Algust oli nüüd nii vähe. Vaeva ennast tuli vaid nime poolest jällegi põgusa päevavalgus oli vilets, päikest polnud iialgi näha ja taevas oli alati hall. Veelgi hallimad, selle sompus taeva all oli seal mõni Ri palunud ja mõnel päeval tuli veel lisagi. Kuid sellest Burylördsest piisas ainult jalgade määrimiseks sest auli uuesti sulanud ja lumekorda peal vaid silmapetteks. Isegi selle vastuhelk oli sogane. Need olid röstitud väljavaated ikka ainult hallid majad ja majad ümber märjad, Haabinud ning Pehkivad tarad. Kõik imes endasse seda rõskust ja muutus niisama igavaks. Isegi vareste tiivad näisid olevat läbivettinud. Nii raskelt vehkisid nad tühjade väljade kohal. Ei olnud see hea aeg lastele. Illimar ärkas juba ammenna valgust klaasitud plekklamp põle seest laual ja kohe algusest peale oli kõik igav ja kõle. Suured inimesed ei teadnud, kas oli väljas sügis või talv ja mis peab sel puhul selga panema. Nad loopisid veel eilsest raskeid rõivaid ja märgi jalatseid. Nad olid pahurad lit ainult ilmade ja rõivastavaid kogu olemasolu puhul. Näis, nagu oleksid nad arvanud. Kui juba nuriseda, siis ühe ropsuga kõige üle. Miski ei passinud neile ja veel vähem passisid nad ise üksteisele. Kuid kõige põhjuseks oli ikkagi valguse vähesus. Harilikult oli saun kogu muu osa nädalast peale laupäeva täiesti surnud. Oleks võinud olemata olla nii vähe olides, siis kasu. Aga selle esmaspäeva hommikul nägi Illimar oma ema valitseja tüdrukut ja vahimees midagi saunas õiendavat. Ta läks vaatama, kui ta alles pikapeale selgus talle nende tegevus. Nadolid soolaseks seisnud, seasingid sauna toonud ja riputasid neid parajasti leiliaugu kohal olevate raudkonksude otsa. Ahju alaosa oli veel pisut soe, nagu oli soojus saunaski, kuigi kerisekivid olid juba ammu jahedad. Seal nad paistsid oma mustavast Molgust, mõned niisama mustad, teised valkjashallid, kolmandad aga punakaks Sõmera hunnikuks purunenud. Mis teete? Küsis Illimar. Eks sa ise näevastasema paneme suitsu, näe need siin on meie ja need valitseja raamad. Miks te neid suitsutate? Jõulud tulevad, mis sa siis sööd? Vaata kui ilusad nad on, need pahna nutsu, kintsud. Illimar hetkeks mõtlema. Ja siis selgus Talleks tõsiasi. Ta polnud suvist sulusiga enam ammu näinud. Oli ikka, oli ühes teistega ja siis äkki ei olnud enam. Kord varahommikul oli ta läbi poolune nagu seavalju kisendamist kuulnud. Tema ja tädi olid käinud nutetud silmadega ning hirmu Juhangele kuidagi asjasse segatud. Ja juba samal õhtul olid nad verikäkke söönud ning head nad maitsesidki. Õiet sulusiga oli tapetud, tapetud vahest samal koledal kombel nagu äsja mõisa Lehtki. Ja tema verd olid nad söönud nagu tahtsid nüüd süüa tassinkegi. Illimar tundis äkki pigistust kurgus ei tema ise tema kurgust ei läheks raasugi alla. Kuid hoolimata kõigest vastumeelsusest ei võinud Illimar siiski saunast lahkuda. Siin toimus omaette midagi, mis oli talle jälle uudiseks. Vaevalt olid singid üleval, kui Peep juba ahjust tule süütas. Vaevalt oli see süttinud, kui ta siibrit sulges. Ning suits, mis harilikult läks läbi kerise korstnasse pöördus nüüd leiliaugus sauna. Esiti tuli seda nõrgalt seisaga ikka paksemalt ja paksemalt, kuni kogu saun oli seda täis. Kõik kadusta kibedasse, pilvelagi kirbu, õrrel lava ja lava trepidki. Ainult veel küürakil võis tal käia ja silma hakkas ta siiski. Ei olnud suitsu, tule tegemine, nii lihtne asi, kui võiks arvata. Ei ta tohtinud liiga nõrk olla, kuid ka mitte liiga käre liha kohe läbi praeguse rasva välja võtaks. Keerulisem on kesktee, ütles Illimari isa. Väga mitmesugustel puhkudel. Põletati lepapuud, sest seal pidi olema valus ja magus, tuli nagu väikesed asjatundjad. Ja aeg-ajalt lisati veel kadakaoksi. Need, alles selle õige meki pidid andma neid Eestisse mitu-mitu. Päeva. Suitsutöö sündis küll iseenesest inimene võinud seal palju kaasa aidata, kuid väga kaugele ei tohtinud ta ka minna. Istus Illimargi koos Peebuga ahju ees ja vaatas, kuidas tulekeel sarinal kadakaoksi sai. Saunalinad soe ja pime ning tuli õhedas nende higistel nägudel. Kõik majas leiduvad pannid olid leiliaugu alla põrandale asetatud ja aeg-ajalt langesid sinna rasva pisarad nagu veetilgad, räästast. Kadakad põlesid ruttu katsid Leparondid valge võbiseva tuha kui udemega. Siis käis uks ja õhk liikus, kadakatuhk hõljus kõrvale ning tukid hõõrusid jälle punaka hiilgusega. Solid tuli. Ema oli ikka muresed, singid seest tooreks ei jääks või liiga palju kuuma ei saaks. Nüüd läks ta plekklambiga läbi suitsu, varjates silmi ja nüüd seisis ta saunapingil leiliaugu ees hoovis pika noaga sinke. Illimar ootas halda lähedal. Ruum oli juba täis värske singi lõhnamis otse vee suhu, tõi tema lõikes singi servast õhukese viilu ja ulatus Illimarile. Katsu. Ja see maitses imehästi. Alles kuumsuitsulõhnaline teravalt soolane. Söömist lõpetades meenus küll Illimarile, et see oli ju nende eneste sulusiga, keda ta alles äsja oli leinanud. Kuid elavas sõjas suitsutatud Schengeni oli ikka juba väga pikk maa. Nii et lein igasuguse teravuse kaotas. Kõigepealt see maitses nii hästi.