See ei ole nüüd lihtsalt tulnud niimoodi, et ahah, et mõtlema, et üks karp kuskil, et mis ta võiks olla, et ehk toob õnne või nii ja see on väga vana, see on Eesti rahvapärimustes võetud ja mingi õnnelik ajend ajas mind raamaturiiuli juurde, vot siis pärast, kui Erik Lillo tegi mulle ülesandeks, et homseks mõtle nimi välja siis ja võtsin siis selle raamatu, ostsin seal täna, sest et see on üks rikas raamat õpetatud Eesti seltsi väljaanne, 35.-st aastast Kaleviste maid, kus on pikk Oskar Loorits artikkel, Mulgimaa ohvrikohad, vot siin siis Õnnevakk või ka mõnel pool Tõnni vakk, siin on see siis kirjas, et meie esivanemad Yhes varjulises kohas, oli see siis aias või oli siis köögis varjatud kohas? Pliidi juures, hoidsid ühte, ühte kotti või kasti vaka, kuhu igast saagist ja igast süüdist pandi üks osa siis ära. Ja selle põhimõttega annan mina sulle. Sina annad mulle, see oli nagu ohvriand ja need siis, kes oma loobuvad sellest osast natukenegi teise jaoks, nii nagu kalur, kes tõmbab merest nooda ja esimese peotäie viskab tagasi merre valguseks, et sellega ta siis nagu mõjutab neid maahaldjaid ja, ja vaimuke siia hingekesi, nii et tal läheb elus hästi. Nii et ma siis ikka ma mäletan, kui see õnnevat algas. Ma püüdsin sedasama filosoofiat seal rääkida ja, ja öelda, et tegelikult me oleme kõik suured, egoistlik Me anname teisele sellepärast et meil endal hea oleks, et see kuskilt meile tagasi tuleks ja, ja võib-olla seda siiski praegu ka võiks arvestada, et see on nagu mingi rituaal. Ja miks tehti vanasti suuri, näiteks pulmapidusid ja, ja pruut kinkis kõikidele kindaid ja sokke. Ta andis teistele, et tagada endale õnneliku elu, et mõjutada neid hingekesi, kes kõik meie ümber kuskil on.