Litter. Otsid väravaid kirjandusilmas? Tere, mina olen Sven Vabara. Tänase kirjandus, saate litter, peategelaseks oleva persooni nimi on Margus Lattik. Ja küllap teavad mõnedki litri kuulajad teda mitmete Eesti ja ka mitte eesti artistide populaarsete laulusõnade autorina. Kasvõi umma muudu tunnen ära, on Lattiku kirjutatud. Kuid see meid täna ei huvita. Meid huvitavad eeskätt kolm luuleraamatut, mis on viimaste aastate jooksul ilmunud ja mille pealkirjadeks on poeesia valgel taustal sõstra mesi ja kõige hilisem kaks tuulehoog. Nende autoriks on kaanele märgitud matura. Samuti pole ühestki neist kolmest kogust unustati mainimata luulerühmitust. Erakond, millesse matuura kuulub. Peale selle on Mathura tegelenud üsna palju tõlkimisega. Paar kuud tagasi ilmus tema poolt tõlgituna hindia klassikalise luuletaja niravai pärsi kogu laulud tumedale armastatule. Varem määratles Rapla põetamatura end üsna selgelt religioosses plaanis nimelt kri slaidina. Nüüd on nende religiooni asjadega olukord matura jaoks veidi muutunud. Kuid pikemalt räägib sellest Mathura ise järgnevas intervjuus, milles religiooniga seonduvalt üpris oluline roll. Vahepeal loeb maturaga luuletusi oma kahest viimasest kogust sõstra mesi ja kaks tuulehoogu. Head kuulamist. Külaturul paadisadama ääres müügil banaanide tumepunased õied. Ühel poollooduslikud ootavad helerohelisel merel. Poisikesed jooksevad üles-alla mööda randa. Vaata, mida mina leidsin. Nad hoiavad peos, kirjusid merikarpe, kookospalmide sunnid, sasipead lehvitavad neile soojas meretuules. Keegi hõikab poisse. Tulge siia, tulge, jätke, kaob ja kaalumine on läbi. Ent poisid ei lõpeta. Sest kõige õnnelikumad on need, kes midagi ei kaalu. See pole graffiti, aga näen seda kirjutatud kõikjal, kui vaatan. Üks hetk kohalolu on väärt rohkem kui jalud, täis puudumist iseenda soovidest, tegudest, iseenda proovilepanekust ja mängudest taevaste maast, südame, säärast, mis jäänud, sundida ta näojoontest mis vajunud kortsude alla. Poisid ei lõpeta saares olematut vaimud puistavad läbi heleroosa päikesesaju nende üle sinivalgeid, vihmapärleid. Just siis sukeldun vabasse vette. Montuura käisid Filipiinidel hiljaaegu? No ma käisin tegemas seal tõlketööd, aga samal ajal oli ka nagu üks väga võimalust ringi käia ja natuke vaadata. Mis koht, see anne, skulptuur Salon ja kuna mul on nagu kaks sellist huviobjekti nii-öelda on olnud poolga käen, kes ta Hidil elas hiljem ja siis ma olen tõlkinud veel teleka, Walcott, kes on Kariibi merelt pärit luuletaja ja Filipiinid on küll mõlemas kohas suht kaugele, aga aga nad on kõik kohad, on sellised, troopilised saared, et selles mõttes oli päris huvitav reis ja ma arvan ka nende kahe inimese looming, nagu muutus mulle selgemaks. Varem sa oled, mis lausa neli korda oled Indias käinud. Jah, neli korda, et ma nagu kokku olen olnud sel aastal umbes natuke rohkem vahepeal, nii et mul õnnestus käia, kolm talve järjest. Olin Põhja-Indias linde, reisid olid nagu vahemikus 2000 kuni 2003. Et ma ei ole endas nii väga palju ringi rännanud, põhiliselt olin ühes kohas paigal. Mis on, rindaavan helist lõunasse, natukene mis on konkreetsemalt seotust Krišna usundiga, millega siis varasemalt olen rohkem seda uurinud ja sellega tegelenud. Kas nüüd siis mitte nii enam, et varem sa seostasid ennast kris näitlusega või Hare Krišna liikumisega üsna selgelt? Jah, et ma olin varem ka selle liikumisega nagu organisatoorselt nii-öelda siis rohkem seotud, et sellised sidemed mul praeguseks praktiliselt puuduvad, et see õpetus on mulle siiamaani huvipakkuv, aga ma olen sellest nagu organisatsiooni poolestki eemaldunud üsna. Usutunnistuse järgi või kuidagi fikseeritud sa siis ei nimeta ennast Krišna indiks? No võib ju nimetada usutunnistuse järgi aga ma nagu ei peaks ennast konkreetselt selle liikumise, mis siis nagu lahendusele on toonud selle õpetuse, me peaks selle liikumise liikmeks mingiks esindajaks, ennast enam vähemalt. No aga see liikumine ise ka ikka väga tugevalt seostas ennast nende India juurtega, et mis on juba mitu sajandit, olid seal Indias, et et ta ei, see ajalugu ei hakanud ju päris 20 sajandi teisest poolest. Ei, seda muidugi iseenesest see traditsioon on, on väga vana, et tõesti tuhandeid aastaid, et selles mõttes on ka erinevaid liine või nagu erinevaid õpetajate ahelaid, neid on päris palju millel on siis igalühel omad väikesed eripärad. Ja naga Indias võib näha ka nende erinevate koolkondade temblitesse minna, siis need on küll üldjoontes samad, aga seal on nagu sellised erinevaid meeleolust. Väiksemaid erinevusi. Võiks öelda nii et mulle meeldib haarata neid kõiki ja ka muidu leida inspiratsiooni kõikjalt, kus seda on võimalik võtta mingil perioodil oma elus ma olin nagu rohkem olla piiratud, ei ole hea sõna päris, aga noh, mingis mõttes nagu rohkem selle konkreetsemalt selle koolkonna või situatsiooni sees, nagu et selles mõttes ma olen sealt nagu väljastat. Lumi langeb, langetab huultele sõnad mida ma ei ole kunagi veel kasutanud. Jõgi sulgub jääga. Ja vanemad tunded mis ei ole mind kunagi veel kasutanud. Lumelill sulatab minu. Mingisuguses vaimses mõttes, mis traditsioonid siis sulle veel lähedased? Religioossetest traditsioonidest me ole nii põhjalikumalt ühegi teisega tegelenud, aga lihtsalt mulle pakuvad huvi, kas või loodus või loodusrahvad või kunstifilosoofiat või sellised. Ma ei tea, mis nende kohta öelda, nähtused või õpetused, et need on minu jaoks kõik saanud, võib öelda võrdseteks inspiratsiooniallikateks. Lisaks sellele suur inspiratsiooniallikas on lihtsalt see, mis ümber toimub nagu elu, kui seda jälgida, siis palju oskust võib leida mingit sellist sädet või midagi, mis nagu inspireerib seal Filipiinidel olles märkasin seda, et võib-olla varem olin inspiratsioon enda jaoks nagu rohkem määratlenud selliste positiivsete nähtustega. Nad, ma näen midagi ilusat või siis siis nagu sellest särgitab minus midagi ja sellest midagi sünnib, mingi looming sünnib eriti sellel reisil, ma sain aru, et, et see, mis mind inspireerib midagi kohale, toob, et need võivad olla väga erinevat laadi olukorrad väga erinevat laadi nähtused. Noh, kasvõi mingi inimestevaheline konflikt tuua midagi väga selgelt kohale, nagu ei muutu midagi väga arusaadavaks. Ja ma arvan, et ka sellest on võimalik luua loomingut, mis sellevastuvõtjat hiljem omakorda aga siis inspireerib või nagu pakub talle midagi sellist, mis teda arendab ja edasi viib. Päike ja jää kelkavad kiired naeruse laps alla kelgutavad mäel. Kus luuret lugeda on ikkagi väga positiivne olnud küll selles mõttes, et kohati temas on nagu viiteid mingisugusele religioossele sümbolile või aga enamasti mitte sugugi, et enamasti on see nagu selline rõhutatult lihtne või mingitest kuidagi abstraktsetest sümbolitest või mingis halvas mõttes päevakajalistest sündmustest lahti olev loodusluule. Jah oli nagu mingi periood, kui mind tugevalt seostati just nagu kris näitliku, mingi õpetuse või traditsiooniga ja osadele inimestele on see mulle tundub, et see, nagu mulje on jäänud kuidagi sisse, et isegi kui nad loevad hilisemat mingit loomingut, nad automaatselt vaatavad seda läbi sellise prisma. Mõni aeg tagasi, Ma hiljuti lõin lahti selle erakonna esimese ühisraamatu soli põhimõtteliselt esimene raamat, kus mul ilmus luulet, nagu ma lugesin neid luuletusi, mis ma sinna olin valinud siis ma nagu tagantjärgi ausalt öeldes isegi ei imesta, et mõningatel inimestel tekkis selline pilt, et see on nagu väga kitsalt nagu teatud ühes traditsioonist lähtuv ja võib-olla kuigivõrd selline käsitlus kehtib esimese raamatu puhul poeesia valgel taustal. Aga peale seda esimest raamatut oli päris pikk periood plaasta isegi kaks, kui ma ei tegelenudki kirjutamisega üldse. Ja mul isegi ei olnud enam plaani kirjutada ja noh, see on nagu selline paus, et ma praegu ei kirjuta, et võib-olla mille ma hakkan, vaid see oli. No ma ei teadnud, mis nagu hiljem saab pärast seda pausi sündis sõstramäe raamat. Mis ma arvan, et on nagu rajatud üsna teistele alustele. Sel luule tugineb teistele alustele. Noh, loomulikult ma ei välista seda, et kuna ma olen ikkagi olnud selle traditsiooniga pikalt seotud seda uurinud põhjalikult teatud kujundeid ja sümboleid hilisemas loomingus saab tõlgendada läbi selle õpetuse ja seal võib-olla mingeid vihjeid, mis on mõisatavamat kui tundega seda traditsiooni rindekultuuri üldisemalt ka. Aga ma olen nagu nõus, et mõnuga üldisemas plaanis seda praegust loomingut sellises valguses ei käsitleks. Ma ei arva, et see on religioosne luule isegi või noh, see loodusluule nagu võib-olla isegi suhteliselt nagu laiemas mõttes suhteliselt adekvaatne määratlus sellele et järgmisse raamatusse, mis ma tuleval aastal plaanin nalja anda, sellesse perioodi jääke küll juba luuletusi, mis ilmutavad natuke teist värvingut, mis ei ole kõik Looduslähedased ja nii edasi. Aga noh, ma arvan, et seda seda võib-olla aasta pärast, saab ise näha. Swinsagena Antexpress tolmune valgus tänavatel üsna keset kalkutad keset impeeriumi pärli 20 miljonilist äärelinna. Tolmune valgus, mis on peaaegu hinnatav, täidab su silmad. Võtad takso, lavimaks tabeleid, ideesid, verd mööda tolmu mattunud skulptuurist mis püstitatud suurele kandile. Peagi näen laevad Haura jääl on hallid nagu sillad jõe kohal ja majand kõikjal kahel kaldal. Ent reklaamplakatid on andekad ja võimsad. Saad lugeda üht neist kardamateltki kaua. Siis, kui autod ei lõpeta seismist ja pasundamist. Sest pealelõuna on oma parimas hoos. Ehk parimas seisus. Päike kõrvetab kärmelt suugli valget nahka kui jalutad soodusse raudteejaama ees. Jalutad kõrvuti kadunud töölistega rebenenud ja määrdunud hilpudes töölistega, kes pole kunagi lahkunud oma linnaosaosast. Logisevalt Lätilt mõne üleküpsenud banaani kätte saanuna kõnnitses kõhklevalt, sinna kus õlilaike on märgata liipritel ja perroonil. Ja kus küpsiseputkas on müügil Tagoore. Igatses võimalikud võtavad vaikselt järjekorda sinu riigi nime ja külaskäigu eesmärk jätta. Vaid lukumüüjad ei märka midagi. Nagu ka kiledaid kiiskajad, graafi Tšae. Lõpuks veereb ette pikk luitunud pruun rong. Väikeste trellitatud akendega ning püsivas Nadal magusalehas Covid teiste abil oma kirjutamata sihtpunktiga vagunisse. Ning samal ajal, kui takso lahkub tagasi keskusse alustad sina oma teekonda mansse ellu. Mis seal murrang tekkis ja kuidas ratas siis uuesti nagu pöörlema hakkas või kuidas sa siis uuesti hakkasid luuletama? Mujal hetkel tundsin sellist asja selles, mis ma kirjutasin, oli liiga palju kuidagi väljastpoolt kätte antud asju või ühesõnaga sellist lähtunud täielikult minust endast sellel käesoleval hetkel noh, mis siis pigem, eks lähtusid kas mingi õpetuse teesidest lõige teatud kirjandusloo tavadest või ma olen nüüd püüdnud üha rohkem liikuda selles suunas, et oma loomingus ei piiraks ennast ei mingite kirjandusloos tavaks olnud vorminõuete või kommetega või samamoodi, et ma ei piiraks ennast, et ühegi filosoofia tõekspidamistega, vaid et see, mida ma väljendan, oleks tõepoolest täielikult minu enda kogemus, minu enda tunne võib-olla natuke liialdatud väljend, aga mingis mõttes võiks öelda, et et peale esimest raamatut ma ühel hetkel tundsin teatud pettumust oma loomingulise väljenduse teatud puudulikkuses minu enda jaoks. Ja võib-olla see paus, mis pärast seda tekkis, noh, aitas omandada sellist värskust, kus ma sain hakata uuesti kirjutama niimoodi. Et ma selle kirjutamise hetkel ei andnud oma loomingulise mitte mingit hinnangut. Et kas see on hea või halb või kas see on sobilik või mitte või kas üldse on kirjandus või ta ei ole seda, et nagu eesmärk oli lihtsalt eneseväljendus tolle hetke suhtes adekvaatse sel viisil. Ja pärast seda ma olen üha rohkem avastanud. Vabaja voolavamad loomeenergiat ja noh, seetõttu ka tulid suhteliselt ühel lainel või ühel sellisel ühes loomehoos need kaks raamatut järjest tõstamisegaks tuulehoog, mis ilmusid isegi natukene alla aastase vahega. Ja noh, see voog on nagu jätkunud, et ma olen seda järgmist raamatut püüdnud lihtsalt põhjalikumalt viimistleda ja põhjalikumalt valida tekste. Nüüd sellel aastal ma mõtlesin ka, et sellise asja, et otsustasin hakata kirjastajaks, siis ma ei tea, mis sellest välja tuleb. Noh, üks üks tulemus nagu on, on see Myra bay raamat, mis sügisel ilmus, tõlgitud, kujundatud ja noh, mul ei täida, on veel palju, aga ma ei ole väga majanduslike inimene, nii et vaatame, kuidas see kõik kokku jooksevad. Igastahes, kõikide nende protsesside tulemusena ma tunnen palju rohkem rõõmu ja rahuldust ise oma loomingulisest tegevusest, et ma saan juba palju rõõmu rahuldus sellest tegevusest endast, et noh, nagu see tulemus ei ole tähtsusetu, aga seal on vist tulemas nagu raamatu kujul või või näiteks maalimisega tegelemisest mingi näituse kujul, et et see on ka loomulikult tähtis, sest eks iga inimene tahab ennast kuidagi väljendada ja jagada oma loomingut ja kuulda mingeid vastukajasid sellele. Aga noh, ma arvan nii või teisiti, et kõige nagu olulisemaks kesksemaks peaks jääma see loomeprotsess ise. Ma ei ole kirjanike luuletajate mingeid loomelugusid nii väga süstemaatiliselt uurinud, aga tundub, et see esimese raamatu asi on vist paljudele alguses tehakse nagu rohkem kirjandust ja siis distantseerutakse sellest. Et noh, et teisest küljest noh võib-olla see poleks neid, teist ja kolmandat raamatut neljandat ja viiendat, võib-olla ja nii edasi, et poleks asi käima hakanud, kui sa poleks nagu seda esimest väljanud, võin kirjandust naguniiviisi tegema hakanud nagu mingite eeskujude järgi või nagu mingi maatriksi eeskujul. See on kahe otsaga asi. Ilmselt küll jah, et kindlasti tuleb peleti tegevus ka, muutis minu enda jaoks palju asju selgemaks. Ja noh, ilmselt siin on ka selline moment, et mingi noor inimene tegeleb loominguga ja tollal kõigele täiesti tundmatu tahab kuhugi teatud ambitsioon kuhugi välja pääseda, no kasvõi siis avaldada see raamatu ja võib-olla siis ka selle nimel nagu rohkem majandatakse mingitest eeskujudest vä? Noh, ma arvan, et mida kauem inimene sellega tegeleb, siis nagu võib-olla noh, kuidas öelda, et selline väljapaistvas mingi selline tähelepanu leidmine või võib-olla ma enda jaoks ühel hetkel mõistsin, et see sõltub eelkõige ikka sellest, kuidas me ise nagu tunnen oma loomingu suhtes ennast. Aga noh, kindlasti see on nagu kõik selline protsess, et ma, ma usun, et selliseid nii-öelda asjatuid õppetund ei ole elusa, iga loomingusse. See tähendab ka seda, et kas ja kui ma sellest esimeses raamatus räägin, et et ma peaks seda kuidagi väärtusetuks või lihtsalt nagu tunne, nagu nende erinevate raamatute suhtes on erinev. Paksust pilvisesse taevast langev lumi, seedermänd. Vedela kauges Kanadas ainsad värvilised laigud kaunis mustvalges detsembris on inimeste ja loomade näod ning nende hinged. Aiman verd voolamas ja südameid tuksumas kahvatu pealispinna all. Ehk oleks liialdus rääkida salajasest ilmast? Esimesed kaks raamatut poise valgel taustal, aga ka järgmine sõstra mesi, et seal on fotod, on mõlematel luuletuste vahel. Nüüd siis kolmandal on pildid või maalid. Et see kunsti asi on sul väga tõsine, sa korraldad näitusi ja ka selles mõttes kuidagi avalik või professionaal selles mõttes, et sa mitte lihtsalt nagu päris oma lõbuks ei maalijad, kuidas kunsti tegemine sul algas, et kas on kuidagi hilisem, kui luuletamine, siis. Ta on jupp maad hilisem kui luuletamine. No põhimõtteliselt ma hakkasin kunstiga tegelema kuskil 90.-te päris lõpus sel ajal, kui mul Tartu ülikoolis õppisin, aga tol ajal oli see ka selline suhteliselt juhuslik, et niimoodi rohkem pidevamalt ma olen hakanud sellega tegelema alles võib-olla aastal 2000 2001. Ja näitusteni ma jõudsin alles nüüd möödunud aastal, kui siis toimus kaks näitust exceli pastelltööd, Kuibastellid, millest osad on ka selles kahe tule raamatus. Et need pastellid küll pärinesid ka varasematest aastatest, kõige varasemad pildid seal näitusel olidki 2001. Ja siis toimus samuti kuskil aasta tagasi natuke rohkem botaanikaaias näitus, kus ma olin kasutanud siis ühe Hiiumaa eksperimentaalse mööblitegija meelis toomel tehtud, puitraame selliseid väga ebastandardseid ja maalinudki, sest nende raamide sisse praeguseks olen selle pastelltehnika välja vahetanud. Põhiliselt tegelen praegusel ajal õlimaaliga ja võib-olla õnnestub järgmisel aastal ka nendega välja tulla, mingi näitus kokku panna. Küll vahepeal täheldanud seda, et et noh, natuke raskeks läheb mõlema asjaga korraga tegeleda võrdse aktiivsusega ja noh, eriti kui ma annan nagu raamatuid ise välja ja siis lisaks sellele veel neid näituste selle korralduspoolega nagu ise tegeleda, sest noh, teada on ju ka see, et näitusesaalidega tihtipeale on esiteks, on seal pikkade järjekordades on selline omaette asja, ajame natuke. Noh, ma olen üldiselt ikkagi rohkem tegelenud kirjandus poolakeelse Se kujutava kunsti puhul on natuke jäänud selle kõrval soiku, aga aga noh, ma arvan, et võib-olla selle kunstiga poolel on nagu see tulek veel ees. Kas sul see aktiivsem kunsti tegemine siis millalgi sele mitte luuletamise või vähese luuletamise perioodil, kui see mingi paus oli, et mõnes mõttes omandas mingisuguse teise vormi sisemine asi või tuli või mis tahes? See on päris huvitav, et ma ei ole isegi mõelnud selle peale ise niimoodi kuigi hästi loogiline ja tõepoolest too periood oli võib-olla siis noh, minu joonistamisest maalimisest üks aktiivsemid. Et ma tegelen küll praegu ka mõlemaga paralleelselt, aga maalimine on ka selline, see on nagu omaette suur ettevõtmine, selleks et üks maal, sellega jõud algusest lõpuni võib olla väga pikk protsess, et viimased maalid, mis ma olen teinud, et mõnega mul on läinud võib-olla paar kuud vä? Päeval või ööl muutus merigi valgeks. Vaikivad jääloomad, kerkisid liikumatutena lõunaninale. Justkui oleksid alati seal olnud. Justkui oleksin mina olnud äsja ilmunud võõras läheduses põgus muutusid uues kiiskavas maailmas samasteks. Ning ma sirutasin käe paremaks. Lõputud tuult. Ja täna kõnnin ka mina vee peal. Ma ei tea, kas see ongi nii kummaline tulla otsima end inimtühjas paigas. Lumi laulab külma valguse laulu. Su tekstid on ka väga visuaalsed, et see visuaalne asi või siis pildistamine ka sinna juurde, noh, sa oled viimasel ajal hakanud kriitikat ka rohkem kirjutama, viimane aasta just vist või paar nendest oled filmides kirjutanud, et ei ole kirjutanud nii väga teatrist või ma ei tea, millest. Visuaalne külg üldiselt on mulle lähedane küll, et ma isegi vahel kui ma laenama mingite luuletuste mustandi nii-öelda üle vahel isegi vaatan, et noh, on olnud selliseid juhtumeid, kus ma vaatan, et asi läheb liiale, et mul see nagu luuletas muutub juba mingiks maali kirjeldamiseks enam-vähem, et paremale, selleks lihtsalt võib-olla pilt teha, et mitte seda kõike kirjeldada. Ja mis puutub kriitika kirjutamise, siis tõepoolest, et ma ei pea ennast küll filmi alal mingisuguseks spetsialistiks aga teatri suhtes ma nagu kohe öelda, et ma olen nagu täielik võhik. Ja noh, see, et ma üldse olen hakanud kriitikat kirjutama seal võib-olla see osaliselt oli ka selline väike, jälle uus väljakutse mulle endale, aga aga ma kohati tundsin seda, et et kui mul on tõesti noh, arvamus millestki, kas mingis raamatus tee või kunstist või filmist ja ma näen, et see on selline arvamus, mida võiks väljendada ja mida ma ei näe, et võib-olla teised kriitikud sellisel kujul väljendaks. Et siis noh, miks mitte seda teha. Et noh, niikuinii meie eriti, mis puudutab kirjanduskriitikat, siis tundub, et praegusel ajal selliseid puhtaid kriitikuid, kes ise ei ole kirjutajad, sellised on nagu üsna üksikud. Et päris suur osa kirjanduskriitikast tundub minu arvates praeguse seisuga Eestist tuleb ikkagi inimestelt, kes samuti kas kirjutavad või vähemalt on sellega varem tegelenud, et miks mitte. Noh, eks see mingisugune üldine kultuuriline arhilisus on kuidagi paigast loksunud või lagunenud, et ei ole enam nii, et on see põhiline kunstiteos või see kirjandus on see kõige tähtsam või keskne ja siis on mingisugused kutselised kriitikud, kes on siis sekundaarasjade tootjad, et et see on nagu, et samamoodi kriitika võib-olla ka nagu kirjandusteos selles mõttes kirjandusteos võib ka väga niisugune metatasandil nagu kriitiline olla. Ja noh, selles mõttes ka, et eelneva või varasema teemaga seoses, et ka selline mitmete Meediumite abil väljendamine, see on ka ju väga levinud Jah, no minu jaoks isiklikult on positiivne nähtus, et kui ma veel mõtlen selle kriitika seisukoha pealt, ma näen ka seda, et et see on nagu minu jaoks omamoodi võimalus samuti osaleda selles kirjanduselus või noh, samas ka rohkem võib-olla selgitada neid väärtusi, mis on minu jaoks olulised üldse kirjanduses, kus siis iseenesest on minu selline uskumus, on, on see, et tegelikult loomeenergia on, see on nagu üks substants see, millises meediumis seda väljendame, et mulle tundub, et see nagu mingis mõttes on inimese valik. Samas tundub paratamatu, et keegi ei jõua kõikides meediumitele omandada võrdset oskuslikust või nagu, et noh, eriti mis puudutab seal muusikat võib-olla ka kujutavat kunsti, seal on asi ka teatud tehnilistes oskustes, eks. Aga noh, see, et iseenesest keegi ennast väljendab mitmes meediumise minu jaoks väga positiivne ja noh, tõepoolest ka mingid artiklid või nii-öelda kriitika või noh, ma arvan ei pea nii kitsalt piiritlema kõik mingites žanritega, et noh, ma täiesti kujutan ette, et ma võin kirjutada mingi artikli, mis on nagu pooleldi luuletusi võib olla vastupidi. Selliseid näiteid on olemas tegelikult. Päikeseloojang, mu viimane sõber tuleb, istub mu juures, ta tuleb. Me vaatame koos, kõik muutub ja kiiresti. Ja meie võime jääda iseendaks. Erakond on päris suur seltskond. Et seal on välja kujunenud, et mingisugused autorid noh, minu jaoks näivad tundvat mingisugust loomingulist või vaimset sidet nagu omavahel ja siis teised jälle omavahel, et sul on nagu noh, Lauri summeriga, Kristiina Ehini ka võib-olla kõige rohkem selline loominguline üksmeel ja Timo Maraniga neile suled pühendanud luuletusi. Ja jah, see on tõsi, need ongi kaader. Kes mulle endale meeldivad, kellega, aga nagu teatud muudel tasanditel ma tunnen, et ma olen. Ma olen lähemal kui noh, näiteks Marko Kompus või kedagi teist sealt võtet. No üks autor, kes mulle endale veel kohutavalt meeldib, on Aare pilv tema selles viimases luuleraamatust, seda nagu päris tükk aega möödas, et eriti tema hilisemat tekstid, mis ma ei teagi, kui palju neist on ilmunud või lihtsalt need on nagu Meie nii-öelda sisemises ringis ringi käinud ja olnud võimalus neid lugeda, et ma arvan, et selleks ajaks, kui Aare Pilve järgmine raamat ilmub, ma ei tea, millal iganes toimub, et et ma arvan, seal saab minu jaoks olema väga põnev. Noh, minu jaoks erakond on väga positiivne nähtus eesti kirjandusloose nii praegusel hetkel kui ka minevikku vaadates. Et nüüd oleme juba tegutsenud ligi kümmekond aastat, umbes. Noh, ma ei räägi seda naguniivõrd sellepärast et mina ise sinna kuulan, aga isegi kui mind sinna ei kuuluks, siis tänapäeva eesti luulest minu jaoks oleks väga oluline osa. Need autorid on. Jah, see on nagu suurepäraselt on kuidagi õnnestunud, et teatavad inimesed on kokku juhtunud ja samas, et need inimesed on nagu koos püsinud, et see on tähendanud ka seda, et muidu võib-olla suunitlused väga erinevad autorid on saanud mingisuguseid mõjutusi, mis on nad Kalju Kruusa, kes on tohutu sõnamängur või keelemängu rättad, siis sinna tuleb juurde siiras, lihtne või mingi haigulik kaemus nagu sinul näiteks või Timo Marani ja noh, vastupidi, võib-olla mitte nii väga, et sina või Kristiina Ehin, Kristiina Ehin, võib-olla natuke siiski varem pisut ka nagu harrastas sellist keelemängu rohkem, aga et noh, et need asjad nagu mõjutavad 11 inimesed saavad kokku ja siis kuidagi suhteliselt hästi tunda, et mingisugune ajajärgu ühtsus on nagu seal olemas või et need on täiesti pinnapealsed. Need erinevused võib olla või puhtvormiliselt, et ilma erakonnata võib-olla seda ühtsust mingisuguses põlvkonnas kajastus ei oleks nii hästi esile tulnud või minu jaoks on ka, et erakondades on tohutult oluline ja tähtis asi või ilma selleta ma ei tea, mis oleks praegune eesti kirjandus. Kui võtta näiteks Kalju Kruusa keelemängud nii-öelda siis noh, tõesti ma ei, ma ei ole sellist asja oma loomingus võib-olla mingid üksikud kohad, kus ma olen midagi taolist kasutanud. Üldiselt mitte, aga samas lihtsalt selle nägemine mulle andnud sellise vabaduse. Et ma tean, et ahah, et okei, et nemad olid ka kirjutada, et see tähendab, et kui ma ühel hetkel peaksin tundma nagu mingis olukorras või mingis luuletuses vajadust väljendada ennast niimoodi siis meil oleks mingisuguseid piiranguid nagu, eks ole. Mulle tundubki, et meie, selle erakonna nagu üks selline tugev külg on olnud see, et võib-olla alguses natuke rohkem, aga siiski ei ole nagu üldiselt kunagi nii väga püüdnud ennast nagu määratleda või no ei olegi nagu püüdnud väga luua mingit sellist kooslust, mis oleks nagu pidevalt aktiivne ja hästi toimiv ja et see ongi nagu rohkem rajatud sellistele noh, teatud kui puutepunktide leidmisele ja võib-olla mingitele äratundmisele ja isegi rohkem sellel tasandil, mis jääb sellel loomingut taha, mitte nagu niivõrd konkreetsest selles tulemise, selles loomingus endas. Noh, mulle tundub, et meil kõigil on selles erakonnas endale üsna hea olla nagu see, see kooslus on meile noh, ma ei oskagi midagi nagu kindla peale kõigi eest öelda, aga mulle üldiselt tundub nii kosmoses on kõigile meile meeldiv ja seetõttu see paistab ka väljapoole, et ta on enamasti saanud läbi kogu oma ajaloo, olla võimalikult loomulik nähtus, et seal on olnud just et nii palju aktiivsust ja toimimist ja koosolemist ja koos avaldamist kui see on tundunud loomulik mingil hetkel, et ma mäletan seda aega, kui me, see oli kuskil, siis 90.-te lõpus kui me püüdsime ennast, aga nagu ta kuidagi väliselt määratleda või vormida mingisuguseks tervikuks või ma mäletan, et see oli just see periood kogu meie eksistentsist, kus kõige rohkem tekkis konflikte vastu oleksid. Me suutsime selle perioodi üle elada niimoodi, et pärast seda inimesed said aru, et noh, see kõik on nagu täiesti ebavajalik meie koosluseks. Lihtsalt noh, kõik see kõrvale jätta ja ma arvan, et pärast seda nagunii aktiivselt, kui ta on toiminud, ma arvan, ta on toiminud päris hästi. Edukas toimimata toimimise kool. Et noh, mis minu arust mulle tundub, et see ongi nagu võib-olla üks sõnum üldse selles nendes autorites või või ka erakonnas nagu tervikuna. Ja siis on nagu ka minu jaoks niisugune üks oluline sõnum või mingi asi ja ma ei teagi, kas ma olen selleni ise jõudnud, ühesõnaga nagu tulnud läbi seal erakonna peaasi, et sa ütlesid, et toimimine toimimata mingis mõttes võiks veel öelda tõelised asja näiteks, et et uuendusliku silma otseselt püüdata uuenduslikkusele teatud vastandumine ilma mingisuguse nagu rõhulisusesse selles kellelegi vastanduks. Noh, iseenesest võiks öelda, kas või et kui ma ennem rääkisin, me rääkisime ka sellest artiklist, et need nagunii-öelda Tallinna kesksemad autoriga siuksed sotsiaalsemad. Et noh, mingis mõttes vastanduma neile. Aga see ei ole nagu selline vastandumine, et me oleme siin ja teie olete seal ja Tehitamine nööri vahele või noh, võib-olla ka üldisemalt selline loomine nagu ilma mingi surveta või kuidagi ilma mingist sunnitud püüdetena midagi luua, et noh, samamoodi tuleb kokku siis, kui nagu loomulik põhjust kokku tulla, et võib-olla samamoodi inimesed, et seal mulle tundub, et nad tegelevad loominguga siis, kui nad tunnevad selle järgi isiklikku vajadust. See aga kunagi selline kirjutamine, et noh, kuna ma olen nagu kirjanik, siis ma juba eelmisest raamatust on nagu juba tükk aega möödas, peaks uuesti midagi kirjutama. Üldiselt tundub, et nagu taandub tervikuna sellisele loomulikkusele loomuliku oleku leidmisele või noh, see ei tähenda nagu, et kõik teised on hästi ebaloomulikuks. Noh, võib-olla ikkagi on natuke ebatavaline suhteline harvus, kuidas mingid asjad ilmuvad, seal on mingisugune põhjalikus ja läbimõeldus ja just mingi süvenemine mõnes mõttes ikkagi on eriline praegu. Kui Eestis on, kas meil viimased esinemised on nagu olnud sellist esinemist, kus me ei ole ei ole põhimõtteliselt midagi paika pannud enne seda esinemistel varem tegemist isegi nagu suht põhjalikult, et me isegi polnud mingit esinemisjärjekorda paika läksime kohale, kõik olid seal kohal nagu siis nagu igaüks tunde järgi vaateliselt. Ja huvitav oli see, kuivõrd hästi need just need esinemised toimisid. Nii meie enda jaoks kui tundus, et ka kuulajate jaoks, et tõesti tekkis selline teatud voolavus, kuni selleni mäletan tollasel Viljandi esinemisel need, kui me olime nagu ära lugenud järsku avastasime, et meie kõikide loetud tekstides nagu nendes tekstides, mis me olime valinud praktiliselt kõikidel olid olnud mingisugused korduvad kujundid ühesõnaga, kujundid, mis kõigil esinesid noh, ilma et noh, me ei olnud mingeid tekste enne koos valinud kujul polnud isegi esinemise järjekord paigast. Kuidagi tekkis selline väga iseeneslik tervik. Ma mäletan ka viimane lugemine, mis meil oli kirjanik Majas Tallinnas on juba aasta tagasi pärast sõda, inimesed tulevad, ütlevad see oli kõige parem esinemine erakonnal, kõige terviklikum ja nii edasi, et et noh, samas mida aeg edasi, seda vähem organiseeritud nagu need on olnud meie endi poolt. Et võib-olla me ise oleme lihtsalt igaüks on nagu eraldi saavutanud suuremat küpsust ja kui see tuleb kokusse, nagu tekitab teatud siukese sünergiat Kas pehmetel ja pühapäevastel pihkudel? Võid vahel olla üksinda koos kogu maailmaga võid vahel nukrutsema olemata kurb nagu raamatupoes loed raamatute selgasid plaadipoes, plaate või lennujaamast sihtpunkte ja kõik need tunduvad oma nimedes ahvatlevad. Põnevad. Taskus münte ja mõtled, kuidas? Kuid ühel hetkel, siis sa ei tahagi neid enam avada, kuulata, tundma õppida. Ehkki nad säilitavad oma saladusliku, sa. Sa ei pea enam kuhugi minema, et pärale jõuda. Samas teab pärale jõudes, et poleks saanud edeneda võimaluseta liikuda. Sa tunned ja tajud kõike liiga hästi, et sellega ühendust võtta või midagi öelda. Kui me intervjuu alguses rääkisime mingisugusest religioossest luulest, siis otsesõnu seda tõesti on ülivähe viiteid mingitele versioonidele või sümbolitele sinna luulas, aga mulle tundub, et teisest küljest väga religioosses stsena käsitleda noh, esiteks juba nagu mingisugune sügavuseta taotlus on suhteliselt ebatavaline luules täna Eestis aga mingi müstiline hoiak, mis seal on, et sa kas siis kongressilt siis värsitekstides või luuletekstides või siis rääkides kas või enda piltidest, sa räägid kuidas, et võib-olla üldse ei tasukski kirjutada või et nagu niisama olla või see mittetegemine või mitte kirjutamine või mitte. Maalimine. Me olime nii, et, et see ei oleks kuidagi konstrueeritud, vaid nagu noh, see värv ise või mingisugune tunne ise võetesse märkide taha püüdlemine või mingi märkida ära tühistamine, see on nagu, mis on just mingite müstiliste traditsioonidega seotud mitmes religioonis. Tõlkinud oled sa ka kapiiri, keda peetakse müstikuks just sellisena on ta ju käsitletav võib-olla religioossema, mida loomulikult ei pea üldse tegema. Müstilise tasandisse maailmas kahtlematult usun ja, ja see on minu jaoks üsna huvitav need asjad, mis sa kirjeldasid nüüd võib-olla kajastavadki sellist tendentsi, et ma olen püüdnud nad eelkõige enda jaoks oma loomingus üha rohkem või siis üksteise järel lõhkuda teatud struktuure, mis siis eelkõige minu enda jaoks on noh, alates sellest, et kui ma olen harjunud mõtlema, et ma kirjutan nii, vot niimoodi ma ei kirjuta siis lõhkuda struktuur ära näiteks kirjutada mingi luuletus, mis nagu hoopis teistsugune ja ma olen püüdnud ka raamat oleks mingis mõttes erinev, et noh, loomulikult seal jääb ühendav element, kuna see olen mina, kes seda kõike loov nagu on teatud omadused, mis minule iseloomulikud. Väga hindan selliseid autoreid, kes suudavad endale esitada väljakutseid nagu läbi oma elu või läbi aastate noh, mitte nagu jääda kinni sellesse, mis nad on juba teinud, isegi kui see on väga hea Peenike vihm kui valge pilv-maapinna kohal Teisel pool puid. Oranžikas tuum on mõnel toominga laial mis valge. Piisat peatavad ükshaaval lillede otstel on sajune ilm. Ja Me oleme otstel. See enda lammutamine mingis mõttes on ka väga oluline müstikale mitmes vormis, et see enda uuestiehitamine või enda enda kaotamine. See on selline lammutamine mitte eesmärgiga lammutada vaid pigem nagu eesmärgiga selle lammutamise alt, et välja tuua midagi, mis on nagu veel ehedam ja tõelisem võib-olla. Ja noh, ma usun küll, et see on ka olnud sellist müstikute taotlus või mingis mõttes vähemalt osade religioonide taotlus, nende religioossete õpetuste taotlust. Religioon on selline huvitav nähtused. Me oleme ka näeme, et religiooniga sageli seondunud mingi võim ajaloos üldiselt mängu tuleb või nii nagu tuleb raha, siis tekivad, teatud struktuuride struktuuridele on kui neil on nagu jõuduandev, siis neil on omadus ennast jäigastada rohkem ja mida jäigemaks, mida struktuursemaks kõik need religioonid, kirikut muutuvalt, seda vastumeelsemaks muutuvad selles suhtes, et keegi tuleks neid kuidagi kõigutaks või seepärast mulle tundub, et aja möödudes need minaarsed nagu paljudes religioonides kirikutes nagu see see ühiskondlik struktuur või see institutsioon selle õpetuse ümber rohkem hakanud keskenduma omasele, struktuuri, institutsiooni alalhoidmisele ja sedavõrra vähem sellele õpetusele endale. Tegelikult. Ja mulle tundub, et vastukaaluna sellistele tendentsidele ongi tulnud sellised autorid nagu kasvõi segapiir, kelle puhul võib näha ilmselgeid sümboleid viiteid, kasvõi siis sellele kris näitlikule traditsioonile samal ajal nagu ise ei soovinud ennast määratleda ühtegi nagu traditsiooni kuuluvaks kellelgi oli moslemi, kellelegi tuli hindu ja mingis mõttes tema looming on ka selline ei ole nagu väga kuhugi suruda mingist väga konkreetsest asjast nagu kinni hakata. Noh, kui ma alguses rääkisin sellest, kuidas ma ei ole nagu niivõrd enam olnud seotud selle religioosse organisatsiooniga sele Krišna liikumisega, millega ma enne olin ka kuigivõrd organisatoorselt seotud võib-olla seal mingi sarnase tendentsi nagu väljenduseta, vabastada ennast igasugustest struktuursetest ahelatest. Võib-olla tinglikult võib selle kohta öelda, et nagu järgida selliseid eeskujusid nagu ka piir vä? Mingis mõttes Casemiro Bay, kes spontaanselt väga emotsionaalselt väljendab ennast lähtumata nagu selles mingites kaalutlustest kas, nagu soovitud mingi õpetusega või mitte kuigi ta nagu mingis mõttes seotud konkreetse õpetusega, võib-olla see on nagu nende inimeste püüje, oma religioossus, ega sellisest sellest tasandist läbimurde minna tõesti veel sügavamale minna nagu mingis mõttes sinna, kus võiks öelda, kaovadki ära eristused ei määratlused traditsioonide või filosoofiat õpetuste vahel. No sellised nagu ranged piirid nende vahel jäävad, jäävad teatud eripäradega võib-olla sealt tuleb rohkem see tasand, et nagu inimene ise mis tema jaoks hetkel on oluline. Näed, seal all voolab selles talve, kus ainult lumi andeks, sütid. Me oleme veel selles paigas, kus enne säält kohtuda saavad. Ouija kirg hingerahu ja keerata. Nagu tulised maalitmil Žaolekne. Laidame küünlavalgel hääle kõik tunneb ja hing, säde on sees. Kas tunnelatool magab vahtrapuuokstes? Me oleme ise päris nimetud, puhtad. Olen ise päris nimetud, puhtad. Tänane kirjandussaade litter, luuletajaste kunstnikust maturast on läbi. Saate tegid valmis Külli tüli ja Sven Vabar. Võib-olla leidub neid, keda lõppenud juttu kuulates matura ja ta looming rohkem huvitama hakkasid. Neile soovitaksin vaadata internetist matuura kodulehekülge WWW bot, matture. Aga mina siit raadio stuudiost, jään teiega kuulmiseni.