Tänasel meie lugemislaual on Edit Whartoni raamat süütuse aeg. Ja meie stuudios on Ene-Reet soovik Hannes Varblane ja ka Ain Kaalep niisi süütuse aeg. Heidit vaarton, kes sündis eelmisel sajandil 1862. aastal Ameerikas kolis Euroopasse ja kirjandust hakkas ta kirjutama, ütleme ikkagi Euroopas, kas on tegemist Ameerika kirjaniku või Euroopa kirjanikuga? Mida te selle taga ära tunnete, eelkõige? Kas Henrik Heinz on Ameerika kirjaniku, Euroopa kirjanik, minu Ameerika kirjanik? See on ekspatriantmise küsimus, on üldse Ameerika ka kirjanduses väga raske küsimus, sest et ameeriklased on millegipärast kogu aeg tahtnud ja ka kirjanikud kodumaalt põgeneda. Semingai Pariisi periood, Pariis on üldse olnud ameeriklaste jaoks mingisugune meka. Ja ma ei saagi aru, näiteks minul isiklikult ei ole küll tahtmist mitte kusagil mujal tähendab elada ja kirjutada kui ainult Eestis. Aga ameeriklased, ma ei tea, kas nende globaalsus või mingi niisugune asi, aga põgenemise kihvt Koneil meeletult sees. Ma tahan ka mõnikord Tartust ära minna, aga miks tuleb lahkuda kodumaalt, et kirjutada kodumaast? Seda ei ole mina aru saanud veel, võib-olla keegi oskab seda mulle seletada, võib-olla siis, kui ma olen sunnitud ära minema kusagile võib-olla siis ma saan sellest aru, aga senini pole aru saanud. Nojaa, aga nagu Hannes siin just ennist ütles, et Ameerikast neid ekspatriant Euroopasse minejaid oli üsna palju ja seda just sajandi alguses. Sest siis tegelikult ju Marika kultuuritaust oli tohutult palju kinnisem, puuritaanlikum, mata, Healistlikumalt meelestatud kui toonane Euroopa kultuuri õhustik. Nii et sajandi alguses läksid Jum Euroopasse Baund jäliot. Henry Times, kellega just ootani kirjandust võiks seostada kirjutasid nad kõik mingil oma eluperioodi Pariisis. Nojah, see neuroopa üldse tervele maailmale on Euroopa ikka siiamaani mingil määral üks väga tähtis kultuuritsentrum, igasugused neegrid, kollased ja ka ikka Euroopasse ja ikka veel kah Pariisi. Kuigi Pariisi tähtsus muidugi on nõrgenenud võrreldes möödunud sajandiga, noh ja lõpuks ka meie nooreestlased, kes olid küll ju poliitilised emigrandid, nabid Tsaari-Venemaalt põgenema, aga kuhu nad põgenesid ikka Pariisi. Ja see Euroopasse minek kuulub nagu asja juurde. Hiljuti just siin ülikoolis toimunud konverentsil, kus räägiti Euroopa Mehhikaniseerumisest, tuli kuluaarides ka see kirjanike üle Atlandi sõitmise teema üles. Ja üldiselt arvati, et pole mitte ainult tegemist selle Pariisi või Euroopa magnetiga just tolle perioodi kirjanike puhul vaid ka selle Ameerikast äramineku sooviga. Mis on selle taga, mis sa arvad just kirjanduses ja kultuuri vaimuelu mõttes? No võib-olla just see, et Ameerikas domineeris siiski veel väga tugevasti see 19. sajand ja just puritanism. Ja kui Ameerika kuhugi suunas ahelas loomulikult Ameerika ühiskonna, meiega kultuur tulevikku. Aga see tulevik oli see pilvelõhkujate materialistlik tulevik. Sel tööstuse progress? No see on ka võib-olla distantseerumine küsimus selleks, et asja näha, peab ikkagi vaatama seda suhteliselt kaugelt ja samal ajal need ameerika kirjanikud, kes läksid küll elama Euroopasse. No see oli nagu palverännaku küsimus, tähendab, kui enne ise õidus sõdagi püüti nagu ennast paika panna ja võrrelda ennast ütleme, 300 vastane Ameerika kultuur peab ennast võrdlema, ütleme 3000 aastase ning Euroopa kultuuriga või ütleme niiviisi, ameeriklase uhkus, tähendab ta võib olla küll kauboikübaras ja Texastes, aga ta tahab olla samal ajal Howl mända tahab tõesti olla kogu maailma valitseja mingil määral, nii et selles mõttes on ta nagu kergelt nagu venelased ühtemoodi. Ja see mingisugune hoolines, see haaravus Se istutamist veres ühelt poolt on siin niisugune noh, Wild Westi niisugune riskijulgus, aga teisest küljest on see jällegi ei olegi kindel, kas nad tahavad seda maailma niivõrd, et endale allutada, kuivõrd nad tahavad seda maailma hoomata ise, et sellest maailmast aru saada. Ameerikalikult see vist viibki neid tervesse maailma ja ma arvan, et just nimelt see veres on mingisugune nii-öelda enne mind, eks ole, California poole mindi metsikusse läände, nüüd arvatakse, et terve see maailm on mingil määral metsik, lähen vist tuleb ka vaimselt allutada. Ma pean ütlema, et viimasel ajal ei ole enam pargis võib-olla see kultuurikeskus paik, vaid see hakkab kalduma globaalne kultuur, aga New York näiteks, ja ütleme läänerannik või ütleme, Jaapan ühendab maailmas ei ole enam ühte kultuuritsentrum, et maailm on ikkagi juba terviklikum. Aga kui seda mõttekäiku edasi arendada, siis võiks öelda, et tegelikult ei ole maailmas mitte kunagi olnud ühte tsentrumite, ainult et on kokku lepitud, et see üks on nüüd tsentrum. Sel ajal, kui jah, Pariis oli tsentrum. Samal ajal tehti ju täitsa head kultuuriga ka Londonis ja ja vähemalt Viinis, võib-olla ka Berliinis? Jaa, jaa, tehti seda ka Firenzes ja nii edasi. Kõnelemata sellest, et tehti ka Hiinas, panin väga head kultuuri, aga maailm oli nagu kokku leppinud, et kõige tähtsam on see ikkagi, mida tehakse Pariisis. Ja nüüd tagantjärele oleme äkki märganud, et samal ajal on ka mujal olnud head kultuuri nagu rääkida Ameerikast. Äkki on terve maailma avastanud, et väga hea kirjanik oli näiteks Hermann möll kõnelemata Edgar Roland Post, kes juba mingil määral möödunud sajandil Euroopasse jõudis Uffellima Kuuba, aga äkki oleme avastanud ka Herman Melville? Oleme avastanud poetessi Emily Dickinson, muidugi kedagi Heiklasidki ise ei, ei tulnud ja, ja muidugi see või sellele, et kui eestlasi oleks nii umbes 200 200 miljonit, siis äkki ostaks terve maailm, et küll on suured luuletajad Juhan Liiv ja isegi Lydia Koidula. Niimoodi on see asi minu meelest. Aga läheme nüüd parem selle praeguse raamatu juurde ja püüame seda siis vaadelda selsamal taustal, mille me lülitamast suutsime mingil määral visandada. Heidit paar tooni puhul on väga oluline, et see raamat on ikkagi tagasivaateline. Ta on möödunud sajandi seitsmekümnendad aastad Ameerikas, see tähendab seda, et aeg nagu sa ütlesid, ain ennegi, et sa ei tunne nendes revolutsioone, mis on tegelikult just toimunud. Ja Edit ootan, sündis nagu me meil juba juttu oli 1862 ja tema romaani tegevus toimub 1800 seitsmekümnendatel aastatel, niisiis kirjeldab ta seda maailma, mida ta nägi lapse silmade läbi ja raamatuid ilmumisaeg on aga 1920. Niisiis oli autor sel ajal, kui ta kirjutas, oli ta nii üle 50 50 60 vahel täiesti küpses küpses eas. Ja kui nüüd püüda väikeste ajaloolist niisugust tausta sellele maanile konkreetselt leida, siis ei tule ehk unustada seda, et et selle toimumise ajal on Ameerika kodusõja lõpust ühesõnaga neegrit orjusest vabastamisest möödunud umbes 10 aastat Pariisis, juunist, mis ka omajagu selle asjad maailma vapustas, on möödunud umbes umbes viis aastat. Ja mis puutub Eestisse, siis ei ole veel ilmuma hakanud Jakobsoni Sakala, seda on huvitav ka Pralleelina märkida. Ja Ameerika Õe kodanlus. See, mis asendab Euroopa maade aristokraatiat, ei ole tegelikult väga vana. Ameerika iseseisvussõda oli umbes 100 aastat varem 18. sajandi lõpul ja revolutsioon teine revolutsioon oli see kodusõda 1800 kuuekümnendatel aastatel. Niisiis on tegemist ühiskonnaga, mis on õieti revolutsiooni loodud ja võrreldes selleaegse Euroopa aristokraatlikus ühiskonnaga selle keiser riikide kuningriikidega, mis olid Euroopas sel ajal enamuses midagi täiesti teistsugust. Ja ometi näeme, kuigi jah, revolutsiooni sünnitatud ühiskond on seal tekkinud aristokraatia kodanlik raha, aristokraatia, mis oma traditsioonilisuse ja, ja konventsioonide armastuse poolest on täiesti võrreldav euroop, aristokraatia ka, kellesse ta suhtub omajagu isegi isegi ülbelt. Ja see ongi niisugune huvitav järjekindlus nagu maailma ajaloos üldse, et kui toimub evolutsioon, siis peale mõneaastase vapustuste rea, tegelikult minnakse vana juurde tagasi prantsuse revolutsioon tekitas uue aristokraatia ja mille Napoleon seal üle kuldas, hõbedas kohe siis niisamuti. Vene revolutsioon, mis kahekümnendatel aastatel püüdis kangesti planetaarne olla, aga hiljem, nagu me kõik teame, oli üliväikekodanlik ja väga konventsionaalne. Igasugune niisugune pahempoolsus kunsti mõttes oli nõukogude ühiskonnas äärmiselt keelatud. Ja midagi sellist on ka 1870.-te aastate Ameerikas nagu hoomatav, nagu seda kirjeldatakse, et kuigi revolutsiooni sünnitatud ühiskond tegelikult ülikonventsionaalne ja, ja kui ostja on seal elada inimestel, kes neid konventsioone ei tunnusta, meile omamoodi isegi isegi Rostisti aru saada, mingi paralleel võiks olla 5930.-te aastate juba tekkinud noore noore kodalusega. Aga aga see oli ikkagi esimese põlve juht, klassi ei olnud veel nii kaugele jõudnud, kui Ameerikas oldi jõutud, nii et igatahes nii sotsioloogilist vaatepunktist on tegemist millegi väga huvitav, aga, ja sealt siis edasi psühholoogilise vaatepunkti juurde minnes oskame siis võib-olla mingisugust sidemeid ka selle ajaloolise taustaga, mida ma püüdsin kuidagi visandada. Ehk leitigi. Ja ometi on siin üks väga naljakas küsimus. Kõik see, mis on pinnapealselt nähtav ja mida kirjeldab mooton oma raamatus, on nagu mingisuguse teatud hõimu või mingisuguse teatud klassi uurinud samal ajal selle uuringu taga mässab mingisugune hoopis teine tegelikkusest, Ameerika tegelikkus oli tol ajal hoopiski uue maailma loomine, tähendab Ameerikat, tehnokratiseerimine kogu selle asja taga tegelikult toimus Ameerika tõus maailma suurriigiks ja väga huvitav ongi, et see raamat mõnes mõttes nagu ei üldse ei pööra sellele tähelepanu ja ometi on selles raamatus mingil määral tunnetatav, et niisugune asi toimub kuidagi häguselt, aga siiski tunnet. Nojah, muidugi, siin on näha ja et härrasmehel selles raamatus ka ei sobi, raha teenida või kui, siis ainult advokaadina, mis on selline ikkagi valgetes kinnastes peetav amet. Nii et see protsess, tehnokratiseerimine, materialistlik protsess, millest me siin rääkinud oleme tõsiselt nagu taustaks jääb otseselt kihkeldatavast välja. Aga nüüd nende traditsioonide ja äärmiselt jäikade konventsioonide juurde, mida Ansin ennist mainis, et. Nende juured ju osalt on taas selles puritanismis. Ja see tohutult jäik Ameerikamaal Se äärmist ilmsüütust Allaxiipsutav kõhutage nõudev moraal, see pärineb sealt. Ja sellega võrreldes on siis Euroopa kõlvatum poolse mille kombed ei ole päris need, mis kõike oodata, kus seltskond on selline kahtlane. Eriti prantslased muidugi. See on siiski kirjutatud, ületame meelde naise kirjutatud romaan, aga peategelane on mees, tähendab naine, kes on sisse elanud mehe rolli sealjuures olles tõesti nendes konventsioonides teades seda puritaanliku tausta ja veel kirjeldades aega, kus ütleme, Froidism ja selline nii-öelda psühhoanalüüs, inimeste sisseminek ei olnud veel sellisel tasemel nagu noh, uuel sajandil Euroopas. Kuidas südamlik inimeses sisemist hingeelulist kirjeldamist, iseloomustate. Paralleel on siin muidugi Henry Charles, kelle nimi on meil kadunud raamatu ilmunudki, keda kirjanduslugu loeb üheks 20. sajandi maailmakirjanduse psühholoogilise romaani loojaks ja noh, see on sama sama koolkond. Ja siit edasi läheb tee juba meile võib-olla päris tuttavaid radu, ma nimetaksin järeletulijad otseseks kooršveid, kes meile väga-väga popule Arno on olnud aastakümneid juba Eestis. Ja tänapäeva kirjanduse seisukohast on tegemist, võib olla niisuguse konservatiivse liiniga, aga see ei ole ka kunagi kadunud. Noh, seda nimetatud psühholoogiliseks alismiks. Ja niikaua kui romaanižanris püsib mina isiklikult muuseas, ei pea seda igaveseks, aga esialgu küll vist lähema 150, võib-olla isegi 160 aasta jooksul võib arvata, et romaan siiski püsib ja nii kaua kui püsib. On püsib minu meelest ka kindlasti psühholoogiline realism, see on seal kuskil keskel ja siis võivad muidugi igasugused äärmused ükskõik, mis suunas selle kõrval kulgeda ka. Nii et umbes niimoodi tuleks seda asja võtta. Hilisem areng on muidugi toonud psühholoogilise vaatluse metoodikas tugevat lisa. Froidism just, võib-olla ja oluline, mida siin autor ehk aimab kuidagimoodi juba juba, aga ei manifesteerin seda kui kõva häälega. Kasvõi niisugune asi, mida ma nimetaksin Airootikaks ja mille jaoks praegu on niisugune vulgaarne sõna käibel nagu seks esineb ju selles teoses ka täiesti, aga sellest räägitakse hoidselt ja, ja viisakalt, mitte niisuguse lärmi ja, ja pasunat saatel nagu, nagu tänapäeva romaanis seda tikutakse tegema. Et ühesõnaga ma ütleksin, et see on see vaheetapp, ütleme 19. sajandi romaani noh seal Balzaci päev ja tänapäeva romaani vahele, et areng on kulgenud õige õige sujuvalt ja meile on see lähedane ja aru saada. Ja kui me sellest tänapäeva lärmakam stiilist tüdinud oleme, siis me loeme sellist teost nagu nagu edit footoni süütuse aeg suure rõõmuga arvalma. Jah, ja muidugi, eks see ole selline väga traditsiooniline, traditsiooniline asi homaanis, eks ole, üks mees lõhestatult kahe naise vahel. Ja noh, see on peaaegu et siin on veel ka need tüüpiliselt see hele naine Mei, tume naine, Ellen, kes siis kehastab seda minevikuga voolust. Huvitav on see, et selle raamatu filmis on need värvid, need traditsioonilised värvid, mis nendele daamidele vastavalt omistatakse, ära vahetatud. Nii et praegult võib-olla on Meie generatsiooni blond naine, see, kes niimoodi mehe jalust rabab või konventsioonidest eemale tõmbab. Aga ühtlasi siin nüüd see seal on see kodukeskne, see rahulik, sa süütu, see on ühtlasi see naine, kes on Ameerika see, kes on tume. See, kas on ebakonventsionaalne, see, kes ei ole traditsiooniline. See tuleb Euroopast, ta kõneleb isegi inglise keelt, niimoodi nagu tõlgiks prantsuse keelest. Nii et see süütu pool, see on ühtlasi ka ameerika, sõltus süütuse aeg. Võib-olla süütuse aeg inimese elus väljakujunemises. Süütuse aeg on ühtlasi ka ameerika süütuse aeg, mis ei ole veel defloheeritud selle koopast tuleva poolt. Ja kriitik, kelle nimi on, on Henri May on kirjutanud raamatu jändiva märecaninossons. Ameerika süütuse lõpp. Ja ütleb, et Ameerika süütus, tema kultuuriline eraldatus, see hakkas kaduma alles pärast esimest maailmasõda. No see on siis umbes sellel ajal, kui see raamat välja tuli. Nii et see periood sinnani võiks siis olla see ameerika süütuse aeg. Meie muidugi vaatame Ameerika kirjandust veidi teise pilguga tõenäolisemalt kui ameeriklased ise vaatavad, sest et kogu aeg on olnud selline seisukoht, et ameeriklased ei ole nagu väga suured süvapsühholoogid ja et nad nagu et Euroopa kultuur on nagu peenem või tegelikult on see hoopis teistmoodi, sest Ameerika ajalugu sisaldab endas niivõrd palju vastuolusid, noh, ütleme põhja-lõuna vastuolu hiljem, tähendab kõik need Euroopaga vastuseisud. Ja tegelikult on ju ameerika kirjanduse äärmiselt sügav kirjeldus, no me võime hakata ajaloost välja vaadata, kus kõik aga footne, no mis on footner, pooltel on tegelikult Ameerika kirjandus ja ometi on tegelikult ühe ainsa koha kirjandused, on, see on maailm. Ja, ja selles suhtes ma ei ole kunagi nõus sellega, et Ameerika kirjandus oleks kuidagi nagu liialt üheselt võetav ei ole Ameerika kirjandus äärmiselt lai kirjandus. Aga muide, selles raamatus on veel see huvitav asi, et siin on ju ka nii-öelda kirjanduskirjanduses, eks ole, nad loevad, tegelastel on oma lugemus, vaat huvitav on vaadata, mida nad loevad. Ja näiteks Ellen loeb just uuemate Euroopa kirjandust. Tema lugemislaual seisab pool Bose on vennad, konkurid. Ja sellega seoses leidsin ma et raamat, mis näeb silmapaistvalt ilus välja, mille tõlge tundub väga hea olevat juba originaaliga võrdlemata. Ilus eesti keel kannatab siiski teatud puuduse all oleks vajalik olnud põhjalikum järeldusena. Lugeja, kes Ameerika kirjanduse arengust ja, ja kasvõi ajaloolist taustast midagi või teab, liiga vähe oleks tänulik, kui oleks natuke rohkem teada antud kommentaarid mina mingil määral ikka prantsuse keelt oskanud prantsuskeelseid väljendusi, mida raamat sisaldab, suutsin ilma sõnastikuta mõista välja arvatud aga mõned, millel on Ameerika või, või üldse inglise keele alal tekkinud teine tähendus. Ja ma ei hakka neid sõnastikust otsima, küllap võib-olla isegi Silvet annab neid, aga need on jäetud täiesti tõlkimata, nii et kohati on kangesti kommentaare vaja. Mõnel hetkel tekib niisugune tunne, et et kui Tolstoi, sõda ja rahu oleks antud nii välja, et et kõik see prantsuskeelne dialoog oleks jäänud tõlkimata, siis oleks ikka väga paha on. Mõnel hetkel on siin umbes umbes niisama, et see on ainuke laitus, mida ma sellele silmapaistvalt ilusale hästi tõlgitud raamatule ette heidaks siin ja nagu Ene-Reet siin rääkis, on ja aeg-ajalt teostest, mida tegelased loevad, jällegi oleks tahtnud teada, mis teosed need on, kasvõi poolbur, see on noorema generatsiooni jaoks unustatud nimi. Eestis oli ta kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel üsna tuntud. Tema suur austaja oli näiteks Johannes Aavik ja eesti keelde tõlgitud õige mitu tema romaani, aga praegu kasvõi küsida ühe noorima filoloogi käest, kes on poolburzee. Siis ta ütleb, et vist olen kuulnud. Aga ega ta täpselt ka ei tea, et see oli prantsuse psühholoogilise realismi omal ajal väga tunnustatud meister. See oleks, oleks vajalik nagu ära seletada. Nii et jah, ainuke etteheide, mis mina sellele raamatule teeksime, oleks selline. Minul oli väga naljakas kogemus, kui ma lugesin seda raamatut võimule millegipärast meelde kooli ajal loetud Jevgeni Oneginit kommenteeritud väljaanne ja mõtlesin, et no et seal oli täpselt ära öeldud, mida parajasti lugeda ja kõik see oli ära seletatud ja ma tõesti leian, et siin peaks ka oleme võib-olla mingisugune niisugune väike kena klassaar järelsõna või aga teisest küljest ma ütleksin, et see suund, mida nüüd selle kahe raamatuga, mis välja on ilmunud varr kirjastuselt ma mõtlen seda Raitsed, Revecittide ja nüüd süütuse aeg, ma leian, et see on paraku päris hea ettevõtmine, et ta ei ole oma kirjas, sest kui sellist liig nii-öelda populistlikuks teinud ja ainult rahvaraamatuid ja ütleme, ilusaid lemberomaane välja hakkan andma, vaid ta on võtnud ka niisuguse tõsisema ja ja julgema suuna. Ja ma pean ütlema, et, et see suund mulle väga meeldib tuletan mingil määral varamut meelde. Kas daami portree ilmus ka varamus, eks ole. Ja šveitsi romaanis nüüd eesti keeles on ja ma leian, et seda varraku ettevõtmist tuleb siiski igat kanti toetada. Ja eelreklaami korras lakatesti peal on kah juba soovitatud seal üht-teist see Garciya markesi romaan ja, ja mis seal on, nii et midagi head on veel tulemas. Nii et annaks jumal ainult, et see ettevõte vastu peaks, sest raamatud on kallid ja disaagi odavad olla. Ja ostjaid järelikult ei ole ju? Ei ole ju väga palju, et küll oleks tore, kui nad saaksid ikka niiviisi hakkama. Et see algatus ei katkeks. Väga rõõmustav on märgata ka, et raamatul on toimetaja Terje Kuusik väga kogenud toimetada Loomingu raamatukogu juurest. Mulle tundub, et väga paljud tõlketeosed viimaste aastate omad kannatavad just selle all, et toimetajad ei ole. Kui isegi hea tõlkija ka on tegemist vajab ta igal juhul, toimetaja tugesid. Tõlkepraktika on aasta seda näidanud. Tõlkija üksinda ei suuda kogu töö taga teha, lihvimiseks on toimetaja abi igal juhul vajalik ja siin ongi hea tõlkija liia rajanud ja toimetaja Terje Kuusik kahekesi tõestanud, et see koostöö on viljakas.