Mis imet, kas siis kevad tõesti oli tulemas, pidi seda juba nii võtma, saagu siis hiljem, mis saab. Ja isa tõi Telliskivi kujulisi mättaid, pani viljateri nende vahele, jättis nad siis sooja aeg-ajalt võttiste mättad lahti ja vaatas, kuidas idanemine edeneb. Ta nimetas seda seemnevilja proovimiseks. Või siis nii kaugel juba oldi. Seda kõike kestis paar nädalat, kuid siis paistis ka kulu juba keltsast läbi. Mutimullahunnikud mustasid päris avalikult. Muld. Kui kaugel näis olevat aeg, mil teda viimast korda mujal nähti kui lillepotis. Ei olnud see maailma määrdunud nägu küll kuigi ilus, kuid teda ümbritsevaid sulamis aurudes tundus ometi uue elu hõngu. Olgugi et ilmad olid vahel päris hallid. Ometi näisid nii inimesed kui loomad nagu ärkavat algust. Sellega tegid kassid ja tegid seda hoopis omapärasel viisil. Päeval käitusid nad veel kassile enam-vähem kohasel kombel, aga kui saabus töö, muutusid nad otsekui teisteks loomadekski. Ei tea, kust neid nii palju välja ilmus, kuid vana õllekoja pööningul oli neid siis küll iga katusekivi kohta üks. Ja nad tegid hääli, milliseid Illimar polnud eluilmaski kuulnud. Muidu liikusid nad nii kuulmatult, kuid nüüd oli juba nende koguneminegi trotsivalt kärarikas. Nad jooksid müdinal ja ronisid küünte krabinal ka pannud ettevaatust mikski ja kui neid juba küllalt koos oli, siis pidasid nad otsekui laata ning läksid lõpuks ilmtingimata tülli. Kõik see langes harilikult ajale, kus aidamehe pool juba voodis oldi ja parajasti magamajäämisele mõeldi. Kas muid kontserte ka maailmas oli ja kas see sõna üldse muud tähendas seda Illimari teadnud, aga seda siin kutsuti kassikontserdiks. See algas summutatud Jürinaga, mis tuli mitmest kandist nagu kauge pikse põringi. Kostab vahel mitmest ilmakaarest tõusis ja laskus vibutus ootamatult ääretu kõrgele, et siis niisama ootamatult vaevalt kuuldavaks korinaks alaneda. Vahel kostis ainult nagu väikese lapse hale nutt, siis aga paisus ta jälle temaga ühines ikka rohkem hääli, kuni lugu muutus äkki üldiseks turtsumiseks Kraunumiseks, passi häälseks näo kogumiseks ja lõppes sõnulkirjeldamatu kriiskamisega. Kõik oli temas ootamatu ega võinud üksiku järgu pikkuse või laadi kohta eeskätt midagi arvata. Igatahes ei teinud kassid eraelus iial sääraseid nurjatud hääli, mis panid nüüd nii inimeste kui koerte südamed rääkima. Toas oli pime ja vähemalt niisama pime pidi ka üleval pööningul olema. Mis tegid seal kassid ja millise näoga andsid nad oma kontserti. Sellest ei teadnud midagi, ainult kära oli kirjeldamatu. No kus pooled püsti, kuradid, karjatas kord isa, ühel ööl, kui kassid suure kisa jooksmise peale ühes vana vaadikerega tükis üle pööningu otsa alla eeskoja põrandale prantsatasid. Seal sulas nende Kraulumine küünte krabin, vaadilaudade kolin üheksainsaks põrguhääleks. Lisa hüppas voodist, haaras jälle püssi ja tormas välja, nii nagu oli aluspükstes ja paljajalu. Ema jooksis niisama alusrõivais ta järel ja püüdis teda rahustada, ära ehmatama paugutamisega inimesi veel rohkem. Aga mis oligi seal enam paugutada. Eeskoda ja pööning olid kottpimedad ega kostnud sealt enam kihku-kähku. Ning lõpuks oli isa sunnitud ikkagi niisama targalt tagasi tulema, kuid lamades vihaselt voodis uni pikaks ajaks silmist aetud, needis ta kogu kasside suguvõsa ning olemasolumaa pealt ära ja seda nii hirmsate sõnadega, et ema ta enese hingeõnnistuse pärast pidi kartma. Järgmisel päeval soojendas aga antsenud jälle laisalt pliidi juures, nagu ei teaks ta ühistest asjadest midagi. Ja isa lükkas teda jälle jalaga. Häbene, missugune nägugi sul peas on, sest üldise arvamuse järgi oli Ants esimene meister, sealhulgas see päris ninamees, olgugi et ta sabagi polnud. Seda ei võidud küll tõendada, kuid kasside kontserdid näisid ometi ühenduses olevat nüüd kõikjalt ründava kevadega. Pajud pehmed kassi, käpad paisusid ja muutusid hõbedasiks. Haab oli äkki nagu habeme saanud, nii rippusid oksad täi Surbi. Siis leiti soe Variku ja Lüllemäe vahelt juba roosasid küü, vitsa, õisi ning sinililli. Olgugi, et puude all veel kõikjal hange jäänuseid Valendas. Nii paju, kurbade kui sinilillede esimene koju toomine oli sündmus. Ühel päeval nägi Illimar, vala hirmu kahe Kibuga ülemise järve rannal kasvava kasesalga poole minevat jaada liidus järel. Mis ta tahab teha? Kae kui ei tea, järsku enam isegi sai kodust küll mingi kindla plaaniga välja tuldud, aga nüüd nagu pühitud, mitte mõhkugi ei tea enam seda vanainimese pead küll. Hirm peatus nagu tõesti järele mõeldes. Illimar taipas küll, et see oli ainult vigur, kuid hirmu sihtida siiski ei mõistnud. Tal on ju oherdi kaasas ja on. Ja mis tast muidugi kanda, kui pooliks õigeid kase sisse augu. Niisama naljaviluks. Ta valis kase tüves koha ja käänas sinna oherdiga sügava augu. Kollakaspuru tuli õhukeste lestadena, nagu oleks puu seda ise välja ajanud. Ja siis näiteks hirm jälle juhmilt oma kätetööd. Ei, pagana pihta, nüüd hakkas kask vett välja ajama, kuivab veel sedasi ära ja ta tagus ruttu pikka punni ette, mis juhtus, tal kippus kaasas olema. Aga punnil oli soon sees ja nüüd hakkas helevedelik seda mööda tilkuma. Illimar taipas küll juba asja, sest ega see esimest korda sündinud hirm aga maitses nagu kogemata kasevett ja pistis kiitma. Pagana pihta, küll see oli ja ma kuus nagu suurtes aktiviin ei oleks seda uneski arvanud, et hakkas tulise rutuga teise kasetüvesse samuti auku puurima. Aga kui sealgi on sihukest hiina ja oligi miskil inimene lausa kogemata ei leia. Nii said nad kaks mahlakaske ühe hirmude, teise aidamehe rahva jaoks. Ja nii oli vahel varemailgi aastail olnud. Mõnikord käisid hirm ja Illimar seal kahekesi joomas. See oli tõesti suurte sakste viin isegi pähe arvasid nad selle hakkavat. Ja tulles mööda nätsked põllupeenart tagasi, rääkisid nad ikka veel sellest imeväärsest leiust. Vaata, arvas hirm, kuidas vahel unustamisestki on kasu siiamaale ei võta pea kinni, mispeale sai tookord oherdi Kibudega välja mindud. Aga siukese joomalätte leidsid, et lust mõelda. See kestis kuni mahlatila ise ja ta ümbruseks roosaks ning mahl muutus imalaks. Kuid selleni oli kevad jälle suuril, Sammel. Maa oli sula ja mutimullaaugust kuivati sees hüppas valge nirk välja. Kähria milli, pistsid talle järele, nii pori lendas haaga, nii väledad looma ei saa kergesti kätte. Asi näitas ainult algi võis juba liikuda. Seda rohkem oli siis võimalusi maa peal tegutsemiseks. Ja nii hakkaski aidamehe pere õhtuti jälle aiamaal askeldama. Päev oli palju pikem kui talvel. Õhtueha paistis läbi raagus puude ja eemal tammi all kohises vesi. Valjemini kui kunagi varem. Nädala lõpul värviti mune. See oli jälle töö, mida mak siis vaadata. Ja küll see Liisa tädi neid asju oskaski. Seal tarvitati värvilisi lapp vihalehti, sibulakoori koormaid. Nii kui muna viimaks välja tuli, oli ta kirju nagu linnukese mune. Ja just seda sõna tarvitaski tädi ja see oli nii liigutav. Ilus oli pühapäev, mida kutsuti jüripäevaks. Ta tuli ootamatult nädala keskel vähemalt Illimarile. Vahest aimasidki teised seda eeskätt, kuid teda üllatas äkki. Sest ajas ja ruumis oli tal üldse veel palju ootamatuid asju. Illimar seisis nüüd pleek aia väravas ja ringutas. Ta oli talve jooksul kahvatumakse kõhnemaks jäänud, kuid ka kasvanud. Ta sirutas käed välja ja need ulatusid ajast pehkinud postideni. Tal oli koguni nii palju jõudu, et võis enesehetkeks õhku tõsta. Ta vehkis jalgadega ja ta keha võnkus edasi-tagasi ojja. Kui palju on tal jõudu ja mis ta üksi olles kõik võib? Kuid samal hetkel potsatas, keda juba istun maha. See ei teinud aga midagi, see oli vaid seiklus. Ja seiklus oli seegi, et samal hetkel kähria millidast mängeldes üle jooksid. Võib-olla oli neil oma asi ees, aga võib-olla kuulus seegi just Illimari asjasse? Ta jäi värava vahele istuma, nagu oleks haiget saanud või midagi eriti sügavalt mõtelnud või arvanud, et teda keegi kõrvalt vaatleb. Ta nägu oli vana õllekoja poole pööratud ja päike paistis heledalt. Pääsukesed noolisid valkjas siniste varjudena räästa kohal, kuid joon roostepunase katuse ja taevasinise põhjatuse vahel oli nii terav, et otsest silmadele valu tegi. Keegi nagu vaatles Illimari kõrvalt. Siis kuulis ta koerte klähvimist, kes lasksid pleega ja suuri ringe, kord lähenedes, kord kaugenedes. Ta hüppas üles, pistis neile järele. Ta tõstis häält ja see oli hoobil, karjumine, laul ning veel midagi, millel polnud nimegi. Aga koerad mõistsid seda ja vaimustasid veelgi rohkem. Miski paisus neis sõnatult, lauldes plähvides joostes tahtsin seda väljendada. See oli seiklusvägitegu muinasjutt, mida võis jutustada jalgadega. Lõpuni väsinud, vajusid nad viimaks lõõtsutades ühte hunnikusse, kui nad naersid veelgi püherdades niiskel maal, pehmes rohus. Nad olid oma loo teineteisele jutustanud, ilma ühtki sõna tarvitamata. Ja see oli lõbus lugu. Illimar mäletas küll juba paari kevadet, kuid need olid midagi muud. Need olid kauged jõudusid. See aga oli siin ja nüüdsama polnud varem midagi seesugust olnud ega olnud ka sõnu selle praeguse ütlemiseks. Seda võis ainult tunda, joosta ja laulda. Ma elas rohi ja puud ning puujuured maas, elasid otse Illimari nina ees, ukerdas mumm mätast välja mingi punane veidrik, kookas mööda putkelehte. Ja siis põristasid kellelegi läikivad tiivad üle nende peade maas rohus ja õhus kihises imesid. Kuid suurim ime oli seal eemal järve ääres kahel pool linnumaja ja vastuaida seina. Seal Valendasid toomingad üleni õites nagu lume all. Ei arvanud neid üldse nii palju olevatki, nii varjasid nad kõike muud oma Valendusega. Ennenähtamatu imetleti, toomingad jüripäevaks, täies Õilmes ei mäletanud nüüdne rahvapõlv nii varajast kevadet. Ja nii polnud ta ainult Illimarile, vaid kõigile teistelegi. Täitsa uus. Nüüd astus tädi Liisableek aeda, ta tuli kuidagi kergelt õõtsudes hoopis teise künnakuga kui harilikult. Ta oli oma parimais rõivais, naeris omaette ja ümises laulu. Jah, temagi laulis arvates enese täitsa üksi olevat. See oli sama rõõm, millest olid Illimar ja koerad oma jooksmisega jutustanud. Nüüd olid nad hetke liikumata ja hakkasid talle siis kõik kolmekesi nelja käpuli vastu minema. Rohi kahises ja nad kahmasid seda hammastega. Ega see rohi veel kedagi varjanud, aga Liisa ei märganud neid esiotsa ometi. Kuid nad ise ei pidanud vastu, vaid purskesid naerma ja klähvima. Liisak hiljatas ehmatusest ning hakkas siis isegi naerma. Seena hüüdis ta Illimarile pystempusa teeb. Kuid illimaril polnud sõnu, selle seletamiseks oli ainult mingi seikluse, enese vägevuse ja millegi kordasaatmise meeleolu. Seegi tõusis nagu pakatamis, hõng maast. Kuhu sa lähed? Küsis ta ainult. Aga Liisalgi oli sõnu vähe? Oi, mitte kuhugi ei mõeluta minna. Ja sama, kui on nii ilus ilm, kuid ise näis ta ometi nagu midagi eemalt kuulatavat. Kas oli see paljas õhk täis toomingate lõhna? Ei, nüüd kuulis seda Illimargi, see tuli sealt kaugelt üle järve, teiselt poolt hääberit, mõisapargist. See oli nagu pillihääl ja tüdrukute laul. Nad jätkasid üheskoos teed ja neile näis, nagu oleks mõlemale teist tarvis. Nad ei lähe enese vaid teise pärast. Ja kuhu ta läheb. Ja mina saadan teda. Ning koerad, kes ikka nende ümberringiratast lasksid, olid samuti selles arvamises. Nüüd kostis linnumaja juurest juba igasugust kaabutamist, kuudrutamist ja luristamist. Tea, kuidas seegi seltskond oli talve üle elanud? Väheneyst nähti ja kuuldi, nagu oleks hangnad lõplikult matnud. Nüüd olid nad jälle väljas ja parima tervise juures. Ning haige Jacob isegi istus juba muldrile, soojendas end päikesepaistel suur sisalik. Toomingad olid täies lehes, aga see polnud midagi nende õitekoormaga võrreldes. Liisa ja Illimar läksid nagu valge telgi all ning lõhn oli otse uimastav. Siin Valendas põõsas, mida võis väljastpoolt vaadata ja siin oli nende ümber suur puu, mille alla päike läbi õitemere vaevalt ulatus. Ja nüüd paistis juba üle järve. Valendav, vastas Randki kes võis arvata, et sealgi oli ühtekokku nii palju toomingaid. Õitsvad põõsad laskusid otse musta veeni ja Illimarile, nii tuttav kõver puu ulatus kaugele järve kohale veelgi rohkem lookas koha lõhnava koorma all.