Agatha Christie kirjutas paarikümneminutilisest kuuldemängu sketšist kolmevaatuseline menunäidendi hiirelõks. Tänase portreesaate peaosaline on ühel teatri kavalehel pihkinud et tema üks põhitöö osa on lugeda näitemänge ning leida nende hulgast vähegi inimlik lugu, mis võiks nii lõbusaks muuta kui kurvastada. Näitemängu lugedes võib tegelikkuses vaid väga pinnapealselt aimata, milline lavalugu sellest sündida võiks. Eriti siis, kui tegemist on komöödiaga. Kuima virnade viisitüüp, suid, komöödiaid lugesin. Püüdsin aru saada, mis kurivaim nende autoreid on painanud et nad ning totakaid lugusid kirja viitsinud panna. Saate peaosaline õppis lavastajaks, töötab teatris, kirjandusala juhatajana. Nimetab ennast teksti kirjutajaks, on näitemängu kirjanik. Tema nimi on Urmas lennuk. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Kui Urmas lennuk raadio stuudiosse jõudis, ei olnud Eesti teatri aasta 2006 veel alanud. Oli alles jõulukuu 19-st päev aastal 2005. Kui me rääkisime, siis, kui sa oma esimest lavastust tegid, siis sa ütlesid, et hingelt oled aednik. Kuidas nüüd selle kõigega on? Nüüd võiks öelda, et hingelt olen rohkem maja ehi? No eks inimesed ikka muutuvad elu jooksul ei oleks päris imelik, kui nad ühte ja samasse kinni jääks, aga jah, ei, ega aiapidamine on ikka selline tore hobi, et nüüd on vähemalt mul kuskile neid väikeseid äikeseid jõge sihukesi istutada oma oma maalapike siin silma peal olemas, siis pole muret, et nendega midagi võib kurjasti juhtuda, aga see ametivalik põhimõtteliselt, et olen ma õppinud lavastajaks. Tagantjärgi on väga raske kinni võtta, kust need põhjused on või kust need mõtted tekkisid. Nii palju ma mäletan, et vend nagu ajendas mind sinna lavakooli astuma ja et ma pärast lavakooli Indrek Saare Üllar Saaremäe kutsel siis Kresse nagu maandusin ja üks elus läheb ikka sageli nii, nagu ta läheb, et ainult väga tugevad inimesed suudavad kujundada ise oma elu. Mina olen vist pigem ikkagi kaasa läinud sellega, mis ette on juhtunud. Nagu sa ütlesid, et vend ajendas, kui palju siis kodus seda teatrihuvi oli või kultuurihuvi laiemalt. Mis laadi maailmast pärit oled selles lapsepõlve? MINA OLEN prolitaarneini Maali kolhoosnik jäi seal iga kolhoosnik. Tegelikult oli isa küll metsavaatajaga noh, ega meil kodus sellist öist raamatu lugemist eriti arukaks tegevuseks ei peetud ja hobu selline kultuur ei saa öelda, sest samas on mul väga paljud uskumused pärit just nagu vanematelt. Eriti emalt, kes ma mäletan, isegi kui sõjaväkke sattumise oht ähvardas Sist kuidas selliseid vanasid rahvalikke tarkusi õmbles minu särgi siis, kas nüüd kaduneljapäeval võetud savikoduahju küljest või ma isegi täpselt ei mäleta seda legendi, aga noh, selliseid asju ta on teinud ja ja noh, toas vilistata ja nii edasi, et kõik need asjad on ju ka mingit pidi kultuur, et, et ma ei saa öelda, et nad kultuurivaenulikud oleks olnud lihtsalt praktiline töö, mis Etisk silmaga nähtava tulemuse oli nende jaoks nagu mõtestatum. Aga vend jah, viiski mind esimest korda teatris, ma olin siis mingi alla 10 aasta, ma ise arvan alamkolka külas Hamleti lavastamine. Tagantjärgi ma vist ei olnud Kalju Komissarovi lavastus ja ja siis ma nägin seda kampa seal lava peal ja olin siiras veendumuses, et kõik kõik need inimesed elavadki seal Tamsalu kultuurimajas ja ja kui ma kunagi siis avastasin, et seal ei olegi nii palju ruumi, siis oli see üsna suur šokk. Aga ei midagi pärast järjekindlalt ma küll ei julgeks mainida, noh, teleteatrid olid, üürisid õhtuti, et ma ei usu, et see teater nüüd mingit väga tähtsat kohta täitis. Ei no sellises noorepõlve elus või aga see ei läinud päris otse sinna lavakasse säppisideni veel midagi. Ütleme tegin katse õppida eesti keelt ja kirjandust pedagoogika siis ta oli veel instituudis ja siis noh, eks ma sisse astunud, õppinud oleme päris palju, aga sellist sihiteadlikumad, et mingit suunda ma küll ei oska öelda, et lihtsalt elus sedasi vedeled natuke aega sirgeks löönud. Aga kui sihiteadlik nüüd seal lavastajaks õppimine siis oli, miks mitte näitlejaks? Näitleja ambitsioon, ilmselt ma juba tol ajal sain siis aru, et on ikkagi näitleja, on ikkagi inimene, kellel on selleks eeldused, on olemas, selleks mingi oma võlus on seesama seletamatu, et osad inimesed köidavad, meie tähelepanu osad ei köida. Eks see arusaamine ja see selline ikka vist oli siis järelikult olemas, et ma näitlejaks läinud õppima hauda. Aga lavastajaks see tundus midagi nii segast või arusaamatud, et mu vend arvas, et see sobib hästi ja siis ma ei tilkunud ka vastu väga. Kirjutasin sinna mingeid sisseastumiseks mingeid töid ja siis läks juba nii kiiresti käima, et oli peaaegu võimatu aru saada, enne kui need sisseastumiseksamid lõppesid ja siis tuli veel üks periood, millest oli tagantjärgi üsna raske aru saada kõik neli aastat seal, mis on sulandunud küll selliseks üheks ähmaseks perioodiks. Tagantjärgi on väga raske küll mõelda, et kas esimesel kursusel või kolmandal või neljandal, et ei, see oli selline üks lõputu päev. Oli ta selline värviline, meeldiv päev või hall päev või. No selge on see, et kõik, mis on möödas, on väga ilus ja kõik, mis on ees, on mõttetu ja halja tüütu, et ikka oli tore. Seda vastutustunnet oli tunduvalt vähem ja ja seda koormat, mida nagu iseendale selga sidusid, oli ka ikkagi mingil määral, tunduvalt vähem tuli raske, aga sisemiselt rõõmus aeg. Aastal 2000 lõpetas Urmas lennuk kõrgema lavakunstikooli 19. lennu. Kursuse juhendaja oli Ingo Normet. Lavastaja koolituse said selles lennus koos lennukiga Tiit Ojasoo, Vahur Keller ja Tõnu Lensment. Urmas Lennuki senised lavastused. Koolitööd, linnubassein ja säärane mulk ehk 100 tangu. Rakvere Teatris iguani öö, valge uni, vanaema õunapuu otsas ja hommikueine Tiffany juures. Ma ütlen, et ma tegelikult nagu alles mingil eelmisel kevadel sain õrnalt vist üks hetk aru, et mida see näitleja sellega mõtleb, kui ta tahab ülesannet saada vä? Oi, ma aiman vist alles kergelt. Ta võib seda tähendada, mida ma mõtlesin tol hetkel, et justkui kirjutamisega jõuda sinnamaale, et tekib küsimus, et miks seda või seda kohta vaja on, siis tekivad mingid paralleelid ka näitlejatööga, kuidas ta seda ja seda kohta kasutada saaks või mida see tähendab terve etenduse või näidendi kontekstis ja et mis see ülesanne sealtkaudu siis võib-olla. Et oleksid valmis varsti jälle lavastama? Ma ei tea, kas ma valmis oleks, huvilist oleks küll natuke, sest ma ikka mõtlen, et kui vaadata sellist eesti keskmist teatripilti, siis tekib küll kohati tunne, et noh, nii niimoodi suudaks siis ega ma ei oska öelda, näeks ambitsioonid ei sure inimestes kahjuks miskipärast. Et võiks ju jääda rahule sellega, mis on ja elada seda elu, aga ei tea, ma ei öelda. No seal Rakvere teatris su ametinimetus on hoopis üks teine praegu? Jah. Jah, ma olen kirjandusala juhataja või. Või nagu vist praegu siiski orienteeruvad hor sõnadele dramaturg. No kui palju näiteks Rakvere teatri see repertuaar mängukava sinu kujundada on? Ma tean, ei mõtle iga hommik tööle minnes, selle peale kujundan Rakvere teatri repertuaari kõik need on ju läbirääkimised ja arutamised ja kui palju materjali tegelikult, et ikkagi ennem läbi käiakse, ma ütleks, mitmekümne inimese koostöös on see repertuaar, mis väljapoole paistab ju sündinud. Et see vastutustunne nagu mingit pidi näitemängud ees, mis lavale, etendust eks jõuavad, on nagu pidevalt kasvanud, selline ühiskondlik surve on ka ju sellele tugevnenud tegelikkuses, et enam ei saa nii kergekäeliselt, et ah, torem eestlast teeb midagi või? Need ajad tunduvad jah möödas olevat kus selline pealiskaudne kerge kaasaminek siis nagu tõi lavadele juhuslikku materjali, selle näitemänge meeldib lugeda. Kunagi meeldis ja enam eriti ei meeldi see ilmselt on mingi vedru, kus see kõik käib üle, et hakkavad selekteerima juba. Ahah, see on nüüd see näitemäng, see on see näit noh, tegelikult neid ei ole palju, on mingi tõesti võib-olla seitse või kui väga peenelt, et arutada, siis mingi paarikümne erineva näitemänguringis maailmas üldse olemas. See on juba selline spetsiifiline künism või ma teada paratamatult nad hakkavad jagunema ja siis kui seal midagi üldse lugemise juures nautida on siis seda momenti, et milliste vahenditega üks või teine autor sama näitemängu vormistab. Kahendustel siin oli või, või milliseid võimalusi ta veel mingis materjalis on näinud, mida teised on juba 100 korda ammendanud. Noh, näitemängu võistluste töid on alati väga huvitav lugeda, sest need inimesed kirjutavad täiesti, kuidas ma ütlen kompleksivabalt nad lähenevad hoopis ilma igasuguste eelteadmisteta, nad on tunduvalt vabamad ja nende vormi leidlikkus on mõnikord täiesti hämmastav, et noh, Need, ideed, mis sealt läbi käivad, on tegelikult ikka väga-väga huvitavad. Samas, sa kirjutasid TMK-s aasta lõpul 2005, et sa oled näidendivõistluses pettunud, viimases. No ma olen pettunud mitte niivõrd selles, et kirjutatakse halvasti, vaid pigem selles, et Eesti teatritunne nagu ma näitemängude vastu erilist huvi, nii nagu ene Paavergi sealsamas ajakirjas saatesõnas kirjutas, et tegelikult on see lavastajate kapsaaeda kivi, et ainult nemad saavad viie, ühe materjali lavale tegelikult praegusel ajal nende valikust sõltub ikkagi ikkagi praktiliselt 90 protsenti nende tähelepanu on nagu kuidagi ka hägustuma hakanud, et nad ei noh, lihtsam on alati võtta mingi valmis tekst, mis on selline kompromissitu ja millega kuidagi see kahekuune prooviprotsess õhtusse lohistatult saab rahva ees nagu ennast suhteliselt kindlalt tunda, kui teha tõesti sisulist tööd ja ja töötada nii tekstiga näitlejatega ning tulemus võib-olla ei olegi nii kergesti söödav kui mõne Võlmeid pleiga, et selles suhtes, nagu on see kivi rohkem, sina pole kõigega lavastajaid, ainult ei saa süüdistada. Et ikkagi noh, nagu ma ka ütlesin, et ega eesti näitekirjandust ka see Eesti elu rohkem huvitama sinnamaani, kuni Eesti teatrit ei hakka eesti näitekirjandus huvitama ja kuigi siin on tehtud selliseid katseid ja et ikka midagi lavale jõudnud, aga mängitakse siiski välja kujunenud tekstide autoritele, et mitte, et ma ütlen Kivirähk või Kivastik on halvad, nad on väga tugevad omal ajal kõiv samamoodi. Ja noh, siin on veel mitmeid mitmeid nimesid, aga et sellist värvi või mingit värelust oleks rohkem, et meil tekiks mingi oma eesti dramaturgia nagu Soomes on näiteks väga tugevalt viimasel ajal pead tõstnud üldse Skandinaaviamaades. Selleks oleks vaja, et lavastatakse ka neid kummalisi arusaamatuid asju. Mind huvitaks, et kaneel jõuaks lavale, sest noh, samas ma ei, ei loobuks ühestki sellisest uue autorivormiotsingutest, aga näiteks loobuks pigem mõne uue autorivormiotsingutest uue huvitava lavastaja käe all. Kui Eesti matus jääb tegemata näiteks Eesti teatris, et siis võiks nagu teistpidi midagi valesti. Et kõike peab olema, aga tead, teatrid ja teatriinimesed võiks nagu sügavamalt vaadata nende tekstide taha, mida inimesed on siiski kuid ja kuid kirjutanud, sest see ei sünni päris üleöö, et üks näitemäng valmis kirjutada, mõne inimese taga võib seal olla aastatepikkune töö ja, ja mõni võib ka visata selle niimoodi paari-kolme ööga valmis, aga need mõtted ja need tahtmised ja see kokkuvõtmine seal taga on ikkagi pikemaprotsess. Mis on sinu kõige kauem kirjutatud näitemäng? Kui kaua siis valminud on? Mõtlesin jälle kahetine asi. Seesama poop teab, on mingi kaheksa aastatest kokkuda, kestis kogu see, aga ega see ei tähenda siis seda, et et selle lõpliku variandi kokkukirjutamine võttis tõesti mingi kolm, neli õhtut või ööd, ütleme siis suvel. Aga see seda ei oleks kolme nelja ööga saanud vormistada, kui meid mõtteid ei oleks ja neid visandeid ei oleks varem nii palju tehtud. Keskmiselt iga aasta, ma arvan, ühe tõsiseltvõetava teksti peale. Urmas Lennuki näidendeid. Rongid siin enam ei. Liivakellade, parandaja ellumõistetud taxi Trallitajad bob, teab kadunud kindapood. Kadrioru vanad näitemängu puhub teab, on lavastatud linnateatris Rakvere teatris ja raadioteatris. Väike katkend Tamur Tohver kuuldemängu lavastusest. Aastast 2004 poob Sepo Seeman isa Ain Lutsepp. Ma hakkan nüüd minema. Tuleb jalutab natuke, tuleb tagasi. Ega see ei muuda midagi, ma saan aru küll, et ei muuda, see ei muuda, aga, aga proovima veab kõige tähtsamate ise hoolite. Ma pole selles päris kindel, kas ma hoolin või kohati tundub, nagu püüaks lihtsalt kuidagi oma siis lahti saada, nagu oleks see mingi kohustuseta. Nii hale. Nii et nutt tuleb peale ja siis nutangi. Mõnikord mina olen vannutud teade. Tänulik ETV kutsusite vesiselt? Ma ei tea, mis mulje teil pärast järg? Võib-olla, aga ma tõesti tänan, ma tegelikult tahtsin seda juba ammu näha, aga kuidagi julgenud ei julgenud tulla öelda. Ma saan neist aru, saad. Ma ise ka Siis poleks nagu enam võimalust ma taganeda või nii seeni, kui mõtled, võid veel põgeneda, aga kui on öeldud, siis, siis on kõik. Kui sa üldse jõudsid näidendite kirjutamiseni kui ammu need mõtted sul peas on olnud või kui palju see oleneb sellest, et sa reaalselt teatris töötab. Või oli sul juba enne sahtlis näidendeid? Kirjutanud olen küll varem ka, aga noh, mul on selles suhtes lihtsam, et ma käisin teatrikooli läbima, nägi, mida näitlejad teevad, ma sain aru, mida laval saab teha, selles suhtes ma kirjutangi suhteliselt teatri võimalustele olla. Mul ei ole sellist revolutsioonilist kätt, ütleme siis, see hakkab purustama, kõike mitte. Ma olen kirjutanud naiivset proosat ja kõike sellist, mis tuuled väike ja et noh, kõik need haigused läbi teinud, mis nagu eelnevad ühele inimesele, kes siis mõtled, et võiks kirjutada midagi, mida ka teised võiks lugeda või siis ka näha. Ma ei teagi, miks ma kirjutasin, ega vahega oli kuidagi huvitav, oli tekkis tunne, et võiks proovida, et kas siis tõesti paremini saab. No siis tuli see kõik ikkagi sellisest kergest sisemisest olekust, et oli nagu oli nagu mõnus puudutada neid teemasid, mis ennast puudutasid. Jah. No sa oled kirjutanud erinevaid asju selles mõttes, et talgupäraseid näitemäng, aga viimasel ajal küllalt palju ka niisuguseid, ma ei tea, kuidas neid siis nimetada muinasjututöötlusi teiste teostest edasi arendatud dramatiseeringuid või nimedeks. Neid dramatiseeringus, sest mina üldiselt dramatiseeringult eeldaski, et sünniks ikkagi mingi uus väärtus sest pole ju mõtet lihtsalt dialoogi ümber kirjutada ja nimetada seda loominguks, et Need teosed, millest ma olen dramatiseeringuid teinud, on ikkagi mingit pidi omas ajas kinni ja siis mingid seda konksu peab ja kuskilt haakima tänase päeva taha, mitte et noh, kõigil on mobiiltelefonid, vaid siin on mingi sidusam, et lihtsalt erineval ajal kõlavad erinevad sõnade erinevalt. Nimetan Urmas Lennuki dramatiseeringuid. Kunksmoor ja kapten Trumm. Hulkur Rasmus Frankenstein muinasjutumees okasroosike. On sulle see tunne tuttav, mis nukuteatri näitemängus muinasjutumeespeategelane ütleb, et kui teab müüma muinasjutt, et siis nad võivad rikki minna. Või sa oled professionaal, siis ei tohi trikki et ikkagi me oleme kõik oleme inimesed, teeme vigasid ja ja teevad ka presidendid, teevad parlamendisaadikud, isegi need inimesed, kes on välja valitud, meid hoidma ja kaitsma kõige eest, mis siin ilmas halba on? Selles suhtes ma nagu tunnen ennast kohe väga turvalises Eesti ühiskonnas, et kui nemad teevad nii palju vigasid, siis mina võin ka endale nii mõndagi lubada. No kui sa siin tõid selle presidendi näite, siis kas see teema sind selle pärast puudutab, et sa, Pehmetes ja Karvastes pead selle rahvaga tegelema? Vastupidi, enam ei peatari toreda andis väga sellise tugeva käsitöökindluse, et osa pidi selleks ajaks valmis olema, Nad pidid seda tegema, ükskõik kas sul oli mõtteid või olnud ja noh ja sageli ei olnud, mida oli ka ilmselt inimestel näha. Aga ta andis väga tugeva sellise enesekontrolli ja tööoskuse, mida mul ilmselt ei olnud nii ja mida mul oli väga vaja. Aga ühel hetkel hakkab igasugune selline. No ta oli üks osa õppetööst, lihtsalt ütleme niimoodi üks osa minu koolituses. Et noh, nüüd ma tegin umbes oma eksami ära ja nüüd ma siis panen selle sellest ainest lahti, et ma võtan mingi järgmise ainet, mida õppida, ilmselt siis minu eesmärk oli see, et ma tahtsin rohkem nagu ikkagi süveneda Rakvere teatrisse ja mõelda, mis seal saab veel paremini teha. Sest noh, selge on see, et kui on uus maja valmis, siis hakatakse kohe hästi, inimesed ei ole nii armsad ja toredad, et nad laseks meil natukene nüüd mõelda, aga mis edasi saab, vaid ikka ilmselt hakkavad sellised tajud liikuma, et need on neil uus maja, need käivad alla ja nii edasi, aga aga ma arvan, et selles hetkes peabki nagu võtma endale aega ja mõtlema natuke täpsemalt läbi. Et mis siis on need asjad, mis pärast siin nagu viis aastat on töötatud ja mispärast siin võiks edasi töötada? Või kuidas seda kõike paremaks muuta. Mul oli seda aega vaja ja ma võtsin selle endale ja ma arvan, et mitte midagi katki, et see julgus on küll tulnud tagasi, et ei öeldes ei jää millestki ilma. Kas sa ise ka kuidagi selle uue maja avamisel muigamisi ütlesid, et äkki on liiga ilus või liiga mugav või? No mina olen vana häda kraaks siis, et kuidas Riiachil oli vist laused jahi käest küsiti, et su sõbrad on sinuga ja ilm on ilus ja kõik on tore olla, et mis sa siis mõtled? Jah, astased, küllap hakkab varsti Kadistama. Aga noh, eks ma, jah, olen paratamatult. Aga keegi peab ilmselt olema siis, sest Puhhi kambast oli ju asendamatu. Kui te ikkagi mõni päev teda ei nähtud, siis oli inimestel päev hukas juba? Jah, eks ma püüan rahulikumaks jääda ja eks, eks ma ise saan rohkem nagu enda sees näidata, kraaksid ära teha, ma arvan. Või välja kirjutada või välja kirjutada ja alati peab olema ikkagi valvel, kuni suudad. Kui seest juba teatrist ennast distantseeruda, siis, siis võib vaikselt niimoodi mõelda, et ah, saab, mis saab, et mis see minu asi on, aga kuni oled seal sees ja kuni see on sinu mure, siis ma nagu eriti ei julge iga sellist tumedamat pilve nähes. Et ah, küllap mööda läheb, et ma ei tea, siukene hädine tüüp, siis kuidagi veresse, pessimism, massis võilaiu siis on jah. Aga kui tihti sa niisugust enesega rahulolu endale lubad, siis? Igal hommikul. Mitu minutit niikaua kuni hambad on pestud ja kõik tillukesed, hakkavad ilusti välja ronima juba? Ei, ma ei läheks, ma luban ikka tegelikult ja väga palju asju, millele rõõmustada, et need on võib-olla väikesed asjad ja ma ei oska neid nimetada, siis tundub, et täitsa totakas siukse asja üle rõõmustab, aga aga neid on tõesti hämmastavalt palju ja kui, kui süveneda, siis on ikka alati midagi, mille üle rõõmustada ei ole, ainult must ja ja varsti hakkab ladistama tunne ja kogu aeg ja ilmselt see on ka selline stabiliseerumise küsimus inimesel, et et mingil hetkel ta lihtsalt ei, ei saa sedasi amokki joosta enam, et siis võiks nagu natuke mingil hetkel kõik ikkagi rahunevad ja kui vana sa oled praegu? 34? Oled rahul selle elu eaga või, või kui, kuidas sa tunned ristuse, iga üle elatud. Süda ka. Otse kristus igavest ongi nagu enne seda käo kukkumist tundub see miskipärast nii tähtis, aga pärast seda vaatad, et ei ei muutugi midagi ja kõik läheb nagu hoopis pigem võib-olla noh, minul on küll pärast seda nagu rahulikumaks läinud siluett muidugi tahaks olla veel mingi 16 15 aastane uuesti. Ja näha maailma ka niimoodi uuesti, aga aga seda ei saa ja noh, mõtlen, et oleks seda iga päev taganud, siis. Kevadel 2005 esietendus Rakvere teatris Johannese passioon. Lavastus kolme poeedi. Kolme Juhani Liiva Smuuli Viidingu luuleilmadest ühe Juhani nimelt Smuuli rollis on laval Urmas lennuk. Etteantud teemal Urmas lennuk improviseerib Johannese passioon, lavastaja Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe, alustades sellest, kuis lavastajast lennukist kirjandusala juhataja sai. Kuna Urmas on olnud enda kui lavastaja suhtes äärmiselt nõudlik ja tema lavastused, mis on välja tulnud, ei ole teda kunagi rahuldanud, tal on kogu aeg jäänud tunne, et ta peaks selle ameti nii-öelda kui mitte päris maha panema, siis vähemalt kõrvale lükkama. Siis oli mul päris keeruline talle seletada, et ei, ei, sa peaksid ikka jätkama jätkama, aga mul ei olnud talle ka mitte ühtegi teist muud ametit pakkuda. Kuni ühel hetkel mul tekkis see mõte, et aga miks mitte proovida teda kirjandusele, juhataja koha pääle sest kõik eeldused kirjatöö mõttes olid tal selleks olemas. Me ei mõelnud selle peale, et hakkab näitemänge kirjutama vaid kirjandusala juhataja töö eeldab eelkõige suurt lugemust, näitemängude otsimist, erinevate materjalidega kursis olemist kõik võimalik sisututvustust ja muu sellelaadse kirjutamist. Ja kui see aastake, mis ta ei olnud kirjandusala juhataja, siis ta liikus ja oli majas küll, aga mitte nii suurel määral, kui praegu. Ta ei olnud nagu päris teatris sees, mul jäi see mulje või ta ei saanud nagu päris rea peale, mis asi see Rakvere teater üldse on ja kes tema siis sellisel juhul selles teatris on? Seda enam, et ta ei olnud oma lavastustega ise rahul, aga päevast, kui ta sai kirjandusele juhatajaks, minu meelest see inimene täiesti vahetus. Ta veetis 24 tundi teatris, ta tormas, töötas, ta liigutas ta temast või tuleb täiesti uus hingamine ja kõik see asi hakkas meeletu kiirusega ülesmäge minema. Nii et minu meelest me saime väga õigele asjale pihta talle seda kohta pakkudes. Aga kas siis lavastajana sa ikkagi ütled, et põhiliselt oli ta enesekriitiline, sina oled mänginud iguani öös, kuidas sina teda lavastajana iseloomustati, kas sa arvad, et ta võiks ringiga selle ameti juurde tagasi? Ma väga tahaks, et ta tuleks tagasi ja ma olen teda viimasel ajal isegi selleks õhutanud. Tihtilugu on ta ei öelnud, aga, aga praegu tundub mulle, et ta on päris tõsiselt selle peale uuesti mõtlema hakanud. Ma arvan, et selle põhjuseks oli see, et nad on äärmiselt tundliku närvikavaga inimene ja kes ei suuda taluda kas siis ebaõnnestumisi või siis halli keskpärasust, mis on väga hea. Ja kui keegi juhtustan kriitilise märkuse või tõsisemat teatrialast vestlust temaga arendama just nimelt tema tööde pealt, siis ta tihtilugu ei ei kannatanud välja. Mitmed korrad loopisid oma mobiiltelefoni lihtsalt vastu seina rääkides, kui küündimatu ja andetud on. Ehk teisisõnu, see muutus talle tervist kahtlustavaks, aga ma arvan, et siin taga on lihtsalt see, et ta kooli ajal naeran lisatugi Ingo Normeti kapsaaeda, kuna Ingo Normeti käe alt on tulnud palju suurepäraseid lavastajaid, aga mu meelest on seal mingisugune viga. Õpetatakse sellelaadsed suhtumist, et aja oma Ridara näitlejad, kuula ja ma arvan, et ta ühel hetkel lihtsalt kõik see, mida koolis räägiti, mis teatris tegelikult toimus, ei jooksnud kokku ja ta ei suutnud leida seda ühist nimetajat. Ehk teisisõnu see elementaarne käsitööoskus, mis peaks koolist tulles kaasas olema jäidel natukene, võib-olla poolikuks. Teisisõnu see keel, mida teatris räägitakse, need terminid ei olnud tal päris omandatud. Suhteliselt keeruline oli aru saada, mida ta ütleb, mida ta ühe või teise märkusega, kui ta üldse märkusi tegi, teada anda, tahtis, mida ta saavutada tahtis, ta rääkis palju, ta rääkis näidete aistingute varal, aga näitlejad ei ole vaja seda, tal on vaja ühte konkreetset märkust. Kui midagi on vaja muuta. Nüüd on siis lennuk avastatud või taasavastatud näitlejana. Kuidas ta siis Juhan Smuuli ka kokku sai? Juhan Smuuli kokku väga lihtsalt mul ei olnud, lihtsalt ei olnud seda näitlejat, kes võiks lugeda Juhan Smuuli luuletusi. Aga ühel hetkel Urmase maamajas teatrijuttu rääkides mul kogu aeg käis vaikselt Johannese passioon kaasas, kuni ma jahindada kuulama. Ma ei kuulnud enam, mida ta minuga räägib, sest et ma nägin temas seda tegelast, keda mul ei olnud. Ma vist isegi täiesti alatult katkestasin ta juttu, ma ei mäletagi, millest ta rääkis, tegin talle konkreetselt pakkumise. Ta võis rääkida võib-olla mingisugustest olulistest asjadest Rakvere teatri arengu mõttes, aga ma ei kuulanud, sest ühel hetkel ma sain aru, et tema ongi see, keda ma olen otsinud. Tema ongi seesama, kes võiks etendada ja esitada Juhan Smuuli luulet. Ja minu rõõmuks ei läinud mul eriti pikalt aega, hommiku eel oli ta juba nõus. Aga see ei ole meie esimene koostöö minu kui lavastaja temaga näitlejaga. Ta mängis mul Kalle Blomkvist tisse, konstaabel mürki, nii et ma olin temast kui näitlejast juba vägagi teadlik ja ma teadsin, et see ei ole tema jaoks võõras eriala. Aga kuivõrd sinu arvates seda Smuuli see toetab, et ta ise on kirjutav inimene? Väga ma arvan, et see on hirmsalt oluline, seda enam, et on ka füüsiliselt suhteliselt sarnane. See, mis on Urmase puhul geniaalne, on see vahetus, siirus, julgus olla äärmiselt aus laval tal puudub nii-öelda vanadele proffidele omane kaitsekiht, kus ta ennast distantseerub rollist. Ta on viimase jaaja komaja ningini nendes luuletustes sees ja just nimelt sellesama äärmiselt avatud olekuga. Ta justkui ei mängikski kedagi. Ta olekski justkui selline. Aga arvad sa, et see on lihtsalt erakordselt sobiv rolli ja näitleja kokkusaamine või näed sa vaimusilmas talle muidki rolle teatri mängukavas? Jah, kui ta nüüd nõustuks, eks ole, tema puhul on vaja hirmsasti vaeva näha, et teda seda tegema saada, sest et ma kordan veel kord, on äärmiselt enesekriitiline ja tema enesekriitika just nimelt Negatiivse suuna pealt on see, et ta pigem loobub midagi tegemast. Et see enesekriitika ei ole kahjuks tema puhul nagu trotsib. Ma pean saama, pean ilmtingimata suutma teha lavastus ja millega ma olen rahul, mängida rolli, millega ma olen rahul. Pigem on see, see pärsib. Ja mina olen nagu Urmase puhul tähendanud seda, et kui mõned inimesed õhkavad oh, kuidas on kõik, siis tema ohkab kuidas kõik olnud. Aga mis ma veel tahan öelda, et minu meelest on Urmas nagu natukene teisest ajast, minu meelest on ta sellest ajast, kus ta Smuul juba ainuüksi oma põhimõtet, oma töösse, suhtumise, oma täissuitsetatud toa, ühest sigaretist teise süütamisega oma portfelliga, oma barretiga, oma sarvraamidega, prillidega. Ja lõppkokkuvõttes mis, mis veel oma oma eluvaatega mis ei ole kuskilt kohast nakatatud sellest edukultusest ilmtingimata orbiidis olemisest. Ta oleks nagu aastatest 50 60 kusagil sel ajal Hansoga, ma arvan, oleks teil väga hea klapp olnud, minul on ka temaga väga hea klapp. Aga keegi ei ütleks, et huvitav, kes see tegelane võiksid täiesti olla kindlad, et see ongi nende eakaaslane või ajastukaaslane VTA kaasnev ja mul on kohutavalt hea meel, et on Rakvere teatris ja jätkuvalt edasi. Kuidas aga iseloomustab oma lavaelu Johannese passioonis Juhan Smuuli rollis Urmas lennuk ise? Noh, väga lihtne sedasi korraks tulla ja midagi teha, ma arvan, et noh, see ei ole kangelastegu, kangelastegu on see, et teha ikkagi aastas neli, viis rolli ja kõik nad on suurepärased või siis arvestatavad või siis ei ole läbikukkumised, et see on juba ka see näitleja tegelikult, ütleme niimoodi ikkagi. Aga ma ei ajagi kangelastegudega, aga lihtsalt mulle see juhan väga meeldib seal lava peal, et räägi natuke mu enda ja no ma arvan, oli kokkusaamisest. Ega ma ei olegi väga kokku saanud selles suhtes, et ega ma tea suulist ikkagi alguses ma nagu isegi tundsin ta vastu huvi, aga aga mingil hetkel ma mõtlesin, et noh, las tema on omaette, mina olen omaette. Mina ei tea, ma isegi ei ole selle peale mõelnud küll Smuul, tule. Vaevalt, et aru saaks, täitsa seal tõmblevad mida, või, või midagi sarnast, aga noh, tema on see õnnetu eesti kirjanik, kes on jäänud ka siis ajalooliste olude ja poliitika vangi, keda ei ole represseeritud mitte füüsiliselt Siberis hoidke ta represseeritud siinsamas, et noh, et ta on elu ise represseerinud aega represseerintsis, sellises situatsioonis nii palju valikuid teha, noh see ajab ka kõige tugevama inimese hulluks tegelikult. Ja temale see õnnetus nagu osaks sai. Ja nii nagu paljudele teistelegi on saanud, et ja mitte Eestis vaid üldse maailmas see on, see on olukord, kus ei saa auga välja tulla ja ka selles suhtes on hea, et inimesed on vähemalt paar-kolm inimest, kes kirjandusega seotud, ütlevad, et et jah, et Smuul ei olnud ainult üks värv ja seesama, et, et Smuul ta ei olnud halb, keegi ei ole halb. Jeld Smuul ka halb ja lihtsalt olid valikud, mis, mis temale üle jõu käisid. Ja kui neid nüüd saab natukene teises valguses näidata, siis kui saab näidata, et oli ka teisi asju, mida teises valguses vaid saab näidata, et ta oli ka ikkagi noh lihtsalt üks inimene. Et siis siis nagu minu arust on kõik hästi. Aga noh, selle Smuuli etenduse kohta veel, et kui ma nüüd isiklikult võimete Smuuli vaid Juhanit ja siis ikkagi ma saan aru, kõik keerleb minu ümber muidugi, eks ju. Aga kõige tähtsam moment selle juures on ikkagi see idee, see mõte. Ja ta kannab mingit sellist väga ähmast eestluse või Eestigi, ta ei ole Eesti kirjandus, ei, eestlased on mingi ühiskondlik gammajaan tekkinud siin ma ütleks, et mis nagu toetab seda, et ma arvan, et vormiliselt ta võib olla täiuslik, ei ole, siis tol ajal ma ise ei osanud näha mõningaid asju, mida võib-olla oleks pidanud tol ajal nägema. No see minu puhtisiklik arvamus ja ma ei ütle, et üller või Toomas või keegi on halvasti teinud midagi seal, aga ma arvan, et kindlasti oleks seda saanud veel paremini teha. Ja et oleks rohkem kõneleva mul nud k rohkematele inimestele, võib-olla seal on üks rida siin puudusi ja vigu pole vähe. No mingid kohad on, mis mul ähmased, ütleme niimoodi, et ega ma ei koida küll, miks see või too ja mis ma seal teen, täpselt, et ma olen nagu püüdnud endale mingeid erinevaid asju kogu aeg sinna leiutada, aga aga samas on seal mingid kohad, millest ma saan väga hästi aru ja mille pärast ma tunnen, et ma ikkagi julgen selle asja lõpuni alati teha. Samas mingis mõttes saalist jällegi see sinu tegelaskuju tundub väga terviklik või tal on nagu väga kindel oma oma rida või oma siseelu ja ja mingi helge loomus isegi kõigi nende ajast räsitud saatuste kiuste. See ongi see, kui anda selline võimalus kätte inimesele, küll ta siis ehitab ja, aga kui seda teha päevast päeva kuust kuusse, siis paratamatult eksib näitleja sinna sisse rohkem ära, sest alati on olnud ju mingid näitlejad, kes ei ole sobinud kas lavastajatele või või nende võlu ei ole nii suur, et teater nagu ei ei anna neile võimalust, et noh, väga paljud on sedasi esile kerkinud, eks ole, ja kes on tegelikult tugevad näitlejad. Ma mõtlen tõesti, noh, nad on teinud kaasa igasugu säutsudes. Ja minu arust võikski nagu rohkem avastada selliseid märkamata jäänud näitlejaid ja neid tagasi lavale täies hiilguses tuua kui minusugustega katsetada. Noh, nii nagu on öeldud, et iga inimene suudab kirjutada romaani või raamatu oma elust, et nii suudab ka iga inimene tegelikult teha ühe rolli, et mis ta teeb enda pealt ja ja kui teil on vähegi korralik lavastaja, kes oskab talle mingeid näpunäiteid anda ja vähegi korralikud kolleegid, kes oskavad mingitele asjadele tähelepanu juhtida, siis ta teeb selle igal juhul ära ja väga võimsalt teha. Tunduvalt võimsamini. Kas sa tahad öelda, et see on praeguse ühe rolli fenomen, et et sa ei tahaks, ma arvan, saaks näitlejana jätkata. Ma arvan küll, et see ikkagi eeldab seda, et inimene teab, mis ta teeb ja et on seda õppinud ja ta oskab, tal on vahendina, mul on nii vähe vahendeid, et noh, ütleme, ma olen kõik ära näidanud, mis mul on, ei olegi rohkem, et see on nagu pärast seda oleks üks selline Stamplemine lihtsalt või hädaga ikka leiutaks midagi juurde. Aga kas seda vaja on, kui on meil olemas tõesti häid näitlejaid, kes ei ole saanud teha ühte sellist luubi alla jäävat rolli? Selle passiooniga on olnud päris ehmatavaid etendusi selles mõttes, et näitlejad peavad võitlema kooli kollektiividega saalis. Kuidas ennast selles situatsioonis tunned? Nemad on ka inimesed ise ka olnud ja ma arvan, et nemad ei ole küll milleski süüdi. Siin ongi tekkinud meie teatrieelarvelise teatri paratamatu fenomen, et on reserveeritud etendused ja me oleme rääkinud ka oma direktoriga, sellest aga on, sellest ei saa üle ega ümber tegelikult Ma olen inimesena, saan aru, et see on nii ja see peab nii olema, kui tahta, ei institutsiooniliselt teatri jätkumist ja samas ma tahan, sest see trupi omavaheline vahetumine võimaldab tunduvalt mitmekesisemaid pilte lavastustes ja kõik. Mitte et ma räägiks, et vat ja, ja Graal on kuidagi nõmedad ja nad on teinud suurepärast tööd, aga neile hakkab juba natukene minu jaoks segavaks muutunud on see, et nad saavad nii vähe vaheldust enda truppi lubada. Et kui neil oleks natukene ikkagi, noh, ilmselt nad saavad ikka rahasid ka juba ministeeriumi poolt natuke juurde, et ja nad on teinud ka väga palju selliseid väga huvitavaid vangerdusi, et Teganud tüütuks ei ole veel läinud, aga see piir on nagu minu jaoks küll üsna lähedal olnud. Aga et seesama suunatud või tellitud publik siis, kes võib-olla ei olegi huvitatud teatrisse tulekust mis ta ka teha siis, sest ühelt poolt teater peab teda saali saama, et saaks teha neid asju, mida võib-olla vaatab kümmekond, paarkümmend 30 inimest, aga noh, nii vähe ei vaata muidugi, aga noh, ütleme sajad siis selleks peab tuhandete nimel kannatama. Üldse, et ma tahaks nii koolisüsteemis, kui elus oleks inimestel rohkem vabadust valida, et praegu on, need, on need valikud ikkagi üsna ahtakeseks läinud ja kui räägitakse, et vene ajal ei olnud vabadust, ei saanud minna kuhu tahes, siis see oli küll vabadus, aga sellest tuli maksta samamoodi nagu praegu on vabadus ja selle eest tuleb ka maksta, et noh, ei ole vahet ühiskonna korral, kui on ühiskonnakord, siis ta tahab alati, et iga andmise eest midagi vastu saama, et see on nagu. Ma küll ei või rääkida, sest ta ei ole nii ahistatud represseeritud nõukogude võimu poolt, aga paraku ühiskond on selline loom, kes tahab midagi saada selle eest, mida ta annab. Ja kas need on suuremad, siis need vahendid, mida sa pead maksma vabaduse eest väiksemad seal, nagu sa maksad, siis vahet ei ole. Kui kriitiline teatrivaataja sa ise oled kui vaimustumis võimeline saalis oled? Väga kergesti vaimustuda, nutta ja naerda ja selline vaat kui on mingi hea asi siis, ja lähed, et noh, ikka inimene laseb ennast ära rikkuda, et, et kui kiidavad, et siis lähed vaatama ja siis on siuke ongi hea asi, sest mõtled kuradi jama, et miks ta nüüd väga hea ei olnud, siis, eks oled, sa lootsid, et see on väga hea etendusega selle. Selles osalejad pole siis süüdi, et ta niimoodi haipitakse üles vaid ikkagi see sinu enda kriitikameel. Aga samas ma sedasi nurgatagust või noh, niimoodi vaikselt, kui ma satun kuskile, siis on nagu väga-väga huvitav. Noh, sel aastal oli näiteks. Noh, minu jaoks oli küll suurim eesti teatrielamus Leino Rei muinasjutulugudel see karjatüdruk ja korstnapühkija ja see oli seesama vabadus, kuidas saab lugu jutustada, aga noh, mitte ainult, et juhtustada, vaid seal oli kogu meeskond oli töötanud nagu ühe eesmärgi nimel, seal oli see Amor oli helikujunduse teinud noh, originaalmuusika tegelikult oli Kaljo kivise kummut sinna tehtud ja, ja kõik see pisidetailideni läbitöötatus, see loo väärtustamine, kuidas leinaseeder tegi seal? No ma ütlen, et võib-olla ta ei ole midagi geniaalset, aga see oli. Ma ei tea, mul on siiamaani sellest niivõrd noh see toob nagu hingerahu tagasi, et siis mõtled küll, et teatrid on vaja, teatrid on väga vaja ja eks on mujalgi olnud selliseid hetki. Aga noh, järjest vähemaks jäänud sellist üllatusmomenti, esiteks lavastajad on väga palju käinud ka piiri taga ja siis tuleb nii ühte kui teist tuttavat ette, sealt juba eesti lauadelgi. See on tore, et Eesti publik saab ka seda näha, sest lõppude lõpuks me ju vaataja pärast eksisteeri mägi, et teater on vaataja pärast ja mitte vastupidi. Ega mina jälle ei tea, kuidas õige on, et ma tean küll tõde, aga kahjuks on see ainult mulle endale tõde. Teistel pole selle tõega mitte midagi peale hakata. Mis seal niisugused meelistegevused väljaspool teatrit ja kirjutamist, kui saaks, siis vaataks telekat. Ei tõesti naudiks oli, see tundub jälle samamoodi nagu oi kui oleks, sest eks seda, aga noh praegu ma unistan küll sellest, et saaks sedasi vedeleda teleka ees hommikust tõesti, mitte midagi peaks mõtlema millegi üle ei muretseks. Et siis oleks täiesti õnn vist täiuslik ja sest kõiki muid asju ma saan siis see on nagu mingi lapsepõlvepühapäev või ma ei oska, rändasime, kui äratuskell oli ja siis tuli või nõukogude liitu ja siis tuli lastefilm, et siis oli nagu minul ikkagi assotsieerub ülim õnnega, et kui on selline, et siis kui hakkab juba natuke vastik, hakkab seljast kuskil torkima, et ma mäletan seda tunnet, kui ikka mõnikord luban endale nii korra paar aastas sellise ja päeva, aga aga praegu pole see veel lihtsalt ilmsete jõulude paiku, nüüd tuleb midagi. Aga ma juba igatsen sellist päeva jah, et ükskõik, mis jama, sealt pääsed, virvendaks midagi silme ees ja siis tuleb selline uni peale siis magada ja ärkad, ülesanne võib-olla hämaramaks läinud selline mõtlesin sihuke aja noh, aja nautimine või ma ei oska öelda, sest alati on teda nii vähe ja alati on kuskile kiire jama. Eesti teatri aastal 2006 kuni lennuki algupärandiga ilmub kuhugi vä? Me Andresega Dvinjaninov oleme, tema mõtte järgi võiks olla nagu Koidula teatritegemisest, aga mind huvitab jälle siin selle faktori juures rohkem see Jannseni moment, sest võtame siis eestlased on ikka absurdne rahvas küll näidanud mingi naljakas, kas talupoega 500 kroonise saaja siis Janseni tütar sajakroonise pealegi Jansen ei ole kuskil, et see on nagu minu jaoks suur müstika, kes noh, vaieldamatult on Janseni teened Eesti rahvale eesti rahvaks saamisele, see Jansen, lõputu jänese mahasurumine mingit pidi, kuigi ta oli ka edev inimene, aga mitte edev kui Jakobson muidugi minu jaoks on tema selline niux, avastavad. Aga mind huvitaks just see, et isa ja tütre suhe kõige selle taustal, kus tehti nii teatrit kui pandi alus oma riigile, ütleme niimoodi, sest kuidas neid laulupidusid ja kuidas seda Vanemuise seltsi tegevust siis teistmoodi nimetada. Et see oli Eesti oma riik tekkimise üks aluseid. No ega see nägu rahatähel nüüd ka mingi mõõte ei ole, võib-olla see, et Jakobsoni poisina Beethoven Jakobson on, aga Johnsonit ei ole ja tütar on ka pandud. Aga noh, see on muidugi minu kiiks. Muidu olen väga rahul, kes seal kõik on, aga no see on, niikuinii võetakse nad kõik ära. Mis seal ikka on taganud. Millest sa unistad? Veel peale nende õdusat, telekavaatamise päevade midagi. On sul mingid suured elu, unistused? Et oleks tervist ja oleks aega veel pikalt elada ja et ei peaks loobuma mõningatest Ütleme siis lihtsalt, et oleks nagu kannatlikkust taluda neid asju, mida muuta ei suuda julgust muuta neid asju, mida muuta suudad ja mõistust teha vahet nende vahel, eks ole. Ütleme, sinna lase tervis ja pikiga ja õnn ka füüsiline ikkagi, tähendab elu ei läheks kehvemaks, ütleme niimoodi. Kulgeb üle maa ja taevaaeg-ajalt veenastus. Mu silmadelt on ära kogu vaeva Teeviit mu kõrval näitab nelja suunda. Alin täis lootustandva ei näi. Miks ka mitte, seal on hall dialaulu kuulda on liivakell, mis aegamööda käib. Hiirelõksu peaosaline oli Rakvere teatri kirjandusala juhataja näitekirjanik Urmas lennuk. Saate seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Lennuki soovil jääb Bonzo laulma oma laulu Leningradi küpsis. Helepunast tajun. Seal on Süütan sigareti. Me nutan, laulda ta üks, L1 koor. Kaugel kuuse tukast lõikab tutta kägu. Vastaks küll, kui linnu. Tuleks vastu kasvõi ükski tuttav nägu. Vahetaks siis. Oota ootamise pärast jäängi üksi.