Oh, hõi kõigile, kel huvi mere merenduse vastu püsib olen jälle tähtpäeva sees. Nüüd on tegu Eesti merehariduse 75. aastapäevaga. See on tegelikult Eesti. Koolide lugu et rõhutada meri sõidu iidsust siin Läänemere kaldal lõunat tänavana purjelaevamees, Konstantin Mooser. Auk. On purjes. Laev kaan naabraat. Rumal ja ööde all. Ei tia temaga ta Eda Mihju luu-le ma ei ja temaga taas ta ema suvi ja. Meresaade ahoi on täna Eesti merehariduskeskuses maakeeli öelduna lihtsalt merekoolis, mis on nüüd kolinud siia Lasnamäele üsna kõrgele, kena nimetusega tänaval mustakivi tänaval. Eesti mereharidus on nüüd 75 aastane juturingis siin rektori kabinetis rektor professor härra Aldur aret, kantsler härra Eugen Olle ja õppeprorektor, kaugsõidukapten härra Toomas Murašov. Alustan ajaloost. Ma tahaksin ütelda, et 27.-le oktoobril 1900 19. aastal 75 aastat tagasi 75 noor meest hakkasid õppima Tallinna merekoolis. Väikest mõtisklus võib anda ka tulevaste juubelite korraldajatele sellega et Tallinna, kus koolis muuseas 1000 715. aastal oli navigatsiooniõpetus, nii et järgmisel aastal, kui meil väga pikk suur pidu uisu on. Me võime 280. juubeli käima panna nii et tegelikult Tallinna merekool on Eesti mereõpetuse jätk. See on juba mujal tegelikult ju olla, kusjuures aja kindlasti peale mainitud juba arvutusklasse esimene merekool heinastes raati 1864. Nii et see on ikka päris spetsialiseeritud õppeharu tekkimine, õppeasutuse tekkimine Eesti pinnal. Ja kuna meie mereriik olema, siis on loomulik ja loogiline. Et see nii on. Kui me räägime juubelitest, siis siin ikkagi kõik need, millest eelpool juttu kolleegide suu kaudu oli, on eestliku võõrriigi osana, kui kellegi protektsionismi all olev territoorium ja seal moodustatud merekool, ütleme Tsaari-Venemaa tingimustes. Kuid kui me räägime 75. aasta Tallinna merekooli ja nüüd juba merekooli õigusjärglase Eesti meralis keskuse juubelist ei ole mõtet hakata jälle Eesti vabariigi taassünnist, alustame oma uut, jälle mereharidust. Me jätkame ikka sealt, kus Eesti vabariik kunagi alustas ja siis peab ütlema, et see on Eesti vabariigi esimene merekool. Tallinna merekool ja tema tekkimise või loomise idee tekkis tegelikult juba varem, 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ja selle algatajaks oli laevanduse seltsi juhtkond ja selle initsiatiivil taheti teda avada juba 18. aastal 10. augustil, nagu ajaloos meil on teada, toimus ka vastava merekoolikomisjoni töökoosolek ja seal võeti vastu otsus, et avaldada juba esimesel jaanuaril 1919, kuid Saksa okupatsiooni lõppemise järgi tekkis niisugune ebakindel aeg. Ja selle tõttu venis peaaegu et aasta lõpuni, nii et 27. oktoobril 1919 me võime rääkida Eesti vabariigi esimese kooli sünnist peale Tallinna on muidugi mereharidust, nagu ma enne mainisin, Einastes oli 1864 avati aga peale seda teatud ajajärkudel tolmus veel merehariduse andmine Narvas, Pärnus, Kuressaares, Käsmus, kus siis eksisteeris küll pidevalt, aga teatud rakkudel reglassid mitmesugustes vormides. Ja eriti tugev oli mereõpetus minu teada Narva mereklassides. Kui te siin väga hästi meil praegu haakub just selle viis mõttele, et ajalooliselt on ka see fakt vaja võib-olla veel kord teadvustada, kes seda laiemalt ei tea, et tegelikult Narva merekooli inventar toodigi Tallinna merekooli omal ajal, nii et see materiaalne baas, mis oli juba Narva merekoolis olemas, sisuliselt saigi selleks materiaalseks aluseksiin. Meie juba Tallinna merekoolile Narvale lisaks ka Pärnu merekoolis, 29. aastal võeti üle siis ka veel Pärnu merekoolilt hinnad Tarja toodi ka veel Tallinna merekooli juurde ja me väga igatseme, et meie laevaomanikke nüüdne Laevaomanike Liit või selts seltsi õigusjärglane, kui nii võib öelda, toetaks neid hästi tugevalt ja, ja nii nagu tol korral põhimõte oli, et riiklik ülalpidamine, aga noh, täielik toetus ka laevaomanike seltsis, mitte ainult moraalne paika materiaalne. Eesti vabariigi ajal oli see kusagil 50 protsendi laevaomanike selts toetas mereharidust, mida tol ajal siis poistele õpetati, kes merele minna tahtsid ja mereharidust saada, igatsesid esimene ikkagi merega seotud, oli navigatsioon, sest sel ajal, kui seilata purjede all, masinatest suurt ei teatud. Ja navigatsioonivere asendus olid põhilised ained, mida õpiti agaralt õppida navigatsioonisedapidi natuke rehkendumis tundma. Muidu ei saanud asjaga hakkama. Nii et vastuvõtutingimusteks näiteks Heinaste merekool ja oligi, et vastuvõetavad oskaksid lugeda, kirjutada ja rehkendada. Te küsisite, et missugused organisatsioonid olid sateliidiks merehariduse ümber. Väga iseloomulik on ses mõttes näiteks 27. oktoobril 1900 36. aastal suur ettevõtmine, kus mereorganisatsioonid kinkisid Tallinna merekuurile esinduslipu. Mille siis tol ajal õnnistas sisse piiskoplikvicar Soomre ja ülempreester Päts. Ja kohal viibisid siis ja siit ka tuleneb, missugused need organisatsioonid olid, kes nii-öelda oma Tähelepanusfääris hoidsid. Mereharidust oli haridusminister, merejõudude juhataja, kaitseliidu mereüksuse ülem esindajad laevasõidu ja merekaubanduse edendamise seltsist laevandus. Eesti laevaomanikud ei ühisusest. Eesti laevajuhatajate seltsist, Eesti laevamehaanikute ühingust, meremeeste kodust, Tallinna merekooli lõpetanud kaugesõidukaptenite ühingust ja paljudest teistest meresüsteemidest. Ma pean ütlema, et praegusel momendil see struktuur võib-olla ei olegi veel Eesti Vabariigist välja arenenud ja ilmselt siin on teatud arenguperspektiiv olemas, nii nagu omal ajal laevaomanikud Liit lõi genereeris merekooli. Nii, teatud määral me tegime selle umbes aasta tagasi, kui põhiliselt merekooli juhtkonna initsiatiivil. Ja aktiivsel kaasalöömisel on moodustatud nüüd Eesti laevaomanikud eliit me näemegi oma merehariduskeskus tõepoolest, kui edasi arendada, mitte kitsalt merekoolina, see on tema üks funktsioon vaid hoopis laiemalt, me oleme sellest ka varem tekkinud ja julgeme järjest rohkem seda esile tuua ka nõndanimetatud merekultuurikeskusena, tähendab, see liidab siiski kõiki merega seotud inimesi ja kõiki neid valdkondi, mis on seotud merega. Ja meil on väga hea koostöö siin ka meremuuseumiga ja andnud pisikuga väikeste nii-öelda kohalike merega koolide mereklasside praegu loomiseks, nii et see võrk kombitsad on juba läinud, nagu öeldakse ka üle Eesti esialgu küll suurima mereriigi Saaremaa suunas ja jaganud Toila poole ja oleme seal saanud ka nii-öelda sattunud heale pinnasele, muidugi omal ajal, kui ta loodi, ei saa öelda, et nüüd päris võrrelda, et me oleksime selles mõttes jätkame sealt, kus kunagi pooleli jäi, vaid ikkagi oleme juba oma 50 aastat, periood on edasi nihkunud ja meile tulevad siia juba keskkooliharidusega haritud inimesed ja me anname nendele hakkama andma juba merekõrgharidus, tähendab kõrgharidust, mis esmakordselt ka Eestis üldse praegu võimalik saada on. Läbi aegade ei ole seda kõrgharidust, meralist kõrgharidust Eesti poolt antud. Nüüd me sinnapoole pürgime ja meie esimesed lõpetajad juba hakkavad tuleva aastaga mere erialadel, siis ütleme otse on juba siis ületuleva aasta tulevad, kuna praktikaaeg on ka terve aasta sees. Kui tol ajal oli niimoodi, et kuue klassi hariduse baasil siis võeti paremad poisid, kellel olid juba meresõidukogemus, võeti siis konkursi korras õppima ja oli niimoodi, et täieliku õppeajaga oli siis nagu kolmeaastane tsükkel oli ettevalmistusklass ja sellele järgnes siis esimene klass, kus siis valmistati ette ligisõidu tüürimehi. Teisel klassis said juba siis ligisõidukapteni ja kaugesõidu tüürimehe ja kolmandas klassis kaugesõidukapteni kutse. Hüppame ajast nüüd üle, prime võrdluse praegune süsteem erineb ja veidi vanast meie kooli lõpetades tüürimehena noor tüürimees on sõitnud selle kooli aja jooksul juba üle aasta praktikal merel lõpetades saata meie kooli lõpetamise kohta diplomi ja on ka välja sõitnud aja. Selleks, et veeteede ametist saada vahitüürimehe diplomi, mis annab talle siis õiguse sõita laevadel vahitüürimehena edaspidi läheb, siis peab ta jälle veidi õppima, saab vanemtüürimeheks ja kõige viimane aste on kapteni klass, mille lõpetades ta saab siis kaugesõidukapteni diplomi. Millal Sulev millase kapteni järk kätte tuleb, linnapead veel õppima? Ikkagi ainult merehariduskeskuses meil ajaliselt, keda see huvitab, mitte alla kaheksandat aastat tsükkel ei võta. Praktika on näidanud, et keskeltläbi 10 aastat, noh, võib-olla teaduse tehnika arenedes ja noorte aktiivsuse suurenedes väheneb ka see aeg kaheksa aastani, kuid mitte vähemaks. Sest iga järgmise astme taotlemiseks peab enne seda ikkagi merd sõitma, et vastavaid oma kogemusi omandada, sellepärast et siin meie seinte vahel kogemusi inimene ei saa, seda peab ikkagi ainult vahetult merel saama. Ja mis nüüd puutub meie nimetusse, ma tahtsin siin eelnevale jutule lisada, et meie merehariduskeskus on küll meie õppeasutuse nimi kuid ta tähendab Eesti vabariigi mereharidussüsteemi samal ajal ka et meie süsteemi kuulub meie Ametikool. Siis haldamine, aga õppeprogrammide osas nimetatud mereklasse. Eriti hästi edenevad Orissaares. Ametikoolil on filiaalid Pärnus ja Tartus, nii et see on terve süsteem. Muidugi, meie omavahelised suhted on veidi erinevad, aga ikkagi nad on mingil määral meie kaudu käib kogu merehariduse andmine. Ma arvan, et adekvaatne oleks niisugune terminoloogia, Eesti merehariduskeskus on haridussüsteem, nagu õppeprorektor ütles, aga selles struktuuris on siis ütleme see kõrgkooli osa sõjaväestatud rakenduskõrgkool või aplaihhaist kuul, mida võiks siis tõesti nimetada niimoodi Eesti mereakadeemia, see oleks kõigile mõistetav rahvusvahelist ja me muuseas seda niimodi püüamegi tõlkida inglise keelde laiemalt levinud nimetus üldse rahvusvaheliselt. Just nimelt mereakadeemia kaks kolm aastat tagasi olid tulised diskussioonid selle kohta. Kui meie formeerisime siin ühte järjekordset merehariduse kontseptsiooni, mis peaks reguleerima meie lähimad 10 aastane arengut siis olid niukseks kaheks boonuseks, oli niisugune puhtpragmaatiline, Eesti riik on vaene hariduse peale, raha on teatavasti ka vähe, proovime kuidagi selle tüürimehe asja ära õiendada kuskil kahe aastaga või kahe ja poolega, teine boonus oli jälle, et noh, siis teeme ikka, see on tähtis asi, kõike, teeme siis kuus aastat nagu arstidel ja, ja ikka eluohtlik ka. Ja lõpuks, nagu alati leiti kuldne kesktee, mis tõesti Eesti merehariduse keskuse või ütleme, Eesti mereakadeemia muudab mitte oma nimetuse poolest ainult kõrgkoolis, vaid ka sisuliselt meie õppekavad, ainete nomenklatuur, tuur põhimõtteliselt ei erine Tallinna tehnikaülikooliainete nimekirjas küll suure praktik ka vajaduse tõttu me oleme sunnitud nende ainete tundide mahtu vähendama, aga kõik need klassikalised kõrgharidust andvad ained alates ütleme selles humanitaarses tsüklis seal filosoofiast ja ajaloost, keeltest on sees, mis annab selle kõrghariduse akadeemilise taseme. Ka teised ained on sees ja peab ütlema, et praegu rahvusvaheliselt on seda meie programmi eksperdid on tunnistatud, et noh, ta on aktsepteeritav ja isegi mõnes mõttes on huvid ja soovitused ei programmi ja seda kontseptsiooni jäljendada. Näiteks hiljuti meil käisid siin Klaipeda Ülikooli delegatsioon, kes siis väga püüdlikult uuris meie õppeplaane ja kavasid ja leidsid, et nad on kauniski sobilikud nende jaoks järelikult siis ka mereharidus, kui üks tehnikahariduse valdkond ei lange välja üldisest Eesti tehnikahariduse kontekstist. Muuseas, juubelil käis Eduard kätki üle 90 aasta. Härrasmees Rootsimaalt, kes oli Tallinna merekooli neljas direktor ja kauaaegne õpetaja aastat 20 töötas, selles oli ka mingisugune aeg direktor ja ta oli nii tarmukas ja energiline, ta isegi esines juubelil ja kriipsutas just alla, et ka temal aga juba ammu, see oli kuskil 1900 kahekümnendat aastat juba tol ajal, Eesti merehariduse õppimise aja pikkus oli niisugune, et ta võimaldas, nagu väitis härra kägi. Et Eesti meremeeste ettevalmistus oli põhimõtteliselt eriti teoreetilises osas, oli tugevam, kui näiteks Rootsis, kus oli lühem õppeaeg. Ja praegu me seda tendentsi püüame säilitada. Tahtsingi öelda, tähendab, meie eesmärk ei ole mitte valmistada ette kõrgharidusega käsitöölisi, ütleme, oskustöölisi selles mõttes vaid ikkagi just nimelt nagu härra rektor ütles, ütleme euroinseneristandardiga mehi, kes on väga laia ja avara silmaringiga ja loomulikult tunnevad hästi oma eriala põhieriala. Kui te panite tähele siin meil Tunnaku tüürimeesteta valmistamisest ja kaptenite ettevalmistamisest, aga jätsime ühe olulise tsükli nimelt mehaanikute poole nagu välja see ei olnud mitte tehtud nii-öelda meelega, vaid ajaloolises kontekstis. Mehaanikud liitusid Tallinna merekooliga hiljem nimelt mehaanikuid valmistati juba ka alates 1919.-st aastast ja nendel on isegi see algdaatum natukene varem. Laevamehaanikute ettevalmistusega alustati 18. oktoobril 1919 Tallinna tehnikumi juures, mis asus pikk tänav 20 tol ajal ja seda tehti küll õhtuti ja merekuuliga liitus ta 1931. aastal kus poodi ta siis Tallinna tehnikumi juurest juba Tallinna merekooli. Tegelikult meremehe ameti, see midagi siin koolis õpetajate ja mida noored õpivad, on topeltraske hea üldharidus ja eriala üldse, meri, meri ei kannata, temaga nalja tehakse ja natuke rohkem kui topeltraske, sellepärast et me jätsime praegu nimetamata veel ka selle poole, millest ära rektor korra ainult nii vilksamisi mainis, et meil on ka sõjaväeline ettevalmistus, tähendab mereväeline ettevalmistus. No me leiame, et see on lihtsalt meremehe lahutamatu osa, distsipliin, kord see lihtsalt peab olema, kuidas seda kõige paremini teha. Me leiame, et ühendades just nimelt need kaks pood tähendab eriala õppimine ka veel sõjaväelise distsipliiniga. Nii et selles suunas on ka meil töö käimas, on ju mõeldamatu moodustada veel sõjamerekool meie väikses Vabariigis, nii et ma usun, et nii palju, kui on vajadused meie kaitseväel merespetsialistide järgi me oleme võimelised täiesti need ette valmistama vastaval tasemel mereväelise ettevalmistuse sisuliselt võime tagada meie ja kui on vaja lahingulises või taktikalises osas ette valmistada selleks olemas tõepoolest spetsiaalsed laevad ja on olemas lõppude lõpuks juba meil merevägi ja meie kooli lugupeetud kasvandikke õppejõud, härra leit on seal eesotsas, nii et ma arvan, et ka siin me leiame ühise keele ja meele. Need ajad vist on mööda, kui oli kõrgemal poliitilise nii-öelda nivool diskussioon, kas Eestil mereväge on tarvis või ei ole. Tähendab, nii palju, kui me nüüd teame ka massmeediumi abil, et merevägimees on ja areneb, kui suur see on, teine asi, see võimulat on ka riiklik saladus. Aga põhimõtteliselt me peame valmistama ette spetsialiste. Ilmselt see merevägi väga suur ei saa olema. Muidugi ilmselt on seda mõttekas teha meil aga isegi sel juhul, kui seda mereväge ei oleks olnud siis lähtudes lihtsalt üldisest mere rangest elust, laeva juhtimise ja laevaelu, laevapere, mittedemokraatlik suhetest, seal on teatud sõjaväestatud mudel juba sisse programmeeritud, seda nõuab see võimas ja ohtlik keskkond iseenesest. Ja sellepärast viis aastat tagasi siin olid diskussioonid tõesti kõik kõrgkoolid tormiliselt military seerusid kuna seostasid seda militaarset külge ainult võõrvägede siinolekuga ja nii edasi tol ajal meie ja võib-olla veel ka paar teist rooli, vastupidi, hakkasid taastama seda sõjaväestatud kaitse väestuse suunas õpetust ja meil on moodustatud mereväekateeder ja õppetöö selles suunas käib ja igal ajal meie lõpetajad saades võib-olla pisut veel spetsiaalset ettevalmistust, puht niisugust tehnilist lahinguliste ettevalmistus võivad kaunis kiiresti hakata tegutsema kui professionaalsed sõjameremehed. Juubeli puhul on teil välja antud ka väga meeldiv väike brošüür või see on juba raamat, kool, mehed ja meri selle raamatu autori, too lõppude lõpuks kõik sellesama merekooli vilistlased ja kellega tihedalt seotud õppejõud. Nii et see on ka teatud meelde tuletada, kus nendele meestele ja tublidele õppejõududele, kes siin on läbi aegade õpetanud ja, ja õppinud. Ja teisest küljest ma tahan öelda, et tänase merehariduskeskuse juubeliga me võtame kokku mitte ainult Tallinna merekooli, vaid ka teiste Tallinnas asunud merekoolide, aga miks mitte laiemalt veel kogu Eesti merekoolide lõpetanud, see püha on ka nende püha, see juubel on ka nende juubel ja me leiame, et väikese Eestimaa jaoks võib-olla nüüd kaasajal palju neid merekooli olema ei peagi. Ja selle tõttu kõik ühendades meie nii-öelda merehariduskeskuse muiste, kui süsteemi alla Peaksid oma seda Tallinna merekooli seitsme viiendat juubelit, kui oma juubelit, ükskõik kus ta ka õppinud, on ta siis kalandustehnik kummis või kalades merekoolis või kutsekeskkoolis number üks nõndanimetatud karvu akadeemias või siis meie Tallinna merekoolis. Nad on kõik meie pere lapsed ja me olemegi seadnud vähemalt juhtkonna tasemel endale eesmärgiks ja oleme saavuga toetuse Laevaomanike Liidu juhtkonna poolt, et ühendada kõik Eesti meremehi tulevikus ühe katuse alla, võib-olla ühe mütsi alla ei kõlba öelda, kui palju neid õppinud meremehi on, kes just Tallinna merekoolist välja on läinud, peale sõja on üle nelja ja poole 1000 juba läinud, ennem sõda on ka neid paari 1000 ringis, nii et neid on juba väljaõppinud siin, noh ütleme, kui kõik merekoolid kokku, siis juba kümneid tuhandeid mehi, kümneid tuhandeid. Peame siin pidama silmas ka, et Eesti on eraldi keskus ju on sulam neljast-viiest, koolist ja igalühel on oma statistika ajalugu, nii et ütelda üldse haridussüsteemis, siis tõesti, need on tuhanded-tuhanded, inimesed filosoofiliselt võtta. Ta on üks niisugune inimkonna intellektuaalse arengu must stsenaarium, mis seisneb selles, et kuna info maht, ütleme igavesel viie või või 10 aasta jooksul kahekordistub seal või väga kiiresti vähemalt kasvab. Et mingisugusele momendil teadus väärisvõite intellektuaalsest nii-öelda vaimses sfääris. Ma ei pea silmas kunsti. Aga just reaalniukse distsipliin vääris, tekib niisugune lõpmatu tsükkel, kus hakatakse ühte sedasama kogu aeg nagu otsima, uuesti leiutama, sest leida üles sellest tohutust massist sega, mida nüüd on vaja, on võimatu kergem onu uuesti leiutada ja nüüd, et seda vältida just niuksed, pidev punktid, ütleme, õpikut, kirjutamine, raamatute kirjutamine on mingisugune niukene protsess, mis selle info haosse saabumist, ütleme, Niukest ohtlikud lähenemist pidurdab, sest pannakse paika mingisugusel momendil näiteks 75 aasta juubeli ajal tänase Mere prominentide nägemus haridusest, meenutused ja see võimaldab järgmisel kümnesel 25 aasta jooksul mitte startida nullist. Aga juba mingisugust etapist me ei saa niimoodi õpetada, nagu me õpetasime seal viis või 10 aastat tagasi, info maht nõuab uut metoodikat, uut lähenemist, mõned asjad tuleb minema visata. Ta võib olla näiteks tulevikus lapsi, ei maksagi piinata korrutustabeliga, milleks on Kobüütrid ja ja siis ei maksa seal mõnda last ehmatada. Palju see seekord kaheksa omal ajal piinlesin veel keskkooli lõpuklassides niukseid asjadega. Õpetuse kvaliteeti rääkides on just tõusnud tõepoolest väga oluliseks küsimuseks, eks see õppekavade tegemine meie õppekvaliteet realiseerub, baseerub tähendab juba meie õppejõududel ja siin me oleme väga olulist tööd teinud viimaste aastate jooksul, meie professuur, kui niimoodi võib öelda, on juba välja kujunemas. Kraadiga õppejõudude arv moodustab väga olulise osa meie õppejõudude arvust üldse kuid me tahame veel kord rõhutada, et Meri erialadel, et mitte nii haridusjuhid ei lähtuks lihtsalt kiivalt sellest, et loeks mitu kandidaati või mitu kraadiga inimestel üldse seal on mitu professorid ja akadeemikud vaid me lähtume sellest, et me oleme merekool ja merel, nii nagu Mosmorof ütles, on kõigepealt ja kõige tähtsam ikkagi praktika ja sellest lähtuvalt me arvame, nii et kaugesõidu kapten, peamehaanik ja see on juba tippsellel ala tipp, meie mõistes professor seoses sellega, et Eesti on saavutanud iseseisvuse, kui kõik mered, rannad ja kõik piirkonnad on nüüd juba praktiliselt meie eestlastena käes ja hallata, tiin ikkagi see huvi mere vastu ja rannaäärse elu vastu elulaadi vastusele taastamise vastu järjest kasvab, nii et me näeme tegelikult, et ka meie, see käesoleva juubel ei ole juubeli iseenesest, vaid juubeli selleks, et tõmmata ka üldsuse tähelepanu. Et mereharidus ja meri, tööpõld on ikkagi eestlastele läbi aegade olnud üks noh, esmavajadusi ja, ja sealt on ikkagi leiba teenitud ja teenitakse tulevikus ja rahvusvahelises ulatuses ta nüüd avab meile suurepärased võimalused ka maailma ookeani harima minna kui võrdlevalt võrrelda põlluga. Ma tahaks küll öelda ja pöörduda kõikide tublide eesti meeste poole ja miks mitte ka tütarlaste poole, et kes ikkagi tunnevad mereromantika vastu huvi, olgu see siis algul tõepoolest kas või romantika vastu küllap siis tõsise tööga läbi meie kooli ja meie hariduse hinnaga ettevalmistuses haavad ja võib-olla hakkavad seda armastama. Nii, nagu ikka elus käib, et algul romantika ees ja armastus järgi, kui Eesti mereharidust arendada edasi tõesti rahvusvahelise nivoo tasemel selleks on vaja palju rohkem siia sisse panna ühelt poolt ja teiselt poolt tähelepanu pöörata mitte ainult meil vaid ka meie valitsusel ja miks mitte ka eesti rahval tervikuna meresaada või tuleb Eesti merehariduse teema juurde järgnevate saadete juures tingimata tagasi, eriti veel nüüd seoses selle toreda juubeliga tänaga kõnelesid merehariduskeskuse rektor professor Valdur aret kantsler Eugen Olle õppeprorektor kaugsõidukapten Toomas Muraševi. Aitäh teile ja teadsite uute juttudeni. Mina olen nuud ilma keel, üks Albiaaboid, pruut, meremmi, ma olen kaalu ilma dieedi, Albiaatoritu, mereni. Moody raha vaeva Taali õllepiima kartmata maadi vaevaga. Elmar. Uks eri tüüpi nad välja ja dialoog neil õiget kurssi. Nad välja vead ja lood neid õigeks ei pea. Ja eemal paistab valge boili lood meelde kuuma noaga jälgida, oli, valvaitab valge poigutavate jooma, laada jäi. Ahoi kõigile jälle Kuulmiseni nädala pärast.