Ma kuulun sellesse põlvkonda, kelle niisugust võib-olla vaimset kujunemist, kui see liialt suuresti ei ole öeldud, mõjustasid sellised nimed nagu tingimata Paul-Eerik Rummo, Juhan Viiding. Seal oli veel teisigi, kuid need on niisugused tähtsamad. Kui me keskkoolis käisime, siis me ei kujutanud oma elu ette, et me poleks lugenud luulet jäätmepoleks, lugenud just sellist luulet. Ma ei tea, kas sellest ajast peale või on ka ilmselt hilisemaid mõjutusi. On niimoodi olnud, et teie, Paul-Eerik, olete mitmes mõttes olnud võib-olla nii mõnelegi minu põlvkonna esindajatest niisuguseks mingil määral iidoliks asi just selles, et te suutsite sel ajal kui kõik läksid millegi hulluga, millegi ebamõistuslikuga kaasa suutsite vait olla, palusin teid täna stuudiosse, selleks, et te tuletaksite seda aega meelde, ma ei tea, on see teile kerge, on see teile raske? Aga niisugune palve mul on. Millal algasid teie vaikimise aastad? Nojah, mult ennegi küsitud ja selleks on kahtlemata raske rääkida, ütleme mitte selles mõttes, et oleks hingeliselt raske, aga, aga noh, nähtus on keeruline lihtsalt. Ja selles nähtuses või olukorras olin ainult mina üks üks osapool ja sellist objektiivset üldisemat pilti kogu asjast on ühel osalisel isegi raske ja võib-olla mingis mõttes isegi tarbetu saavutada. See, mis te ütlesite, et ma olen kuidagimoodi olnud kellelegi iidoliks tegelikult ehmatav, ma ei kuule seda esimest korda, aga ta ehmatab meid iga kord uuesti, kui ma homosid hääle kuuled. Sest põhivõi ütleme, et kusagil minu minu tegevuse varal on On toimunud teiste inimeste vaimne kujunemine. Ma ise tunnen ennast, olen alati tulnud väga ebakindlale seesmiselt. Ja kõik mu luule, mida ma olen kirjutanud, ei ole tegelikult autori poolt vaadates ei olegi nagu midagi muud, kui selle seesmise ebakindluse väljaelamine ja sinna juurde siis lihtsalt see ütleme, õnnelik tõsiasi, et täiesti oma teenetest sõltumatult on nagu tunnete väljaelamine või, või sisemine ebakindlus välja elamine võtnud talutava luulevormi, samas kui mõnigi teine ebakindel inimene Ebamäärase jutuga, kui seal ei ole sellist oskust väga, väga selgelt tajude kuidagi sõnastada oma tundmusi, kogu nende keerulisusele ja tundmused keerulised, absoluutselt igal inimesel ei ole. Kutseliste luuletajate kunstnike vanem sõber, õpetaja Ain Kaalep öelnud, et kõige rohkem vihastab teda sõnaühendlähedaselt ja see ei ole olemas. Ja luuletaja või mõnesuguse, sellise, kas usulise võimega õnnistatud inimese ainuvaimus erinevus selles mõttes teistest inimestest ainus erinevus on, on see, et tal on antud võime kuidagimoodi kunstipärasemalt need asjad asjad sõnastada ja seeläbi kas reaalselt, osaliselt ka tegelikult ilus, ausalt, noh, teha nad teistele inimestele teatavaks. Teiseks luua siis oma segaste tundmuste põhjal mingit sellist objektiivset sõnalist reaalsus teoseid. Mõnesugune väärtus ka võib-olla väljaspoolne. Neid tundeid, mis on need põhjustanud, selles on need erinevused ja, ja muidugi õnnelikud võimalused. Et kes, kes saab ennast väljendatud, sellel on võib-olla kergem neid. Nende seest tuleb rasketena üle elada, venet pääseb nagu selles mõttes kergema nahaga. Nendele võib näha ka kergemini. Ja kui sa ootamatult märkad, praeguse mul ei ole enam ootamatusega kuivkumast esimesi kordi kuulsin, olles ise noores eas veel minu luulet ei võeta vastu mitte ainult, kui tahta teatavates teistegi fenomeni, nagu mis, mis pakub lihtsalt naudingut või noh, ütleme nii et teda ei võeta vastu tingimata mitte ainult kui paremini halvemini tehtud tööd, ütleme vaid, et, et selle pinnalt teised inimesed sageli minu suureks tulevaks ehmatuseks minust vanemad ja elukogenumad, rääkimata noorematest pahandustest hakkavad kujundama oma mingit vaimset pilt oma oma hingeliste hoiakute süsteemi. Siis seda esimest esimese korda märgates, see oli kohutav ehmatus. Sest ikka see tunne pime, juhib pimedat ja ja on hirmsat, et ma ei saa iseendaga hakkama. Nüüd pean juhtima nagu viima teisi kuhugi. Nii et selline iidoli või sangari roll mulle mulle seesmiselt sugugi ei sobi. Olen olen selles mõttes noh, täiesti allapoole igasugust keskmist inimene, et ma väldin vastutust nii palju kui võimalik igas asjas ja, ja kui ma tunnen, et on tõesti vastutus teiste teiste inimeste eest, mis neist saab või, või millise pildinat milliseks kujunevad osaliseltki just nagu nagu läbi siis juba see võib olla üks põhjus, mispärast tegelikult tahaks parem vait olla. Ja kahtlemata see, see oli ka üks tagasitõmbumise motiiv ehki võib-olla, mitte mitte peamine. Üllatusega märkasin, et et, et, et, et, et keegi ei märka, et see, see, mis ma räägin, ei ole tegelikult noh, et see ei olegi konstruktiivne, positiivne, vaid see on lihtsalt mu enesehädade välja elamine. Niimoodi ei suutnud vastu võtta seda rolli, et keegi lähtub, lähtub selle saba oma elu jõualasinguterwe. Nii teine motiiv või asjaolu Vaikimisega seda nimetatakse oli tõenäoliselt mingis mõttes niimoodi ringi mingis mõttes ka UHD luule tehniliste võtete esteetilise paradigma ammendunud ja minu jaoks. Ja, ja tõenäoliselt ka ühe sellise tunde võidule või mõtteringile põle. Olin seda nagu piisavalt nende jaoks väljendanud, ma tundsin, et kui selle veel kord üle rääkida, rääkida, siis, siis on tõbeljaselgi jaoks tüütu ja sellele järgmine aste peab olema prodeerimine. Peaaegu teadlikult kujundatud eneseiroonilise hoiaku väljendamine, see, selle ma oma arust on mingil määral tegid läbi noh, ütleme siis enese Heroviseeriminega nende skoobiga jaoks ja sealt sealt enam edasi minna, mida tähendab siis sealt edasi ongi juba loomulik, on siis nagu vait jäämine ja eks vaadake Gustajatele uuesti uuesti, võiks otsaga pihta hakata või, või mitte pihta hakata. Ja sellest aspektist vaadatuna see olemine ei olnud mingis mõttes dramaatiline, traagiline olukord, vaid on loomulik nähtus, umbes nagu taldriku tühjaks söönud. Ja kõht on tühi, ei ole ka ja, ja ole midagi teadlik, sellest ei ole, noh, ütleme nii, et eks siis vaata edasi, mis saab. Mida ma tahangi. Et jooksid nagu mitu asja ühekorraga korraga kokku, noh nagu enda nii seismises kui välises eluloost ja välistes olukordades tollel. Sest see, et, et mu tolleaegset viimast luuletuskogu tervikliku kujul ei avaldatud, et, et meil ei õnnestunud leida kirjastajatega ühist keelt selle avaldumistingimuste suhtes. See oli nüüd jah, üks üks aspekt kogu kogu sellest asjast noh, ütleme väliste helistaja aspekt sellele eelnesid mu enda sees kaks asja, mida nimetasin. See, et tegelikult oli, oli üks lind läbi kirjutatud, ütleme nii, igas mõttes. Ja teiseks, et mõnesugune, väsimus sellest sellest asjaolust, et suhtutakse kui vaimsesse juhte või kuidagi nii sellist asja nagu professionaalse kunsti juurde professionaalse luule juurde. Selle, selle professiooni juurde kuulub lõpmatu kirjutamine nagu sellest möödavaatamine, et, et seesama asi enam-vähem samasugusel moel on sul juba öeldud. Korduvalt see ühesõnaga luuletamine nagu tükitöö tegemine. See ei ole mulle vastuvõetav kuidagi tehkima sellesse tingimata teiste inimeste puhul ei, ei suhtu tingimata halvasti, oleneb autorist. Ja olen tegelikult suures osas sellest noh, esteetiliselt koodist, süüdist, mida tehakse. Bachi ja Mozarti muusika on lõpmata just samade asjade kordamine aga kogu see esteetiline süsteem, kuhu kuuluvad, on teistsugune ta Nimpersonaalsem seal kogu see korduvus millegi universaalse väljendus. Ja seal on see suurepärane. Aga noh, minu puhul kujunes kui me selle seaduse vastupidi mitte ainult selles mõttes, et ma ilmselt ei, ei olnud nii nagu nagu nimetatud suured heliloojad, vaid ka vaid ka see esteetiline kood, millesse mina sisse kasvanud, millest ma olen välja kasvanud, on põhimõtteliselt teistsugune, see on ikka väga-väga sellisel personaalsel individuaalse ideaalsete tundust väljendamine. Ja seda asja lõpmatult lõpmatult ühesugusena korrata. Aga moraalset survet ei olnud mingit siis teie vaikimise aastatel ma mõtlen, avaldamine läks raskeks ja. Vabandame, kui niisugune tõenäoliselt oleks, ei oleks läinud raskeks, aga nende konkreetsete tekstide avaldamine ei leidnud võimatu ja selle situatsiooni tagasimõju minu sealt edasi jätkunud tegevusele või tegevusetuse üle oli vast selles, et kogusaminu ilmnenud luuletaja rolli täitmine oli, oli kujunenud nõnda, et see oli kontaktiks või dialoogis publikuga olemas pidev tagasiside ja ma olin harjunud võtma seda kui loomulikku tõsiasja. Noh, ei tarvitse ka alati sugugi nii, kui tal on olemas ka täiesti täiesti sellist luulet, muide ega väga hea luuletaja kirjutab kui toobektiivset tõsiasi ja see võib põhimõtteliselt jääda tema eluajaks ja veel näiteks sahtlis sõlmata väärtus kuhu kallatakse kuuega austena, kirjutab luulet, olles kontaktis keelega tingimata, olles kontaktis jumalaga või mingid kõiksus kujutelmad, aga noh, nii niivõrd suurt objektiivset realidega, et see, mismoodi tema enda eluajal Nende inimeste vastu võtta ei ole ka oluline kuidagi vastuvõtt ei tarvitse teada saadagi. Nagu öeldud, nii olnud. Ja noh, iga iga mu järgmine luuletuskogu või mingi mingisugused suurem kogum luuletusi pime oli, oli mingil määral tingitud sellest, mismoodi sellele eelnenud oli vastu võetud kuidas ta vastu võeti. Ja nüüd noh, kuna neid luuletusi, millest me räägime, avaldada ei saanud siis, siis ei eraga tagasiside. Ja mul ei olnud ka selles mõttes nagu võimalik enam kuskile edasi, enne sisemiselt oli oliseering ennast ammendanud. Aga mul puudus tunne sellest, kuidas on vastu võetud, kas minu arust adekvaatselt mitte ja kuidas dialoog puudus siis järjekorras hakkas tulema ka sellist juba oludest tingitud selles ebaadekvaatset dialoogi tähendab sedasama luulekogu käsikirja, see hakkas paljundatud levima minnes selles mõttes mootorikontrolli alt välja, et paljundati nagu läheb läbi, mitme lõpuks hakkas sisalduma vigu igasuguseid, aeg-ajalt mõni sattus mõni selline asetus ringiga ka minu kätte, siis oli mul jälle põhjust lahkuda, sest seal oli tihtipeale niisuguseid asju, mis, mis tähendab, tekib selliseid mitmekordse ümberkirjutamise kopeerimise puhul täiesti absurdsusteni ulatuvaid vigu ja mis muutsid teksti kas mõttetuks või, või andsid talle mingisuguse teistsuguse mõtte. Teiseks, ebaadekvaatsed. Et mida rohkem siis siis noh, nagu see legend mu ümber ümber kujunes kangelaslik vaikimise või sealt välja seda rohkem minu enda loomulik loomulik olek olen, olen iial olla igaveses eluringis. Absoluutselt realistlik ja legendi kujunemine, kelle tahes reaalse isiku ümber on ja minu arust naljakas, tähendab ja kui ta kujunes mõnda ümber, siis, siis oli Houses oli see mulle ka tüütas, mulle meeldib, kui asju tähendab eesmärk, inimesed peavad tulema reaalsus, vastuvõtt adekvaatselt. Aga need, ma märkasin, et seda, seda reaalsust, mida ma iseendast kujutab, ei võeta, vastad hüpatselt, võetakse vastu ja niukseid nii 30 kuidas kõrgemal või kuidagi, nii see kui te küsitakse moraalset survet, et see moraalne surve emotsionaalseks mulle moraalse kohustuse olla üks kahest, kas kas ollagi esinedagi selles poosis selles hallis või siis võimalikult samas see diisel ja samastuda kahtlasel viisil ära lõhkuda, noh, esimene jaoks ära seda rolli etendada. Aga aga ma olen kogu aeg tunne, et sealjuures, et hõbedane inimesi aga samas seda tähendab niimoodi maha raputada, ilma inimesi solvamata. Aga raske tähendab keeruline. Aga tol ajal oli ta oli ta ka selles mõttes raske, et kuna mul ei olnud eriti palju avalikke esinemisi, siis, siis ma lihtsalt ei saanudki seda nii-öelda tehnilised praktilised kuigivõrd teha. Aga ometi olite ka see nimi, keda soovitud näha ei raadios, teles? No mina ei tea nagu raadile tullakse, juhtkond, asi ma sellest isegi päris üksikasjadeni ei tea. Ei, vahel ikka ma käisin ka seal vahelile kuulsnete kolima, kuskile saatesse planeeritud ja siis jälle maha tõmmatud ja mis aastal need ärritaal järk nähtu luuletuskogu, mille käsikiri sellisel täielikul kujul ilmumata jäi? See sai valmis 72. aastal lõppema, esitasin ta avaldamiseks. Ma olen siin kirjas, see tähendab 92. aasta sügisel, kui meheks sealt alates ja, ja sealhulgas neid Ja millal siis olete taas luuletaja, keda me teadsime? Ma enam ei mäletagi, mis aastal siste taas avaldama hakkas. See võis olla 80 kolmandal-neljandal aastal ka mõned uued luuletused kirjutasin ja siis hakkasid need hiljem ilmunud selle piletikogusid kokku panema, kus on siis minul ei hakka olemas ja osaliselt ka siis tolle tollel avaldamata jäänud, aga siiamaale terviklikult avaldamata raamatutekstides. Nojah, vaat siin ongi kangelaslik lugu tegelikult lõpus läksin kompromissile, ennustasin avaldama, et nendes ega ma praegu imelises luuleks, kogudes osalise kujul umbes selle põhjenduse või õigustusega, et, et, et need on niikuinii valikkogud, seal võib olla ka tekste valikuliselt. Sudelgute kaupa. Ega need aastad ei ole toonutele ometi kibestumist. Noh, kes seda teab, natukene ikka paremaks väsib. Loen, loen inimese, võib-olla esimeseks kohuseks sellise kibestumist kalduvuste vastu enesest ütelda, mis mis tahes tingimustes. Noh, igal juhul absoluutselt mittekonstruktiivne hoiak ja seal mingi suht mõttetu, sellega ei lahendata midagi, ei oma saatuse seal ütleme, ühiskonna ümberkujundamises. Aga, aga noh, olin, et mõnel inimesel on kergem mitte kibestud raskendada vastavalt mõisal oma keeldus tulema, see sõltub inimesest endast ja mulle on olnud. Ta oli suhteliselt kerge, ma arvan häid, lähedase inimese rati küllalt ümberringi olnud, kes ei ole lasknud tekkidagi puhtalt oma olemasoluga kütusetunnet või võib-olla olekski, olen öelda jah, et noh, et minu luuletajad, tegevus või luule on mu elus kas kõige peamisem kogunenud tervenisti koguma elu ei ole ja kui sellega midagi seal viltu halvasti parajasti on, et ta ütles, et siis on nagu nagu kõik pahasti ja mis saabki süüa. Ainult mingi sügava pettumuse või kibestumus oli, aga noh, minu puhul lihtsalt ei ole, ta on on piisavalt elus ka puud, mis isegi mõtetel toetanud selles ühes aspektis rasketes olukordades vaid Kress lasknud küllalt pikkadeks aegs koguses unustada. Tegemist niigi. Ja mitte siis mitte siis kui keelt noh, vägivaldsed või vastupidi, see tegevus, kuidas nüüd Olenemata kõigest mida me siin praegu rääkisime, mida te välja tõite, olite te inimeste jaoks siiski tugev isiksus. Raskel ajal? Igal juhul, see ei olnud mulle mitte liiga raske olnud, ütleme nõndamoodi. Vot siin ma tahaksin ühele maha kiskuda täiesti nagu ma saan aru, et seal on omakorda tähendab nagu sellise pahupidi revuse paugu tunnus sellisel noh mugavamad ja Putin, selline. Näete, ma ei olegi kangelane. Lihtsalt adekvaatne on see, et, et mul ei olnud mitte mitte liiga raske nüüd nüüd aeg üle elada. Millest, millest paraku siis logisid, tähendab see, et järelikult kangelane kogenud oleks olnud hirmus raske, aga oleksin raskusele suutnud siis nagu isikliku jõu millegi abil ja vastab vastu panna tahaksingi selles seoses meenutada ühte ühte Brehti ütlemist valimistehti ja öelnud, et tunnet rahvas elasele rahvale, kellel on vaja kangelasi. Sellises olukorras ei ole kangilise vaja parem kui seda vajadust mitte mitte kunagi ei tuleks. Mitte kunagi oleks.