Möödunud sügisel oli Eestis jälle käimas kirjanik August Mälk, tütar Hallik Mälk. Kordame nüüd saadet, mis oli kavas algselt möödunud novembris, kus Allike Mälk rääkis oma perekonnaelust nii Eestis kui Rootsis. Meid oli neli inimest, ema, isa, mina ja teemia, meil oli loomi, meil oli kass ja koer. Meil oli palju külalisi ja. Ruh, kuidas nägi välja kirjaniku töölauda? Seal on igasuguseid pabereid, käsikiri, selle paarteist käsikiri ja seal on igasuguseid paberite lehti, seal on siis lõbu lugemist, seal on joogi Laos. Seal on paar, laula, kaunistusäss nagu ütleme, pronkskoerake. Ja räägite seda nii, nagu see oleks praegu teil on, ühesõnaga August märgo töölaud silmade ees. No mina katsusin seda midagit sõnast luua, see muuseumituppa, aga inimesed panevad korda, kirjanikuteelaud on töölaud ja tööle teelaud, tähendab et paber on igal pool laiali. Kuidas märk töötas? Kahte moodi kirjutusmasina taga toksox, mitte väga kiiresti, aga küllaltki sujuvalt vigu tegi. Ja siis pärast võttis paberilehe välja ja selle tõmbas ümber ja tegi teisiti ja siis kleepis, parandas, aga see piaadi oli sammudes, see võis olla siis toas Stockholmist, ta käis ringi korterit möödas ja kellel ta käis edasi-tagasi seda vaipa mööda, mis läks tööde uksest, köögi ukseni, läbi saali ja läbi magamistoa. Aga Stockholmis tegite ka väga tihti läks tema siis markinist, allakust, järvega, järsult rajad, paljud ja ilusad rajad viivad männimetsast läbi mere äärde, kus pardid ootavad, et millal see toitis lööma. Ja siis ta kavandas ja mõtles läbi oma oma käsikirjani. Tema olevat ütelnud ema on seda palju rääkinud juss, rutt jou, rahulik samm. See on see, mis teda kannab. Nüüd see Lagle talu teie pere kolis sinna vist 37. aastal, egas kolimine teil meeles ei ole? Mul on meeles kaks momenti, mina olin kaheaastane ja see su fotovankriga, et lähme Saaremaalt ära ja minul oli väikepari müts. Ja mina olin vankri peal ja ma tean, et tädi Roosi, kes vankri kõrval ja otsis mulle paremaid käbisid et mind lõbustada. Teine fragment on, et me olime atlejali, mina olen nagu sisse elade tädi Roosi ka seal ja me seisame akna all ja mina juba teavad, et see taim, mille õied nagu paberid, tikid ja see on ka alla ja seda ma võin siis tädi roosile õpetada. Nüüd see talu talusaamise lugu, kas Konstantin Päts vist 35. aastal otsustas niisuguse talu loomise, kuidas see mehhanism? Sarjad teised noh, ega mina, sest mina tean seda, mis mulje on räägitud ja minul on peamiselt ema rääkinud ja Aarne Vinkel ja siis ma olen kirjanduse alus lugenud, isa pole sellest palju rääkinud. Lähevad nii olnud, et päts tegi kolm uudis, talu ja põhimõte oli uurist alluvad, inimesed näevad, et rabasse saburis talu teha, et tuleb teatud lisandit tuva mullale. Peabki, oleme kaevama ja, aga seda saab võrdlemisi lihtsalt moodsa teadmisega moods pole vaja vastadehnoloogiadki. Moodsa keemiaga saab selle võrdluse lihtsalt. Ja see oli tema põhimõte siis, mis uudiste lõudega teha, ta annab siis yhe ohvitserile selli, hella krabi yhe kirjanikule ühe talupojale ja ma ei mäleta nime, Jaksel meeldisime hälli, pere ei mäleta muud nime kui koera nimi, oli Diana. Ja krabiletis oma talu välja selleks perekond Rüütel, palju meid käisid, kes meie head sõbrad olid? Kirjanikuga oli asi hullem, sest see pidi tingimata Tammsaare, aga Tamsar vanem mees seda väga ei tahtnud ja seal oli hirmus palju tööd vaja. Proua Tammsaare oli pits põllega teenija, kes selle kohvi ette tõi. Ja see vist testid igat pooli tubli naine olla. Aga nagu uudist, alusse see kõige õigem ei ole. Ja siis oli just Mälk tunud välja surnud majadega. Ja tekkis niisugune, nii et ega see vahe enam nii suur tammsaare märguvahel enam ei olegi. Just parajasti oli niukene, pelguhoog oli Eestis. Ja Mälk on noormees ja nutsin, talutööd tunneb, et väga osav noore poisina taludest eemale hiilima ja selle asemel lestadega koju tulema. Saarelt lesides ja lestad olid rohkem raha sisse kui talutöö. See seda asja juurde, aga siis olevat päts, küsinud president Päts, küsinud minister enbarult, aga missugune proua välk ja Eenpalu teadis vastata, proua, märkan talutüdruk. Ja siis oli asi korras. Kas. August Mälk tegi ka niisugust lihtsat talutööd või tegi seda rohkem proua või tegi seda teene? Nad ikka rabasid kõik kolmekesi. Ja mina mäletan küll, et ema oli see, kes läks selle ämbriga läks kastekannuga ja kes läks teedel ütlema, et kuule, et kas sa oled unustanud ja teenija tuli jälle proua senine proua esinemisFanüüdja proua, mis panid. Aga ma mäletan ka, et alati kui peenra tegemine, kesvanööri paneel, kes ta täpselt ütles, küljes oleva pidi, kes neid juhtnööre andis ja kes arvatavasti natuke rohkem tegigi näha, oli August Mälk. Ta oskas kõiki asju. Ta pigistas lageda, pani katuseplaate, tähendas kepsu. Teie, kui kuskil midagi untsu läks, siis ta korraga läks mööda ja oligi korras. Kas niisugune loomapidamine oli selleks, et lihtsalt täita seda rolli, mis oli talul ette nähtud ja oli seal ka niisugune majanduslik eesmärk, mis te arvate? Kui tekkis sõda, siis oli majanduseesmärk. Vägagi tähtis, oluline, me tegime rohkem põldu, kui me arvasime, sest me pidime ju ära elama ja häda korral ka tallele panema või turustama, et vahet vahetama. No meie ei näinud kunagi mingit puudust, mida me pidime muretsema, leib. Meil oli viljapõld, aga see oli rohkem naljakselt piisavalt saaki saanud ja rehepeksumasina muretsemine ja kõik need asjad olid tülikad. Nii et leib päev hiljem ei olnud. Porgandid oli meil jälle üle külla ja sõstrad oli ka niimoodi, et teatati, et tulge korjama, lihtsalt tulge korjama. Nii palju kui tahad. Kas teiste kirjanike hulgas tekitas kadedust katsetalu just teie perele? Mina olen nii aru saanud. Ja nii ma olen ma ka aru saanud, härra Aarne vinkli biograafiast. Et Melcoli elav lõbus, sõbralik mees ja kui inimesed läksid riidu, see oli tema, see, kes oskas ütelda õige sõna, et keegi läinud riidu temalegi, see on nagu Liu juhataja PEN-klubijuhatajana v esimehena Stockholmis. Täiesti raudvara oma rahulikuks. Ta oli seal ka kaua aega Kirjanike Liidu esimees 82. aastani. Ja ta ei leinud kuidagi vihaseks, ei tohi kunagi tuldamis vihaseks minna küll, aga seda keegi ei teadnud. Mina arvan, et teda hoiti, siis olid alati kapas kõige kurjem sest tema oli nagu mingisugune küll suure suuga natukene, aga ta oli nagu nagu väike maskutsel. Kui tuli Rootsi mineku aeg, kui kõik läksid. Ma tean, et üritasite kaks korda ära minna, mis oli esimesel korral Rootsi mineku takistus, miks ei saanud minna? No me pidime Soome minema ja mõte oli see, et naised-lapsed minema ja mehed saavad midagi ikka läbi Poola metsade ja nii edasi. Uni unelm muidugi. Me pakkisime hoolega ja minule seletati, et sa võid viis mänguasju võtta, aga mitte suurt. Ja siis oli see valimine ja kas päris ahastusega sa tõesti lähed ja siis läksime ja see oli öösel ja sakslased nabisid meid kinni, panid Pedrita, tulistasid lumme meie jalgade, et ema oli muidugi paanikas, aga Sämarjatelt lapse ees rahulik ennast sundima ja ma ei hakata seletama, sest laps ei karda midagi. Labsoni julge, kuidas nad lihtsalt võtsite kinni, muidu läksite alles randa? Jah, taevasse kätte. Paat pääses ära. Muidu oleks seal juhtunud hullemat. Salakaubavedajad. Te tulite nüüd, eks ole siis tagasi Tallinna, kuidas oli järgmine mineku katse? Järgmiseks mineku katset võib lugeda minu isa memuaarides võrdne täpselt seal. Aga see oli nii, et kui venelased teist korda sisse tulid ja isa oli sakslaste ajal ütelnud, mis ta venelastesse õieti mõtleb. Sellised viha oli väga suur. Ei ta sakslase kohta umbes sama asja, mõtleb seda sakslastele ütlemata. Järelikult meil oli väga kardetav, meid olid kogu perega surma mõistetud isamaareetmise eest. Meie olime ju läinud, vähemalt isa oli läinud avalikult ja kirjanduslikud töödega suure nõukogude liidu vastu ja see oli isamaa reetmine. Pidime pagema. Vähe sellest, vist isegi lendlehtedes oli August Mälk kurnatud olema kuskilt lugenud. Väga ja siis Moskvas oli eesti keeles ohus ja meid määrati, kõik mõisteti surma. Ja siis nendel oli paat, aga mootor oli parandusel ja järgmine nädal ja siis läksid jällegi sime järgmine nädal ja siis langes kogu see asi kokku. Lõpuks meid kirjutati Rootsi kirikus Rootsi päritolu inimeste sekka. Ja siis me katsusime kõik 3000 inimest selle selle 200 koha peal reseleda, mis laevas oli. Ja see õnnestus teil 700 peale, jah. Ning kui te jõudsite Rootsi, see sõit läks suhteliselt rahulikult, kujutan ette. Tormihoiatus oli, aga me saime NS kääridesse. Mootoririke oli ja me olime päris, me olime vist v päev, olime merel. Mootoririkkega, aga vaikne vesi oli, tulid Saksa lennukid ei tulistanud, tulid Vene lennukid ei tulistanud. Nüüd, kui te maale saite, võõras riik, võõras keel, kuidas tema elu korraldama hakkasite. No meid pandi alguses põgeniku laagrisse, alguses karantiin laagrisse ja siis hakkasid sellest sellest karantiinlaagris, kus olid üksikud inimesed ja mehed, naised ja lapsed olid omaette. Seal hakkasid liikuma kirikuõpetajad teistesse laagritesse ja vaat väga tihti oli kirik, oli niisugune tiim, kirikuõpetaja, näitleja ja kirjanik Jaan Lattik, siis tema võiks kõike teha Devari kuldsu. Aga siis oli väga tihti, oli minu isase kirjanik kõneleja tähendab, ja siis näitleja, kes esines ja kirikuõpetaja valdisust tegi ja nemad hakkasid liikuma, palju liikus, tootsime ringi tagasi, et me ei saa. Ja siis Nende meid samasse põgeniku laagri, kus oli Estonia rahvas. Ja siis tekkis minule see lapsepõlve elu ära rikkumine, maleelus pärast seda ilusat elu aega, ooperit armastanud. Seda koguvaid laulsid ainult lauast. Ja meid pandi Värner merepi perekonnaga peaaegu noh, mitte päris ühte tuppa, aga peaaegu ühte tuppa neegri nagu vihedatud kaks pisituba. Kas me kolisime ühte korteri kokku, siis läks isa saiarhiivi teele, ema sai eesti kooli tööliaga palk, seal oli rohkem naljaks. See polnud palk. Ja siis elasime ära. Nüüd, kui immigrant või nende jaoks immigrant läheb arhiivi tööle, ta peab keelt oskama. Kuidas see küsimus lahenes? Nad arvasid, et minu isa oskas rohkem saksa keelt, oskas. Ja rootsi keelt mitte, see tuli. Hiljem oli ta ja kuninglikus Draamateatris raamatukogupidajaks. Aga siis nad jälle arvasid, et tema nii ülikooliharidusega demari doktor Mälk. Ja seal täpselt samuti, kui ta lagede kolises seal oli siis aednik, kes ütles professorihärra, professor, lapsed vähemalt pole professor professor ei olegi professor? Doktor ei olegi doktoridoktor mäel kirasid ka populaarne seal teatris, sest jälle tema oli seal, see raamatukogus oli seal, kus näitlejad said maanduda ja Bergmani või teise hullu lavastaja ära siunata. Ja siis võis lavastaja tule näitlejad ära siunata ja siis juudi kohvi eesli kõiki rajal. Aga kui tulla tagasi selle arhiivitöö juurde, kas see võttis temalt energiat, kas see oli see tema jaoks kohustus või pakkusse ka mingisugust niisugust naudingut, mis mulje teil oli? No kuidas, nagu tööga alati, seda võib ju hommikul suhtes siunata tagajana igav ja miks ma pean seda küll on raske küll, võtab võhmale välja, samal ajal on ju alati toredaid momente või neid võib leida, kui ta töötas, vaata raekoda on vale sõna, Rootsis on linnamaja raekoda ja, ja siis veel üks linnahoone, aga see, mis, mille nimi rootsi keeles on raekoda ja mis ei ole rähkuda. Seal oli kohus arhiivid ja seal oli ka ühes nurgas olid laulatused ja siis oli hirmus tore vaadata, mis pluusil seljas näiteks kogu see värk, loor ja lilled ja kõik sinine. Ja nii edasi. Ja siis sa teed, rääkis igasugust toredat juttu sealt kohtumajast. Kuidas siis Draamateatris sai? No see oli õige koht, eks ole sellisel inimesel igav olla. Ja ta istus näidendite seas. Ja ta leidis uue korra panin paremini korda ja siis oli seal, see on alati lahti, on oma tasuks ju, kui sa paned midagi, mis nad segamini korrada. Ja siis leidis jälle hea ja uus tuba, mis oli akendiga kuningliku draamateatri krundil, kus ta siis sai vaadata pärast tüdrukute hävitavat trepil ja kuidas meresopp särada ja kuidas ta omal majad ja puud sätendavad päikese käes ja nii edasi. Olen kuskilt lugenud, et te vahetasite esimese aasta jooksul viis korda elukohta, oli see teisteni. No see oli, need olid need põgenikulaagrid tähendab, oli üks laager, siis oli teine laager, siis pandi pered kokku, see oli siis seltsi pahadenis, kus me sattusime samasse laagrisse, aga mitte samasse majja tähendab söögid juba samas majas, kus Estonia teater oli. Ja siis neljas kord oli, kui me kolisime näriepidega kokku ühesse korterisse ühes kahetoalises korteris, mis sai selleks lõplikuks Rooseleks, siis leidsime veel korteri, kus oli parajasti perekond, lipses näitlejad Rudolf Flip ja tema naine Riina Reinik ja vanemad inimesed võib-olla teavad. Nemad kolisid suuremasse, neli, kaks väikest last, seal oli siis üks tuba vannituba, päris pikk koridor, köök ja siis üks pugeritmised nimetatakse söögitoaks, nii et see oli teoreetiliselt ühetoaline korter. Praktiliselt kahetoaline, see pugeriks söögitubasid, sinna mahtus isa voodi, kaks raamaturiiulit, üks tool ja üks päris suur kirjutuslaud, aga muidugi inimene nähtud selle pidi sisse kingalusikaga sisse panema. Kuidas kulges elu seal, mis olid selle korteri võlud? Vaade kaks asja, isa ütles kohe prese nägi, kuidas lipu korterit nägime, oli raske saada, peremees ei tahtnud anda, kojamees kuidagi tahtnud. Et miks meil meil oli juba korteriga. Ja mina tahan seda saada ja siis ema järsku kooris ära vaatpealsele vaikse, natuke ära naise ja tuliväljaks emalõvi. Ja siis oligi see korter, meil sai ringi kõndida suurest toast söögituppa söögis askeetlik köögis koridori sorist suurde tuppa minna, siis kirjanikuhärra harrastas, kõndis ringi siis vaat selles töötoas või vaade oli järvele väinad saared ja me olime väga kõrgel. Ja teate, see meeleri järv, see on iga sekund uues värvis uues sädelises, uues peegelduses ja just meie akna eest läheks üks väga suur rahulike väin paljude saarte vahele, nii kaugele, kui silm ulatas ja silmadeks rohkem ulatanud oleksime saanud Sigtulasse. Ja see Sigtonaali teil meeltes ja mõtetes sageli. Ah punktidest elus. Läänemere isandad, Harglas, Sigtunat, järelikult Sigtuna tähendas talle palju. Sigtuna on väga veetlev väike linnake ja ma soovitan turistile väga minna sinna ja siis pahvatas naerma, kui ta näide raekoda. See on natukene väiksem kui korralik kirjutuslaud. Kui mina seiklemas käisin, olid seal suured väljakaevamistööd. Kuidas on praegu Ma pole seal aastaid käinud, aga Sigtuna Songi on kiriku varemeid. Sigtuna oli Rootsi esimene linn ja kui me Ajarol pääle läheksime, siis ma võiksin väga pikalt rääkida, aga lasime mujale. Kui te nüüd mõtlete nende aegade peale tagasi, kas ta Rootsis Stockholmis elades oli kontakteeru kastes, suhtlesid teatud teemadel või missugune mulje temast kui inimesest on jäänud. Kui me nüüd August Mälgust räägime. Ta hakkas rohkem ja rohkem tagasi tõmbuma ja see üks põhjus võis olla, et tema siiski arhiivitöö, eriti kui ta dramaatri pääses draamateatrisse oli küllaltki vaimselt rahuldav. Sest seal olid suured hinged tööl ja mõnikord oli seal näha, et suur hing tavaliselt on ju ikkagi inimene, teeb tükitööd ja harjutamist, harjutamist, harjutamist. Ja peamiselt käis läbi siiski kõige rohkem kirjanikudega. Ja kui siis oli midagi olemas, nii et millegipärast sõitsid Lundi, Stockholmi Uibu ja Kangru. Ja kui tuli Gailit, kes oli lemmiksõber, kui tulid teised kui kellelgil meistri sünnipäev, isegi minul siis sa tulid ka mõnikord minu leeriks minu üliõpilasläbituurimi päevaks, ema jupilteks. Lepike Kolk olid Stokondlased, Arvo Mägi oli, käis palju kirjanikud, ega see palju läbi käidud. Ja alguses tema ikkagi tegeles. Kuna tema oli üks raudvaraks eesti sokolaadi algkoolis, sellel, kus seal raha, nii et tihti passaar tihti näitemänge. Ja ema näitemängude oli jälle mitte see lavastaja, mitte see kirjanik, kuigi tema istus väga tihti kirjaniku juures, aitas noh, luua neid näitemänge, tema tundis lapsi. Aga tema oli sees, lapsi karjatas, kõiki neid asju tegi, mida inimene tegema, kes ei ole lavastaja või näitleja. Ja tema jõuga ja tema tahtejõuga ja tema huumoriga see asi tehti ja sisalike riiklikult tegev ja nii edasi. Ja siis inimesed, küsis proua välke, tunnete, August Mälk, kui ka või? Tema olin juba Stockholmis väga tähtis inimene. Mis on olnud teie tegevusalad Stockholmis? Kas Stockholmis, mina käisin koolis Stockholmi Eesti alkulis pärast ühes väga heas gümnaasiumis. Ma ei käinud Stockholmi gümnaasiumis kuigi dokumendi gümnaasiumisse, alati on toonitanud, et pane seda teinud. Aga see on lihtsalt, nad tahavad tiigrivaipa maal seinale. Ja siis ma käisin ülikoolis Stockholmis ja siis, kui ülikool oli valmis tööd otsida ja siis läksid teised linnad, sellepärast Stockholmis kooli õpetaja olla. Ka kõrgel tasemel ei ole suurem asi liiga rahutu. Ja te olete olnud ka õpetaja, ma olen olnud gümnaasiumi õpetaja ja siis neli aastat ma lihtsalt võtsin saba, selge, et läksin Tartu ja tartus valmistati mulle soe kohtandi, dotsendi tiitel. Ja seal ma siis alguses hakkasin rootsi keelt õppima, teine aastaseid rootsi filoloogid. Ja siis ma olin juba kirjutanud teiste õpetajat de abil ja varal ja ülikooli toel. Tiina Mulla, ma pidin seal enne mind rootsi keelt. Tema oli see peategelane, kirjutanud välisministeeriumi Norrasse kartulid, Norra läheb neist mööda välisministeeriumi Taani kirjutasin ka pildile ja kirjutasin Rootsi riigikogule ja raha, ma ei saanud rohkem Tartu ülikoolist kui minu palk, mis mulle küll alati väga korralikult välja maksti, kas siis, kui neil kuskilt raha võtta polnud? Aga kõik Muuma siis kerjasin, laenasin, vedasin kokku ja isegi käisin ülikooli keldrisse, varastasin. Mis. See asjaoludel, mida te varastasite selt Raamatuid lampi kirjutas laude sellepärast, et mul oli antud üks tühi loba ülikoolis alguses üks ja pärast teine. Ja see teine on natuke suur, nii et hinnangut vaja. Nelli kirjutuslauda Taani elektorile, Norra lektule rootsi Lektorile, kes olid mina ja sellele professorile, millega Lundi Lundi linnad, Tartu Ülikooli sõprade selts rootslased. Lubasid protsi saata ja milline Rootsi riigikoguni lubanud, rahab. Teil on suuri teeneid oma isa pärandi jäädvustamisel ja levitamisel. Kui isa suri 87, kas heidan käsikirju maha, mis ei olnud avaldada? Näidendid neil on mängitud ja mina panin, kirjutas, mina panin kuldse lehtedes, saatke mulle näidendid, inimesed Eestis, küsivad Rakvere, kes peale Aarne Vinkel muidugi, kes peale Saaremaa peale tärn Pärnu, kes peale saatke mulle näidendeid ei tulnud. Keegi saatnud näitlejad, ta jagas näitlejatega ära ja. Eks mul on need, mis ta kirjutas rootsi keeles. Midagi laskis mul parandada, pärast tõmbas ümber ja tema rootsi, kellel piisor, need ei kõlba näidata. Läbi nende flirutsegi kas täiesti ümber töötama Punalis teine mõte, et ma võtaks kätte, tuli seal eesti keelt. Ja pakuks eesti teatritele põhjalas trikki. Tehke mis tahad. Mis on veel niisugused olulisemad asjad teie enda jaoks, kui te nüüd räägite oma isa pärandi jäädvustamist ja tutvustamisest See otsus sai tehtud paari aasta eest samal ajal, kui see muusiam, tuba loodi, siis ma tõin pööningult natuke nodi jälle ja ja muist oli juba ennem toimetatud ja teaduste akadeemia ruumidesse, kus nad ootasid paremat ilma. Ja Maive Triton väga vastutulelik. Ja siis tema oli parajasti mul külas, kui me selle muuseumid ette valmistasime. Ja siis me vaatasime pildid läbi, et see pilt ja see pilt, mis praegu on albumites ja siis ma näitasin talle, mis mul on. Ja see käsikirjade punt, mis ei ole rootsikeelne näidendeid. Ja siis paar märkmikku läksid sama teed, kus ennem oli läinud see ainukene ümber töötatud raamatu ümbertöötlemise korrastane õitsev meri, kus Tallinna tiksus asja sisse kirjutanud Tartu Kirjandusmuuseumi. See otsus sai tehtud nii, et see koorem on läinud. Mis on teie roll praegu, mis te tunnete? Kui mind kutsutakse, ma tulen. Ma käisin nüüd peale Eesti raamatuliku, Toomas Tamm tuleb välja, mina tahaks teha ja avaliku loengu, ma tahaks sellest raamatust rääkida, sest minu meelest inimesed pole hästi hilisest Mälgust aru saanud. Nemad ikka räägivad, et rannatriloogia, rannatriloogia rannajutud ja õitsev meri ja punkt. Aga Nalk arenes tohutult ja ta on andnud päris häid asju välja peale rannatriloogiat. Kuuldud kordussaates rääkis kirjanik August Mälk tütar halliki Mälk oma perekonna käekäigust nii Eestis kui Rootsis. Teda küsitles Martin Tiiranud.