Tänases saates maailm Kirjanduses, räägime Gaston Rooraamatust, Ooperikummitus, miljon, tõlkinud Jaana porile ja me oleme stuudios kolmekesi tõlkija Yana porila, Ain Kaalep ja mine Maarja Pärl. Tegemist on teosega romaaniga, mis on omakorda äärmiselt palju inspireerinud teisi loojaid, eriti muusikuid. Ent Janaborila, kuivõrd see just romaanina on Prantsusmaal läbi löönud? Võib-olla siiski peaksin ütlema, et romaanina ei ole ta niivõrd kuulus ja pigem tuntakse kas tolle ruult teisi raamatuid. Ja võib-olla eelkõige siis kollase toa saladus, millest Ain Kaalep oskab lähemalt rääkida, sellepärast et esimene asi, kui ma ütlesin, et ma pean selle raamatu tõlkima, siis Ain Kaalep hüüatas vaimustavalt. Oi, ma tean seda raamatut. Ei, ma seda raamatut ma ei teadnud üldse, aga ma teadsin väga hästi kullased loa saladust, mis ilmus eesti tõlkes kolmekümnendatel aastatel ja mina olin vist kaheksa aastane, võib-olla ka üheksa, kui ma selle läbi lugesin, see oli esimene kriminaalromaan, mida ma olin elus lugenud ja see meeldis mulle väga. Seal esitatakse just niisugune täiesti mõistatuslik situatsioon, mõrvakatse pannakse toime täiesti suletud toas ja ometi lõpuks seletatakse see loogiliselt ära see niisugune noh, nii-öelda loogika ikkagi loogika seal, kus mingit loogikat nagu situatsioonis ei ole, see võlus mind juba juba noorena ja ma pean seda siiamaani väga heaks kriminaalromaaniks ja prantsuse kriminaalromaanide hulgas on tal vist ka oma klassikaline väädus, nii et kas ta on luu, kuigi ta ei olnud nii viljakas nagu Inglismaal, aga ta Kristi aga mingil määral ehk vahest on selles samas positsioonis. Aga raamat, millest me praegu räägime, Ooperikummitus ei ole kriminaalromaan, seda võiks nimetada noh, nii avaralt võiks paigutada seikluskirjanduse seiklusromaanide seeriasse kriminaalromaani elemente on tal, aga ta ei ole olemuselt kriminaalromaan, eks ole, Yana. Ma arvan küll ja võib-olla, eks nimetada teda ka drilleriks, nagu nüüd armastatakse öelda. Ja ja see oleks siis ka enne seda oli Eestis käibel termin põnevusromaan. See vastaks nüüd jasele inglise keelest võetud drillerile või elavaile. Ehkki siiski peaks ütlema, et kas tol ruum oli viljakas kirjanik, kui vaadata nüüd tema teist tegelast see Hulthabi Soothabi tegutseb ikka päris pikas sarjas. Jah, tema on omapärane detektiivikuju, ta on paljaks pügatud peaga noor ajakirjanik, noormees, nii et mitte niisugune keskealine või vanem härra nagu nagu erk üldpuharro või siis ka no Sherlock Holmsi oli ka ikkagi keskealine mees, juba siin tegemist noorukiga, kelle peal paljaks pügatud nimi Rultaabee tähendab veereta oma kuuli piljardikuuli just nagu piljardikuul, nii et omapärane detektiivikuju. Ja tema lahendaski kollase toa saladuse ja kus oli tegemist tema teadmata tema enda emaga? Jah, ja see on muidugi need puht romantiline motiiv. Detektiiv tegutseb ja oma ema kallal toime pandud mõrvakatse lahendamisega. Nojah, tolleaegses kriminaalkirjanduses niinimetatud pidi ilmtingimata olema midagi väga romantilist. Võib-olla selle vastu oligi seal homse reaktsioon, kes ütles, et et mingit romantikat ja mingeid emotsioone tuleb võtta kainelt Tedukteerida. Jah eelkäijaks muidugi nagu kogu sedalaadi kirja, seal on 18. sajandi inglise nõndanimetatud gooti romaan õudusromaanid, mis olid ütleme, seiklusromaani tüüpi ka, milles ka kuritegusid toime pandi ja siis läks nagu näiteks oli üks eelkäija, Ameerika on siis ühe kriminaalnovellitaolise asja on kirjutanud isegi Friedrich Schilleri ja, ja, ja niimoodi möödunud sajandi teisel poolel, siis kõikidel maadel see žanri tekkis, mis nüüd on täitsa valdavalt oluline. No eelkäija on ka romantiline seiklusromaan tüma ja, ja isegi Se Victor Hugo Victoria hüljatutes näiteks on, on täitsa sellise kriminaal ja seiklusromaani ühenduse tegemist, noh kõik need seiklused, mis juhtuvad näiteks Pariisi paagis maa-alustes käikudes tuletavad mingil määral ooperi kummituse maa-aluseid käike meelde ja ei ole mingit kahtlust, et Castrol õu oli Victor Hugo hüljatud lugenud ja ja võis sealt saada toitu oma fantaasiale. Et nii nagu Victor Hugo Pariisi alla on projekteerinud terve niukse salapärase kuritegeliku maailmaga realistlikku loaaki, niimodi mõtles ta välja kah mingisuguse maa-aluse Pariisi ooperi alla. Ehkki pärisi, oota ulatabki sügavalt maa alla, aga veel peale selle see OP kummituse, värdjalik kuju. Tuletagem meelde. Jumalaema kirik Pariisis. Ja ja vahe on ainult selles, et, et Victori koor vastavalt tema sellele romantika kujutlusele grotesti efekt, et väga inetuks tehas asub väga kaunis vaim. Quasimodo Me Quasimodo, ükskõik kuidas seda hääldada. Kuna Ooperikummitus on nii hästi kui ka paha Ta ei ole pahad, on ebamoraalne, sest ta ei tea, ta ei tunnusta inimeste moraali. No kuna ta ei ole kasvanud inimkeskkonnas, kuna ta on lahkunud sellelt lapsepõlvest ja siin on üks väga huvitav paralleel tegelikult, et kas ei olegi tegemist selle kujuga kummitusega, millel on nimeks Eerik omamoodi nagu näitega psühhoanalüüsist, sest on ju teada, et sajandi alguses psühhoanalüüs ikkagi võitis ja imbus omamoodi ka kirjandusse. Kui see kummituse kuju tegutseb ja tal on kõik vabadused, siis tema traagika ehk on just selles, et ta on sündinud nii inetuna, et ta ei ole kasvanud inimeste hulgas, kui nad on kodust jalga lasknud. Samas on ta geenius, Iroime vastuolu, sellega geenius, kes oleks suutnud võib-olla inimkonda väga palju aidata või toetada. Ent kuna temas on puudus eetiline printsiip, moraal, mis just inimkeskkonnas kasvades siis inimene õpib või omandavad, siis on, siis on võimalik inimestel, kellel on see moraali, kellel on omad reeglid leida enda hulgast ühel hetkel selline kummitus. Kas ei ole tegemist mitte mingi alateadvuse vooluga, mida see nähtus kannab? Ma arvan siiski, et, et Gaston luu ei olnud nisu erru tiitel, et ta oleks tulnud mingisuguse Viini psühhiaatri sel ajal uuenduslikke teaduslikke käsitlusi, ta ehk lähtuks pigem prantsuse naturalismist. Need Emil Zola arutlused kasvatuse jaa, pärivuse vahekorrast, kasvatus, miljöö, pärimus, nende omavaheline suhe, see on solaad natukkalismis väga-väga oluline, aga see omakorda on mingil määral muidugi laviini psühhoanalüüsi eelkäijaks, nii et mingi paralleeliga siin muidugi tegemist on. Pigem juba võib-olla Adleri kui Froidikad, inimene otsib kompensatsiooni oma puudustele tele teooria või tähendab selle probleemi Jonaarler just oma oma teoorias põhjalikult läbi läbi töötanud. Nii et ühesõnaga need ideed, mis mis sajandi alguses üldiselt Euroopas liikvel olid kajastus päris huvitaval kombel ka selles, selles seiklusromaanis, see kuulub nagu asja juurde ja selles mõttes võib öelda, et see seesama seiklus, põnevusromaan on ka omal viisil oma oma ajastu peegel ja pakub meile peale puhta põnevuse ka omamoodi ajaloolist huvi. Siin on väga huvitavad kaks liini, mida ühte saiva nimetasid loogika ja loogika mõistetav katuses või situatsioonis, kus näiliselt loogikat ei ole. Ja teiselt poolt ka siiski viited legendidele, müütidele, uskumustele ja varasematele kirjeldus teostele tsitaadid nendest, ma viitan siin võimalikku taana emeeti, ma ei tea, kas seda te tunnistate ja siis muidugi Tansaania Fausti tekste. Mis puutub nüüd, siis ma arvan, et sajandi alguses nüüd kreeka müüdi niivõrd populaarsed ei olnud. Suur klassitsismi buum oli juba nagu mööda läinud, aga aga tõesti jah. Faust, Fausti motiiv, mis on niivõrd tähtis tegevuse arengus väga palju dramaatilisi sündmusi, toimub just paavsti etenduse ajal. Jah, jah, siin ja aeg-ajalt ja täitsa nagu panebki paralleele otsima. Vot muidu huvitav. No väga paljud raadiokuulajad on kuulnud. Muusikalist Ooperikummitus, vot kuidas oli autori nimi, Androlaid veda, kas ta on oma muusikaliga põiminud kunnoo Fausti katkendeid nagu romaan eeldaks, see kuuluks nagu, nagu asja juurde või kas ta tanud ja varieerinud kunnoo meloodiaid ma ei ole näinud, kahjuks muusikal ei ole näinud ka filmi kujul, nii et ma, ma ei oskaks sellele vastata, aga siin oleks nüüd heliloojal muidugi vastav võimalus olnud. Kuivõrd näiteks seesama see Fausti ja Don Juani sellist viisi ühendamine siiski üheks saatuseks üheks lahenduseks, mis mõtteid see äratus? See on juba saksa Rumontikutel see idee olemas, et need kaks kuju nii-öelda Neid on nimetatud ju moodsa Euroopa Olümpose jumalate, eks et need on väga lähedased omavahel. Ja see on muidugi muidugi huvitav mõte, et on, nagu on, ei ole mitte ainult kergemeelne naistekütt, vaid on tegelikult väga traagiline kuju ja, ja, ja selles mõttes kahjuks igavene otsija, nagu, nagu Fausti ta ei otsinud mitte ainult ainult naist ja naisi vaid ta otsib ikka naise kujul mingit ideaali ja, ja niisama nagu, nagu Houstonis, igavene otsija umbes sellist ühendust on, on ikka aeg-ajalt ja püüeldud ja, ja midagi sellist on ka selles Gaston lõuu romaanis muidugi olemas. Selle vahega, et Eerik või siis ei rikk kuidas soovita, tema leiab oma naiseideaali ja see ja see õilistab teda. Ja seetõttu, eks ole, ta lunastab ennast lunastada oma patud. Augustiga läheb kallimaks. Lugesin just Neeme Järvi artiklis, et või intervjuud, kus ta ütleb ilulooge rohkem ilu ja tõepoolest noh, sellest on praegu eestimaania ja kirjanduses ja kunstis seda suurust on nagu vähe ja ka selles teoses Ooperikummitus on omamoodi siiski ilul ja häälel ja täiuslikkusele omamoodi tähendus. Ent tee selle ideaali juurde selle täiuslikkuse juurde. Kas ei ole see omamoodi paradoksaalne või isegi küüniline, et tegelikult see seda teed nagu ei olekski? Kuna maised võimalused ooperi sees inimeste ütleme, lauljate arengus need ei küüni nii kõrgele ja kõik ida ime ja saatanlikud toetab need neli kannu. Aga see kummituse enda poolt loodav geniaalne heli seal neid see tema ideaali ja muidugi kajastub, muide siit võib mõte minna ka Oscar Wild'i Dorian Gray portree juurde. Ka seal on see imetluse ja ilu ilu printsiip nagu vastandatud ja samal ajal ühendatud omal viisil. Ühesõnaga, see on mingi niisugune idee, mis kuskil möödunud sajandi teisel poolel oli neuroopa mõtlejate ja kunstiinimeste jaoks tähtis ja jätkus võib-olla isegi veel peale esimest maailmasõda kuigi esimese maailmasõja, OK, nagu purustas need ilu otsingud ja tegin kuidagi naeruväärseks mõttetuks ekspressionismi näol. Ekspansionistlik kirjanik ei oleks ooperi kummitust kirjutanud, selle juurde kuulub ikka romantism, sümbolism isegi. Ja, ja laias mõttes uusromantism üldse aga mitte mitte enam niisugused modernistlikud voolud, nii et tegemist on õieti vanamoodsa romaaniga. Aga vanamoodsas mulle tundub, on viimasel ajal võrdlemisi moodi läinud. Nii et võib ka tänapäeva maitsega inimestele seda põnevusromaani soovitada küll kannatavaste pettugi, seda lugedes. Ent samas ikkagi selle hääle ja muusika mõju sõnakunstile ka. Kindlasti oled sa tähele pannud sellist asja, et see oma Morodi sisaldab sellist energiat, mida sõnades tegelikult väga harva suudetakse nii nagu esile tuua või taastada või seda tegelikult täpselt samamoodi nagu siingi teoses teos juubeldav Don Juan, mida geniaalne siis saatanlik erik loob? See ilmselt ei saa siis päris valmis ja teiselt poolt ta ikkagi tahabki ennast väljendada muusikas, kuigi on öeldud, et on geniaalne ja ta suudaks väljendada ennast igal pool igal alal. Miks valitakse juhtilise, täiuse ja energia ja iluelamuse kipuks muusika. Ja see on, see on omane paljudele esteetika esteetika alal, telekatele, mõtlejatele, kasvõi Friedrich Nietzsche oli suur muusika austaja, oma eelkäija Schopen hauale. Muidugi jaa. Et muusika kõikidest kunstidest kõige kõrgem on, seda on ja ja mitte ainult ütleme seal nüüd nitsioonlik suund, filosoofias, esteetika, paljudel teistel suundadel on sinna poole mõtteid vahetatud. Noh kasvõi ka religioossed mõtlejad on leidnud kõikidest kaunitest kunstidest Ilmlikest kaunitest kunstidest kõnnib religioonile kõige lähemale ikkagi muusika. See on jah, üsna sagedasti väljendatud mõte. Kas see nii on? Seda muidugi mina ei tea, ma ei ole nii tark. Aga mul ei oleks midagi selle vastu, kui kõik niimoodi mõtleksid, ega see ei oleks paha mõte. Milliseid legende tõlkides veel nii liitsid ja uurisid? Muidugi oli viide nendele keldi legendidele, eks need korriga nüüd kanarbiku nõmmedel ja aga samas ei anna seda teemat niad lahte ahendatud see ei olnud sisuliselt siiski tähtis, andis, võib olla sellise romantilise pintslilöögi üldisele pildile, et kuuvalgel mingid haldjad või mingid kääbused. Ja siis Kristin, kes on nagu, kes on siiski nimetatud läbi raamatu põhjamaa haldakse Põhjamaade haldaksest ta sest ta, rootslane, rootslane, Rootsist pärit, mis siis võiks natuke spekuleerida, et huvitav, kuidas oli välismaalasena läbi lüüa Pariisis. Ja, ja kuidas oli, milline oli tema staatus, aga sellest muidugi lähemalt ei räägita, see ei ole tähtis, antud juhul. Võib-olla lihtsalt prantslase jaoks huvitav, et põhjamaalane tähendab, see on nii kauge, romantiline, see on nii. Nii tundmatu ja huvitav. Ja skandinaavia nüüd muidugi on ta tõenäoliselt juba prantslastele tuttavaks saanud. Rootsi, vähemalt nüüd nad käivad Soome Lapimaal, nagu lääneeurooplased üldse otsivat säästral seda romantikat. Võib-olla tulevad kahvasti siia otsima. Aga meie läheme ikka veel Pariisi katmas. Ja ei, me ei teagi, kui põnevat selles osas oleme, mis koriisist hästi kaugele ja millest ka mõni Gaston Lorru võiks väga põneva romaani kirjutada. Setu neiu satub Pariisi ja mis temaga seal kõik võivad juhtuda. Ja siiski just Pariis kujundina ütleme üldse prantsuse kirjanduses on Pariis tegelasena tegelemist kohana. Selles mõttes on muidugi huvitav raamat, et siin on kogu tegevust faktiliselt koondatud ühte ütleme mikrokosmosesse, et toimub, kas siiski enamasti ainult Pariisi ooperis aparaat päri selle pärastat. Ehkki ta on muidugi niivõrd suur maja või suur hoone, et siin annab paelaned seikluslik põnevaid momente sisse punuda. Aga siiski noh, ma nagu ei mäletagi, et oleks toona midagi niivõrd ühe kindla. Ühe kindla ehitise ümber olnud ainult. Jumala jumalaema ühekorraga või ütleme ja siis muidugi Solar Pariisi kõht, mis on Pariisi turule pühendatud ja siin on muidugi ka see Victor Hugo, hüljatud, see Pariisi Kloagi osa. Aga see on jälle siiski enamasti üks osa raamatust, eks osa tähtis küll osaleda. Aga et siin on Pariisi ooper lausa juba nagu teine tegelane. Jah, no prantsuse kirjandus on üldse võrdlemisi Pariisi keskne see Bruvintsiaalne või regionaalne kirjandus mängib märksa vähemalt osa kui talupojarahvastel eesti kirjanduses, kus on, eks pähis, Tallinna romaan on küll romaane, mis sünnivad Tallinnas, aga mis oleks päriselt Tallinnale pühendatud Tartule nagu on mõned, aga ega ka mitte nii väga. Sest meie, meie ühiskonnas linnad ei ole nii tähtsad olnud kui Prantsusmaal, Pariis aga muide, panebki mõtlema. Ma mõtlesin, et kui näiteks üksi eesti kirjanik kellel, kellel fantaasiat hästi palju oleks meil ka mõned sellised on. No muidugi, esimene mõte oli, et mis võiks juhtuda Vanemuise alustes käikudes tartlasena. Et ja kui Vanemuise all käikusid ei ole, siis on käikusid muidugi juba keskajast peale Toomemäel olemas, mis algavad, mine tea, kust Toome varemetest selle kohta on isegi ju igasugused muistend olemise lähevad, mine tea, kuku välja. Aga Tallinnas muidugi veel rohkem, mis on Toompeal ja noh, ju see pähimused Toompealt salakäik läheb Piritale, mis muidugi ei ole tehniliselt võimalik, aga igatahes sellelaadilise motiiv on meil küll ja küll ja ja tõesti, mõni mõni kirjanik võiks ka Eesti niisugust mineviku romantikat tänapäeva kriminaalvõtetega ühendada midagi hästi põnevat ja samal ajal ka vaimukad kirjutada, miks mitte? See on tõesti ruumiliselt väga hästi paigas Ooperikummitus prantsuse, Pariisi ooperiga, siis aga teiselt poolt on sellega seotud ka nagu ajaloosündmus, eks ole, siin on ikkagi Pariisi kommuun. Ja seda nimetatakse heade kommunaalid kellede mäss toimus 1871. Et nemad nagu läksid ka ooperialustes käikudes ennast varjanud suhtumine kommunaaridesse oli üldiselt võrdlemisi vaenulik, see meil on neid nõukogude ajal idealiseeritud muidugi, aga nemad oma lühikese valitsemisaja jooksul muidugi juba suutsid Punase terrori luua ja sellepärast, kui sellele vastati väga julma valge terroriga siis sellele nii väga kaasa ei tundnudki. Nad tahtsid Pariisi põlema panna isegi need kommunaalid ja nii, et nende idee realiseerimine ei ole just väga põhjendatud. Üsna verised revolutsionäärid olid aga nemad ja põnevat igal juhul ja, ja siis nende motiiv ka sinna ooperialustesse käikudesse on pandud, see teeb asja veel põnevamaks, lihtsalt. Kui nüüd jäänud ooperi alla, minu jaoks oli väga huvitav see lause, kus sa olla rumailiselt ja katusele ehitasid kommunaalid platvormi kust nad saatsid teele õhupalle, sütitavate tanklettidega lehtede lendlehtedega ja seal ei propaganda siiski revolutsiooni. Jah, nii palju ja ajaloolist tausta, mis teeb asja muidugi elavamaks. Saate lõpetame siiski selle isikuga. Kummitus, kummitus, eks on tõesti kummaline, kuidas saab siiski kummitust loogiliselt ära seletada. Aga see mõte, et luua inetust, kus on selle traditsioon selle algus, kus ta on ikkagi vaja, et inimene või kummitus oleks pealuuga ja põlevate silmadega ja ta oleks kohutavalt ilma huuldeta just detailides. Kole. Muidugi oli hädavajalik, et kontrast geniaalsuse väljanägemise vahel oleks võimalikult suur ja siis mis võib-olla kohutavam kui surnu pealuu, mis meenutab, kui üürike on elu ja kui inetud me kõik oleme pärast surma. Ja põõsa inetu see traditsioon. Ühesõnaga inetus, mis tõukab inimese ühiskonnast välja. Me mainisime kohase motot, aga muidugi kes naerab Victor Hugo, kes oli määratud samuti esinema Veiderdajana, ehkki temas oli õilis hing ja tõeliselt suur isiksus tema põhimõtteliselt diaca kaotajaks selles konfliktis inimese tähendab mitte ordinaarsemite, tavalise inimese ja konservatiivse ühiskonna vahel. Samuti nagu Erik. Mulle tundub, et see testi külma inetuse ja lõpusümbol, mida ta kogu aeg endas kannab ja samas kui kui olla ise armunud, ütleme tõesti täiusesse ilusse ja püüdes seda luua. Et siin on midagi võib-olla just mis meie sajandi lõpp väga palju esile toob uues kuna praegu on ju samamoodi, ütleme kasvõi uued kangelased Bäckmani ja nii edasi no vaadake rohkem noorsoo kultuuri, siis on näha, et suund inetuse inetuse tunnistamise poole on siiski väga tugev. Ja võib-olla on omamoodi püüd seda kategooriat uuesti mõtestada. Aga OP kommituses, eks ole, seal on see moment, et inetu geenius loob andekast lauljannast, geniaalse lauljanna saadakse pügmaaljon ja, ja siis seal, kuna ta on endale avalikust naisest loonud naiseideaali sisse naise ideaal muudab teda niivõrd, et ta ka ise muutub ideaalseks, tema armastus on ideaalne, ta ohverdab ennast selle armastuse nimel. Ja siiski raamatu lõpuks jäävad ellu nii-öelda jäävad veel kaks ilusat inimest ja inetus läheb ja sureb vaikselt oma keldris ära. Jajah, see on muidugi ilus humanistlik mõte, aga idealiseerida inetust see kallak ja minule igatahes võõraks, kui see domineerivaks muutub, siis selleks ajaks ma olen loodetavasti juba teises ilmas.