Sageli küsivad inimesed, kui te peaksite oma elu uuesti elama, teeksite siis seda või teist. Mõeldes, kas teeksite samu vigu? Mis puutub le sammurri, jään vastuse võlgu. Kuid les akvarelli puhul kindlasti Ui. Üks olulisi asju, mida õppisin akvarell tehes, oli Te muretseda, asja mitte südamesse võtta. Vist oli Picasso see, kes ütles, et mitte iga pilt ei pea olema meistriteos. Täpselt nii. Oluline on maalida. Teha seda iga päev, mitte otta meistrit, teoseid, isegi loojale sai meie maailma luues osaks õppetund. Kui ta lõi inimese, pidi ta aru saama, et teda ootab p peavalu. Inimene kes omakorda armastab mängida loojat, avastab täideminekule, või kui soovite, siis õndsusele lähenedes, et on olemas midagi, kas sealpool Belka loomisakti. Ta jõuab arusaamisele Pole vaja maalida või sõnadega kirjeldada seda, mida ta enese ümber näeb. Ta õpib jätma asju rahule. Ta avastab, et kui vaadata maailmale lihtsalt näkku siis iga asi, millega ta kokku puutub on omaette meistriteos. Miks seda parandada, miks selle ümber tolmu keerutada. Naudi seda, mida näed ja sellest on küllalt. Mees, kes seda suudab, on tõeline kunstnik. Loovväärtus on tema võime ära tunda ja teatavaks võtta seda, mis on loodud. Ja mis jääb tema piiratud arusaamadele igavesti kättesaamatuks. Mis puutub ülejäänu isse meist meisse, kes peavad oma nime alla kirjutama kõigele, mida me teeme? Ei, oleme lihtsalt õpipoisid. Nõiaõpilased. Kuigi me teeme nagu õpetaksime teisi, kuidas näha, kuulda, maitsta ja tunda, siis tegelikult me toidame ainult oma ego. Me ei suuda jääda anonüümseks. Nagu need mehed, kes ehitasid katedraali. Me tahame, et meie nimed Helendaksid neoonvalgel. Ja me ei loobu kunagi oma ponnistuste eest raha vastu võtmast, isegi kui meil pole enam, tahangi öelda. Me jätkame kirjutamist, maalimist, laulmist, tantsimist, ikka püüame sattuda rambivalgusse. Ja siinkohal pean mainima oma ilusas albumis kaunilt reprodutseeritud akvarell kaanel minu nimi, suurte tähtedega. Järjekordne patustaja, järjekordne ego. Pean tunnistama, et see pakub mulle suurt mõnu. Ma ei hakka silma kirjatsema, öeldes, loodan, et see valmistab teilegi mõnu. Fakt, et nüüd, umbes 20 aastat hiljem näen oma unelmaid tegelikkusena, on kõik, mis oluline. Kui aus olla, siis olin lootnud, et võib-olla 50 või saada minu akvarell idest kogutakse ühte raamatusse pelga tosina asemel. Kuid nagu öeldakse, et parem varblane peos kui tuvi katusel. Kõige parem lugu on see, et mul ei tule oodata, kuni suren. Saan vaadata need nüüd issimba patustaja päevargaja liiderdaja pilguga, mitte aga ingli või viivastuse silmadega, see juba on midagi. Vaadates neid raamatukaante vahel, nagu oleksid nad galerii väljapanekud heita neile postuumselt pilgu õppida ühtlasi veidi tõelist tagasihoidlikkust. Ühes asjas olen kindel, et nüüd, kui mu unelm olnd, idel läinud, hakkan nautima mis tahes tegevust rohkem, kui olen teinud seda seni. Ma ei taha saada meister maaliaks. Muide mida vanemaks saan, seda vähemaks jääb mu auahnus. Ma tahan lihtsalt jätkata vesivärvidega, maalida rohkem rohkem kuigi just mitte kõige paremini paremini. Olgugi et teeksin sellega püha vaimu vastu. Üks elu paradokse on, et mida lähemal hauale inimene jõuab seda rohkem tal aega raisata on. Miski pole enam nii tõsiselt tähtis kui varem. Nüüd võin kallutada tugevasti küll vasakule paremale, ilma et mind ähvardaks oht tasakaalu kaotada. Võin ka teelt kõrvale põigata, kui tahan, sest mu siht pole enam kindlaks määratud. Nagu need kaks mõnusat hulkurit näidendist kodu oodates. Läheme siis läheme ja kumbki ei liigu paigast. Ma saan muidugi aru, et need ula tähelepanekud vaevalt küll kuuluvad germaani traditsioone. Nad ei kuulu rikka traditsiooni, nii palju, kui mina aru saan. Kuid kas teil pole mõnus lugeda niisugust jama kui eeldangi, et mu jutt on peast põrunud, mis siis. Vähemalt on teada, milline on minu seisukoht. Ja sina, mu armas lugeja, kas sul on kindel seisukoht? Tõesta seda. Kunagi ammu, mulle tundub, et sajandeid tagasi, kui kirjutasin oma lõbuks teose bläkk Spring nautisin juba siis fakti, et maailm mu ümber oli kildudeks purunemas. Sellest ajast peale, kui olin küllalt vana, et mõelda olin selles veendunud. Ja siis ühel heal päeval sattusin Oswald Spengleri peale. Ta kinnitas mu veendumust ja millist mõnu pakkus mulle tema lugemine, see tähendab lugemine lääne allakäigust. Ausalt, see mõjus mulle paremini kui pagavatkita lugemine, see andis mulle tuge ega olnud mul sel ajal tal julgust öelda, nagu rämbo maa žürii antakt. Mul oli ükstapuha, kas olin terve hoid tükkideks lagunema, siis olin osaline etenduses, see oli meie tsivilisatsiooni pudenemine. Tänapäeval edeneb meie kultuuri lagunemine isegi veel kiiremini tänu meie arenenud tehnikale ja teovõimele ei ole enam vaja haarata. Valvurid on igasugu Ramsay tüli, kiireid, täieliku purustustoimega lelusid, mida valida? Tänapäeval kirjutab igaüks lähenevast lõpust, isegi meie koolilapsed. Mõnele pakub see isegi naudingut. Kuid mitte keegi ei ole sellest õnnelikumaks saanud. Kas te olete tähele pannud? Tahaksin soovitada vähesteks meile veel jäänud aastateks kuudeks või nädalateks. Saateaegamööda mõnusalt lahedalt. Üks võimalus on teha akvarell. Proovige seda, kui pole varem teinud Pole sugugi vaja kirjutada neile oma nime miski ei alles, ükskõik kelle nimi sellel olekski. Tehke neid üksteise järel, ärge muretsege meistritööde pärast neuromängis viiulit, kui Rooma põles. Veesi värvidega töötamine on hoopis lõbusam. Tee sellega kellelegi kurja, ei paista kellelegi ebameeldivalt silma ja ei satu sellepärast vaenlasega koostööd tegema, niikuinii pole vaenlast tulemas, välja arvatud inimene ise. Öösel magate rahulikumalt ja te avastate, et ka teie isu on paranenud. Teie isegi võite tabada patustamas suurema särtsu ja mõnutundega nautides. Püüan oma kerglasel viisil öelda. Nimelt seda olgu ilm ilus või kurineed, kes tekitavad vähem segadust teevad rohkem maailma päästmiseks kui need, kes käsutavad meid siia ja sinna edevas usus, et nende käes on kõikide meie hädade vastus. Kui võtate endale eesmärgiks nii lihtsa ja süütu tegevuse nagu akvarelli tegemise, siis kaotate osa ängist, mida põhjustab hullunud maailmakodanikuks olemine. On ükskõik, kas maalite lilli, tähti, hobuseid või ingleid saavutate austuse ja imetluse kõigi elemendid piltide vastu, mis moodustavad meie maailma. Tee pea, lilli, sõpradeks ja tähti, vaenlasteks, hobuseid kommunistideks ega ingleid fašistideks. Te võtate neid sellena, mis nad on ja kiidad jumalat, et nad on, mis nad on. Lakate, püüdmast maailma või koguni iseennast parandada õpite nägema, mitte seda, mida soovite, näha vaid seda, mis on see, mis on, on enamasti 1000 korda parem kui see, mis võiks või mis peaks olema. Kui me loobuksime surkimast maailma kallal, siis leiaksime, et ta on hulga parem paik, kui me arvame ta olevat. Lõppude lõpuks on ta siiski meie ainuke paik. Ja kas maailm jääb meile veel mõneks nädalaks või mõneks miljoniks aastaks ei saa me kunagi teada. Me võime teda ainult nautida, temast lugu pidada ja teda armastada sellisena, nagu ta on. Lõpus, nii nagu alguseski saab tema suhtes kasutada ainult ühte sõna. Ja see on saladus. See saladus peitub või toimib universumi igas pisimaskioosakeses mingit pistmist suuruse või kauguse, auguväärsuse või eemalolekuga. Kõik oleneb sellest, kuidas te maailma näete. Ega loodud kunstiteose puhul kerkib sama igavene küsimus. Kas selles peitub rohkem kui see, mida haarab silm? Vastus on muidugi jaatav. Kõige tavalisemast asjast võime leida seda, mida otsime. Olgu see siis ilu, tõde, reaalsus või jumalikust kunstnike eluneid, ta avastab need ja teeb avalikuks oma töö käigus. Kui ta taipab oma rolli tõelist iseloomu, võib ta edasi maalida või mitte maalida on üks ja see sama. Sest inimene ei laula ju seetõttu, et tal loodab ühel päeval saada ooperilauljaks vaid sellepärast, et tema rindon rõõmude iis. On tore kuulda meisterlikult esitatud laul lukuid. Veel toredam on kohata teel lustliku hulkurit, kes ei saa jätta laulmata niisama, nagu ta ainsa jäta hingamata. Pealegi loodata oma pingutuste eest tänu saada pingutused. Sel sõnal puudub tema jaoks tähendus. Mitte kellelegi ei saa maksta selle eest, et temast kiirgab rõõmu. Nii et lagune, kui maailm tükkideks või mitte. Olgu teie ise kas inglite või saatana enesepoolel. Võtke elu niisugusena, nagu ta on. Lõbutsege külvake rõõmu ja möllake.