Jeruusalemma lähedal elas talupoeg, kes soetas endale noore võitluskuke, mis paistis küll armetu tilluke, aga kevade tulles läksid suled toredaks ja selleks ajaks, kui viigipuud pungadest lehed välja pistsid. OK, uhkelt turris oranžid kaelaga lind. Talupoeg oli vaene, ta elas savitellistest majakeses, mille taga oli väike räpane sisehoov. Ühe ainsa jändriku viigipuuga. Rohkem tal maad ei olnud. Talupoeg tegi palehigis tööd oma isanda viinamäel oliivinisupõldudel tuli siis koju teeäärsesse, savitellistest majakesse magama. Aga oma noore kuke üle oli ta väga uhke. Sunuksis hoovis oli kolm armetud kana, kes munesid väikesi mune, ajasid oma väheseid sulgi, tegid sealjuures arutult palju mustust. Kovi nurgas rookatuse all seisis talupoja juhmi olemisega eesel, kes tihti läks peremehega tööle kaasa. Aga vahel jäi koju ka. Veel olid talupojalt kaasa tõmmu nooremapoolne naine, kes endale tööga liiga ei teinud. Tema viskas lindudele terad või järelejäänud pudru. Ta lõikas sirbiga eeslile haljast rohtu. Noor kukk läks ajapikku õide toredaks. Saatuse tahtel sai temast seal väikeses räpases hoovis kolme takus kanna seltsis keigar. Ta õppis teiste kukkede kiremise peale kaela õieli ajama ja saatis oma läbilõikavad vastused teisele poole müüri maailma, milles ta midagi ei teadnud. Tema kiremine oli iseäranis kärts. Teiste kukkede kauge kõrin ärritas teda jahmatavalt. Palju. Võib laulda ütlus, talupoeg, kui ta ärkas ja päevasärgi üle pea selga tõmbas, sellele anna või paarkümmend kana ette, ütles talupojanaine. Talupoeg läks välja ja vaatas uhkusega noort kokk toredalt keevalist lindu, kes tundis Kalmer räsitud kana juba läbi ja lõhki. Kokaga kikites peade, kuulates kaugete nähtamatute kaaslaste kutselt tundmatust maailmast vari hääli, mis kiresid salapäraselt kusagilt una arusest. Tema vastuses rõkkas trots, midagi kohutamiski. See lendab meil varem või hiljem käest, ütles naine. Siis meelitasid nad linnud teradega enda juurde, võtsid ta kinni kuigi ta tiibade ja jalgadega vastu sõdis, sidusid jala ümber nööri, tõmbasid selle kannused kinni nööri teise otsa, aga sidusid posti külge, mis hoidis püsti eesli rookatust. Noor kukk, kui see lõpuks lahti lasti, kõndis pahaselt kehitava sammuga inimestest eemale, nii kaugele, kui nöör ulatus, sikutas nõksutades seotud jalga, kukkus korraks isegi külili, Siibliis meeleheitlikult kasimatul muldpõrandal sai jalad uuesti alla ja jäi mõtlema. Talupoeg talupojanaine naersid südamest ja noor kukk kuulis seda. Temani jõudis sünge eel aimu teadmine, et on jalgapidi oheliku otsas. Enam ei soputanud ega kehitanud ega turitanud oma sulgi. Ta sammus Marnilt loal lubatud piires. Parimad toidupalad Lugistast alla ikka ise. Vahel hoides ta ikka mõne hea, eriti hea pala kanale, keda ta parasjagu soosis. Ikka soputas tõenäoliselt kiikuva õõtsuva ägedusega nende haaremi elanike ees, kes ükskõikselt tema haardeulatusse tulid. Ümber nähtamatu, peibutan lehk. Ja ikka kirestatrutuslikult vastu kukelaulule, mis koidikul una arusest vallandus. Aga nüüd kugistada toitu kibeda aplusega ja Gabistas armetuid, kanu, vargliku võidurõõmuga ja mis kõige tähtsam, tema häälest olid kadunud. Tore kuldne kõlbsumine. Oli jalga pidi oheliku otsas ja sai sellest aru. Tema ihu, hing ja vaim kõlkusid nööri küljes. Sisimas oli, ent eludemas kibedalt murdumatu. Käis oli see, mis pidi rebenema. Seepärast ühel hommikul veidi enne koiduvalgust, kui kukk järsku jõudu täis sulgatusest ärkas, rapsis ta tiibadega rabeles ja köis katkes. Ta kulgsus meeled tult võõristades, lendas ühe hooga müüri servale ja kires valjult läbilõikavalt nii valjult, et süles talupoja. Samal ajal samal koidueelsel tunnil samal hommikul ärkas üks mees kes oli kaua olnud une köidikuis kaljusse uuristatud koopas. Ärgates oli ta tuim ja külm. Terve pika uneaja oli tema ihu olnud täis valu ja valu oli see täis veel praegugi. Ta ei teinud silmi lahti. Aga ta teadis sellegipoolest, et on ärkvel ja tuim ja külm ja kange ja valu täis. Ja köidikuis. Tema nägu oli mähitud külmudesse sidemetes, tema jalad olid kokku seotud. Ainult käed olid vabad. Ta võinuks liigutada, oleks ta tahtnud, seda ta teadis. Aga tema ei tahtnud. Kes tahaks tulla tagasi surnuist liigutuse eel, aimusel, kohus, sügaval sügaval tema sees iiveldustunne. Ja ta kahetses seda võõrast ebakindlat liikumist, mis oli juba temas koha leidnud liikumist tagasi teadvusele. See ei olnud tema soov. Tema oli tahtnud jääda väljapoole kohta, kus isegi mälu on surnud kui ramp. Aga nüüd oli miski tema juurde tagasi tulnud nagu tagasi tulnud kirja ta lebas selles tagasitulekus halvatud iiveldustundest. Äkki mehe käendaga liikusid? Need tõusid üles, külmad, rasked ja Värmeis. Aga nad tõusid siiski. Et tõmmata näolt kangatükk ja lükata õlgadelt side. Siis vajusid käed uuesti alla, külmad, rasked, tuimad ja sellest vähesestki liigutusest haiged. Kohutavalt vastumeelsed liigutama veel, kas, kui veidi. Nägu paljas, õlad vabad, ajusta uuesti tagasi, jäi surnuna lebama, puhkama surnu külmal tähenduseta olekul. Seda ihaldas ta kõige rohkem. Ja see oli peaaegu täiuslik, väljaspool olija, üdini külm tähendusetus. Ent kui ta oli peaaaegu minemas disäkki, sundis valu randmest teda uuesti käsi tõstma ja need hakkasid tirima põlvedel sidet, jalad liikusid, kuigi rind oligi liikumatult külm ja surnuga. Viimaks avanesid silmad pimeduses selles samas pimeduses kuigi ehk oli selles kriip ja valguse kahvatu pragu, mis kangutas lahti pilkas pimedust. Peata tõsta ei jaksanud, silmad vajusid kinni. Jälle oli see lõpetatud. Äkki upitas ta end üles ja suur maailm käis ringi. Sidemed kukkusid maha ja kitsad kaljuseinad tõmbusid koomale ja vangipõlve ängistus lõikas värskelt. Valguspraod olid alles järsust meeleolu muutusest saadud hooga küünetestab kitsas kaljukoopas ettepoole ja toetas nõrgad käed valgusprao kõrvale vastu kaljut. Kusagilt meeleolu muutusest tuli jõud käis raksatus valgust, tulv murdis sisse ja surnust tõusnud mees kässitas purus, pilk loomulikult voogaval valgusel. Kuigi koit polnud veel õieti käeski. Ja tema kohal oli algava päeva kirbe hinguse võõrastavalt läbitungiv värskus. See tähendas lõplikku ärkamist. Et tal ei olnud kusagile minna, keerata künkal seisvast linnast ära. Ta kõndis aeglaselt piki linnast välja viivat teed, möödus oliivisalust, mille all koidu karguses longusid, purpurpunased, Anemoonid jagu hast, tige sügavroheline rohi. Maailm sama nagu ikka, loomulik maailm uppus rohelusse. Kutsuvalt igatsevalt meelitavalt laksuta, sõjakese kõrval põõsastes, ööbik maailmas loomulikus hommiku ja õhtumaailmas igavesti surematus, kust tema oli surnud? Ta läks edasi edasi Värmees jalul siit maailmast ei tulevast, ei siin ega seal midagi nägemata, samas mitte silmitu, läks ta edasi ähmas eemalelinnast ja selle ümbrusest, küsides endalt, miks ta kõnnib samas aetuna ähmasest süvenevalt iiveldama ajavast, lootusetusest ja otsustavusest, millest ta isegi endale aru ei andnud. Jõudnud mingis poolteadvuses oliivisallu kuivanud kivi kaevu juurde ehmatas teda otse tema kõrval seisva kuke meeletu läbilõikav kiremine. Hääl, mis ajas talle peale külmavärinad, nagu oleks ta saanud elektrilöögi. Ta nägi tee kohal puuoksal musta-oranžikirjut, kukk käia, siis jooksuga eemalt oliivipuude vahelt tulevat hallis villasest tuunik seelikust talupoega. Musta-oranžikirju punase harjaga kukk hüppas rohelisest välja, sabasuled harali säramas. Peida kedagi, Enn isand, hõikas põllupidaja, see minu ära jooksnud kokk, hõigatud mees, äkki välgatanud naeratus näol, tõmbas hüppava linnu ees laiali, surilina, suured valged tiivad. Kukk, kohkus loksudes laperdadest tagasi. Talupoeg, liipasete pooled tiivad peksid meeleheitlikult, õhkus suled tiirlesid. Siis sai talupoeg ära jooksnud kuked kindlalt kaenla alla. Kuhu see jäi, tiivad koos hullunult pead Koovutama silmamunad valgetest koobastest pongis väljas. See on minu ära jooksnud. Kukk ütles, talupoeg patsutades vasaku käega rahustavalt lindu ja vaatas valgesse linasse mähkida mehele näkku. Talupojailme muutus nii-öelda tardus nagu naelutatud paigale. Pilk endiselt surnuist tõusnud mehe Sornugavatul näol. Surnukahvatu nägu täiesti liikumatu, must habe ees, Surm pärani mornid, tumedad silmad mis olid surnud. Ja need puhastatud haavad. Vaha ja laupäeval. Pikaldase loomuga põldude mehe lõug venis pikaks, lapsikus abituses ei osanud ta olukorrast kuidagi välja tulla. Ära karda, ütles mees surilinas. Ma ei ole surnud. Mind võeti liiga vara alla. Niisiis olen ma üles tõusnud. Aga peaks avalikuks tulema. Tehtaks seda minu veel üks kord.