Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Tere, mina olen Riho Lauri Saar. Tänases Twitteris tuleb taas juttu lapsepõlvest ja kirjandusest. Kuidas võib ühele Tartumaa küla poisile mõjuda mullika müümine, mismoodi võib äge külmetus vahest inspiratsiooni anda ja kuidas on seotud Tšehhov ja kriminullid? Kõigest sellest räägib lähemalt juba tänase saate külaline, literaat Vaino Vahing. Mulle meeldib see tagasiminek, lapsepõlve retrospektiiv see on mind alati huvitanud, eks ma sellel najal viimasel ajal nagu elanudki oma päevaraamatut avaldamisele ja nii edasi. Aga nüüd tuleb minna ikka päris kaugesse minevikku, tähendab 60 aastat tagasi Eesti oludesse külaellu ja siin ma võib-olla alustangi sellest tähendab, et kust ma pärit olen ja kuidas mu tutvus kirjavaraga üldse algas. No ma olen pärit Tartumaalt, kuni 20. aastani oli see 22. 26. aasta oli see Võrumaaga Tartumaalt siis Meeksi vallast Arvu külasse Peipsist umbes seitse kilomeetrit. Noh, praegu ta on küllalt mahajäetud koht, aga omal ajal Ta oli selle elav elu ja ma alustaksin sellest, tähendab et kuidas mul siis lugemine ja kus ma siis üldse selle kirjaoskusest sain. No ma olin viieaastane, kui ema hakkas mind õpetama aabitsast õpetama lihtsalt oma suusõnaliselt ja järelahvimise teel õpetama lugemist ja kirjutamist. Aitäh, et selles mõttes on hea mälu mineviku suhtes, aga just nagu mulle nagu Madis Kõivu tähendab, et ma mäletan esimese klassi tüdruku pükste värvi või nii edasi, seda mul ei ole, aga mul lõiguti on hea. Ma loodan, et mul 10 aasta pärast tuleb umbes samasugune nagu Madis Kõivu. No see oli niisugune väikene vihje mälule ja siis ma mäletan, et me õpime ja kas sellega ema istus kangastelgede taga kangasteljed, mis läks külas, nagu meil nad tulid, iga külaelanikud, küla pere ei olnud võimeline muretsema, et need olid kuidagi laenatud või need lihtsalt alustama. Lugesin, kangasteljed, suured teljed, terve tuba oli täis. Ema siis oli selle taga, s lükkas neid seal ja sealt tuli riie tagantpoolt välja ja mina ütlesin tema kõrval ja siis ma õppisin, aga hirmus vastik oli, õppida tähendab lugemist ja neid tähti ja neid sõnu kokku veerima ja ja ma ei mäleta täpselt, kuidas mul selgeks sai, aga umbes viie aastaselt sai mulle see lugemine selgeks kirjutamine, kindlasti mitte. Ja siis kuna kool tollal oli meil kool, nimetati ta ära, või mittetäielik keskkool, see tähendab seitsmeklassiline kool. Ja see 45. aastal avati. Ja mina tahtsin kohe viie aastasena kooli kangesti minna, aga mind ei võetud vastu, öeldi Horvaatia tollel kooli seadusest oli ka niisugune. Alles kuueaastaselt vist sai midagi mõneta. Mina tahtsin minna kooli sellepärast, et kõik käisid koolis, ka mina ei käinud seal külas ainult koolis, siis ma mõtlesin, et ma jään harituks rumalaks poisikesed, kui ma ei lähe kooli. Ja siis ma mäletan siis lõpuks testimist, järeleandmine mulle, et kevadsemestril tähendab kuni viie ja poole aastane kevadise meestel lubati mind kooli minna kooli 200 meetrit, minu isakodust 200 meetrit, noh, see on ikka nii lähedal ja kogu see koolirahvas vooris sealt mööda minust ja siis lubati mulle vabakuulajale nagu ülikooliski vabakuulajana, mõistsin esimesest pingist vabakuulajana ja minu kõrval oli üks tüdruk mõneleta jälle, kes ta oli, aga see ju täiesti vabakuulajana ja, ja siis kuulasin, aga samal seal kaks klassiruumi kokku oli umbes 120 õpilast, oli, pärast sõda oli ka meeletu tung hariduse järele ja seal olid 20 aastased poisid, kes käisid viiendas klassis ja, ja nii edasi. No see oli niisugune periood, kus saksa okupatsiooni ajal oli välistada õppimine suletud ni ja siis mõistus esimeses pingis ja siis mind ei küsitud muidugi, aga populatsioonile nii täpselt diferentseeritud nagu Varnjasse kolkas vaid ta kuidagi teistmoodi kuidagi hajub. Ja seal oli siis seitse klassi ja ma läksin siis sinna viiendasse klassi mis kirjanduseks kokkupuuted, olin ma tõesti viienda klassi mäletisel, noh, midagi tuli õppida, luuletusi pähe, aga mulle hakkas meeldima, mis asi, vene keel, vot see on niisugune, ärge pange pahaks, et ma hakkan nüüd venelastest, räägime vene keelest. Vaadake, mul hakkas vene keel meeldima, mispärast sellepärast no kõrvaklass oli venekeelne klass ja ma pidin nendega postiga kuidagi suhtlema, suhtlesid vene keeles küll nad vahel andsid mulle peksa ja mina andsin neile ja kisma käis ja ükskord peaaegu silm pidi välja lööda mullaga. No see selleks, aga et selleks, et saada suhelda nende klassidega obligatoorne vajalik oli muuseas vene keelt. Mulle meeldis seenekeelena, näed nad, meil tuli üks vene keele õpetaja, üks alkoholi kuritarvitaja Tartust saadeti välja Mehikoorma kooli, üks härra au oli 50 kuuekümneaastane ja, ja siis ta õpetas meile vene keelt ja väga ilusti õpetas ja siis andis tuli pähe õppida venekeelsed luuletused ja üks lutsema seda tsiteerinud palju kord, ma tsiteerin ka täna üks selline April Kuniest, Casa Leto Krasnaja Brabela kla lutseni Uspelagaksimaagadid, Claza ja mina esitasin selle talle ja mul see meelest, mis pärast mees ja ma sain viie, teised keegi osatiste kolme, mina sain viie ja siis hakkas mul see vene keelevaimustus peale ja aga siis tuli üks niisugune murrang, tähendab, ma jäin kopsupõletik või mõni aasta aega ärakoolist ja main ühe klassi vahele ja läksin kuuendasse klassi pärast seda, mis ma see aasta aega tegin, vaat siin hakkab minu seos kirjandusega tõsisema peale. Kopsupõletik kestis kaks kuud ja arst oli seal kodus ja tollal pinitsiin äsja tulnud ja siis isa müüs vasikamaad bensiini osta ja arstile ära maksta. Arst oli kolm mööda seal minu juures seal voodi kõrval ja ma sain terveks, mina olin siis seitse-kaheksa kuud, olen kodune. Ja siis ma hakkasin kirjandust lugema ja see oli siis 50 51 hoidma siis kodune, mis sel ajal oli, mis oli pakkuda kirjandust. Ma nüüd teen väikse retrospektiiv, Ellet, esimene, mida ma lugesin, oli muidugi kevade. Seda ma lugesin kuskil kuuendal eluaastal, kuskil kraavi kaldal istusime, lugesime naabripoisiga, lugesime kevadeti korsutatud niisugune vana ennesõjaaegne väljaanne, see oli siis niisugune esimene kirjasse. Aga nüüd see periood, kus mul on nagu noh, anti jumala poolt, niisugune 1007 kuud oled kodune. Ja üks esimesi raamatuid, mida ma lugesin, siis niisugune kaheksa-üheksa aastat selles mõttes palju ka rääkinud oli Anton Tšehhovi näidendit 147. aastal ilmunud selles kirjastus ilukirjandus ja kunst oli vist ja seda lugesin ja ma lugesin neid näidendit, nii nagu mark kriminull ei loe, ulmekas ma üldse ei loe, tähendab, see on minu jaoks niisugune maa, mida ma ei taha üldse puutuda. Ma lugesin, nad olid nii põnevad, kujutage ette, onu Vanja ja kolm õde ja ja mina loen neid ja aga vaata, seal on üks mingisugune maalsel, räägin kirjandusteadlastega seal mingi asi tähendab, et, et Tšehhovi elul mingisugune näidendis eriti kummaline komme, nad muutuvad kuidagi triminaalseks kõik ja kuidagi detektiivseks. Ja vot see Nüüd läks kuidagi mööda, aga mulle see karkass, Tšehhovi unikaalne titektiivne karkass, vot see jäi mulle meelde sellise raamat, seda ma võitsin kuni viimase ajani, aga nüüd on kuhugi ära kadunud. Edasi siis järgmist raamatut olid, mis olid portartuur. Olete lugenud kindlasti portatuursel Stepanov keegi, siis oli veel Tšushima lahing, Heather raamat 40 78 ilmunud. Vot neid ma lugesin, aga mis põhilugemisvara ja kirjanduse, mis mind toitis, oli Stalini preemia laureaadilt ja kummalikul vot sõnnid, isa. No me elasime sellest raamatukogus külaraamatukogust, elasime üks kolm kilomeetrit eemal, isa töötas kuskil raamatu lähedal ja iga õhtu isa mulle sätsis seljatäie oma haigen seljaraamatut, kui ja põhiliselt olid Stalini preemia laureaat. Aga nendest ma ei tea, paar-kolm tükki, keda ma hiljem kohanud, aga ülejäänud on kõik maha kantud. Ma ei tea, mispärast, seal oli väga huvitav lugeda. Sest mina sain aru, mis on reaalsus, mis on stalinism ja ma lugesin põnevusega Netflix taanov, üliõpilased mul tänapäeval meil kaasaegne üliõpilaselu nagu praegu Tartu Ülikoolis umbes. Nonii, Nonii ja ma lugesin neid suure huviga ja iga õhtu isa tõi mulle neid. Ma vaatasin juba aknast, millal teadsin, umbes mis lisa hakkab tulema, eriti novembris kuskil poole kolme paiku hakkas tulema, isa tuleb mäest alla ja suur kott kaelas raamatuid täis ja ma lugesin siis nad kahe päevaga läbi sai siis jälle tagasi ja nii ma lugesin, kõik Stalini preemia laureaat peaaegu kõik, mis tollal ilmus läbi, aga üks on mulle meelde jäänud ja sellega pikematel seen, Juhan Smuul. Juhan Smuul oli kah just tulnud paar aastat tagasi sõjaväest tagasi ja nii edasi ja Juhan Smuuli poeem Stalinile. Selle ma lugesin läbi, vaatasin väga huvitav, kuidas ta nii ilusti kirjutatud luulest ma ei tahtnud ka midagi suurt. Kes luuletaja, et seal ei olnud külas olnud luuletajaid ja Tartul võtted ma ka ei teadnud. Poen Stalini ja ma lugesin suure huviga ja see raamat on mul siinsest raamatu, kus ma võtsin selle pätsi. Tattoo likvideeriti, tahtsin sealt selle endale. Ja poen Stalini, Juhan Smuuli siin sai Stalini preemia selle eest tema kuuske sellesse. Ja nüüd ma olen lugenud selle paar korda läbi seoses esinemistega, nii. Ega ta ikka luules ikka mingit märki ei anna, järvesuu poiste brigaad on parem, seda ma lugesin ka. Aga midagi ta son tähendab midagi, midagi ürgset, ürgset poeetilist selliste siiski on vaatamata ei no see on mingis Stalini jess kristlusele võiks olla ka samuti, eks ole, ükskõik, see Stalin ei oma siin mingit tähtsust. Stalin tollal niisugune arhetüüp sümbol ja, ja ta sai Stalini preemia, see palju raha ja sai rikkaks ja nii edasi. Nii et ühesõnaga, see oli niisugune masin seal ringi käia, võib-olla paljudel seda raamatut näinud. Ega Smuuli vastu huvi mul ei ole, kahaneb ma jälgisin Smuuli kogu aeg ja ja nüüd ma nüüd üleeile lugesin viimast loomingut, lugege sealt, kus on Smuuli kohta kirjutanud Enn Vetemaa Smuuli joomingutest, no ta kirjutab ainult joomingutes enda joomistesse kõik, no küll me kõik oleme joonud ja Smuuli oli tõesti palju ja aga siin natuke mulle hakkas vastu seedima, Smuuli palju jõi, aga no ta lõi ka. Aga tema räägib seal sellest, kuidas ta sõitis tammilt alla sinna Pobedakseidi sallata lubasid, mingisugust ei olnud, aga oli nii täis, kolm promilli veres, paljudel oli nüüd oli üks Narvas oli üks, 4,1 promillises tapa, sõitis alla ja, ja siis tuleb välja tammi peale tagasi ja märg lõdiseb tuli meelde kaks Kunekittonist maal ja siis läks tagasi, sukeldus sinna vette ja võttis Distmad, läks siis koju. Läks koju ja siis kodus Debora Vaarandi kodus ja seal muuseas ta ei saanud hakata kohe avalikult joomas, läks teki alla, võttis kõnekaid sinna kaasa, siis teki all jõi, nii nagu mõned loevad raamatuid teki all, eks ole. Te olete lugenud, Jõin, seal teki all konjakit, nojah, see on siis niisugune. Ei tea, noh, ma teadsin, Smuul, niiviisi joobes, tegeled, kuidas muul jäi Nonii joonud, aga noh, see selleks. Smuul jäi niiviisi, tähendab, Smuul läks restorani, pani lapiku viina, taskusin, et tema sõnad panin taskusse ja läks restorani ja tellis ühe õlle ja süüa ja siis toodi elu sisuliselt lapiku taskust. 200 grammi ära olnud peal läks minema, maks muidugi ära ka. Ja mis ma sellest räägivad? Ma räägin sellepärast, et ma väga Smuuli austan ja pärast mina nägin ükskord seda asja pealt, see oli kuskil Smuul suri 71 seal kuskil 70 või ma olin Kuressaares, noh, minu elukaaslane, tollane maju on pärit Saaremaalt Esmal seal, kuule seal restoranis on üksi ja vaatan, tuleb suur sisse olid tulnud mingisugust Sarkov, tarkov väsi, monopol oli tulnud, suured külalised Moskvast ja Smuul pidi neid vastu võtma ja näitama seda Saaremaad ja Muhumaad ja nii edasi. Tuleb siis näost punetav ja nihkuma energia, mis oli 40 800-st on Enelgis, istub siis sinna leti taha ja tellib kohe viina ja õlle. Ja siis ma nägin seda, mis muutsime Vettima, selles mõttes ütlemegi teda ka õieti nii ta oli või esile viina ära vaid 150 200, meiegi ära tavalist EDT klaasiga ei ära selle jälle peale läks kohe minema viiest all otsesest Markov oli Marko foto all Volga ootasin, ma läksin alla vaatama. Vaat selline kohtumine. Ja see niisugune vahe põikitel igav ei hakkaks, aga ma nüüd räägin oma suhtlus muuliga paari sõnaga. Mina pean diregud dramaturgist lugu. Tal oli hea dramaturginärv. Teine mees, kes vihatud, kellest ette ma kirjutada väga inetult, on Egon rannet, Egon nii põlatud, nii vastik ja julgeolekutöötaja kõiki ja nii edasi. Egor ametil oli ka, jätame kõrvale kõik poliitika ja KGB ja kõik, muuseas oli ka väga tugev dramaturginärv Mall, kirjutada näidendit 15 tükki vähemalt ja ma tean, mis muutis dramaturgiat võima, kirjuta Egon rannet kirjutas ka niisamuti nagu paremini veel dramaturgiliselt kui Smuul. Aga Smuuli olid niisugused, noh, ainevald oli teine. Nii et smulist oli mul kahju, eakad talitud tavaliselt valinud selle tee, seal ei olnud midagi teha, ta oli valinud sellise tee enesehävitamisest instruktsiooni tee ja ta läks seda teed ja kaks päeva varem või hiljem suri Tuglas, aga need on kaks isevärki aktsise kultuurijärg edasi. Ühesõnaga, tuul oli ka mul lapsepõlve niisugune kumi. Nüüd veel sellest, ma olen tagasi nüüd sinna, sellesse 50 esimesse aastasse, selle vene küsimuse juurde, vaat siis mul tekkis niisugune huvi vene küsimuse vastu ja vene keele vastu ma tellisin endale Savitskaja Estonia vaid isa tellis muidugi manna 10 aastane, kus mul raha tellida, käis mul Savitskaja Estonia, aga ma ei osanud venekeelset ajalehte lugeda, aga ma panin ta laua peale ja sirvisin ja vaatasin Savitskaja Estonia. Ma ei tea, mis seda võib-olla mõni psühhoanalüütik hiljem oskab kuidagi lahti seletada, aga see oli, see oli väga kummaline. No midagi, ma sain aru, tähendab, ma sain aru, Koreas käis sõda, seda ma lugesin sealt välja korea suured rasvased, tead, ma lugesin välja ja niisugune kummaline aasta aia käis ja siis, kui ma läksin kooli tagasi, siis enam ei tellinud edasi. No ei olnud mõtet. No siis ma lõpetasin selle kooli ära ja mingeid niisugusi, noh, kõige harjuvam oli minu jaoks haigusperiood kui seitse kuud, mis ma olin siis sinisel lehel, nagu öeldakse koolist siis ma lugesin ikka meeletult palju ja sealt see lugemine mulle sai. Siis tuleb meditsiinikool kolm aastat, see oli ränk õppimine. Seal ma midagi suurt ei lugenud. Ja Ülikool peale ja taas ärkas minus niisugune huvi kirjanduse vastu ülikoolis, aga see läheb juba lapsepõlvest välja. Aga see natukene veider. Ma arvan, et võib-olla siin juhib tähelepanu mõnele muule, on küsimusi, sest ma ei saa pidama, kui me hakkame rääkima. Võib-olla selle Smuuli kohta ka veel selline küsimus, et trassist hästi palju tema isiksusest või, või sellest, et missugune ta oli, mida ta tegi, et kas siis, kui ta neid tekste lugesite omal ajal, et kas te juba siis hakkasite nagu natukene muidu huvi tundma, et kes on nende tekstide taga, mis inimene seal on või olid need ikkagi puhtalt tekstid, mis algselt võlusid? Ja ei, mitte isiksus, ei Tšehhovi isiksus, mind ei huvitanud dollalega ega smuliseks see lihtsalt tekst ja see diskursus testi huvides Tšehhovi vastu huvi tekkis mul üks 20 aastat hiljem kolmandast hiljem Smuuli vastu ka. Vot see ongi huvitav tekst, see oli, oli kõik kehva, mis, mis ütleb üheksas poisile tsehhi Oskar Luts ja ausalt öeldes ka ei olnud sul midagi, Oskar Lutsust rääkisid seal üks asi, et meil saavad selle valdultalisele minu kolleeg ja Heino noore kolleegi isa oli endil ratsaväelane ja vot see oleks huvitav moment oli, tema ei lugenud ka väga palju kirjandust ja tema rääkis mulle kõiki nihki, ilmselt emakest sai kevade sealt Valduri käest ja tema rääkis, mis asja öeldakse. Kujuta ette, mis kirjutas Eduard Huber. Seal on igasuguseid pseudonüümi aga tal ei olnud midagi teha, seda ratsaväes deklareeriti ja tahtnud minna ja mängis hullu natuke ja oli kodus, sealhulgas nagu minagi. Ta oli minust neli aastat vanem, aga noh, see selleks siis vot seal oli, see tähendab et oli selles külas intelligentsi, kes olid lugenud, aga need olid vähe. Aga jah, see Eduard Hupel Mait Metsatule appi, kus ma selle kümneaastasel teadsin sel ajal tuubele lihtsalt veatud sel ajal kõigi muude asjade pärast. Vaata need see niisugune ümbruses koolikeskkond ja, ja külakeskkond seal küll mingit niisugust, noh, et kus oleks midagi kirjandusele viitavad, ei olnud ainult üks asi, naabritädil oli sünnipäev ja siis ma mäletan, kingiti talle Mahtra sõda mõjult viljastesse Kulluševidest kuulda üheksa-aastane poiss ja väljaspool ja seda mahtu, seda sellise esimene trükk, sellist 47 teeks mahtlase teisendatakse kingitele sünnipäevaks, noh noh, see oli ka, aga no mis seal kirjandusega pistmist, Mahtra sõda tol ajal ma ei olnud võimelised lugema ja lugenud tšehhidel võime lugema kanislassi mõjunud mata, seda ei olnud võimul lugema. Ei, nad rääkisid murret, tähendab, see oli niisugune, noh, tartu murre, nagu öeldakse, ta ei olnud päris võru murre, ega ta ei olnud tants, start muidugi vahepealne usaldusega nagu kirjakeel. Ma tulin Tartusse sellest ajast peale 50 hilinelsas pean, mina seda muret ei räägi, mina loobusin sellest, see oli keskkond, kus Molinaga murret mütsile räägin, murre tuleb mulle peale siis, kummal hirmsasti väsinud purjus vaat siis siis tulevad, aga see on tavaline purjus inimesed, tuleb ka murre peale, nii nagu võõrkeeled tulevad Forrest inimesele pähe. Ta hakkab võõrkeeles rääkima näiteks niisuguse sõnalõpud tugevdee mitte teadvaid, tead, mille hulgas neid, kes ütlevad, et tead, tead, see annab märku, et nad maal natukene väsinud. No ühesõnaga, ja muidugi unest ärkad, kas siis lööb ka murre välja, aga minu õde näiteks, kes töötab võõrus, tema räägib murret seal ja ta räägib, Võru on Võru ja Tartu, Tartu ja mina olen mina. Mind huvitaks üks moment rohkem, kuidas suhe muusikaga kujunes, neid pillimehi oli ju igas külas omalajal, eks ole, nii et et mind vanemad panid viiulit õppima ja õpetaski mees, eks ole, ja kui ma sain seitsme seks, tahtsin Pärnu muusikakooli minna, siis viiulit edasi õppima, ametlikult nii-öelda siis öeldi, et püha taevas, eks ole, et see on vasakukäeline olnud, kes sulle õpetas viiulit enne, eks ole, nii et hakka uuesti otsast peale, mina loobusin. Aga kuidas sinul suhe muusikaga edaspidi kujunes? See on hea küsimus ja mul vastus kohe valmis kujunes, nii et ülikoolis kuskil noh, see oli siis ma olin 19 20. Mul tekkis hirmus huvi muusika vastu kirjanduse vastu muusika osta ja siis ma ostsin kokku kõikvõimalike plaati. Ma elasin ühiselamus siin personali testtuba 206 teisel korrusel. Ma ostsin endale plaadimängija plaatija ja mind hakkas huvitama just asjad, nagu esiteks Beethoven kõik tema sonaadid ja sümfooniat siis Köffhwin Churchilli fänn lüüa kõik mul peast. Ja eriti mulle meeldis Sergei Rahmaninovi tõenäolisemalt selle fänni hiljem, kui ma Moskvas eksiilis eksiilis, kui ma Moskvas väga palju olin aega, siis ma käisin alati kuulamas Rahmaninovi ja, ja Beethovenit ja hakanud džäss või niisugune see mind üldse ei huvitanud, see oli minu jaoks labane ja ma kuulsin Pätsi, aga, aga mitte rohkemat ja aga suitsu, tõsine muusika hiljem see kadus ära kuidagi pärast ülikooli lõppu kadus see huvi on, aga vahepeal tekkis niisugune puuksma. Ma olin täitsa hull, tähendab, ma kuulasin kösseni, kuulasin ööd ja päevad läbi Köšiniga. Nii et see oli jah, aga hiljem. Ma olen käinud ja noh, kuni tänase päevani maikaga kontserdil ma enam ei käi, lihtsalt ei isegi kontserti siin korraliku. No mis kontserdid, need on seal kommertsmuusikasse, ma ei ole enam kiindunud elementaarse obligatoorsuse, ma kuulan ära no Undi lavastatud selle aida ma vaatasin ära ja ma kirjutan nendest, ma teenin sellega raha endale ülalpidamiseks, et ma kirjutan arvustusi, aga aga ma ei ela sügavalt sisse nendesse kunagi. Kui te rääkisite tšehhist, et ütlesite, et tegelased muutsite kuidagi selliseks efektiivseks ja see hästi tõmbas huvi endale samast välistasid täiesti kriminullid ja lugemiseks, need ei äratanud üldse mitte mingit huvi, et miks nii Ma täpsustan ennast, tähendab sel ajal ma võtsin Tšehhovi ilmselt selle inimliku ja selle põnevuse külje. Inimlikkus, Kaaga vaatava inimlikkus, nii palju mõttes vaadata. Ma sain aru, saab sellest onu Vanja seest inimlikkusest ja nendes suhetes vaevalt armastus midagi aru sain. Ma ei tea, mis armastus on seal all. Aga seal see kriminaalasi on ju olemas, eks ole, professor tuleb onu Vanja tabele lüüa, tuleb astro ka naise üle ja nii edasi ja kõik selles igal pool ühelt poolt tapetakse ja püsson seinal ja kõik see mind see huvitas. Aga mis ma tahan öelda, et mispärast mind hiljem ei huvitanud? Minu jaoks tundub, tähendab, kaks kirjandusliik, mis mind ei huvita, on kriminaalromaanid mal lugenud küll läbi kõik need Iisraeli spioonid ja kõik need mõnuga levi. Aga ulmekas mind üldse ei huvita absoluutselt, Urmekaid loevad need inimesed, kel jääb pähe, millest jääb vähe kujutlusvõimest. Vaadake, see on paradoksaalne, aga vaadake, mispärast on vaimustunud, sellepärast et tema enda kujutlusvõime ei küüni sellisel tasemele ja sisse Asimov või jumal teab, kes seal nüüd viimasel tuleb nüüd kilode kaupa, siis ta saab sellest, sealt saab kujutlusvõimele endale mingit rahuldust. Minu kutse missugune, mis asja? Ma lihtsalt tahtnud kollast spioon ja jumaldan KGB-s-i astunud, mulle tundub see mind huvitanud, aga, aga ulmekas noh mis, miks planeetidevahelised lennud ja no mis jama mul ei ole aega selle lugemiseks. Vot see on see, aga kriminaalasja ma lugesin, aga just eriti spioone ja salateenistused ning ma lugesin, need mulle meeldisid. Aga ulmekas eemale, eemale, kaugele ei taha nähagi. Küsiks teatri kohta, et kas esimene teatrielamus oli see nukuteater või kooliteater või päris teater ühelt poolt vaatajana nägijana, teiselt poolt ka ise osalejana võib-olla koolist tuli ette pandi lavale mängima või kust see teatripisik huvi trauma vastu üldse? No esimest korda ma nägin kutselist teatrit seitsmeaastaselt ja see oli 1947 ja see oli meil vaid kolm kilomeetrit Meeks siis oli niisugune rahvamaja vana mõisaaida peale ehitanud seal rahvamaja suur saal, lava oli korralik ja isegi orkestri jaoks oli ruum hiljem Hermakülaga 20 aastat hiljem esinenud rullikest veel. No see, selleks ma selleni jõuan. Ja siis Saldiski orkestriruum siis olid garderoobid näitlejatele. See oli niisugune noh, 38. aastal valminud seal siis 47. aastal ma nägin ühte Vanemuise etendust, ma ütlen seda, et me läksime isaga sinna emaga sinna. Möödunud üks mees tuli sealt paremalt, tal oli kepp käes ja siis läks siia vasakule, masinaid kasutati hiljem ta teatriromansi võtver kastad ja lähed sinna vasakule, osakud tuli üks naine ja naisel oli kaabu peas ja midagi seal rääkisid, aga mida oleks näidata mis nad rääkisid mulle ükskõik mis rääkisid. Ja siis edasi, siis läks mees ära ja siis tuli üks teine mees, see rääkis selle naisega ja olid kõik, aga see oli kasukas oli üks näitleja vanemus, kasukas, kasukas mängis seda meest. Seda ma sain kasutada seda meest. Vot see esimene teatrielamus, aga seal mingit piuksu hulka sellest orkestriruumist mitte midagi tundma draamaetendus irdel ilmselt lavastanud võib kadunu jumal sellega, paljud on esimest korda teatrit, ent umbes tuleb üks inimene läheb. Kepp on käes, kaabu peas ja, ja kogu dramaturgia. Aga lapsel ei olegi suuremat dramaturgiat vaja, kui tuleb võõras mees tuppa ja läheb temaga teise tuppa lasenseni ja, ja nüüd siis hiljem teater tuli siis mul kuskil 14 kui meditsiinikoolis tuli siis teater, siis ma Vanemuise seal hakkas juba siis mul teater juba tõsisemalt, ma nägin isegi Ants lautorid kadunud tantsu autorit nägime veel ja suurem huvi teatri vastu. Mul tekkis kuskil 60.-te lõpul, 70.-te algul, siis just sellega Vanemuise kaudu ja hunt oli see üks initsiaator, kes sundis, ta ütles mulle, et hunt oli selles mõttes väga niisugune kummaline kuju. Unt ütles, et teate, et 77. aastal teate, et Pärnu teatris on vaja ühte näidendit. Ole hea, kirjutas Endla, teater, ostab ära ja lavastatakse ära, mängitakse ära. Kirjutasin. Mõtlesin, et noh, tead mul kandjate pooleli, et ma ei saa momendil kirjutatud. Ta on ikka kantide ära ja oligi nii, et et ma pidin kandjate ära lõpetama ja õndsus suvel kirjutad ära, läksin maale ja kirjutasingi näidend tere sel Potteri lõpp, mis Tartus küll ma ei tea, kas mõni võib-olla nägime potid lõppu, kirjutasin, see oli 30 aastat oli kadunud ja siis hunta vastaste järsku kuskilt prügikastist leidis ta sealt üles draamateatri prügikastis praktiliselt. Ja, ja siis ja kirjutasin valmis ja Normet lavastaja Pärnust, kes tellis selle järgi, kes ei maksa mulle ei, tema ei saa midagi sellest aru, siis ma ütlesin Paukson Kultuuriministeeriumile, Sergei leeven, üks juut oli seal juutide levinud suguvõsast, üks juutelise tahtis teada, aga mina ei saa arvata, muidu ostaks ära ka ei saa aru. Siis ta ütles, et aga kirjutage siis ma kirjutasin kohe kuu aja pärast esimene suvekooli otsa valmis ka kuu ajaga läks juba suurele pingutusele. Nii et kummaline punt, kes tahavad, kirjuta, ostavad ära ja kõik hunt vaesekene küll, kui temal oli raske see, siis siis hakkas Hermakülaga meil koostöö ja sellega tekstis ka kuus-seitse aastat ja siis hiljem mul just koostööpartnerid, polge kanali, Hermaküla kadunukene läinud siis hunte siis ära ja kõik on läinud. Nii et praegu, selles mõttes, kui teadis natukene, vaat ei ole enam, kellele kirjutas, natuke näinud, võid kirjutavadki seal kirjutada, aga kui sul ei ole lavastajad, siis ei pääse mitte kuhugi. Ja vot mul ei ole Laulas untsu jääma. Unt lavastas viimasel ajal 231, kaks televisioonis ka tulema, nüüd aga nüüd ei ole lavastajat, pakkuge, tahate, ei lasta kõigi taha ja ja seal on, vihkasid näidendi kirjutamine on lihtne, asi on üks kõige lihtsam asi, aga vot selle lavale viimine, see on juba juba raske ja raha ka ei olete. Et osta mõni teater ja nii, et mängiksin, seda, seda ka ei ole ja ja nii et see on jah. Aga see dramaturgia vastu huvi mul tekkis ja kuskil 50 aastat, mispärast tekkis kirjanduse peale ka, et ma leidsin, tähendab, et aitab mulle novellide kirjutamisest novelli kirjutamist kuidagi mõtlemas, igav ja novell nõgesega Nende küljest on palju lihtsam, kui ütleme, romaani või novelli kirjutatud näidendi kirjutas minu jaoks on olnud see. Näen nagu ma nägin Potterit, ma nägin Potterit, kes on näinud, mul on see video, palun. Ma võin teile kunagi näidata, kui ma nägin seda. Mul oli silmade ees, need tegelased mul silmadest käisid, no võib-olla natuke haiglaslik, aga ma nägin neid, nii et see kirjapanek, see tuleb ise automaatselt selliseid mingeid raskusi. Potteriga kahe nädalaga valmis, istusin üksildast kedagi ligi, juhtum siin, aga mitte midagi ei lasknud naisega kedagi ligi ja ja kirjutasin selle kahe nädalaga valmis, aga ta tuli iseendast suve, Kolga tähendab, tuli iseendast selles mõttes, see tähendab, et noh, seal muidugi nii ratsionaalset mõtlemist. Aga seda dialoogi, seda ei saa ju konstrueerida. Vaata, seal on sihuksed, dramaturgiat tugev külg on see, et vaat dialoogi Saagons, võtad sa Holvi või võtad ükskõik kelle seda dialoogi, saab konstrueerida, seda ei saa. Mõistuslikult ei saa dialoogi. Filter Figo, selge, ta peab selle iseendast tulema, sa pead, sa pead nägema, testin, just mina nägin seda Potterit ja Potteri laval, aga nägin seda advokaat ja Hannes Kaljujärve nägi. Ta oli mul silmade ees ja see kirjutamine, see mehaaniline töö, see on tükitöö, see ei ole midagi. Aga mõtlesin, nägemus peab olema. Ja see peab olema dramaturgi väga tugev ja neid vähemalt. Rannetil oli see mõelda, kui Hermaküla mängis seda, mis oli seal üldse kolhoosi esimees, mis tal ei tule meelde. Mängis seda ja seal ei ole ju mitte lihtlabane asi on kolhoosis seal mingid traktoristid kombainerist ja, ja nii. Aga vot see, see dialoog on see, mis kannab dialoog, tegi selle kangelase inimeseks. Sa rääkisid Rannetist, aga vahepeal väga kiideti ametlikult näitekirjanikuna, Jakobsoni. Tema näidenditest oli esimene küsimus, teine on veel. Kui juba küsimiseks läks, siis sa oled kirjutanud, näidendeid on lavastatud, sa oled kirjutanud jutustusi, neid on trükitud siis, kui nad uue tulid ja tagantjärgi välja antud. Aga kas sa oled kirjutanud eepose poeeme luuletusi? Ma eepos ei ole kirjutanud, ei ole veel jõudnud, kriitika on vist olemas mingil määral. Aga võib-olla tuleb eepos ka, aga luuletuse on kirjutanud, aga Lutsarile selline asi. Ma kirjutasin luuletusi, nii et ma kirjutasin, see oli seitsmekümnendatel ja siis ma kirjutasin, niiet. Ma hakkasin õhtul, mõtlesin, ma pean luuletusi kirjutama, hakkasin õhtul kirjutama, kirjutan, kirjutan, kirjutan. Ei tule, ei tule siis kuskil keskel tuli midagi, panin kirja ja üks neli-viis luuletust ja läksin siis nooruse toimetusse. Seal oli Arvi siig, oli see konsultant ja näitasin talle teatri, ainult ei ole seda. Mõtlesin, et no mida ei ole, siis. Ta ütles, et ei ole, seda, mõtlesin, aga täpsemalt saaks Natalia ametlik konsultante. Teate, ei ole seda. Ja siis ta ise ja ta mulle vastata, see mul päevarans vastas, mida mul ei ole seal. Ja siis no ma ei tea siis hiljem ja ma ei tea siia ka meie suhteliselt vähestel nii, nii introvert, nii kinnine kui üldse olla saab inimene. Ning ei ole see lõõtsa ja nendest ei ole, see ei ole ka see ja no vot need konsultandid on sellised, noh et ei ole seda, aga noh, hingega ei olnud ilmselt. Ma vaatasin, et Postimees siiski härrast ja Postimees avaldas aga sellistele Linnar Priimäe üks trikk lihtsalt arstima vist avaldas selle ära ja need olid viis kuus luuletust ja mul ei tulekski praegu pähe muidu tsiteeriks, aga aga lina raamat säraga Postimehes sel ajal mul oli niisugune hea mail sisse söönud ennast postimisi 80.-te aastate algul, kas või 23 nüüd läks ja no keegi, kas on midagi, aga mingi luuleta. Aga nüüd see esimene küsimus oli see vaat Jakobson nagu mul selles suhtes otsuses Jakobsoni mind vaimustada esimesena lugesime vaeste patuste alev, selle mad dramatiseeri siin ka 73 kummaline pärnu eksiilis kolmutid, hakkasin dramatiseerime, seda lubati kohe kõik, et noh, et noh, ma Jakobsoni üldiselt vähe lugenud, aga seda ma ei lugenud, see oli Eesti ajal juba ilmunud ja see sai ju suure preemia, sai suur summa, dolla, noor poiss, 23 aastane Pärnu raeküla poiss. No vot nii ja siis mul tekkis huvi selle vastu ja ja huvitav, seal Ritlejase pea tegeleks lõpus ennast üles books üks mingisugune vastupanuliikuja aferist lõpetamist oli see selleks ja hakkas huvitama see ja siis ma normitilisest dramatiseeri dramatiseerida, dramatiseerida, Pärnus ma sõitsin kaks kuud võtsin puuksunud Pärnus, siis ma dramatasin 102 nädalat Moskvas, ma elasin seal ühe heinterne juures ja kaks nädalat Vernadski prospektil külma dramatiseeri, seal ütled. Ei, mitte midagi. Siis ma dramatiseerimine Tartus ja, ja lõpuks sai valmis ja siis tuleb välja, et ei kõlba, et ta oli selle reli fondistel istuli välja tulnud juba, sest vaeste patuste alev oli August Jakobson erifondis tükk aega nemad lihtsalt teoslike ilmunud, aga seda ei olnud kohutideost, seda ei olnud. Neid ma ei lugenud, misasja mul neid lugeda, ma teadsin, kes ta on. Ta oli ikka suur kommunist, ülemnõukogu presiidiumi esimehe, mis nüüd noh, üks tegelane oli, aga mitte, sellepärast, aga vastavad ohutus ja siis ma võiksin Sergei levinil jälle jah, kõik hästi tehtud ja vahingit, ootame teid veel ja mõtlesin, mida te ootate, et mul on laua peal. Me ootame ikka veel, et nii ja siis kõige naljakam on see, et siis lõpuks Sergei levinna salgad kaval mees tähendab suhteliselt hästi. Ja siis ta andis retsenseeritud teate, kellele ta andis Jaak Alliku isale Hendrik Allikul selle retsenseeritud ja lugeda ja siis läks kuuega mööda, tulevad siis minu juurde Marju Lauristin ja naasid päevaraamatust, räägin, aga see on avalik, see ilmub järgmise aasta märtsikuus, nii et selles ei ole midagi sale ja tuleb Marju Lauristini vist Ene Mihkelson, kes istub ka siin, tulid minu juurde ja rääkisite allikana ära keelanud selle Alliku telefon, sul on halb. Aga leidsin, see oli väga huvitav, aga mis muidugi häiris see, et vot sel ajal, kui Jakobson kirjutas ja elas küllalt heal rasval selle vaeste, patuste alalise kõvera ja gooti avaldati, ta ei olnud põlu all, et sel ajal ilmus, istus Alliki Lauristini vanglas 14 aastat. No ja siis ma sain aru, tähendab, et seal ei ole mõtet minna Alliku juttu rääkima ja nii jäigi, tähendab, jäi ära, aga, aga retsensioon soosi tähendab, aga noh, lihtsalt, et oleks võinud millekski paremast loksunud Jakobsonist dramatiseerida sisse alles 10 aastat hiljem vist 82 siis Normet lavastusega ebaõnnestunult, tähendab noh ilmselt mul ei olnud seda dramatiseeri närvi ja need maailmas on tähistatud, aga see kukk selles mõttes läbi. Hiljem olen lugenud Jakobsoni väga palju neid kõik temani, teisi näidendi siin ma nägin, vaat üks Jakobsoni näidend oligi siin Vanemuises oli ka mingi ja tema neid romaane. Ma olen lugenud ja. Aga miks suur kirjanik ta minu jaoks ei olnud? Mis raamatuid teil kodus oli see, kuivõrd seda valikut üldse mõjutasid. Tõesti kodus meile oli kevadeti joonud, tol ajal ma mõtlen, kuni 10. eluaastani kevadeti joonud. Ma mõtlesin juba eile, üleeile mõtlesin ei imed, ainuke, mis piibel piiblit luges, vanaema ema oli ka mingi mära kristlane, aga isa ei olnud päris pagan, aga noh, tema joonide usus midagi. Ja vanaema luges piiblit, aga ma ei tea, kas vanaema oli kirjaoskajaid siinsete lugeda, oskas, hakkas, kirjutas ka seda, ma ei tea. See ei olegi tähtis, noh, misasja, kus piiblit lugeda, siis otse kirjaoskaja, tema luges seda piiblit, vanaisa ei lubanud, vana kulunud piibel, ma ei tea, mis aasta omase ta ei olnud normaaltrükiga vana koti täht, jumaldab, mis ta oli. Hiljem ma lootsin seda ka, ei ole linn. Nii et ei olnud, ei olnud mingit raamatut, vaat siin tulebki üks asi, mille ma antsud, vot minul ei olnud seda kodu, nagu oli Paul-Eerik Rummol, nagu Andres Ehinil. Paul-Eerik Rummol olid kõik raamatud olemas, mida ta tahtis juba lapsest peale, vana Pauli see oli, noh, eks ole, literaat ja koinõunik ja kõik, mis ta oli. Paul rääkinud Tal oli, oli salakapp, kuhu oli peidetud erifondi raamatut, mitte sai isegi neid salaCap sinna algul bossilast muidugi juurde, hiljem lasti Paul Erika sinna juurde. Paul-Eerik sai kogu aeg, Andres Ehin sai ka kõik raamatut kätte, mis ta tahtis sinna, nii palju kooli. Aga mul ei olnud mingit raamatukogu Kindestu peol ikka selles mõttes kirjanduslikud, nii vaene kui üldse saab olla. Aga ega ma ütlesin ta muidugi kahetsen. Natika juba. Paul tuli ülikooli, mina olin siis kolmandal kursusel esimese kursuse samase Pepleri tänav sellesse Pälsoni tänavale, tema elas 200 kuusteistkümneasi on 206 käisime koos pesemas ja PUR kirjanik Paul-Eerik, ta oli juba siis luuletanud. Kuskil 61 Paul-Eerik tuleb ja läheb ta pesema, kui minagi ta tuli kuskilt kammivabrikusse, kus ta tuli kuste tööl selle Maimu Berg, keskMaimu Berg olid umbes samaaegne. Kuskil päeval tööl ja õhtust tuleb pesema, Paul-Eerik näete, kõigutsevat Paul-Eerik läheb, otsib jumal läheb, Kristus läheb samuti nagu minagi. Vot ja noh, me saime siis juba tuttavaks, tuulikud olid kah pilgud Spartuva, teises, aga Paulile vot nii et nendel oli see kirjanduse ja lapsepõlvesuhe hoopis hoopis teine. Vaat mina ei teagi, no ma sellest rääkinud ja Paul isenesest hakanud rääkima, tal olid kõik kätes, mida lugeda, eks ole, isa teostesse tol ajal polnudki suurt midagi kirjutanud, aga aga kõik need muud kõik romaani sarjad, Nobeli sarjad, kõik, kõik olid kodus olemas ja erifond oli Karel. Noh, kuna mina ütlesin, tirifond isegi ülikooli ajal või mitte alati erifondi, oli vaja rektori lubajeva prioritele luba ja nüüd see oli, see oli hirmus. Aga ma ei kahetse, sest vaadake minu arvates see, see periood, kuni noh, ütleme teismelise eani. Ega see võib-olla ei mängi nii suurt rolli, missa loeta, mis sa oled lugenud? Vaat kuskilt sealt 14-st eluaastast kuskilt sealt, kus seal ikka tead sa natuke juba tardunud, vaat sealt hakkab see mängima rollid, mida sa loed ja puhusin suunatuse lugemisega. Aga vanemate poolt mul selles mõttes mingit suunaks. Võib-olla Paul, vana Paul rääkis Pauleerikult, loe seda või teist või Ants rääkisid seda teist, aga mul ei olnud, seda. Ei tulnud vanematele pähegi. Nende asi täiustitsemamule malevat seemneks lehkenovi lett eestimisele mihkel mutile. Vaat ma läksin informa kooli hommikul, umbes nii, nagu nagu praegu meil väravas on suur saarepuu. Suusaarepuusillal ta ju muidugi nii suur nagu praegu on novembri algul, pärast jah, oktoobripühi pühad olid suur, tähtis päev meile puhkus ja kõik nii. Pärast pühi oli saarepuu oma lehed. Langeta nagu öeldakse. Nii paks lehtede kord oli õues. Mina lähen ja ütlen. Jumal, ma ei taha minna kooli, et no misasja, ma lähen. Ei viitsi ja seitse kilomeetrit mine jalakott seljas ja siia pole suurt midagi ja emots nii. Mõtlesin emasi. Mine, poeg, õppida on vaja, muidu sidele pääse. Aitab. Ma austan väga oma vanemaid ja ma ütlen, et see oli üks niisugune niisugune lause, mis mul ei lähe kunagi meelest surmani. Muidu sa siit väljapääs ja oligi nii. No ma õppisin ja tahtsin sealt äravatel võib-olla oru inetu, ma ütlen ära, et ma pean siin ainult välja Valdur Tällinu naabripoiste Saardele, Heino Mäesalu, naabrues kale stippi ja valdu kui ka ülikooli, nii et ühesõnaga ema tabas selle ära, isa ei tabanud seda, ema tabas selle ära, kui sa ei õpikeskkonnast, sitt külastaja välja ei pääse. Kas minust parem lause, parim soovitus kellekski kirjandusse, kirjanik võib sulle anda nii et selles mõttes noh kõik on suhteline. Kas mõnes mõttes siis tähendab, et teie jaoks nagu sellist nii-öelda lapsepõlvekirjandust kui sellist tegelikult polegi olemas, et on needsamad autorid, keda te mingist hetkest lugesite, võib-olla siis mõtestate neid teistmoodi lihtsalt, aga ei ole, ütleme selliseid, ma ei tea lasteraamatuid, mis iganes sellist pehmet asja, mis nagu seostus konkreetselt lapsepõlvega Ei ole, ei ole, vaat lasteraamatut olid mingid lasteraamat, aga need inimesed ei huvitanud mall võib-olla varaküps juba seitsmeaastaselt, aga olid mingid küll, aga muidugi raamatuid oli veel Kreutzwald ennemuistsed, jutud olid see oliga, Kreutzwaldi anti välja lihtsalt sellepärast näidata, et Eestis on ka üks kirjanik. Boriss asi, meeletu tuli 50. aasta eesti kirjanikega, mitte et ei ole niisugune tungoplitestis jah, ja ma ei saanud jah mingit niiskust tuli endal otsida ja noh, aga ma ütlen, tähendab, kes mulle ütlevad, Lenini preemia laureaat on nii hirmus halb kirjandi Mälkenetist, kes kirjutasid atiste vahetad, et praegused kirjanikud, ütleme vene kirjanikud Stalini preemia, Lenini preemia laureaat või ütleme, praeguselt laureaat, kes teeb, kusjuures need on paremad. Vot see on suhteline asi, ma lugesin väga palju sel ajal. See on väga suhteline asi tõesti, sellepärast et Stalini preemia laureaat oli juba tol ajal vahe vahel, kas, kas akovi kevad Voderil lugeda või Abaid, eks Laueshovi muht Aravu ERSO peab vaid, et üks on ikkagi kasahhi kirjanduse kontekstis on klassik, võiks öelda, eks ole, mis siis, et Stalini preemia sai Nende teda, aga teine, eks ole, kasakovi kevadoderil, noh, võib-olla 45. aastal kõlbas lugeda 2005. kindlasti mitte. Vaat seal ongi jah, see asi tähendab, et et eks ma hiljem lugesin 60. kolme valitsust ja viskasin nurka, kus 10. leheküljel, aga nüüd malakas uuesti kolme valitsus lugevne huvita, tähendab, no vot see on see asi, tähendab et mitte asi ainult mitte seda, mida sa loed, asi ei ole selles raamatus, vat asi sinu endas ka ja mina olen seda kogenud, tähendab, et sina ise arvan, et ka endale märkamatult muidugi Arnold ka, nii et sa hakkad mõistma ka neid raamatuid, mida sa noorena ei mõistnud ja näiteks kolme valitsus 20 aasta mõistnud, aga nüüd ma loen suure huviga ja minu arvates väärtkirjandust, mida peab lugema. Ka sinul tuleb nagu meil kõigil ema erilisena lapsepõlvest, millest me räägimegi, et sinu ema kuidagi väga eriliselt nüüd nõukogude või sotsialistliku realismi klassikast kuulub. Koerki ema, kas sa oled lugenud? Ta on muidugi lugeda, millal sa lugesid Kemadi, mis mulje praegu, kuidas sa võiksid öelda kolki ema kuju kolki järgi. Gorki on väga vastuoluline ja kurkist, ma pean väga lugu. Olgu kuidas on, juba Jahamume mäletan. Ja minu jaoks on kurki, ema on kuidagi kurki, ülejäänud asjadest kuidagi kõrvalseisja kuidagi omaette korteris. Ja mina leian, et see on niisugune, jätame selle politsei kõrvale, see on, kas see on suurteose kõva teos ja ega ta suurt alla põhjas selle neljandale põhjas alla ei jää. Ja, ja nüüd ma ei ole, muidugi näed seda viimast lavastus, mis olid Krahli teatrist, mängis ema. Nonii, ka see on kõrgtasemel jutt ja seal ei ole midagi teha. Kurkin vastuolune ja kurkid maa Katri mõistetele. Ta ei olnud ka kommunist ja ja ta on opositsioonis ja, aga nojah, see on kõva teos maal näinud tema ju korduvalt ma neid Berliinist nägin Emaguraaž, eks ole, seda nägin selles mõttes ja, ja siis Moskasval nentis ta kankalema ja nüüd noh, selles mõttes nihukene seal Kristi ema, aga noh, see motiiv, see ema motiiv on, on kurb küll, väga kõvasti sees ja Preston sellest kõvasti õppinud maalsele. Tänases saates rääkis oma lapsepõlvest ja kirjandusest literaat Vaino Vahing. Saade on salvestatud Eesti Kirjanduse Seltsi ja litri saate koostöös Tartus 22. novembril. Saate panid kokku Külli tüli ja Riho Lauri Saar kuulmiseni.