Ja kui ma isegi seda teaksin, see on õieti kolmas, sügavam sissevaade ringhäälingusse, sest esimese ma kirjutasin oma kandidaadid, tatsioonik, see oli siis selline teoreetiline. 50.-ks aastapäevaks sündis ajalooline tagasivaade ja ülevaade. Aga see on juba vanamehe mõtisklusi, sest sellel aastal möödub 45 aastat, kui ma alustasin Ühte elamist raadioga ja võid isegi arvata, et seda ei saa nii nagu kerget jõul lund ilustelt raputada, see on külge jäänud. Raadio on sulle nagu suur armastus ja ta on ikka väga suur armastus. Inimesel peab olema ka mingi armastus töö vastu, sest naist armastada on kena, armas ja väga sügav ja, ja lapsi ka, aga peab veel midagi muud olema. No midagi muud, näe, see on sinule see raadio. Aga mis mõtlete, Ivar nüüd, kui vaatad seda raadiot, mis on nüüd juba 72 aastat vana? Ma mõtlen kõigepealt, kui palju on raadio ümber olnud Ennast andvaid inimesi, kes on selle nimel, et raadio ja rahvavahekorrad oleksid ilusad, kausad. Kui palju on niisuguseid inimesi, nende, nende mälestust tuleks jäädvustada aga raadiosõna, nii nagu meie siin praegu räägime, see läheb lendu ja kaob, aga mis paberisse raiutud, nagu öeldakse, see siis ka jääb. Nendel inimestel olen ma kõige rohkem mõelnudki. Tahate suvita sellel päeval Eesti raadiole? Küll ma tahaksin, et jääks selline ootus ja elevus raadio vastu, sest me elame ju televisiooni ja kõigi kommertskanalite sellises meediahulluse ajajärgus. Nii nagu see oli jõulude eel, 72 aastat tagasi, kui terve Eestimaa ootas