Öeldi olevat ainult veel nädalapäevad. See oli nagu mingi piiripostajas, sest ikka Öeldi nii palju jõuludeni või nii palju pärast jõulusid. Illimar omalt poolt ei teadnud küll täpselt nende tähendust, kuid rõõmsat ärevust tõstsid nad Temaski. Nüüd ajas päris tõsiselt lund alla. Mõnel päeval tuli nagu kotiga, teisel keerutas ainult tasahilju tuisata, kolmandal aga küttis jälle nii taevaalune valge. Küllap ka tuisupäevil veel taevastki lisatuli. Kuid peamiselt tõsteti ometi juba varem tulnud ühest kohast teise. Võeti sealt, kus naisliige olevat ja lükati sinna, kus rohkem ruumi oli. Tambib kinni, ütles isa. Ja neist tõesti nagu hoolitsetakse selle eest, kuidas seda lume paljust korralikult ära paigutada. Sest nüüd pidi ta püsivalt paigale jääma. Saanide, ütles isa ühel päeval. Nii et paremat pole tahtagi. Koige teeks selle sõidu. Samal õhtul otsite isa reisikasukas ja saapad välja. Ning hommikul, kui Illimar ärkas, oli isa juba ammugi kadunud. Öeldi olevat ühes valitsejaga linna sõitnud. Ja ta jäi sinna kaheks päevaks. Ei tea, kui palju ema sellel aidamehe kohuseid täitis, aga laudaga sai ta hästi hakkama. Ta oli seal nüüd niisama, lubage isagi. Ainult uudised, mis ta töölt tulles tõi, olid teistsugused. Üksnes tädi Liisa sai neist naeruainet. Ja emal oligi rohkem muretsemist ei saa kui ameti pärast. Et ei tea, kuidas tal nüüd läheb või on ikka talvine aeg teed umbes ja külma küllalt. Ega kahjulale Kuljused kaelas, ega see õnnetus tulla, süüa peaks ikka kõik hästi minema. Isa linnasõidupäeva lõunaks saabas ka Karla koju. Seal tuli ta läbi suurel lume, tühi leivakott seljas. Need olid. Mingi mure nähistada vaevat ning sedagi võis märgata. Isegi oma vempusid ei suutnud ta kohe alustada. Hooples küll pisut Illimari ees, muidu aga jäi äraootavale seisukohale. Õhtus söödi nüüd nagu möödaminnes, ei sellel olnud pooltki seda pidulikkust, ei õiget algust ega lõppu. Näis, nagu polekski ema teistele toitu lauale pannud, ainult isale. Ja kui teda ei ole, siis üks kõikuma ja see, kuidas süüakse, ise kahekesi tädiga, poleks saanud vist üldse midagi valmistanud. Kui aga kuidagi oli keha kinnitatud, tuli emal äkki meelde küsida. Karla eks söögikordadel tunnistusi antud näite, kuidas oled õppinud. Karla otsis raamatute vahelt mingi paberi välja. Ta tegi seda väga aeglaselt ja nähtava vastumeelsusega. Ning siis hakkas ema süda uurima, hoides õieti lambi lähedal. Ega tema suurem dokumentide tundja olnud. Aga pikapeale sai ta kõigest taru. Ei paistnud kallal mingit põhjust olevat oma tunnistust peita. Õppinud oli ta päris hästi, nutti tal selleks ju oligi. Arvati ikka, et võiks koolitada, kes teab, kui kaugele, kui aga rahakott vastu peab. Nii oli nüüdki tunnistus kõigiti hea ja ema aina rõõmutses, kuid siis muutuste nägu kehmunuks. Mis see on? Küsis ta. See on ülalpidamine vastas Karla löödud dise kõrvale piiludes. Ja see on Halb, näe siiani koolmeister ise oma käega juurde kirjutanud, palju koerust teinud. Kas amet ei häbene? Kuna Karla hilisest häbenemisest enam mingit kasu polnud? Alges alles nüüd ema noomimine. Mis sinust küll niiviisi peaks saama? Kuhu saamad tempodega viimaks jõuad? Ei parandasin manitsused ega nuhtlused ei aita muu, kui tuleb sind kevadel võõraste inimeste juurde karja panna. Kui oma vanemate õpetused ei mõju, las siis maailm õpetab. Küll sa näed, küll sa näed, kui magus on. Tema rääkis kaua. Ja lõpuks ta nuttis. Karla oli nagu pekstud koer nurgas ega tahtnud nähtavalegi tulla. Ning loo lõpuks ema ähvardab hoiatus. Küll sa veel näed, kui isa koju tuleb. Hiljem arisse see asi ei puutunud. Kuid ta oli hirmunud, nagu ikka, miski halvasti läks. Kurjad sõnad, ükskõik kellele öeldud, rabasid ometi kõiki, kes neid aga kuulsid. Ja midagi oli halvasti ning sõnad olid kurjad, selles polnud kahtlustki. Esialgu oli Illimarile küll ülalpidamise mõistagi hämar kuid mida kauem ta ema manitsus kuulas, seda selgemaks ja talle sai. Koolis polnud lugu nähtavasti nii lihtne nagu kodus. Kui tegid koerust, said võmmu kuklasse, selle küll asjale ots peal ei võmmud jäid seal võmmudeks. Peale selle pandi kõik see ülesastumised kirja just nagu isa kõik aida ja lauda asjad kirja pani. Ning aasta lõpuks tehti kokkuvõte just jälle, nagu isa tegi, kui ta joone alla tõmbas, ütles summa. Seal kirjutati nüüd joone alla palju koerust teinud. Nii et see õhtu aidamehe kodus oli päris kurb. Keegi ei tundnud end mugavalt, välja arvatud väike Johannes ja kähri ning milli. Kuid nemad ei teadnudki ülalpidamisest midagi. Kui kallal veel mingi lohutus oli, siis ainult see, et isa kodus polnud. Juba see mõte kiisale ajas tal judinad üle selja. Ja nii vaikselt polnud ta kunagi magama läinud, kuid täna ta eluviiside summa koormas teda rängalt.