Tere õhtust, ütleb toimetaja maris. Johannes on luuleaeg. Aja kuju on Doris Kareva uus luulekogu, mis ilmunud 2005. aasta sügisel. Sealt olen valinud tekstid ja täna õhtul loed neid näitleja Katariina Lauk. Saatemuusikavaliku on teinud virve põlver. Kõik, mida vajad tuleb su juurde. Ühel või teisel. Varjatud kujul kui tunnete, ära saata Ükskõik mida tahad, tuleb su juurde tunneb su ära ja saab sinu osaks. Hinga loe 10-ni. Hing selgub hiljem. Kui surmahirm saab nii suureks, et pageda enam ei jõua siis sööstadki talle vastu. Siis karataksegi kuristiku peadpidi gaasiahju läbi peegli. Kuis keegi. Hirm on hirmsaim gravitatsioon. Ta vihkas ise end nii intensiivselt et maksis kätte kõigile, kes teda armastasid. See oli tema viis panna end kannatama. See oli tema liis paluda rohkemat. Metafüüsika. Metamatemaatika. Metamuusika. Metameeleheit. Lööd? Jälle. Ja jälle. Ja jälle. Südamevalukivil nakaderita klind. Süda kirjutab, käsi veab read, käsi väsib, süda ei väsi. Kuni elad kuulama pead, mida kõneleb säsi. Seal oleva valu ja raev vastu reetmist ja alandust. See on oleva olemis vaev, tulvil ülevat pühendust. Käsi kirjutab. Süda teab, süda vaikib ja armastab. Mida kõnelevad ta read? See lummab. Hämmastav. Liikudes labürindis, muud pole käepärast. Seepärast käristan räbalaid endast märkimaks läbitud käänakuid leidmaks tagasiteed. See ei parane kuidagi. Seda, mis õhust võetud tagasi panna ei saa. Su mõte on see, mida elad. Mis lõigub su käsivarsi mis süstib end veeni? Mis sunnib sind oksendama igal hommikul, mil vaatad tõtt, hallasti valega? Rongid risti-rästi rööpad, koopad, tunnelid, tundmatud jaamad sööstavad läbisust. Kuni ükskord jää kätte. Sa tead ju kord nad kätte saavad. Siis kui sa enam ei talu, et x suhtu Bigreckisse nagu valu on valu. Ja rooma nii piga, metroo. Ei kanna su pilti käekotis. See hõõgub niigi mu laugude all. Iga ilme, liigutus, intonatsioon, must tahtmatagi on tallel kõige selgemalt selg. Kui sa läksid sellel seletamatul maikuul tol halastamatult, talvel. Just nii nagu juhatasin pimedusse ja pahematke. Kaks ja pool sekundit nägin sind. Pärast kaht ja poolt aastat. Mu silmapõhju see silmapilk siiani laastab ja taastab. Mälk värin ja voog koos ühesainsamas pilgus. Ma ei suutnud risteregi öelda. Kui helkiv mõõk lõhestab mind sinu seletamatult kurb hiilgus. Maailm vaid läheb mööda. Harjutan vanadust üksildust, hüljatust, vaesust, puudumist, mitte olemist. Harjutan pimedust lõppude lõppu. Lõppude lõpuks ei ole midagi karta. Hirm ära mulje, eid, oma unede nägu, kannatus, kurna kulda, olemisjõest ja jõust. Keskealine ja ülekaaluline depressiivne alkohoolik soovib osta köit. Võib-olla linane, neil parem Kanempine, eelistatult sõbrahinnaga. Ta meelelaad on must ja mereline. Ta ammuilma juba sõlmi, harjutab metoodilises meeleheites. Üksida tõrvad paati. Läppi purjesid. Vett üha paiskub taevavärava-ist. Tühjus ei lähe tühja. Tühjuse täideminek on kõik, mis on nii liinis raamis kui ruumis. Tühjus on tähtede vahel tühjus Annukumisemas Merakude tuunis kuulmis. Tühjust ei tühista. Tühjus on põhjus. Pühitse tähista siis tühjust põhjuste põhjust. Luule on keeletants. Tants on keha, luulekeha on keel, mida kõneleb kõiksus. Kuule tunne ja näe. Valguse ülikond Piledamaks ei kulu. Sündsuse siidsall siledamaks, seisa nii nagu näed. Näed ka välja. Eluvoolav ülikool vuliseb teotiie. Jumala päev. Iga jumala päev. Taevas tänagi täna. Kes on õppinud armastama, on õppinud surema. Mida kõrgemad mäed? Seda sügavamad on orud. Seda rängem on teekond südames rändajale. Seda suurem on rahu. Mõistes, et tule, kus oled. Alati, oled sa päral? Ammendumise jumalik grammestus. Seda tunneb mees, kelle kurgu all uinub rahuldanud naine. Seda tunneb naine. Kelle rinnale pannakse vastsündinud laps? Seda tunneb laps, kes on lainepiiril valmis saanud liivalossi. Ja kunstnik, kelles pakitsen Pimedus kõrrega võtnud kuju. Sa ei ole kellestki parem. Sa ei ole kellestki halvem. Sulle on antud maailm näe, mis seal näha. Hoia seda, mis on su ümber. Hoia, kes kõrval. Kõik olendid omamoodi on naljakad. Küsimus pole mitte mismoodi olla moes vaid kuidas elada tões kõikide tuulte käes. Meele selguses vapruses kannatlikkuses, kaastundes, kuidas püsida kindel vaimu vankuvas väes. Jõudeaeg tihti on jõuaeg eneseloomine. Nii nagu kuu aega mööda taas täiskasvanuks saab, patarei targu pikkamööda end laeb. Nii igal asjal. Peab olema eneseks aega. Lustiks ja laiskuseks. Inimõiguse aeg. Õrnime osa mos varjul mu ümber, su tugevaim. Me oleme üksama keha. Kus tantsivad hing ja vaim välja, puhkame maailma väsimust. Kindlused. Tuse piinast iga hommikut hoides kui esimest iga õhtut võttes, kui viimast Kuulan tunde ja tunde. Mere ainukest lauset. Mõeldes kuidas kirjutatakse? Kõndisin mere ääres kaua korjates maast üles. Ühte ja teist. Kodus kallasin koti tühjaks. 11 kivi ja üks linnusitane luuletus. Mis keeles ma kirjutan keelest, mis keeldub? Pandumast andmast end kätte. Ühtaegu üteldes ette aegu ja ajatust taevani, tõustes üles trotsima tulevikku. Lühemalt, luuletaja. Tee lühemalt, lühemalt, palun. Selleks, et elada selgemalt sukeldun sügavamale keele või unepõhja. Lootuses tabada tee hetke tõlkehelk. Kus, kes aga põleks? Mängu ilu on üks. Püüda kinni, et lasta lahti. Luuletusele langeb lugeja vari. Mida sa õieti ütlesid? Baas on siin? Või taevas on sinine. Keeles õitseb kõikvõimalikus. Meel kuuleb vaid, mida tahab, või kardab. Kurt, kurdab. Maas on siin ja taevas on sinine. Mõnes mõttes on üks seesama. Mõnes mõttes ja mõnes inimeses on mõistatus, mõistetavus, tähendus, sädelus, sädelus, lähendabki. Lähedus tähendabki. Mõõkkalamusi ja sisalik. Õhtu hõbejalt pikk, orhideede alleedel uid Ta ja mine ja videvik. Millest me räägime tühjast-tähjast, tühjusest, tähtedest tantsime, tantsime lõunasse, põhjask, nälja, end enesest. Variseride karnevalil vajub, variseb mask mõõkkalamusi. Sisalik valli baar. Asi vask. Palju harulist keelt korraga kõnelen auravad palavat. Mille jutt sai aru. Ja siin on niisama niisama sina niisamagi, saame aru, niisamagi ajab naerma ja vaikima. Eriti vaikima ajab ajaruum, kuum, puhas janu. Üle Nõmme Rahu on kusagil püha. Ma mäletan. Mõnikord mäletan sõnu, nimesid, metsikuid, lihtsaid ja vanu. Neis tähendusi on nagu tähti augustiöös, mille langemist nutta ja naerda. Oh hullust kulli hõikeid, helkivad tera lõhkumas pimedust. Nõmmeliivatee mõtlik maitse on tundlik. Ei haava, ei riiva. Triiliv ei kuhugi, vii. Puhas viiv. Sõnatu sõna tähtede vahelt niriseb tulineli. Keel voolab, verb jookseb Berg. Tungib. Soonde täht kui on uinunud korrektor Mõte vaid muutub. Elavhõbe ja vaba aja taga ei taba. Ammuta jõge kaasa viid ikka vaid vee ammuta tõde. Vaid vanasõnad on see. Aga ainult täika alluta ammendamatust armastusega mis on arusaamise amm. Verbis kohiseb. Keeleleri värskus, vägi ja ramm. Kuin korrekter. Keel puhked, uhke ja pöörane. Iivne õudne ja uudne. Uskumatus õide. Eile oli mu meel nagu meri. Peegelselge. Maailma põhipeaaegu paistis ära. Täna on neel nagu meri tormab ja tormab sõge kuhugi jõudma. Keel on tõesti olemise koda. Luule. Kõige kõrgem korrus. Aga veelgi põnevam on pööning. Mis öös pöördub kuni kaardub keldriks? Oi, neid veidraid võimsaid juurikaid kui neid avarduvaid veinivarusid. Kuulsite luulet Doris Kareva kogust, aiakuju luges Katariina lauk. Muusika valis Virve Kulver. Kuulmiseni toimetaja maris Johannes.