Dorian Dorian hüüdis neiu, kui ma sind veel ei tundnud, olin näitlemine, mu elu ainus sisu, tõeliselt elasin ainult teatrilaval, mõtlesin, et see kõik on tõsi. Ühel õhtul olin roosa linn, teisel borši, Beatressi rõõm oli minu rõõm ja Cordelia varu oli ka minu valu. Ma uskusin kõike. Igapäevased inimesed, kes mu partneriteks olid, olid mu meelest jumalikud värvitud kulissid olid minu maailm. Ma tundsin ainult varje ja pidasin neid tõelisteks. Siis tulid sina homo, kaunis arm ja vabastasid mu hinge vanglast. Sina õpetasid mulle, mis tegelikus tõeliselt on. Täna õhtul nägin ma esimest korda elus selle tühise palagani õõnsus, silmakirjalikkust ja totruste, mille keskel, kui olin mänginud. Täna õhtul taipasin esimest korda, et roome on jõlevana ja värvitud. Et kuuvalgusaias on võlts, et dekoratsioonid on labased ja sõnad, mis ma ütlema pean, ei ole tõelised. Ei ole minu sõnad ei ole need, mida ma öelda tahan. Sina andsid mulle midagi kõrgemalt, midagi, mida kunst üksnes peegeldab. Sina õpetasid mind mõistma, mis armastust tegelikult on mu armsam, armsam, prints võlu ja eluvürst. Kõik need varjukujud on minu meelest Lailad, sa oled mulle rohkem kui kogu kunst iial võib olla. Mis on mul tegemist näidendi hüpiknukkudega, kui ma täna õhtul lavale tulin. Nüüd ma veel taibata, et see kõik on minust kadunud. Tahtsin täna õhtul imehästi mängida ja äkki leidsin, et ma ei suuda midagi. Äkki koitis mu hinges, mida see kõik tähendab? Selles teadmises oli minu jaoks midagi imelist. Kuulsin nende sisistamist ja naeratasin. Mida teavad nemad sellisest armastusest, nagu on meie oma. Vii mind siit ära, Dorian, vii mind endaga kaasa. Sinna, kus me saame olla ainult kahekesi. Ma vihkan teatri lava. Ma võiksin näidelda, kirge, mida ma ei tunne. Aga ma ei suuda näidelda, kirge, mis mind tulena põletab. Kodoriandoorian, kas sa mõistad nüüd, mida see tähendab? Isegi kui ma seda suudaksin, tähendaks armastuse mängimine Mulle pühaduse rüvetamisena. Sina õpetasid mind seda mõistma. Toorion viskus Sovale ja pööras näo kõrvale. Salt tapsid mu armastuse, pomises ta. Neiu vaatas teda üllatunult ja puhkes naerma. Noormees ei vastanud. Neiu tuli ta juurde ja silitas oma väikeste sõrmedega juukseid. Ta laskus põlvili ja surus poisi käed oma huultele. Toorium tõmbas käed ära ja värin läbis ta keha. Siis kargas ta püsti. Jah, karjuste saata tapsid mu armastuse. Varem erutasid samu kujutlusvõimet. Nüüd ei suuda sa isegi mu uudishimu äratada, sa lihtsalt ei avalda enam mingit mõju. Ma armastasin sind, sest sa olid võrratu. Sinus oli geniaalsust ja mõistust. Sa teostasid suurte luuletajate unistusi, andsid kuju ja sisu kunsti viirastustele. Nüüd oled sa selle kõik kaotanud. Sa oled pealiskaudne ja nõme, või siis jumal, kuidas ma küll nii hull võisin olla ja sind armastasin. Pidin olema täielik narr. Praegu pole see mulle enam midagi. Ma ei taha sind enam iial näha. Ma ei taha enam kunagi sinu peale mõelda. Iial ei võta ma enam sinu nime suhu. Sa ei tea, mis sa mulle kunagi olid ja kunagi oma ei suuda sellele mõelda, et mu silmad sind iial poleks näinud. Sorry, kuulsid mu elu romantika kui vahepealset taipama armastusest, kui ütled, et see hävitab su kunsti ilma oma kunstita, pole seal midagi. Oleksin teinud sind kuulsaks hiilgavaks suurepäraseks maailm oleksin jumaldanud ja sa oleksid kandnud minu nime. Aga mis on nüüd, oled kena näoga kolmanda järgu näitlejanna. Tüdruk läks näost valgeks, hakkas värisema. Ta pigistas käed kramplikult kokku ja ta hääl näis kurku kinni jäävat. Ega sa seda tõsiselt ei mõtle, Dorian küsis ta. Sa näitled? Näitlen, selle jätan sinu teha, sina teed seda ju nii hästi? Vastas kibedalt. Neiu tõusis maast haletsusväärse valu ilmega näost tuli ta noormehe juurde. Ta pani käed käsivarrele ja vaatas talle silma. Noorenenud tõukas ta tagasi. Ära puuduta mind karjusta. Tasane, oi, tõusis neiu huulilt. Ta langes noormehe jalge ette ja jäi sinna lamama nagu maha tallatud lill. Dorian Dorian, ära jäta mind maha, sosistas ta. Mul on nii kahju, et ma hästi ei mänginud. Ma mõtlesin kogu aeg sinu peale. Tulid kõik, nii äkise minu armastus sinu vastu. Võib-olla ma poleks seda kunagi tundnudki, kui sa poleks mind suudelnud. Kui me ei oleks teineteist suudelnud, suudle mind veel Marmas, ära minema, juurest ära. Kas sai võimule siis tänast õhtut andeks anda, ma luban, et teen tublisti tööd ja püüan end parandada. Ära ole mu vastu julm, sest ma armastan sind üle kõige maailmas. Pealegi pettusid sa minus ainult ühelainsal korral. Aga sul on täiesti õigus, orjan, oleksin endas pidanud rohkem kunstnikuks. Jälitama. Ma tegin rumalasti. Ja ometi ei saanud ma sinna midagi parata. Koera, jäta mind maha, ära jäta mind maha. Kirglik nutuhoog, lämmatas ta sõnad. Ta oli põrandal kägaras nagu haavatud loom. Ja Dorian Gray vaatasime ilusate silmadega tema peale alla ning ta voolitud huuled kaardusid, äärtus põlguses. Alati oli midagi naeruväärset, nende inimeste tunnetes, keda me enam ei armasta. Saime, võin, tundus talle võimatult melodramaatiline. Ta pisaraid nuuksumine ärritasid Doriani. Ma lähen nüüd, ütles Dorian viimaks külmal selgel häälel. Ma ei taha halb olla, aga ma ei suuda sinuga enam kohtuda. Sa valmistasid mulle pettumuse. Neiu nuttis vaikselt, edasi. Ei vastanud sõnagi, kuid roomas lähemale. Pimesi sirutas ta välja oma väikesed käed, mis naised noormeest otsivat noorianaga pöördus kanna pealt ringi. Lahkus toast mõne hetke pärast, olid teatrist väljas. Kuhu ta läks, seda teadis ta vaevalt. Ta mäletas, et olid kõndinud läbi hämarate valgustatud tänavate möödunud kitsastest pimedusega varjatud väravaalustest, äpahelise ilmega majadest. Silmapilguga jäi ta lävele seisma ja vaatas tühja väljakut. Selle ilmetuid luukidega suletud aknaid ja kirevaid akna varje. Need olid taevas juba puhas opaal. Ja majade katused helkesid selle taustal hõbedaselt. Vastasmajade mõnedest korsnatest tõusis peeni suitsukeerdusid. Violetta lindina silmus kles suits levib pärlmutrivärvi õhu. Tootsi lõbusõidulaevalt röövitud hiigelsuures kullatud Veneetsia laternes, mis rippus tammepaneeliga vooderdatud avara halli laes. Loitis alles kolm. Värelevad gaasituld. Õhukesed sinised leegiilmed, mida raamis valge tuli. Ta kustutas need heitis kübara ja keebi lauale ning suundus läbi raamatukogu magamistoa poole. See oli esimesel korrusel asuv suur kaheksanurkne ruum, mille ta oma vasttärganud luksuse armastuses ise oli dekoreerida lasknud ja katnud seinad veidrat, kusagilt sälbeuroyali kasutamata katusekambrist leitud renessansiaegsete gobelään. Läänidega. Ukselingile vajutades märkas ta juhtumisi portreed mille halvord temast oli maalinud. Ületatult põrkas ta tagasi Sisastuste pisut hämmeldunud ilmel oma tuppa võtnud lille kuueri väärilt, lõi ta kõhklema. Lõpuks tuli ta tagasi. Astus pildi juurde, uuris seda. Lähme selles valguses, mis tungis läbi kreemikasvalgete siid eesriiete paistis portree nagu pisut muutununa. Näoilme oli teistsugune. Näis, nagu oleks suu ümber tekkinud mingi julm joon. See oli tõesti veider. Ta pöördus ümber, läks akna juurde, tõmbas eesriide üles. Hele koiduvalgus voolas tuppa ja peletas fantastilised varjud hämarates nurkadesse, kuhu nad võbised lebama jäid. Kuid kummaline ilme, mida ta portree näol oli märganud näis seal püsivat ja isegi selgemaks muutuvat. Terav värelev päikesevalgus näitas talle julma suujoont nii selgesti, nagu oleks ta end pärast mingi hirmsa teo kordasaatmist peeglist vaadanud. Ta võpatas, võttis laualt elevandiluust Amoritega raamitud peegli paljudest lord numbrilt saadud kingitustest näitis kärsitu pilgu sele lihvitud sügavusse. Punaseid huuli. Mida see tähendas? Ta hõõrus silmi, astus otsepildi juurde, uuris seda uuesti. Kui ta maali pinda vaatas, polnud seal vähimatki muudatust märgata ja ometi polnud kahtlust, et ilme oli hoopis teine. See polnud ainult tema kujutelm, vaid kohutavalt ilmne tõsiasi. Ta istus tugitooli ja jäi mõttesse. Äkki turgatasitele meelde sõnad mida ta oli öelnud Holgordi ateljees tol päeval, kui pilt lõplikult valmis sai. Ja ta mäletas seda selgesti. Tal oli avaldanud hullumeelset soovi, et tema ise jääks nooreks, aga portree vananeks. Et tema enda ilu seisaks rikkumata ka nägu. Lõuendil kannaks ta kirgede ja pattude koormat. Et maalitud kuju laastaksid kannatuste ja mõtete jooned. Temas aga säiliks äsja iseendast teadlikuks saanud nooruse õitsev õrnus ja armsus. Ega tasuv. Niisugused asjad on võimatud, hullumeelsus oleks sellest mõeldagi. Ja ometi sealsamas ees seisis pilt julm kurd ümber suu. Julmus oli ta siis julm olnud, see oli ju tüdruku, mitte tema süü. Tema oli Saimelist unistanud kui suurest kunstnikust ja kinkinud talle oma armastuse, sest ta pidas teda suureks. Siis aga oli tema lootusi petnud, ta oli osutunud tühiseks ja väärituks. Ja ometi meenutas ta meeletu kahetsusega, kuidas neiu ta jalge ees oli lamanud nuuksudes nagu väike laps. Tal tuli meelde, kui kalgi südamega ta seda pealt oli vaadanud miks ta oli niisuguseks loodud, miks oli talle niisugune hingantud. Kuid ka tema oli kannatanud. Nende kolme õudse tunni jooksul, mis etendus kestis, oli ta läbi elanud sajanditevalud aastatuhandete piinad. Tema elu oli ometi niisama palju väärt kui neiul. Kui tema oli neiut eluks ajaks haavanud, siis neiu oli tema hetkeks täiesti hävitanud. Pealegi on naised valude kannatamiseks paremini ette valmistatud kui mehed. Nad elavad tunnetest, nad mõtlevad ainult oma tunnetele. Kui nad endale armukese võtavad, siis ainult selleks, et oleks keegi, kellele stseene korraldada. Seda oli talle öelnud lon, herm või, ja tema ameti teadmisnaised on. Miks ta peaks siis veini pärast südant valutama? Aga portree mida selle peale öelda? See hoidis tema elu saladust ja jutustas tema lugu. Portree oli teda õpetanud iseenda ilu armastama. Kas õpetab see teda nüüd jälestama iseenda hinge? Kas ta seda veel kunagi vaatab? Ei, see oli vaid ülesärritatud meeltest tulenenud pettekujutlus. Õudne öö, mille ta mööda oli saatnud, oli oma viirastused järele jätnud. Ta ajus oli tekkinud tilluke veripunane laik, mis ajab inimesed hulluks. Portree polnud muutunud, nõdrameelsus oli seda mõeldagi. Kuid pilt vaatas teda. Vaatas oma ilusa rikutud näo julma naeratusega. Selle hele juus helkis varases päikesepaistes. Selle sinised silmad kohtasid noormehe omi. Teda valdas piiritu kaastunne. Mitte iseenda, vaid oma pildi vastu. See oli juba muutunud ja peab veelgi muutuma. Selle kuld peab närtsima halliks. Selle punased ja valged roosid peavad surema. Iga tema patu eest peab ilmuma mõni täpp või plekk ja määrimata veetlust. Aga ta ei patusta enam. Pilt oma muutunud või muutumatul kujul saab talle ta südametunnistuse nähtavaks sümboliks. Ta paneb kiusatusele vastu.