Neljas oktoober 1952 nägin täna öösel unes, et olin Eestis maal vanematekodus. Toad olid puhtaks küüritud. Pikk laud, valge linaga kaetud. Tehti ettevalmistusi mu õe Leida pulmadeks. Ütlesin emale, kes laua juures seisis mingis halli kirjus kleidis. Nüüd peaks väljast küll lauakaunistuseks rohelist tooma. Aga lahtisest uksest õue vaadates näen, et õunapuuaeda polegi. Ja selle asemel laiub ukse ees kartulipõld mis äsja sadanud lumest kohevil. Jah, näed, polegi midagi rohelist võtta, kõik lume all, märkisin kahetsedes. Ja ärkasin. Ei tea, on seal midagi halba juhtunud? Oh mis hirmus, et pole võimalik saada teateid. Sellist und näeb eesti kirjanik paguluses. Tema nimi on Helmi Rajamaaeluaastad 1909 kuni 2005. Ja raamat, kust see katkend võetud, kannab pealkirja paguluse sirvilaudu kuhu koondatud Helmi rajama päevikumärkmed aastatest 1950 kuni 1980 katkendit, sealt loeb Garmen Tabor ja oma head sõpra Helmi Rajamaad, meenutab Liidia Tuulse. Mina olen saate toimetaja maris Johannes. Eesti naise elu- ja loometee paguluses on meie tänase saate teema. Seda avab kirjandusteadlane Liivia viital. Võiks öelda, et Helmi Rajamaa oli üks meie vanemaid prosaiste sest ta oleks ju saanud nüüd, kaheksandal jaanuaril 97 aastaseks. Ta tuli kirjandusse ju alles paguluses ja see tähendab väga palju. 1950. aastal ilmus tema esimene romaan varjutatud südamed saksa sõduri ja eesti naise armastust käsitlev romaan, mis tõstis tohutult suure poleemika kogu väliseestlaskonna seas ja hilja alustanule ja Helmi Rajamaa oli ju tegelikult hilja alustanu. See tuled kirjandusse ei olnud ju sugugi kerge. Sest kui me loeme siin neid Helmi päevikuid, siis võime täiesti konstateerida, et tegelikult oldi küllalt vaenulikud. Naistulejate suhtes kuidas asjaosaline ise oma tulemise aega kirjeldab katkenud Helmi rajama päevikust loeb Garmen Tabor. Seitsmeteistkümnes juuli 1951 Aavikute kodus, proua sünnipäeval peale meie Adsonite pere, Mälgud preili Helmi Eller ja abielupaar luik, Aavikute kodu sisustatud pruugitud mööbliga nagu enamikul pagulasi. Kohe elutoa ukse kõrval kulunud nahksohva selle kõrval külgseinas must klaasustega raamatukapp. Klaver seinariiul raamatutega, vastasseinas teispool akent, sohva, ovaalse lauaga, sohva taga Rispistes vaip ja lahksohva taga mingi vabriku vaip, põtrade ja hirvedega. Pakutakse võileibu soola siia munade ja juustuga, mis proua, Aaviku ema, erakorraliselt teoka ja energilise naise valmistatud. Addison presideerib laua otsas võitlusvalmis, nagu alati, juhib ta jutuajamist, kritiseerides Ameerika Eesti häälesaateid ja siinsete poliitiliste rühmituste tegevust. Hiljem väiksematesse gruppidesse jagunemisel pöördub Aavik otseselt minu poole. Tee käsikirja lugemisel ei teinud ma korrektuuri, vaid ainult mõningaid märkusi ning parandusi. Korrektor oli arvanud, nagu oleksin seda teinud ja pole seetõttu omapoolselt üldse midagi parandanud. Kui märginad kirjastus minulegi korrektuur poognad ei saatnud ja et raamat kubiseb vigadest, sabavik üpris pahaseks, teeb ettepaneku. Me saame eraviisiliselt kokku ja räägime selle üle pikemalt. Minu raamatule osaks saanud hävitava arvustuse kõne alla tulles sekkub Watson vestlusesse öeldes muuhulgas kruste kaded võtsite temalt hea aine Saksamaa laagrielu vahendamisega millele mina omakorda reageerin, et ainet ei saa kelleltki võtta. Sest igaüks käsitleb ainet omamoodi. Pealegi ei kirjutanud mina sõjajärgsest laagrist, vaid põgenikke sõjaaegsest töölaagrist. Minu küsimusele, mis põhjustas auhinna andmise minu käsikirjale, vastab Watson, et just Saksamaa laagrielu haarav kirjeldus Aavik et minu stiil on ladus, been ja suursugune, kus puudub toorus ning ülbus. Ja Mälk, et teos on tihe ja kirjanduslikult formuleeritud, rikkalike tähelepanekute ja soojusega kirjutatud, mis reedavad annet. Kas teist sellepärast kirjaniku saab, on ühe raamatu põhjal raske öelda. Aga käsikiri vääris tähelepanu. Nii et Helmi oli võitleja tüüp, kuigi ta ennast oma päevikutes nimetab tihtilugu araks ja peab kirjanikule esmatähtsateks niisugusteks omadusteks just julgust, enesedistsipliini ja raudset töötahet ja muidugi Annet ja ta ise leiab ta, oli väga enesekriitiline inimene, et temal neid kõiki omadusi napis. Aga kui me loeme tema mälestusi, siis võime öelda, et tegelikult ta suhtles maailmaga küllalt julgelt, ta kunagi ei häbenenud välja öelda oma arvamust ning kaitsta seda, mida tema pidas õigeks. Sest see aeg oli ju väga keeruline pärast sõda ja ta ise ütles, et nõutud eriti eelkõige eestlaseks jäämist ja samas, kes sellest kõrvale kaldus, see oli siiski süüdlane ja nõuti ka seda, et ilmtingimata eesti naine peab olema ülimalt vooruslik. Ja see intelligentsuse küsimus, mis praegu on võib-olla tõusnud jällegi huviorbiiti seoses naisuurimusliku kirjandusteadusega, see nagu jäi kuidagi kõrvale kleiti, et eesti naine üldiselt ongi hea, kui ta on oma mehe varjus. Elmi rajama, ise on ju ka oma päevikus kirjutanud, naisel polegi nagu kunstiline eneseteostus mõeldav siis ta riskiks ju isikliku elu ja perekonnaliikmete heaoluga ja, ja seetõttu peakski ta jääma selliseks vaguraks vaatlejaks. Kui palju ta ise seda vaguralt leia, positsiooni, nagu ironiseeris selle arvel. Või ta ikka mõtleski seda tõsimeeli 2002. aastal Rootsis käies koos teater vaariusega, kui mängiti Vilde etendust, siis kohtusime Elmi rajamaaga ja minu meelest Helmi Rajamaa olisele vaatleja likkuse säilitanud täpselt samamoodi, nagu ta oli säilitanud oma erilise väärikuse. See oli niisugune terve sajandi läbi teinud ja kogu selle sõjajärgse koleduse ja kõigest sellest, et nagu läbi tunnu väärikus ja see, kuidas ta suhtus inimestesse, missuguse tähelepanu, missuguse hoolivusega see äratas tõesti väga-väga suurt imestust ja Ma olin lugenud neid tema paguluse sirvilaudu ja seetõttu mind huvitas muidugi ka Marie Underi isik. Tegime väikese intervjuu koos Doris Karevaga, kuna just samal ajal ilmutas Sirje Kiin Eesti Ekspressis Vilde ja Underi armastuskirjad ja Helmi rääkis Marie Under-ist väga suure soojuse, aga samas ka ikkagi niisuguse objektiivsusega, kuigi ta oli Ungarile väga lähedane inimene, ta ei ülistanud ainult kõiki kirjaniku iseloomujooni, ta rääkis ka sellest olukorrast, mis Underi ümber valitses. Ja samas ta oskas nagu kogu seda väliseestlaskonda paigutada Underi ümber. Ja vaat seda me näeme ka seal paguluse sirvilaudades, et seda võib ka vaadelda nagu väikest dokumentaalromaani, sest mulle valmistas tohutult heameelt just see, kuidas ta on kirjeldanud kõiki neid toonaseid inimesi, keda täna enam ei ole. Vaat just kõiki neid naisi, kes püüdlesid kirjanikuks, neid oli muide tohutult palju ja kuidas nad omavahel koondusid ja kuidas nad püüdsid iga hinna eest oma teoseid välja anda, kui raskeks osutus, 80.-te algul muutus üldse eesti kirjanduse väljaandmine paguluses üsna raskeks ja neid kõiki nagu tõrjuti veidi, aga nad suutsid üksteiselt tuge leida ja samas nad kõik olid väga värvikad isikud, aga nad kõik koondusid Underi ümber, nii et see haigevoodis lebav under oli nagu omamoodi päid ja mis neid kõiki soojendas ja nad jälgisid tema elukäiku kuni viimse hingetõmbeni. Ja vaat nüüd, kui Under suri see mõjus niisuguse ootamatusena, kuigi kõik teadsid seda, et sellest tõvevoodist selles eas ei ole enam pääsu. Aga ikkagi, et vaat siis algab see nagu suurem masendus. Ja üldiselt 80.-te alguse allakäik algas nii kodu-Eestis kui välisEestis. Tegelikult peaaegu ühe korraga. 20. märts 1952 naissektsiooni ettekande õhtul Stockholmi vanalinnas. Ruumid kitsad. Seintel Wiiralti, Raul linnu ja Karin Lutsu maastikke, linnavaateid vaikelusid. Lauad meeldivalt kaetud. Istun Helmi Mäelo ja virve kallas pässi seltskonnas. Mõlemad väga sõjakad. Mäe loon kuri Kailitile, kas mäletad mu arm pärast olgugi et olevat säält jõudnud vaid kaht novelli lugeda? Veera Grünthal avab koosviibimise, loovutades sõna Adelaide lembergile, kes kõneleb Eesti naise olukorrast tänapäeva Eestis. Kõneleja on ise ajuti väga liigutatud. Kui aeg on sõnavõtuks, tõuseb Helmi Mäelo tänab ettekandjat, täpsustab, kiidab tõesti aeg-ajalt esile endagi teeneid. Kust selgub neile, kes seda varem ei teadnud, et tema on olnud eesti naise asutaja ja 18 aastat ajakirja toimetaja. Juuli Est Einmann räägib invaliidide olukorrast. Väliselt meenutab proua Stein Mann mu lapsepõlveaegset majaperenaist. Meie ema sõbratari proua Emilie Lepa Tallinnast. Just selline parajalt ümarloomulik ütlematult armas inimene. Võib-olla mitte otse daamilik, ent haruldaselt rõõsk ning puhas. Kokkuvõttes jääb daamidest positiivne mulje. Näib, et siin mõeldakse, kavandatakse, tegutsetakse laiahaardelisemaid võrreldes nende naistega, kel fookuses üksnes isiklik heaolu, moed ning välimus. Ja kes siinsele seda laadi koosoleku ile kutsujaile tüdinult vastavad. Oh ei, Mul pole selleks aega. Et ise kuskil laisalt lesides mõnd odavat ajakirja sirvida ja keelt peksta. Nüüd sõnajärg Liidia Tuulsele, kes alustuseks loeb ühe eelmi rajama luuletuse. Igapäeva toimetusi. Meeste toimistusel eelis, etest püsivamat säilib, naiste omab au mõne hetke vältel. Peatselt rikutud kaootiline järgi riismeid, toidujäätmeid lastele, meid vaevad, hooled kuigi selleski virdub kestvad lood, millest mehed suurt ei hooli. Mõistmata, et see on ainus, milles sihinedki nende panus. Kas see oli fantastiline ajama? Ma olen nii rõõmus, et ma võin teda tutvustada, te olite sõbrannad alguses mitte eriti minu elu oli rohkem kunsti valdkonnas, minu mees oli, kus jälle professor. Ma olen ise ka kutsiaal olnud, minust sai kirjanik alles, kui ma olin viiekümneaastane. Ma olin olnud ajakirjanik, et see oli Pärna Kangro ja Helmi määruks. Mis sa ikka neid tõlkiteedia reisikirju kirjutad, sul suuremad andjaka luuletama, aga kuidas, Helmi Helmi Rajamaa oli rohke proosakirjanik, Marju temast noorem ja meie alul 11 ei tundnudki mitte. Ja tema avaldab oma romaani ja seal Rooma, mis seisab sees proua Tuulse. Ja tal ei olegi päris hea ise roose proua tuursele raamatud. Ja ma olin muidugi väga õnnetu selle üle. Hiljem selgus, et ta ei teadnud Liidia tuurses mittemidagi. Ta oli sellel ime ainult valinud ja läks aastakümneaastase paar korda, aga enne kui, kui meie, siis hakkasime rääkima ja mina, mina hoidsin nagu eemale Heibi rajama süldi südalinnas, perekonnanimega Sepper, aga perekond asus elama Haapsalu lähedal esivanemate tallu. Oma hariduse, seal sai ta siis Haapsalus, õppis Haapsalu ühisgümnaasiumis pärast Läänemaa Õpetajate seminaris ja lõpetas selle kahekümneaastasena. Aga samal ajal abiellus ema juba härman rajamäega ja rääma, töötas aluski noore õpetajana Rakveres põgemini. Meil oli väga raske Helvi rajama oma kahe väikese tütre Maretiga ja Rutiga põgenes üksinda Saksamaale ja pärast seda Rootsi ja tema abikaasal oli jälle hoopis teine tee, kuidas ta põgenes. Aasta hiljem Sassi Stockholmis alata, uut perekonnaelu, Helvi rajama elaski, Marie Underid samal tänaval väga väga lähedased sõbrad olid nad ja, ja ERMi rajama on kirjutanud Marie Underi elust. Seepärast ta tundis teda inimesena ja seda väikest tööd hinnatakse väga kõrgelt. Kõige lõpuks ilmusid alles möödunud aastal tema monograafia ja, ja seal kirjeldab tema oma perekonna vähe, aga ta kirjutab meie kultuurielu ja meie kultuurisündmusi ja siis võite teie siin ka lugeda ja kuulda, kuidas meie kultuurielu arenes seal ära ja ema oli väga julge avalikult välja ütelnud oma kriitika gaasiale. Aga muidugi kõike muud ka. Me olime häirib kohutavalt erinevate, et mina olen rohkem romantik ja lüüriline, tema on rohkem. Et olla valitud ehkki pind on peetud vääriliseks osalemaks tolles imepärases maailmas et mul on usutud heldust kaasas olla. Kosmose müstilisest mängus ei tolle tohtinud olla väikene lüli, elu lõputus ahelas võinud kiita omal viisil looja suurust, täita äikest, ülesande kuskil olemise ääremail. Olla inimene, naine, ema, vanaema, vanavanaema. Tal on kaks last ja lapselapsed ja lapselapsed. Meeskirjanikud on naiste kirjutamise suhtes kohutavalt kriitilised, nad nimetavad neid kirjutavateks prouad, eks üks teravamaid kõnelejaid on Arvo Mägi. Ta mainib, et sedalaadi naised ei peaks üldse pürgima kirjandusse. Ja põhjus on selles, et nad tulevad kultuurist, mis oli nii-öelda Eesti ajal juba maha jäänud ja kus elati otse kui nurga taga. Ja see noor vabariik ei jõudnud veel oma kultuuri pürgimustes pat asemele. Ja nüüd, kui need naised tulevad siis pagulusest kirjandusse, siis paratamatult see mahajäämus on juba nagu nende oma elulugu, kui sisse kirjutatud, et, et noh, see ongi nagu mõttetu, mida nad seal teevad. Nii kirjutab Arvo Mägi ja nii tsiteerib teda Helmi rajama oma raamatus. Kuidas teie kommenteerite seda? No tegelikult mina jällegi Helmi rajama raamatu järgi vaatasin, et need mehed Arvo Mägi ise muidugi eelkõige Aavik ja kõik, kes seal olid, nad ju pidasid kogu aeg loenguid, neil olid ju väga paljud organisatsioonid, kus olid kõnekoosolekud ja kui nüüd vaadata lähemalt seda kuulajaskonda ilmi oma pilguga, siis tegelikult enamik neist olid ju naised. Ja see pidev haridus, mida siis need väliseesti kirjandusteadlased ja üldse teadlaskond andis siis oma kaasmaalastele, tegelikult naised võitsid võib-olla sellest kõige rohkem ja ühtlasi takistas see tasalülitada suhtumist ikkagi sellesse võõrasse ühiskonda. Ja vaat nüüd tuleb ka Elmi rajamaal selles sirvilaudades kõne alla see, et ühelt poolt see tohutu sisemine tahe jääda eestlaseks, säilitada oma keel, vaat see on nüüd kõik see, mis Aavik tegi, et ta pidas neid keele loenguid ja eelmi rajama, jälgib väga kriitilise pilguga iga kord, kui ta tuleb kuskilt koosolekult, kus ta on kuulnud ettekandeid. Just see, kuidas keegi kasutas eesti keelt ja kui hästi ta eesti keeles suutis ennast veel väljendada. Samas teiselt poolt rõhutab Elme just seda kosmoboliidsust ju ka sellepärast, et ei saanud ju kapselduda Aid tuli olla ka maailmakodanik, nauditi jureise nauditi, Hiiumaailma filme, maailma kunsti ja sirvi laudadest on näha, kuidas Elmi ise nagu tõesti ahmib igalt poolt seal heas mõttes mõttes niisugune kultuuri küsimus, et ta saab järjest uusi teadmisi, mida mujal tehakse, kuidas siis ise oma uut romaani kirjutada ja see kirjutamise küsimus, see on nagu tõesti eesti kirjanikuks pürginud naisele Välis-Eestis tohutult oluline ja just see, et ta ei jääks maha nagu sellest, mis toimub mujal maailmas. Kui mina hakkasin saama Helmi käest selliseid kiri kaart, et siis ka seal ta tundis niivõrd elavat huvi kõige vastu, kasvõi selle vastu, et see tänav, kus mina Tallinnas elan, et mis linnaosa see on, ta ei ole sellest kuulnud, see on ilmselt täiesti uus. Et huvitav, kuidas see on tema kõrvust mööda läinud ja samas ka teda huvitas inimeste pärit Tolu näiteks minule ta hakkaski sellepärast võib-olla kirjutama, et ta arvas, et äkki ma olen kusagilt liivlaste hõimust, see oli nii tore ja ma pidin talle seda selgitama. Missugune päritolu siis on minu vanematel ja ei, et ma olen ikkagi eestlane ja kirjutan juba eesti keeles ammust ajast ja, ja kõik, see oli talle tohutult tähtis just see, et, et inimene ei minetanud oma võimet tunda uudishimu maailmas toimuva vastu hoolimata kõigest sellest, mis juhtus pärast Elmer oma esimest raamatu ilmumist, mõni teine oleks saanud tõesti löögi allapoole vööd, aga Helmi elas selle kõik üle. Teda ju ründasid kõik kriitikud, kuigi tema Raamat 1950. aastal see kuulus romaan varjutatud südamed võitis auhinna romaanivõistlusel ja trükiti ära kõik mees, kriitikud olid väga pahased tema peale ja ta püüdis seda õiglustunnet, et iseendas säilitada, nii et ta pihtis ainult oma päevikule. Ja samas näiteks Austraalia ajakirjandus korraldas suisa kirjanduslikke kohtuid, kus mõisteti kohut siis selle saksa sõduri ja eesti naise armuloo üle. Ja muidugi pahandati väga selle üle, et see naistegelane inno ei visanud ennast sillalt alla ega sooritanud enesetapu, mis mulle jäi meelde see, mida meie, võib-olla alles nüüd, 50 aastat hiljem oleme hakanud tähele panema ja on tehtud filme sellest inimeste armastusvajadus oli ju sõja ajal palju suurem kui võib-olla rahuajal ja Helmi juhidki tähelepanu just sellele, et armastus on üldinimlik nähtus, et see ei allu mõistuse distsipliinile ja et see sõjaaegne armastus, et sellel oli mingi eriline tähendus. Nii et mõnes mõttes ta oli ajast ees ja loomulikult tal oli küllalt keeruline, et teda ei mõistet. Aga ta oli trotslik ja kirjutas sellele romaanile ju järje, 1956. aastal palsameeritud elud ja seda muidugi ei tahetud üldse trüki lubada, talle ei kirjutatud isegi arvustust. Alles Orto kirjastuse juht saatis talle lõpuks teate, et ta trükib väga hea meelega selle teise osa ära ja see oli muidugi Elmile väga rõõmustav sündmus ja ta sai nagu tuul tiibadesse. Sest seda ta rõhutab ka, et tohutult tähtis oli see, et keegi sind innustas. Ja muidugi nagu siin teie, Maris, ütlete, et need kirjutavad pruuakeset just nii neid nimetatigi, sest kaliilia Tuulse väitis, et kui tema astus kirjandusse, et siis ka teda nimetati kirjutavaks prouakeseks. Aga tõesti, et see näitab seda eesti naise tugevust, et nad pidasid vastu ja neist said kirjanikud, et nad ei jäänud kirjutavate prouakeste staatusse ega ootama, mida siis järgmisena nende kohta öeldakse. Nii et see näitab jälle niisugust, et võib-olla pärast sõja ajal see suhtumine oli keerulisem ja ta oli kindlasti keerulisem, kui ta on meie päevil, et praeguse tundub ju meile anakronism mina, et me muigama selle kõige üle. Aga tol ajal see oli ju traagika ikkagi kirjutavale inimesele ja kuidas nad käisid kumas ja oma raamatuid oma käsikirju ka rootsi kirjastustele ja kui jahedalt seal vastati, et kuigi olid olemas toetusfondid ka pagulastele väga vähe jagati neist eesti kirjanikele. Elmi kirjutab just sellest, kuidas lootus järjest rohkem hakkab vähenema. Kõik on ju mures, sellepärast et mis jääb järele. Üks väheseid, kes, nagu suutis huumoriga suhtuda, oli Aksel Mark kes ütles väga huvitavalt, et ta on tänulik selle eest, et jumal on võimaldanud talle ekskursiooni väliseestlaste juurde ja pagulusse, et saada kokku niivõrd andekate ja intelligentsete inimestega nagu tollal paguluses oli. Läheme meiegi nende pagulaste juurde teejuhiks Helmi rajama mälestusteraamat paguluse sirvilaudu. 27. juuli 1951 kohtun Aavikuga vestendi kohvikus trottingaatonil. Istume pikliku laua ääres, mis otsapidi vastu seina. Sohva seljatoe taga kastis õitsevaid hordinsijaid. Ruum lõhnabki, pisut kasvuhoone järele. Summutatud muusikavarjuga laualamp valgustab nägusid vaid poolikult. Aavik näitab mulle kelleltki kunagiselt eesti keele õpetajalt Ameerikast tulnud kirja, milles esitab minu romaani keelelise läbitöötamise tulemuse. Saak on tänuväärne. 249 viga pluss 34 komaviga. Aavik lohutab. Teie käsikiri oli keeleliselt üks parimaid ning märgib sammas üht uunikumi, kus esinenud selliseid keelelisi eriskummalisi, mida ta pole eales kohanud. Üldse leiab Aavik, et meie kirjanikud kirjutavad halba keelt. Ristikivi, Mälk, Uibo, puu, Tammsaare, tema ise ei osta põhimõtteliselt ühtki eesti raamatut. Ei lugevat ühtki eesti lehte, kuna lihtsalt kartvat seda teha vigade hulga pärast. Eesti keel on hirmus keel, eesti rahvas on hirmus rahvas, kes ainult iseennast kiidab ning ülistab ja teistele vaatab, üle õla. Kuulen, vaikin silmitsi teda vargsi. Aavik on nagu mõni prohvet, täis tuld ja õiglast pahameelt rahval lühinägelikkuse pärast. Vaistudelt esteetia äärmuseni arenenud kriitilise meelega, mis pole tasakaalus tema temperamendi ja vitaalsusega osutub ta tahtmatult küünikuks millest võib tuleneda taktitusi ja piinlikust seltskonnas, kus teda küllaldaselt. Minu meelest sarnaneb ta pea Carl, milles indiaanlased üliku omale, milles kaardonis mõtlen nukrusega segatud sümpaatiaga tema praegusele seisundile. Kuidas ta siin paguluses käsist-jalust kammitsetuna üritab leida kõlapinda oma keele uuenduslikele ideedele. Ma ei loe enam midagi kirjanduslikult väärtusliku, deklareerib ta pateetiliselt. Selleks peetakse vaid neid, mis surma või enda tapuga lõppevad. Üteldakse ilus lõpp. Me kõik sureme. Ma ei taha, et mulle seda ühtelugu meenutatakse. Kuigi oleme sündinud selleks, et kord surra. Ei, peame ometi uskuma, et oleme sündinud suremiseks. Või nagu oleks surm, ainus õige lahendus. Loen nüüd ainult põnevusjutte ja kriminaalromaane, kus sündmus üksnes oluline. Ta kaevab portfellist esile paksu raamatu kaustalise käsikirja, mis on ühe saksakeelse seiklusromaani tõlge. Peene kalligraafilise käekirjaga kirjutatud tekst, mis jätab mulje mungalikus tööst ja mille lehekülgede arv ulatub 1187-le. Ta on seda tõlkinud palju aastaid selle vahendusel õpetada tütrele eesti keelt head eesti keelt. Tean, et seda seiklusromaani on varemgi tõlgitud eesti keelde. Olen seda raamatut Mariettagaleri orjatütar 10 aastasena lugenud. Ei mäleta, kelle tõlgituna. Olen jahmunud, et mitte öelda tühistatud. Ja Aaviku minu imetusest otsekui noorenenud kael nagu uhkel võidusõidu hobusel kaunilt kaares nõndanimetatud ja põlatud praht, kirjandus sünnitab hoopis vähem kahju kui väärtuslik, väidab ta. Tuglase mõju näiteks meie kirjandusele. Dekadentlik Tuglas pole üldse mingi loovanne, vaid reprodutseeri vigurdajat kunstlik kokku klopsija. Pange tähele, ükski tema töödest ei ilmuta tõelist jutustamisannet, mida näiteks võib öelda Vilde puhul ja mis on kirjanikule primaarne. 1952 11. veebruar. Kohtan Johannes Aaviku vestendis. Tunnen end seekord sundimatuna, võib-olla sellepärast, et püüan temast mõelda nagu tavalisest inimesest ja mitte kui tuntud teadlasest. Tellinud kohvi, laskume kohe elavasse vestlusse. Aavik on esimesena huvitatud minu leivateenistusest Boscziros millega seoses järgneb arutlus rootslaste võõrsõnade hääldamise teemal. Edasi tuleb kõne alla laager Kristi parrabas, milles Aaviku arvates puudub avaram panoraam Rooma elust. Ilma et tahaksin puudutata jälle minu romaani auhindamise küsimust, märkides, et isiklikult oleks temalegi meeldinud, kui Inna Kumari jäänuks immuunseks sakslase võlukunstile kuid möönab, et naine noorelt, abielludes võib jääda äratamata. Ja murrang võib toimuda sel juhul hoopis hiljem. Ebaseaduslikult. Allan Holm oli ju kergemeelne, kuid südamega mees. Ja naistele on alati kergemeelsed mehed meeldinud, väidab Aavik. Ning meestele kergemeelsed naised lükin vahele. Suurimad draamad juhtuvadki kergemeelsusest arvab Aavik kuivalt. Muide, teie raamatus oli kohati liigselt detailidesse laskumist ja üle kuhjatust. Aga see oli ju teie esimene raamat ja leidis hindamist 15 käsikirja hulgast, mis juba üksi peaks tunduma lohutusena. Teile sobib iseenesest psühholoogilise romaani või novellilaad Alaburzee julm mõistatus kui peate ilmtingimata kujutama üksnes haritud inimest. Kahjuks puudub eestlastel sisemine peenus. Sellepärast pole neil ka õiget arusaamist. Reedan Aavikule pisut oma kavatsust jätkata romaani kirjutamist samade tegelastega Stockholmi ja pagulasühiskonna miljöös, milleks tema mind õhutabki? Vestleme veel Saartri Aubakliku lõbutüdruku teemal, mida hiljuti olin lugenud ja mis ülesehituselt osutus huvitavaks ja mida Aavik muide peab parimaks satiiriks ameeriklaste kohta. Veel mõningaid Aaviku ütlemisi. Meeslauljad on hirmsad. Naislauljad, hirmsaimad. Nende kahe konstanteeringu vahel teeb Aavik kunstliku pausi, mille mõjuda tundub olevat täpselt välja arvestanud. Jätkame mälestuste saadet Helmi Rajamaast. Tema paguluse sirvi laudadest sain teada, et äsjakuuldud muusikapala autor Cyrillus Kreek on olnud helmira jama, õpetaja, aga jätkame juba kirjandusteadlase Livia viitaliga. Ainus oli, kes suhtus Elmi esimesse romaani positiivselt, see oli ju Johannes Aavik meeste hulgast ja kui siis Elmi saab järjekordselt kokku kohvikus Johannes Aaviku ka, kus siis nad käisid tihtilugu koos vestlemas kirjandusest ja kultuurist loetud raamatutest ja üldse elust siis Aavik on rajamaale öelnud tõesti, et rajama sobib kirjutama psühholoogilisi romaane ja et see on nagu tema ala. Ja ühtlasi muidugi soovitab ta kirjeldada intelligentseid inimesi. Ja Aavik jääb siin siis muidugi jälle oma liistude juurde, et tema on kindel, et eestlaste hulgas ei ole niisugust sisemist peenust, mida on näiteks muidugi prantslastel ja paljudel teistel Lääne-Euroopa rahvastel. Et sellepärast puudub eestlaste üldse õige arusaamine kirjandusest ja psühholoogilisest kirjandusest ja ta süstib raja maasse niisugust positiivsust. Ja muidugi julgustab teda edasi kirjutama oma ja rajamaale oli see tol perioodil väga oluline. Ja Ta pidas Aavikust lugu ka siis, kui teised kõik nagu hakkasid ära jääma nendest Aaviku loengutest ja kui Aavik hakkas jääma juba vanemaks ja kui tema mure lähedaste pärast oli suur ja kodune elu võib-olla polnud enam nii korras, siis Helmi jällegi siin ta säilitab selle oma kirjaniku pilgu niisuguse distantsiga, vaadelda ka lähedasi ja häid tuttavaid. Ta nagu jälgib huviga, et kui kaua peab vastuse Aaviku sõprade ring ja püüab siis nagu oletada, et kes siis on viimane, kes jääb nagu Aaviku lähikondlaseks ja ise ta võtab seda sõpruskonna kooskäimist ja suhtlemist Aavikuga, neid kohvikuvisiit ja ka igakuiseid, isegi iganädalasi visiit haige Marie Underi juurde. Kõigepealt muidugi kui tähelepanu pööramist lähedasele inimesele ja teiseks ka seda, et sul võivad olla igasugused harrastused, huvid ja sa võib keelduda minemast kellegagi kohtuma või kedagi vaatamas. Kuid see on sinu inimlik kohustus, et teisiti nagu olla ei saagi. Et ma ei tea, kas see oli kasvatusest, vaevalt kasvatus, nagu Helmi ütles, oli tol ajal tema kodus niisugune, et tütarlaps pidi hoidma ennast tagaplaanile. Et see arg olemine ja tagasihoitus oli tolle aja norm, kui Helmi üles kasvas. Aga see, et ta oli niivõrd suure empaatiavõimega, ma arvan, et ta oli lihtsalt niisugune erakordne isik ja tema tähelepanu mõjus ka Underile väga hästi ja ma olen mõelnud ka selle üle, et mis neid Underiga ühendas, sest Under pidas eelmist väga-väga lugu ja ta oli alati tohutult rõõmus kui Helmi tulijat. Ta sai temaga südamlikult nelja silma all rääkida ja oma mälestusi kõnelda. See ei olnud mitte ainult see, et Helmi oli hea kuulaja, vaid tegelikult nad suhtlesid ju juba palju varem ja nad ju elasid ühes majas ja Helmi oli ju alustanud ju ka umbes nii nagu under, et Underid mõisteti ju väga hukka nende kuulsate erootiliste luuleridade pärast ja helmit mõisteti hukka, et ta oli lubanud endale julgust kirjeldada siis seda eesti tüdruku armastust või eesti naise armastust saksa sõduri vastu. Et mis tundus paljudele ju amoraalsena. See oli tegelikult ju elu ise, mida need mõlemad naised olid kirjutanud, üksis, luulesse valanud ja teine romaani ridadesse. See oli võib-olla niisugune väike, selline üks samm edasi sellest sellest tavalisest inimestevahelisest mõistmisest, et see oli niisugune äratundmine. See on nüüd minu arvamus. 23. aprill. Kohtena Aavikud kohvik, cafe joontes. Ametlikult on ta huvitatud minu käsikirjast tegelikult aga siiski vist rohkem vestlemisest ja kokkusaamisest minuga. Sukeldu mägi otsekohe elavasse vestlusse ja vaidlusse. Aavik väidab, et luuletajaid, kes murdekeeles luuletavad, tunduvad temale kahtlasena. Miks pole Addison ühtki luuletust kirjakeeles loonud? Küsib ta kuidagi indigineeritult. Kui üritan Adsonit kaitsta, märkides, et ta on ju näidendit kirjutanud kirjakeeles ei omistab Aavik sellele faktile mingit tähendust. Minu arust pole mingi kunst kirjutada nii kindlasti piiritletud ainel nagu tema lauluisa ja kirjaneitsi mis enne mitmeti pehmeks on nämmutatud, väidab Aavik. Miks ta ise ei mõtle mõnd psühholoogilist intriigi välja. Ja edasi? Atsoneid, ühtki teist luuletajat Underi kõrval ja miks pole Under midagi proosas tootnud? Olen umbusklik. Kui püüan Aaviku väiteid kummutada, muutub ta üha Buick päisemaksja tüli himulisemaks. 27. aprill. Kuningannale iis külastas täna postipanka. Läbis meiegi osakonna. Minule demokraatlikult kasvatatule tundus veidrana Niksutada nagu rootslanna seda tegid. Mis pärast peitsin end teiste selja taha kuningana möödumisel kuigi mul muidu pole vähimatki sümpaatse kuninganna vastu. 21. juuli. Kokkusaamine Aavikuga kohvik Grenetis. Nagu alati, on Aavik küsimused, mis kavatseb luubi alla võtta paberile märkinud kokku 16. Üldiselt kulgeb vestlus vanas vaimus. Aavik kaebab hoolimatuse üle keeleküsimuste suhtes. On nördinud, et teda keeleuuendustaotluse pärast pilgatakse ning kahetseb, et tal pole poega, kes tema tööd jätkaks. Ta siunab kirjanikke ja ilukirjandust, sarjab jällegi Tuglaste Tammsaaret. Kui teda peaks puuri pistetama tingimusega tammsaarelik teos kirjutada tuleks ta sellega hõlpsasti toime. Näitena tsiteerib ta mõningaid lauseid. Üle lumise lagendiku läheb rebane. Ta saba lohiseb mööda lund, nii et lumele jääb sügav vagu. Saba on tore asi, sabad ei oleks rebast, aga rebaseta poleks ka mitte saba, mis lumele vao jätaks. Kui seda kuulates naeratan, tundub see teda aina innustavat, usaldades mulle järgmiseks, et on juba ühe sellise paroodia kirjutanud ukselingist. Enne lahkumist jõuame jälle keeleuuendus ja õigekeelsusküsimuste juurde tagasi. Millest jääb meelde? Aaviku arvates on inimene, kes võõrkeele aktsenditult omandab, enamasti kergesti jalutatav, võõrastele mõjudele ja kardetavalt avatud, õpitud keelt kõneleva rahva ning selle maa mentaliteedile. Keelegeeniusest võivad hõlpsasti saada internatsionalistid ja ülejooksikud. Mõtlen endamisi salajas. Kas Aaviku endaga pole sama lugu. Kui eesti keel poleks kujunenud tema peamiseks huvialaks ei huvituks ta võib-olla muudestki eestilistest eluavaldustest. Hatsoni suhtes langetab otsuse Adsonile sominuks ohvitseri või ärimehe kutse. Ta armastab kamandada. Palju sellele naise eneseteadvusele mõjus elu Rootsi ühiskonnas. Ühelt poolt. On ju Rootsis ikkagi see naise eneseteadvuse küsimus olnud juba ammust aega nagu õhus, teisalt jällegi see, et nad olid pagulased, nad olid nagu võõrad, no sellest me rääkisime õige vähe. Ja mina teadsin seda, et Helmi oli töötanud ju kuningliku postipanga jooksva arve osakonnas just sel ajal, kui ta sai kirjanikuks ja tegelikult, mida see tähendas, see tähendas seda, et ta pidi olema hommikul kell kaheksa tööl ja täpselt siis, kui kell kukkus saida hakata oma mõtteid mõtlema ja nii-öelda sama kirjaniku elu elama. Nii et see oli küllalt suur enesedistsipliin ja ümberkehastumine. Ja siin on just huvitav see, et Elmi töökaaslased ju üldse ei suutnud uskuda, et Helmi kirjutab. Ja nad ei uskunud seda isegi siis, kui nad nägid kaanel raamatu kaanel tema nime. Ja lõpuks hakkasid levima koguni kuulujutud, et tegelikult on need raamatut valmis kirjutanud Helmi abikaasa Herman, et kuidas inimeste suhtumine võis olla niisugune, et see pani teda imestama, aga ühtlasi ta ütleb, et see tema raamatute ilmumine selgitas ka välja, et kes on kes, et kes luges ja kellel oli nagu oma arvamus ja kes julges seda avaldada ja kes oli, ka ei oota säramis, teised ütlesid ja kolmandad siis, kes absoluutselt eitasid, et üks naine võib üldse nii julgelt kirjutada, et see nagu ei mahtunud väga paljude pähe. Ja Elmi tõesti, ta kirjutas julgelt. Seda on tunda ka nendes sirvilaudades selles päevikus, et tal on nagu iga asja kohta oma arvamine ei ole, niiet kõik see maa endale meeldib, et ta üsna kriitilisem olemisega. Aga mis oleks juhtunud, mis oleks saanud sellest põlvkonnast, kui seda pagulust ei oleks olnud? Ütleme, et kui Eestis oleks elu läinud normaalset rada pidi edasi. See ei oleks saanud neid katkestusi, ei, sellest küll ei olnud juttu ja nagu ma siin ütlesin, et mina nägin ilmit 2002 ja siis ta saabus Liidia Tuulse juurde koos oma tütrega. Maretiga muidugi see, kui hea eesti keel oli mõlemal Mareti kohta ei oleks iial võinud öelda, et on väliseestlane ja Helmi oleks nagu tõesti eile uksest välja astunud, et see nende perekondlik olemine ja kõik see, et see oli niivõrd soe ja 11 toetada. Ja see oli nagu väike mikroühiskond ikkagi, et ühelt poolt see väliseestlaskond, et see oli nende jaoks see makroaga oma perekond, kes toetas, et see oli see micro ühiskond, nii et küllap see mõjutas väga tugevasti ka seda suhtumist. Ja Nad ju läksid ära selles usus, et nad saavad üsna varsti tagasi tulla, vähemalt enamik neist uskus seda. See mineku algus oli ju äkiline, ootamatu Helmi oli ju küllalt kõhevil, kui ta Saksamaale põgenes. Abikaasa oli läinud Rootsi ja see oli üldse suur šanss, et perekonnad saaksid. Ja nagu ma sain jällegi siit sirvilaudades teada, et krahv folke Bernard, et vaat, tema oli ju see, kes juhtis seda päästeekspeditsiooni ja aitas perekondadel ühineda. Nii et see oli juba iseendast õnn ja nagu eelmi ütleb, et surma lähedus, mida kogeti, et see oli see, mis hiljem ühendas tohutult palju ja see, see tähendas väga palju, ikkagi 90 protsenti intelligentsist ju lahkus, et nad olid veendunud, et see Eesti, mis maha jäi, et sellel saab raske olema. Ma arvan siiski, et ka kardeti seda, et see eesti vaim ja vaimsus, intelligentsus, et see surutakse nagu maha. Aga seda ei juhtunud. Ja kui mina käisin esimest korda Rootsis 1998, siis oldi ikkagi veel üllatunud, et meil on niivõrd palju kunstnikke, kirjanik, heliloojaid, väga andekaid inimesi, ometigi läks ju niivõrd palju ära, see on kummaline, et nad on asemele on tulnud ja siis me arutasime selle üle, et maa annab tagasi, et ilmselt maa tekitab niisuguse uue voo. 1955, kaheksas veebruar. Aavikuga Grenetis jätkathnil asuvas kohvikus. Aavikul on uus ülikond. Kuidagi mõjuta eriti hoolitsetud ja koguni legantsena. Imetlen tema vitaalsust. Kõrgest east hoolimata on ta jätkuvasti kõigist eluavaldustest huvitatud. Kuigi ise enam otseselt neis ei osale. Sirvime minu romaani käsikirja ja loeme vigu. Hiljem tuleb ta jälle igasuguste utoopilise ideedega ja fantaasiaga pahandades, et poliitikud ei hooli rahva moraalist, vaid ainult maksudest ehkki moraal olevat just see, mis rahva saatuse otsustab. Vahepeal naelutab ta kinni suitsetavate naiste madala seksuaalmoraali võrreldes mittesuitsetajate naiste omaga ning asub seejärel suure mõnuga eesti haritlaskonna järelkasvu statistika tegemisele. Kõrgema haridusega eestlasi kaasa arvatud tema ise olevat liiga vähe lapsi. Mispärast peab tarvilikuks valida ilusaid noori naisi, kes seksuaalpartneri vabal valikul sünnitaksid 10 aasta jooksul lapsi, keda riik kasvataks üles Preemia igalt sünnituselt peaks olema nii rikkalik, et see võimaldaks sünnitajail vahepealse ja edaspidi isegi muretu äraelamise. Mind otse jahmatab selline tõuarenduse idee, mis meenutab omaaegset natsliku programmi. Me vestlus siirdub Aino Kalda päevikutele millega seoses ma ei jaga paljude seisukohta, nagu oleks Aino Kallas oma pihtimusega suure vea teinud. Minu meelest on ta olnud ainult aus kirjanik, keda peamiselt tuntakse tema loomingu põhjal elab lugejate kujutluses mingil kõrgemal plaanil. Kuigi on tegelikult samasugune inimene nagu lugejagi. Välja arvatud vahest see, et tema on osanud inimlikke tundeid, passioone elamusi mingiks uueks elumustriks vormida. Sest mida muud on looming kui ühe inimese elust kirjandusest kogemusi sadestunud teadmised, mis läbi looja hinge prisma kurnatult ja läbi töötatult on vormunud uueks elupildiks tema sepikojas. Eesti intelligentsi elu paguluses jätkab kirjandusteadlane Livia viital. Nende jaoks. Kas oli väike pettumine, oli see Eesti vabanemine 1991 ja see, et nad jäeti nagu veidike kõrvale ja seda me ju kõik teame, et siis läks elu niisuguse hooga, et tõesti, võib-olla väliseestlased jäid liiga väikse tähelepanu osaliseks ja see nagu natuke kriipis nende hinge, aga Helmi seda ei meenutanud, Elmi meenutas ikka ainult häid asju ja ta oli lõpmatult tänulik selle eest, et temast oli saanud kirjanik, et ta oli saanud avaldada oma teoseid. Nad olid saanud ennast teostada, sest tema abikaasa Erman rajama oli ju Eestis tegutsenud küll kooliõpetajana, kooli juhataja, Dajana kooli rajajana haridusministeeriumis, koolinõunikuna, ta oli ju välisEestis Rootsi eesti kooli rajaja ja selle kooli esimene direktor. Nii et nemad olid nagu ikkagi niisugused tunglakandjad ja nemad ei tohtinudgi kustuda. Oh ei, sest neil oli tõesti selline missioonitunne, tänu sellele, et silmi rajamale oli nii pikk eluaeg on ta toonud meieni või võtnud endaga kaasa oma kaasaegsed ja neid on olnud oi kui palju. Et võib-olla on olnud meil selline pika eaga daam, Eesti kultuuris on Linda Viiding ja mõnevõrra tõepoolest, sest ka helmil oli väga hea mälu ja väga hea inimeste taju Linda, kes oli ikkagi ju elu lõpul nagu nägemise peaaegu kaotanud, et ta tajus inimesi kuidagi teisiti. Jaa, helmil see niisugune otsa vaatamisest ja mõnest lausekatkest juba kellelegi artikli lugemisest või, või raamatulugemisest. Et tal oli juba kujunenud pilt, mis oli tegelikult väga huvitav ja kui ta rääkis eesti kultuuriinimestest, nii et, et see niisugune aastatega ilmselt see inimese taju muutub ja ma arvan võib-olla et naisterahvastel on see isegi kuidagi teistmoodi. See eelmi suhe oma tütardega ja samas kogu väliseesti ringkonnaga loomulikult ta oli niisugune keskne figuur, aga mina nimetaksin teda siiski väga väljapeetud daamiks ja just nimelt daam sõna kõige paremas mõttes otsesemas tähenduses. Ta jäi selleks kuni lõpuni ja see, kuidas ta näiteks salatis kaarte veel haiglas olles, vabandades, et ta ei saanud just niisugust kaar, nii nagu ta oleks soovinud vaid et see kaart oli tõesti selline. Minu meelest väga südamlik ja väga ilus, aga, aga Helmi pidas vajalikuks veel sellest kaardist päris mitme lausega jutustada, see näitas seda, kuivõrd tähelepanelik ta oli, ilmselt see tundlikkus välismaailma suhtes oli väga suur ja niisugune üldinimlikkus, vat see hõljus ka Helmi kohal. Et ta nagu püüdis ühendada seda eestlust ja üldinimlikkust. Pärast sõda oli muidugi see eestluse säilitamine, muutus nagu naguniisuguseks omaette veidi isegi fanaatiliseks küsimuseks, aga Helmi tõi sinna juurde selle üldinimliku momendi ja ma arvan, et see oli üsna paljude väliseesti naiskirjanike mõtetes ja südametes. Et see oli see, mida võib-olla mehed tõrjusid. Aga see oli, naised osutasid niisugust väikest vastupanu, see oli ju tegelikult väga positiivne ja see tasa kaalustas, kuigi nemadki näiteks rootslaste juurde külla minnes nad said aru, et neisse suhtuda, võetakse ikkagi veidikene ülevalt alla. Et seal on teised kombed või nagu Elmi tuletab meelde, et kui saabus keegi kuninglik kõrgus, siis kuningliku postipanka ja kõik naised tegid nagu väikesed tüdrukud kniksu siis Helmi eelist teiste selja taga ja Ta ei teinud seda kniksu, sest tal ei olnud see loomuomane. Nii et ta ei andnud alla, ta säilitas oma mina ja seda igas olukorras. Täna õhtul oli meie teejuhiks Helmi rajama raamat paguluse sirvilaudu naise elu, loomingu ja valikute üle võõrsil, mõtiskles kirjandusteadlane Liivia viital. Tekste luges Garmen Tabor. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.