga kui me nüüd nimetame tema kõige suurema saavutuse eesti kultuuri ees, temal leidub Siis see oli vanad kooli katekismuse 11 säilinud fragmente ja need leiti praeguse Teaduste Akadeemia raamatukogu Baltika osakonnas. Tol ajal oli aga see Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukogu ja Helmut Vaike oli selle raamatukogu juhataja. Kas on teada ka asjaolusid, miks ta nende kaante kallale läks või mis seal oli? Ja selles raamatukogu fondis leidub väga palju vanu köiteid, mis on aegade jooksul kannatanud, kus on kate nahk lahti löönud, köited on lahti ja ühte sellist köidet silmitsedes ta avastaski, et kõik need katva näha ja puukaane vahel oli kasutatud makulatuurina eestikeelset teksti sisaldavad lehed. Need seal siis ettevaatlikult eemaldati, tähendab Avatise köite kaaseemaldati ja leiti õnneks. Seal oli säilinud ka leht, kus oli trükiandmed trükitud Wittenbergi Hans luti juures 1535. See leid andiski aluse raamatuaasta tähistamiseks 1935. aastal, millega seoses muide Helmut Vaissile anti peale raamatuaasta medali ka kotkarist teleavastuse ees. Aga see raamat kahe aasta pärast keelustati pärast ilmumist, mis oli selle põhjus? Te mõttet seda landad kooli katekismus? Päris täpselt ei teagi. Keelustamise otsuses on öeldud tema paljude vigade pärast. Aga milles need vead seisavad, kas nad olid siis keelelised vead või sisulised vead? Selles suhtes ei olegi uurijad päris täpselt otsusele jõudnud. Praegu on sobiv aeg inimeste mälu värskendamiseks ära öelda, et tegelikult me loeme hästi raamatu vanust veel 10 aastat ettepoole. Mis oli see kuulus raamat, mis selleks alust annab? Vandad kooli katekismus 1535 on vanim raamat, mida meie oma silmaga näinud oleme, mille fragmente me näinud oleme. On aga kirjalikke arhiiviandmeid, et veel varem 1525 trükiti Lübeckis üks läti, eesti ja liivi keelt sisaldab raamat, mis samuti keelustati ja mis Eestis arvatavasti ei jõudnudki, kuna ta konfiskeeriti ja hävitati. Aga dokument ETA on olnud trükitud, see on olemas ja sellele võime toetuda. Et on olemas, on ka eestikeelne raamat aastast 1525. See dokument on Lübeckis, see on. Kas see oli nüüd raehärra või kellelegi nüüd Tjaarium, märkmik päevikus, ta kirjeldab seda lugude konfiskeerimise lugu ja. Seal oli mingisugune tünnis peitmine. Ja seal oli niimoodi, et üks kaupmees, kes oli juba laednikuga kokku leppinud, selle saadetise raamatu saadetise toomiseks Baltimaadele kas siis Riiga või Tallinna, ei ole päris täpselt teada. Vaata, keelustas raamatu ja keelas selle väljaviimise. Pani ta luku taha kuskile ja see kaupmees murdis selle luku lahti. Võttised raamatud tol ajal muide raamatuid transport, eriti meritsi veekindlates tünnides. Ta võttis need raamatutünnid ja pani nad voorimehe peale ja kihutas sadama suunas. Aga rae sõdurid olid tal kannul, pidasid ta teel kinni, sundisid ümber pöörama ja tõid tagasi need raamatud pärast raekohus siis otsustas, et need kuuluvat konfiskeerimise hävitamiseni. See oli nüüd see esimene raamat, milles tõendeid ei ole, aga kui me räägime nüüd sellest 1535 siis see teine autor koll või on ta kool või kui suur alus on arvata, et see mees oli Eesti päritolu. Tema nimi kirjutatakse k o e-LL. Kui võtta arvesse, et Eestimaal on ka kasutatud iidpikendusmärgina, siis võib-olla cool ja täheldatud on teda kõll või küll. Nii et päris kindlalt ei teagi, kuidas teda hääldatud on. Tema oli aga see mees, kes selle katekismus Eesti keelde tõlkis. See oli püha vaimu. Kirikuõpetaja ja püha vaim oli eesti kogudus. Nii et püha vaimus oli ju muuseas Kabaldasarussow õpetajaks. Nii et arvata on juba keeleoskuse pärast ja seda, et ta püha vaimuõpetaja oli, võib arvata, et ta oli ka eestlane. Saksa keeles oli see koostatud Simon mandaati poolt. Kui me nüüd tuleme tagasi hirmutvassi juurde, kes selle raamatu avastas või raamatulehed? Tema elukäik möödus alguses Eestis teatavasti pärast Saksamaal mis tema niisugusest varasemast elukäigust oleks esile tuua. Väiside suguvõsast on teateid Tallinnas juba seitsmeteistkümnendast sajandist. Nad kõik on olnud seotud raamatut. Kas raamatukaupmehed või raamatu köitjad, näiteks seitsmeteistkümnendast sajandist. Joachim väis oli väga tuntud raamatu köike. Ka Helmut Vaisi isa oli raamatukaupmees ja tema vend, kurt oli samuti raamatukaupmees, nii et kogu pere on sajandeid läbi elanud Tallinnas ja olnud seotud raamatuga. Need nõrk on veel jäänud ja ilmselt ta õppis Tartus, aga tema eluloost on teada. Kätta, võitles Balti rügemendis Eesti vabadussõjas. Eestlaste poolel. Kõigepealt õppis enne Tallinna toomkoolis, seejärel õppis ta Saksamaal Kreutzwaldi tyybingeni ülikoolidest, õppis ajalugu, geograafiat ja Germanistitat Halles ta promoveerust 1000 1925 ajaloodoktoriks ja selle järele tuli kohe Eestisse. Selle, kui ta Tallinna toomkooli lõpetas, astus ta kohe ka Tartu Ülikooli. Aga see oli vabadussõja ajal. Nii et ta katkestas õpingud, võttis osa võitlustest balti rügemendi ridades ja pärast sõja lõppu ei tulnud enam Tartu Ülikooli õppima, vaid läks samale kohe pärast seda doktoriks promoveerunud tuli ta Tallinna ja siin ta asus ennast teostava kahes liinis. Üks oleks nagu ühiskondlik-poliitiline liin ja teine oleks teadustöö. Kõigepealt samal 1925. aastal võeti Eestis vastu vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus ja 1926.-st aastast tegutses Eestis saksa kultuur, valitsus Helmut täis asus kohe selle teenistusse. Hiljem ta oli selle asepresidendiks kolmekümnendatel aastatel. Päris viimastel aastatel oli vist isegi koguni presidendiks selle kultuur valitsuse teenistuses olles muidugi nagu tol ajal üldse baltisakslased moodustasid nagu suletud keskkonna, nagu kapseldusid oma sakslusesse ja püüdsid võimalikult kontakteeruda Saksamaaga oma kunagisi kauge emamaaga, kuigi nad siin olid juba sajandeid elanud. Liige ta oli ja 30 mis kuuendast aastast oli asepresident, lõpuks oli ka president. Ja just selle seltsi kaudu tema siis teostas ennast uurijana ja teadlasena, aga ta oli ühtlasi ka 27.-st aastast selle seltsi raamatukogu juhataja. Ja nagu ma juba ütlesin, seltsi raamatukogu on praegu Teaduste Akadeemia raamatukogu Balti kaasaga. Kuidas suhtus temasse sellesse paratamatuse vastuolusse baltisaksa kultuuri, Eesti kultuur siin Tallinnas ja üldse Eestis? Kuidas Väysselisse suhtus, seda ma täpselt ei tea. Igatahes ta tundis väga sügavat huvi Eesti kultuuri vastu ja ta oli kurssis, tegi eesti kultuurisaavutustega tema pääle selle vanad kooli leidmise. Tuleb tänada teda ka selle eest, et ta on ka teisi eestika leide teinud selle raamatukogu fondis. Üldse ta selle raamatukogu eest hoolitses väga, ta otsis talle igakülgset toetust, üks allikas oli Saksamaal nimelt Königsbergi ülikooli juures loodi. Ma ei mäleta täpselt, kuidas see nimetus oli, midagi idauuringute keskus või selline sealtkaudu väis taotles selle raamatukogule toetust aga raamatukogu ja üldse see teaduslik selts said ka toetust Eesti kultuurkapitalilt. Nii et sinna tulid nagu kahelt poolt toetused ja selle tõttu see kultuuritegevus ka oli kahesuunaline. Kas need leiud, mis te nimetasite, kas nendest on praegu rääkida midagi konkreetset? Kui väis oli saanud raamatukogule Saksamaalt toetust selle eest, ta palkas raamatukogu, see abijõude ja nende abijõududega asus ta koostama uut kataloogi, nimelt üldkataloogi ja spetsiaalsed Baltika kataloogid. Ja vot selle Baltika kataloogi kustutamise käigus avastas ta näiteks ühe pulmaluuletuste kogumiku seitsmeteistkümnendast sajandist, mis sisaldab ka eestikeelse pulmaluuletuse. Siis avastas ta Matthias juudeksi. Väike pus doktriini. See on usuline käsiraamat, kus oli jälle paralleeltekst eesti ja saksakeelne paralleeltekst. Muide, neidistika avastusi tegi Helmut väis ka veel pärast sõda Saksamaa taevastas maininud siis ühe 16. sajandil Vilniuse trükitud jesuiitide regulalise Pealkiri. Vabadele äärtele oli eestikeelset eesti keeles käsitsi juurde kirjutatud meieisapalve usutunnistus 10 käsku ja veel eestikeelseid tekste, nii et see oli jällegi üks eestika vastus tema poolt. Nagu kõiki teisi mõjutus, ka tema elu lähenev teine maailmasõda, temagi baltisakslane üritas sakslaste mingisugust evakueerimist. Tema korraldas seda jah, 39.-st aastast juba sakslased hakkasid Hitler nad kutsus, siis algaski ju baltisakslaste äraminemine ja just selle organiseerimisest võttis. Muide, selle käigus taheti ju ära viia ka Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukogu aga haridusministeerium ei andnud selleks luba. Siis algasid läbirääkimised Saksa valitsuse ja Eesti valitsuse vahel selle äraviimise asjus. Kuni 40. aastal siis juunipööre lõpetas, need läbirääkimised ja raamatukogu jäi siia ja äärepealt oleks võinud juhtuda, et raamatukogu kas tervikuna või osaliselt oleks Saksamaal ära viidud. Aga kui puhkes Saksa okupatsioon, oli Vaiss jälle uuesti Eestis. Ja ma ei tea, missuguse ametiülesandeid täitis aga siin ta okupatsioonivõimude ülesandel tegutses peamiselt ka just ikka nii skulptuuri küsimustes. Tal oli ka taotlusi siit baltisaksa kultuurivarasid. Välja või oli, see oli nagu tema ülesandeks tehtud ja seda ta üritas, kuidas niisugust asja peaks nüüd tagantjärele hindama. Peab vaatama kahest küljest, kui võtta seda sakslaste poole pealt, siis nemad tundsid, et nendel on õigus saksa kultuurivaradele ja tahtsid seda ära viia. Kui võtta eestlaste poole pealt, siis kogu saksa siinne kultuur on ju niivõrd läbi põimunud eesti kultuuriga et neid ei saa vägivaldselt lahti rebida ega üht osa ära 15 osa siia jätta. Nii et mina leian, et nende kultuurivarade koht oli kahtlemata Eestis, sest nad olid siin loodud läbi kasvanud siinse kultuuriga. Nende äraviimine ei oleks õige mitte mingil juhul. Tema lahkumisest on teada, ta läks siis, kui rinne lähenes või on midagi teada. Ei, ma pean ütlema, täpsemalt ei tea seda. Küllap nad sinna läksid, kõik, viimased koosid ära. Minu teada asuda siis kohe vist Marburgi elama kuhu ta jäi elu lõpuni. Ja alustas seal, ütleme niisugust intensiivselt ja mitmekülgset kultuuritegevust. Ja kuna ta oli ajaloodoktor taliajaloolane, siis tema seal väga intensiivselt tegutses balti ajaloo uurimise organiseerimisega. Tema oli üks neid, kes asuta tas Marburgi Herderi nimelise uurimisnõukogu, millest hiljem kasvas välja Herderi instituut ja see oli just balti kultuuri balti ajaloo uurimise üheks keskuseks. Kuni tänapäevani on seal, nendel on väga suur vastav raamatukogu, uurijad on koondunud nagu selle instituudi ümber ja teine asutus, mis samuti loodi balti ajaloo uurimise jaoks, see oli balti ajaloo komisjon. Selle asukoht on praegu kettingenis ja ka selle üks asutajaid oli Helmut Vaiss. Kas te selles Herderi Instituudis olete ise käinud, märburgis teinud, aga mul ei jätkunud aega sinna minna. Valti ajal uurimisorganisatsioon Saksamaal need andsid välja ja annavad ka praegu veel välja perioodilisi väljaandeid. Üks neist oli Marburger Božongen, see ilmus kuuekümnendatel aastatel, see oli üks, mida Helmut väis organiseeris, aga see lõpetas kuuekümnendatel aastatel ka ilmumise, teine, mis ka praegu veel edasi ilmub, on saitš Ostwažong ajakiri idauuringuteks. Selle väljaandjate hulka kuulus ka Helmut. Väike ja selle ajakirja lisana ilmus ja ilmub praegugi veel iga aastal balti ajaloobibliograaf tarbija. See tähendab aasta jooksul ilmunud Baltimaid käsitlevate bibliograafia. Baltika tähendab Baltimaid käsitlevate raamatud, artiklid mis ükskõik kus ilmunud mitte ainult Saksamaal, vaid ka siin ilmunud meil ilmunud Venemaal ilmunud ütleme ka Inglismaa, Skandinaavia silmurd, need kõik aasta bibliograafia nimestik, kus koostatakse ilmuvad siis aasta ülevaadetele. Kuni 77. aastani koostas neid Helmut Vaiss. Aga siin tema silmad jäid väga haigeks, järk-järgult ta kaotas, nägemiseni, et elu lõpul oli ta peaaegu täiesti pime. Nüüd jätkavad siis teised momendil praegu Kölnis professor keek pain jätkab bibliograafia koostamist. Kas sellest tuleb nii aru saada, et ta istus siis tundide kaupa lehitses ajalehti, ajakirju keeras, aga lehte? Ehk temale laekus informatsioon ka teistest allikatest teiste bibliograafiate kaudu ja teiste uurijate kaudu, aga kahtlemata ta pidi ka neid materjale ise läbi vaatama. Bibliografeerida teisiti ei saanud. Pärast sõda hirmutavaid käinud ka korra Eestisse oli aastal 1970. Ja pärast sõda oli Helmut vais siin väga kaua diplomaatide keeltes öeldes persona non kratta tähendab ebasoovitav isik. Nii palju kui mina tean, ta on paaril korral taotles luba Eestimaad külastada ja talle öeldi ära. Kas põhjus oli selles okupatsiooniaegne tegevus? Jah, tavaliselt muidugi meie poolt, põhjusi ei öeldud, aga kindlasti see oli põhjuseks. Esimest kord sai ta loa Eestimaale tulla 1970, kui toimub fennougristika kongress, selle delegaadi näda tuli koos abikaasaga. Ta käis siin. Ja minul on kõige huvitavam see, et ta tuligi ühtlasi oma endist raamatukogu vaatava, tähendab ta tuli siia akadeemia raamatukogu, Baltika osakonda. Kirjeldage seda episood dantali sisse, tutvustas ennast mina loomulikult teadsin, kes ta on, sellepärast et ma teadsin ju, et ta seal enne raamatukoguhoidja seal ei olnud. Ta tutvustas oma abikaasat ja siis me ajasime juttu. Ta küsis, mis siin toimub, kuidas siin on? Ma rääkisin talle, see raamatukogu on säilitatud täpselt sellisena, nagu ta oli enne sõda. Tähendab, me oleme säilitanud sama fondide süsteemi kataloogide süsteemi. Jaga komplekteerimine käib endisel alusel, tähendab, meie komplekteerime siia latikat. Ta oli sellest väga huvitatud, küsis, kas meil on vajadust soove, kas meil on midagi saada saamata jäänud. Ja sellest sugenes meil takt ka pärast seda, kui ta oli ära läinud Eestist. Meil oli kirjavahetus just raamatukogu küsimustes, ta saatis meile ilmuvaid Baltika väljaandeid muide täiesti tasuta ei nõudnud isegi mitte vastusaatmist midagi. Ja oli väga huvitatud, et me ikka kõik saaksime, et see kõik meile tuleks siia isegi vist tema poole pöörduda palvega koopiate saamiseks, mikrofilmide saamiseks ja neid palveta täitis ilma vastutasu küsima. Kas aastaks 70 olid mingid kontaktid juba olemas või hakkas alles pärast? Ei minu teada, kuni 70. aastani otsekontakte ei olnud. Tõenäoliselt Herder instituudil olid kontaktid selle Herderi Instituudi raamatukoguga aga isiklikku kontakti tal vist ei olnud. Oli tal ikka mingi ettekujutus meie oludest ja kui täpne see oli. Me nagu üldistest oludest palju ei rääkinud, me rääkisime rohkem raamatukogu asjadest, aga kahtlemata tal oli ettekujutus, sellepärast et eks informatsioon ikkagi jõudis ka Saksamaale. Kirjavahetusele saksakeelne dema oli nõus. Nii et mina võiksin kirjutada eesti keeles seda luges ja rääkis täiesti vabalt eesti keelt, ainult vabandused, kirjutamine eesti keeles teeks nagu raskusi ja küsisid, kas tema võib saksa keeles kirjutada. Pärast me läksime isegi saksakeelsele kirjavahetusele, kuna mina siis praktiseerisid niimodi saksa keelt, kui tal oli. Veel siis tema kolleegid avaldasid ühe teose juubilari auks. Ja Saksamaal on kombeks nimed käit juubilari austada selliste festrikkalt, see tähendab niisuke peo biokiri. See on tavaliselt kogumit, mis koosneb väga paljudest artiklitest sellest ainevaldkonnast, millega juubilar on tegutsenud ja tema auks ilmus 1980. aastal kogumik pealkirjaga Reval Only Baltischen lender. Sellega nagu vihjatakse tema seos selle just baltimaaga ja Tallinnaga. Selles kogumikus on toodud tema elulugu ja ühtlasi ka tema tööde bibliograafia. Seal on umbes 90 nimetust tema töödest. Me oleme nimetanud kui ainult ju tema koostatud bibliograafia, Baltika, aga ta on avaldanud ja üsna palju artikleid ühtema. Esimesi teaduslikke artikleid, mis, nagu eesti kultuuriga seostub, ilmus 1938. aastal õpetatud Eesti seltsi juubelikogumikus Liiber sekule maris ja see käsitles lisandeid Stahli õpingutele jää bibliograafiale silmus 38. Pärast sõda on ta samuti teiste teadlaste auks avaldatud pestriftidestada peo trükistes avaldanud artikleid, näiteks ühes on talle magister Simon van ratist. See on sellest vandakali katekismuse saksakeelse osa koostajast ja samuti all üks väga ulatuslik artikkel Tallinna raamatukogude ajaloost. Sulge sihtede r. Vee Valler bibliotiiki tähendab Tallinna raamatukogude ajaloost 16. seitsmeteistkümnendal sajandil. See on samuti ühes sellises peo trükis siis või juubelitrükises avaldatud. Peale selle on ta arvukalt avaldanud Saksamaal ilmunud ajakirjades mitte ainult kultuurialaseid, vaid on ka kultuurialaseid ülevaateid. Üks viimastest, mis tal ilmus, oli nimelt ilmus üks kogumike palk timaadee ajalookirjanduse ajaloost. Selle koostas professor Ralph. Ja selles on Helmut väissil artikkel Baltimaade ajalooseltsidest. See on väga ulatuslik artikkel, kõiki Baltimaal astutud tatud ja tegutsenud, ajalooseltsid nende asutamise lugu, nende tegevuse ülevaade seal ega selle Eestimaa Kirjanduse ühingu ajalugu ja ülevaade tema tegevusest sees. Ta on tegelenud, ütleme siis baltisaksa kultuuriga meie alal, siin kas on ka puhtalt eestilikku materjali, mida ta on käsitlenud vaatamas rahvaluule või midagi. Ei ole, seda mitte, tema on huviorbiidis, oli ikkagi Eesti-Saksa kultuurikontaktid, võiksin öelda kohalik baltisaksa kultuur, Taali silmapaistev baltisaksa kultuuriloo tundja, kes tundis aga hästi ka just baltisaksa ja Eesti kultuuriloo sidemeid, siis teiseks mind hämmastas, kuivõrd tema oli säilitanud oma Te värskuse ja hea mälu 90. aastal. Mul oli kutse Osnabriki osavõtuks ühest rahvusvahelisest konverentsist ja samuti oli mul kutse Göttingeni, selle balti ajaloo komisjoni näevad, korraldavad minu teada vist iga kahe aasta tagant niisugust ajaloopäev päeva. Ka sinna oli mul kutse ja siis ma mõtlesin, et ma kasutaksin juhust ja käiksin äraga Marburgis tervitamas just Helmut laissi, kellega ma nii pikka aega olin juba kirjavahetuses olnud ja ajab planeering, lubas niimoodi, et ma siis vahepeal tegin ühe sõidu Marburgi mul oli aadress, muidugi ma teatasin ette, et ma tulen ja tema ütles, et ta rõõmuga tervitaks Marburgi, siis läksin sinna, kus tema elab ja praktiliselt ta elas veel üksi. Aga temal käis seal igav, näed, üks arvatavasti oli see üks sugulane, kes tema eest hoolitses. Kui ma sinna läksin, siis seda sugulast ei olnudki parajasti kodus. Helmut väis avas mulle ise ukse ja siis meid vestlesime pikka aega. Tal oli säilinud mõningaid koopiaid haruldastest balti trükistest. Ta andis need mulle kaasa raamatukogule üleandmiseks, ütles, et ega teda enam kauaks ei ole ja seal ei ole nagu nendega midagi teha. Ta kinkis mulle ka selle raamatuaasta medali, mida ta oli omal ajal saanud ja saatis tervitusi Eestisse, nendele, kes teda siin tundsid, ja raamatukogule, mida ta siis nagu omaks pidas. Kui te vaatate nüüd päti sakslast, kes on aastakümneid Baltikumist ära lõigatud, tal ei olegi võimalik noh, viimasel ajal juba on võimalik kontakte arendada, siia tulla ja mis, mis tundeid ja mõtteid niisugune inimene tekitab. Kõigepealt hämmastab mind alati, kui hästi nad on eesti keele oskuse säilitanud, oletades ja arvates, et nad ju seal suhtlevad saksa keeles nii ümbruskonnaga kui omavahel, siis selles suhtes on tõesti üllatav, et nende eesti keel on nii hästi säilinud. Nad kõik räägivad eesti keelt kirjutamisega muidugi on raskemad vähem kirjutanud ja selle tõttu on neil ennast kirjalikult raskem väljendada. Aga räägivad nad kõik. Niisugune baltisakslane kui hästi ja koduselt tunneta ennast sealses saksa keskkonnas. Tema igatseb Eestimaa järele, nii palju, kui mina neid olen kohanud, nad kõik peavad ikka Eestit oma kodumaaks. Ja jah, Saksamaa, nende Isamaa, kui nii võtta, siis nii, et nad on nagu kahe kahe maa vahel. Aga kõigi nende juures lööb välja ikkagi igatsus eestimaa järjene kodu järele. Esimest kordama Helmut väisi nimega puutusin kokku just raamatukogutöötajana. Ja siis ma hakkasin huvi tundma tema tegevuse vastu raamatukogus, mida ta seal siis õieti oli teinud. Mulle torkas silma Need inventariraamatud, mis tema oli pidanud ja aruanded, mis tema olid koostanud. Need olid eelmistega võrreldes väga korralikult tehtud, väga täpselt, väga korralikult peetud dokumentatsioon. Siis järgisin ma vanu raamatukogu hüvitega kirjandusühingu aruandeid, leidsin sealt, kuidas ta oli raamatukogu püüdnud tutvustada nii Eestis kui väljaspool Eestit. See oli nagu üks tema eesmärke, et see raamatukogu ei oleks mitte endasse suletud, ei oleks mitte ainult kitsalt seltsi raamatukogu, vaid et ta oleks tuntud ka väljaspool seda. Ta saavutas ühelt poolt sellega, et ta NATO kogu võttis osa väga paljudest näitustest. Nimetatakse mõned siin Eestimaal korraldatud näitused, üks esimesi oli 1930 korraldati esimene Eestimaa trükiste näitus. Sellest võttis Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukogu osa on siis 31. aastal 1931 toimus Tallinna gümnaasiumi 300 aasta juubelinäitus. Sellest võttis raamatukogu osa 1932. aastal Tartu ülikooli 300 aasta juubelinäitusest 33. aastal korraldada kas Eestimaa Kirjanduse ühingu Geneoloogia sektsioon, suurema näituse 35. aastal osales raamatukogu seal raamatuaastanäitusel ja nii edasi. Siis kõik need eestika leiud, mis seal raamatukogus tehti, väis, avaldas trükis nende kohta vanad kooliga tekismuse kohta avaldasid nad artikli koos Paul Johansoniga. Aga hiljem avaldas ta juba ise ka neid leidude kohta artikleid. 1000 90. aastal ilmus ajakirjas vaid reeglid Surkunud eestlans Tallinnas leiduvate Ingu naablite nimekiri ja kolmandal aastal väisse. Täiendas seda, avaldas jällegi trükkis selle Ingu naablite nimekirja täienduse, siis võttis Helmut väis osa kõikidest raamatukogualastest konverentsidest kongressidest nii Eestis toimuvatest kui Baltimaade kongressist, mis Riias toimus, aga ka Saksamaal ja Königsbergis toimuvatest ja igal pool tema propageeris seda raamatukogu ja püüdis luua sidemeid. Nagu ma varem juba ütlesin, et Königsbergis ta siis kaupliska välja reaalse toetuse ühingule ja eriti just raamatukogule. See toetus anti raamatukogule aga ühtlasi ka muidugi ühingule ajakirja väljaandmiseks. Nii et kogu tema raamatukogulik tegevus oli suunatud ühelt poolt sellele, et raamatukogu korrastada, tema katalooge, täiendada spetsiaalseid Baltika kataloogi, teha aga ka, et raamatukogu propageerida, teda laialdaselt tuntuks teha. Ja ma võin öeldagi, et selles osas on tal väga suuri teeneid, sest Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukogu oli tõesti ülemaailmselt tuntud. Praegu me püüame seda olukorda taastada, aga seda on väga raske teha, sest kõik need aastakümneid oli ju see kõik need kontaktid suletud. Praegu meie Baltika osakonna töötajate üks suuremaid nii püüdlusi ongi kõikidelt kontakti taastada ja jällegi meie raamatukogu viia Euroopa tasandile, näidata, et on olemas öelda, mida ta sisaldab, äratada huvi tema vastu.