Jõululaupäeval oli kõigil palju tegemist. Üksnes orjaaeg venis ära, rääkimata igavaks. Ei pinguta. Õhtu ootamine oli jõulusid varemgi olnud, kuid Illimari mäletanud neid hästi. Oli ainult nagu rohkem jumala sõna ja söömist olnud kui harilikult. Nendega oli midagi hoopis uut ja üllatavat tulemas. Ning see selgus ikka rohkem ja rohkem täisealiste eneste Giootusest. Ei olnud neil seni veel jõulupuud tehtud. Kuid nüüd tehti olnud varem ka kingitusi antud, aga nüüd anti. Kuskilt suurte sakste juures tulid need kombed viimaks siiani jõudnud. Kui aga teised perekonnaliikmed aina rõõmu tundsid, tundis isa uhkust. Töölt tulles tõigi ta jõulupuu kaasa. Kes teab, kus ta seda seni oli hoidnud? Oli kuusk nagu neid küllalt nähtud. Aga kui ta keset tuba seisis küünlad ja kirjuta paberitega kompvekid küljes, oli ta ometi midagi hoopis muud. Ja kõike seda korraldas ikkagi jälle. Isa täiendas kaua kuuse juures, vaatles seda kord siit, kord sealt ja tõstis asju ümber, sest ta oli meistermees, kes ei leppinud kergesti oma kätetööga. Aga veel vähem hindas ta teiste katseid säärase asjus oma arvamusi maksma panna. Nüüd oli puu valmis. Perekond koos ja isa süütas küünlad. Mida rohkem neid sai, seda heledamaks muutus tuba, kuni isa lõpuks käskis lambi sootuks kustutada. Ja see ei mõjunudki enam palju. Kuuse virvendab valgus, mängis laes ja pani inimeste näod helendama. Nende silmad hakkasid särama nagu küünaldes kuusk ise. Väike Venudki ema süles, liigutas kilgates käsi nagu kõike seda ilu imetledes. Ja koeradki naised rõõmu tundvat ning nende silmad läikesid puu poole vahtides. See oli pärit nagu kuskilt imedemaalt. Erines kõigest argipäevasest. Varem oli jõuluõhtul ikka jumalasõna loetud, mis mõjus nii tõsiselt. Nüüd tegi põlevkuusk küll meeleolu rõõmsamaks, kuid pühad asjad püsisid ikkagi meeles. Ja sellepärast alustas ema laulu. Ma tulen taevast ülevalt häid sõnumeid, toon teile sealt. Neid sõnu tundsid kõik peale Illimari ja laulsid kaasa. Suured laulumeistrid nad küll polnud, aga kuidagi selleks, ainult kui isa kippus hoopis ise sihis minema, arvas äkki kährigi paraja aja olevat Omalt poolthäält tõsta. Kuid see tegi üksnes kallale lõbu, kes ise vahest kõige paremini laulis. Kui aga see pühalik toimetus oli läbi siis tundsid kõikjale mingit vabanemisrõõmu. Ja nüüdse õhtu pea number alles tuligi. Isa andis kätte kingid, mis ta linnast oli toonud. Seal sai igaüks midagi. Ema ja tädi jaki, riide ning rätiku. Karla uue talimütsi ja Illimar ja Ilmari võinud oma silmi uskuda. Need olid väikesed ka massid, kui nad lõpuks paberist välja tulid. Esiti tuli üks, siis teine ja kui kolmandat ei tulnud, siis jätkus neist kahestke otsa nagu suurte inimeste omad. Kummid kahel pool ja kõrvade ees ning taga ainult selle vahega, et kõik olid väiksemad kui suurte inimeste omad. Aga tallad olid alt niisama läikiv, kollased tallaservad läikivmustad ja kanna pleki piires läikiv naelte rida. Ning Illimari rõõm oli nii suur, et ta seda väljendada ei suutnud. Ainult ta silmad särasid. Aitas ka massid koega jalga passida. Nad olid küll pisut suured, kuid nii see oli mõeldudki ja Illimar patseeris mööda põrandalauda, kõigi ees edasi-tagasi isegi ikk juuksurit alla vahele pandud, küll väike, aga ikkagi masside suuruse kohane. Ning Illimari uhkus aina paisus. Ja jõulupuurõõmud lõpule jõudnud asuti õhtust sööma. Need olid juba argisemas meeleolus ja veidi lihtsa maistki haisust rääkida. Oled ikka linnas palju kulutanud arvas ema, kes oli väga kokkuhoidlik. Egas seda kõike nii hädasti vaja olnud. Kuid see polnud nii palju ette heiteks, kui tänutäheks öeldud. No vastas isa, kes oli niisama kokku hoidlikuid, tahtis vahel ometigi oma võimeid näidata. Kui sai kord linnas käidud. Ja kord võimalik oli. Ta heitis rahuloleva pilgu oma perekonnale. Kui ma mõtlen, kuidas kasvasin ja missugused olid meie jõulud. Kui sai puhast leiba ja mets isale midagi andis, noh siis. Muidugi oli rõõm seegi, kui särgiväel ringi ümber maja laste isa säärikud jalas. Kuusik oli künniseni kehvus kurguni kus siis veel mingit haridust.