Iris möödeki ükssarvik on see raamat, mis on täna meil käsitluses. Stuudios on Hannes Varblane ja Ain Kaalep. Meil Ükssarviku tõlkija Viilma, Jüri salu on tuntud oma headuses ja ka see raamat on olnud juba aasta tähelepanu orbiidis. Täna, kui me räägime üks Arvikust, siis raamatu puhul, mis tegelikult on hoopis laiema taustaga. Esimene küsimus ongi sellest, et ja see tegelikult puudutab, millised filosoofiat jätkab Mina olen natuke nõutu. Kui minu käest nii ammendavat kommentaari tahetakse, tahetakse kuulda, aga olles romaani läbi ahminud, hakkasin ma mõtlema just sellesama küsimuse üle ja püüdsin siis oma oma haridust natuke täiendada. Ja mul on tunne, et, et see põhiline filoso kohviline liin on seoses Platoni filosoofia, aga siin on üks tähtis tegelane nagu kommentaator kõrval vana filosoof, mats, kes tegeleb nimelt just plaatoniga. Nimetatud on Platoni kaht dialoogiti maius mis tegeleb lage küsimusega. Seal plaat räägib New Yorgist maailmaloojast ja, ja teiseks on jutuga dialoogist Faidros tõlkes kahjuks ladinapäraselt säädrus. Inglisepäraselt kirjutatud eestlased tarvitavad grega pärast nimetust Faidros. See on juttu Platoni armastuse kontseptsioonist. Nii hästi jumala probleem kui ka kui ka armastuse probleem on tähtsad väga tähtsate selles selles oma nišš, kusjuures neid niimoodi, et, et autori huvi ja sümpaatia kaldub just Platoni filosoofia poole, kusjuures ta nagu mingil määral arveid õiendab varem talle lähedase olnud eksistentsi alistliku filosoofiaga. Nii, mulle tundub asi filosoofilises plaanis muidugi see jutt, mis ma rääkisin, äärmiselt primitiivne, aga peaks vist juhtima tähelepanu mõnele olulisele elemendile. Mina olen sellega täiesti nõus tõstanud noh, teades mingil määral inglise kränd, õud leili, möödakini suust loomingu arengut ja tema elukäikudest. No üldiselt teda peetakse nagu inglise moonde Bouaariks, sest tegelikult nende elukutselt filosoof ta sai hariduse Oxfordis, ta õppis klassikalist filoloogiat Cambridge'is filosoofiat ja tema esimene töö oligi pühendatud Saartrile. 53. aastal ilmus tal saatori uurimus ja selle pealkiri oli, saad romantiline ratsionalist ja ta oli üldiselt väga vaimustatud eksitentsialismist ja võib-olla tema esimesed romaanid üldse romaanid on filosoofilised muidugi, kui päris aus olla, ta on kirjutanud meeletult romaane, viimane, mida mina tean, on 1989. aastal ilmunud märistude planid sõnum planeedile ja see oli tema 24. romaan ja briti nõukogu andmetel on teda tõlgitud 20 kuulde keelduda saanud, et igasuguseid preemiaid. Ja ka tema areng, romaanide areng on tõesti olnud vist nisugune eksistents realismilt. No ütleme, niisugune plaat oli nii-öelda jah, armastusele ja sealt edasi juba nagu kergelt rohkem niisugune kristliku headuse ja kurjuse küsimustele. Aga tegelikult on kirjutanud nii meeletult palju, et kui päris aus olla, siis minu arvates ta on peaaegu kõike filosoofilisi probleeme ja inimlikke probleeme lahanud ja tema ise leiab, et tema teostest ei maksa otsida romaanidest ainult puhast filosoofiat. Aga muidugi see on ikka mingil määral on olemas kõikides tema romaanides seest teatud filosoofiline nisugune taust. Airis möödeki puhul võib rääkida iga kord iga tõlkeraamatu puhul Eestis tema uuesti tulemisest meie tõlkekirjandusse. Nii oli raamatu puhul võrgu all, nii oli musta printsiga. Ja nii on ka praegu, mille poolest need tulemused erinevad? Noh, mulle tundub, et On mindud nagu loetavamalt ja kergemalt raskemale võrgu all. Romaan näis mulle, aga ma lugesin seda üsna ammu, ma ei julge enam öelda ka see hinnang on päris õige hästi läbi tuntud ja suure kirjeldusoskusega teostatud romaaniga inglise noore haritlaskonna elust pigem psühholoogiline kui filosoofiline romaan, aga autori puhul tuleb öelda seda. Ja see näib olevat inglise kirjanduse jooni. Et kuigi romaani filosoofiline kude on täiesti olemas, on ta samal ajal väga põnev ka psühholoogilise romaanina. Lugeja, kes plaatonist vaevalt kuulnud on ja ei oska neid filosoofilisi kas või allegooriaid romaanist otsima. Vaata selle jaoks on väga huvitav, põnev armastusromaan, väga iseäralikku tegelaskonnaga komplitseeritud psühholoogiaga tegelased, midagi Dostojevski liku isegi ei astub vastu. Ja plaatonile võiks selline lugeja isegi käega lüüa, loeb romaani ikkagi ikkagi suure huviga sense inglise kirjanduse juba kuskilt, et 18.-st sajandist algav ja, ja tikand siis võib-olla eriti õitsele puhkenud suurepärane jutustus, oskus iseloomustab autorit igal juhul. Seda on möödak ise ka rõhutanud, et tegelikult noh, ta esimesed lugemuselamuse tulid Kiplingi Kim ja Stevenson, aarete saar ja muidugi Alice Imedemaal ja ta väidab, et tähendab, kui kirjutada romaani, siis noh, elu tõelisuseks võib olla äärmiselt ebareaalne. Aga kirjaniku ülesanne, romaanikirjaniku ülesanne, aga ongi need kaks asja, seda ühesõnaga ta ei peateooriat, ainsaks romaani kirjutamise põhieesmärgiks, vaid ta peab, ütleb, et peab olema võimalikult loetav see. Ja no psühholoogiliselt kindel see kompositsioon, joon, aga samal ajal peab see olema ka mingil määral noh, irreaalne, sest tegelikult on ju ükssarv gooti romaani paroodiaga mingil määral. Ja möödakum kogu aeg kasutanud kõike inglise romaanivõtteid alates Shei Noostilist kuni ütleme, George Eli otist läbi minnes kuni kuni Loorents sinivälja mõnedes romaanis täitsa Loorenslikud, niisugused David öeldad, Looreslikud allusioonid sees. Aldous Huxley ka kindlasti seal. Ja sest, et nad on niisugune arutlev, tähendab arutlev, nisugune ja kogu aeg, niisugune intellektuaalne vinge on tal romaanides sees, teisest küljest näiteks mulle seesama romaan meenutas mingil määral vihuri nõelt vähemalt tegevuskoha poolest ja, ja noh noh, inglise gooti romaane teades siin on mitmeid niisuguseid iroonilisi, kuid samal ajal ka niisuguseid sügavaid tähendab allusioone. Vana loss metsiku mere ääres. Kõnnumaa raba ja peale selle väga niisugune iseloomulik inglise romaanile ujud üleuputuse tähendab motiiv, no kõik need näiteks mil London Flow veski krossijõel seal on täpselt samasugune Loorents ühes romaanis, mis meil eesti keeles ilmunud lühiromaanis on samasugune motiiv sees uputuse motiiv. Nii et aga muidugi tähendab, kõigis oma 24 romaanis on kirjutanud, noh, kõik läbi ja need romaanid ei ole. No kuidas öelda, ühetugevused. Eriti ma ütleksin viimasel ajal nad hakkavad kordama ja nagu tema kirjastajad räägivad, ta ei luba ühtki punkti parandada. Ta toob oma käsikirja tavaliselt iga 18 kuu järgi, tal on kogu aeg üks ja sama kirjastus. Ta toob selle käsikirja, annab 40 minutit intervjuud, rohkem ta enda juurde ei lase ühtki ajakirjanikku tavaliselt. Ja nii ta kirjutab ja täielikust mingil määral sõltumatuses ja minu arvates isegi viimasel ajal liialt suures sõltumatuses. Aga vot ma panin tähele, sa nimetasid seda Lewis Carrolli Alice imedemaal. See korjad romaani lugedes välgatas Mullega pähe ja väga tore, et ma sain teada, et see kuulustama temale tähtsate teoste hulka. Nimelt ma hakkasin püüdma lahti mõistatada tegelasi ka nimede kaudu, mulle tundub, et neil on tähendus, märjem võiks viidata Neitsi Maarjale ja näitab ühesõnaga seda, kuivõrd see Kristlik päästmise tee on lootusetu. Tegelikult ta ei ole, autor ei ole veel kristlane. Piiter võiks olla Peetrus, range Rooma paavst, kes otsa saab romaanis ja kes on justele kuhja distsipliini, range moraali, käsu kehastaja ja tennis võiks olla Dioneesos maavaim, selle meelelise maalähedase printsiibi esindaja talonge eesliitega tegemist nagu kreeka mütoloogiast joonisusega Dionilisusel oli ja, ja nii edasi ja nii edasi ja ühe tegelase nimi on ka Alice. Miks mitte viide silla poole. Vahel tundub, et autor isegi isegi mängib nende allusioonidega viidetega. Natuke natuke nagu petab lugejaid ise muiates pihku, et juhib mingitele valejälgedele. Näiteks tõlkija ei ole kahjuks kommenteerinud, alguses mängib tähtsat osa poolvalerii kuulus poeem kalmistu mere mererannal eesti keeles muuseas väliseesti väljaandes ühes ilmunud Jaan puhveli tõlkes mitte meremeeste kalmistu, nagu kommentaaris on tõlgitud siis on viide ühe tegelase nimi on Johvri. Ja, ja on jutuga kauges printsessist tuntud kubatuuri lugu Rolf roa töridel, kes eales kauget printsessi, millest midagi välja ei tulnud, aga see motiiv on kurjaks nagu viidatud, aga jääb sinnapaika ja, ja lõpuks kerkib küsimus, aga Ükssarvik, kes ja mis on õieti ükssarvik ainult ühes kohas romaanis viidatakse sellele motiivile, jällegi see Tartu vana filosoof, mets räägib sellest üks rikkust, aga siis siis motiiv kaob. Ükssarvik on pärit idamaalt, see kujutlus antiikajal peetigi teda olemasolevaks loomaks. Aga keskajal omandas ta sümboolse tähenduse. Seda kummalist üksarlikud võis püüda kinni ainult puutumatu neitsi ja niimoodi sai ta siis religioossed sümbolid. Tähistades siis seda Neitsi Maarja ja, ja Kristuse motiivi. Et ükssarvik võis olla ka Kristuse sümboliks, isegi. No just nimelt ja sellest üks Arvikust, keda selles raamatus eriti ei ole, jumala kujutluses võib-olla võtaks võrdluseks kõrvale teise raamatuid, mis hiljuti ilmus, on Piigli viimane eksarik. Jah, kui nüüd see nii gooti romaani tsüklisse romaanide tsüklisse kuuluv möödubki ükssarvik on niisugune, noh, tema tavaline ja üldse inglise kirjanduse jaoks suhteliselt tavaline romaan siis see pid, Piigli viimane ükssarvik on Ameerika kirjaniku romaan, kõige naljakam on see, et kui möödak on igas käsiraamatus olemas, kui möödaki. Ta on kirjutatud uurimusest, peegli kohta on materjali väga vähe, näiteks mina ülikooli raamatukogust ei leidnud ühtki teatmeteosest tema kohta. Kuid samal ajal ma pean seda peegli raamatut üheks vägagi tähtsaks raamatuks, mis eesti keelde viimasel ajal on tõlgitud, sest ta esindab väga huvitavat suunda, eriti praegusel ajal. Lääne kirjanduses levinud niisugust, ma ei oska öelda seal midagi ulme ja muinasjutu vahepealsed, selle noh, teda võib nimetada fantasy. Niiviisi teda öeldakse, võib ka mõistujutuna võtta seda. Ja see on tegelikult lugu läbi mütoloogiat. Lugu inimesest, iseendast, võib-olla autorist ja mina näiteks pean seda piibliraamatut, mille Krista kaer on tõlkinud seda viimane ükssarvik paremaks asjaks või tähendab eesti keelde tõlgituna tähtsamaks teoseks kui möödaki Ükssarvikut. Sest see raamat Meid võib-olla isegi sügavamate poeetilisemalt mõtlema inimese niisuguse koha üle mingis metoloogilises või tema enda biograafilise metoloogilises maailmas kusjuures kasutatakse ära tihtipeale niisugused noh, kõiki mütoloogia maailmamütoloogiat segatakse, neid tehakse nendest mingisugune uus maailm oma nisust visioonidega, kuid äärmiselt inimlik maa, väga inimkeskne maailm ja väga inimeste armastav maailm, kus käib võitlus hea ja kurja vahel. Kuid millel on omad reeglid ja mille iga lause tegelikult. Ta on äärmiselt poeetiline ja näiteks minu arvates sellesama peegli mõne lõigu filosoofia on tunduvalt sügavam, kuigi seal ei ole mingit pistmist ei plaatoniga kuigi segatud mitmed folkloorielemendid ja väga mitmed niisugused, et Euroopa ja Ameerika kirjanduse vihjed on siin sees. Aga kokkuvõttes tervikuna see on hoopiski noh, niisugune uuem, värskem ja hoopis teine sõna. Ja see on huvitav. Mida sa sellest piiblist räägid, mida ma ei ole jõudnud kahjuks lugeda. Aga siin tuleb mulle meelde. Just enne siia tulekut oli mul vestlusakadeemia toimetaja Eduard paroomelikuga, kes on noor, põhjalike teadmistega filosoofia tunneb ka plaatonit hästi. Ja tema ütles, et et tal on jäänud üldse niisugune mulje, et Inglismaal ja Ameerikas anglosaksi maades on filosoofid, kes peaksid õieti olema filosoofid hakanud pigem romaane kirjutama. Kuna anglosaksi maadel valitseb kriitiline filosoofia. Nii nad seda suunda nimetavad, mis poeetilise fantaasia suhtes ei ole eriti soodus. Kuna näiteks saksakeelsetel maadel filosoofid on jäänud filosoofideks, nemad jätavad saksa filosoofiatraditsiooni, mille sisse võid, siis kah niisugune teatud poeetiline fantaasia kuuluda. Saksakeelne moodne kirjandus ei ole filosoofiline. Võib-olla on mingil määral ka, kui põhjalikult me seda tunneme, aga põhijoon näib, et ikkagi ei ole, kuna anglosaksi maades on silmapaistvat filosoofilised romaanid olemas. Üldse vist on viimasel ajal läinud eriti Ameerikas väga hea hariduse saanud mehed, no näiteks seesama 50 39. aastal sündinud ja kuulub tegelikult samasse ajajärku, see on 68. aastal kirjutatud romaan tal samasse ajajärku, kui tulid need mustad humoristid, kõik pensionid ja paatid ja need panne kutid ja äärmiselt haritud mehed, kuid kellele juba enam sellest tavapärasest haridusest oli vähe, nad hakkasid seda haritust oma muutuva maailma järgi muutma. Massikultuur tungis peale, hakkasid kasutama kõiki neid massikultuurivahendeid ja lülitama neid oma raamatutesse ja noh, näiteks muidugi piigel kohta, kes soovib lähemalt lugeda, lugege Toomas raudami artiklit, see on seitsmenda juuli Eesti ajas, mis on väga hea ja annab ülevaate. Ja väga ilusa ülevaate sellest raamatust Krista Kaera tõlgitud raamatust ja hästi tõlgitud raamatust. Aga ma loeksin ette ühe katkendi intervjuust peegliga ja see kõlab järgmiselt, et mis ta ütleb siis enda kohta pooldan kõike seda, mis ütleb midagi inimkeeles. Armastan auto kaitseraua külge kleebitud pilt mustrilised siine jubedaid diis sööte ning isegi seda jubedat tekkinud tätoveerimis buumi olen rääkimise poolt ükspuha millist vormi seega ei võtaks New Yorgis öeldud 75. aastal. Ja võib-olla see inimlikkus ongi selle raamatu samal ajal meeletult allegoorilise raamat siin noh, tegelikult, et need kõik on muinasjutukujud, kõik need tegevus on absoluutselt nii-öelda fotoristlikel alustel, noh, siin on paroodiat, irooniat, aga samal ajal selles on midagi väga niisugust inimlähedast ja inimese kõige sügavamaid, niisuguseid elulisi, surma ja elu küsimusi väga poeetiliselt puudutav niisugune raamat. Ja ma tean, et Krista kaeral on praegust käsil Ursulale kunni Meremaa tõlkimine ja minu arvates ta vist ütles, et tal on kirjastuskunstile esimene osa sellest üle antud. See on meremaa võlur. No seal on veel, selles on tegelikult Detroloogiaga Kristo tõlgib küll kolm osa sellest tuani hauata, tõlgib veel ja kaugeim kallas. TH nuut telgis on viimane ja minu arvates ei sobi sellesse. Aga kui te näete juba müügile ilmunud seda meremaad Ursule kulli, kes, kellel eesti keeles on ilmunud ka pimeduse pahem käsi, siis ma soovitan kõigile seda endale hankida, sest et kuigi see võib välja näha nagu lasteraamat, on seal täpselt samuti kasutades ära kõiki niisuguseid muinasjutulise elemente, tegelikult öeldakse, see on midagi väga, sügavalt inimlikku, väga inimlikult tähtsat. Neile. Kas see ei olegi üldse maailmakirjanduse joon viimastel aastakümnetel, ütleme isegi võib-olla peale teist maailmasõda üldse mille võib-olla esimene laine oli see ladinaameerika maagiline realism. Muidugi see meetod on kõigist kirjandustes juba ammu olemas olnud, ka Eestis, Reonzes mõtleme kasvõi mõne Juhan Jaiki jutu peale, aga eriti Tammsaare põrgupõhja uue vanapagana peale. Aga täitsa buumiks muutusse Ladina-Ameerika maagilise realismiga ja, ja nüüd on see anglosaksi kirjandustesse mütoloogia ja realismi omapärane ühendamine moes ja jääb oodata, et, et laine ka meie kirjandust taas viljastab ja mega oma traditsioonile sellega seoses mõtlema hakkame. Siin on võimalusi tänapäeva maailma sügavamaks tunnetamiseks vahest kui traditsioonilistes laadides. Siiamaani on olnud.