Eneseusaldust heatahtlikkust ja valmisolekut teistega kokku leppida. Ma arvan, meie rahvad on seda väga vaja just nimelt eneseusaldust ja heatahtlikkust. Meil on paratamatult ja me ei saa kedagi süüdistada, palju kibestumist ja ka palju pinna alla jäänud medabaiseid mida püütakse välja kõlada küll ühel, küll teisel ettekäändel, mis sageli pole õiged ettekäänded. Ja nagu jõulukinki, ega sellest ei saa, ära elatud, hakkas, on hea algus ja taibukas või õige mõtlemisega kingisaaja oskab kinki kasutada. Ja nagu ka elus juhtub see, kes ei ole häälestatud mõttekale elule, see ka 100 kingi puhul oskab need raisata ja nõuab ainult uusi. Noh, see on seesama sotsialismi ja omadel jalgadel seismise probleem. Nii et jõulukink võib olla hea stiimul ja, ja me vajame seda perioodi aastast, kus inimesed oleksid heatahtlikud üksteise suhtes ja kus nad oleksid valmis leppima, niipalju kui õiglustunne leppida. Ja see leppimise tahe, see hea soov, see on jõulude põhiline sõnum. Ja ka see, et lõppude lõpuks see jõululaps, kes sündis meie ristiusu järgi ta sündis selleks teda löödaks risti, aga sel risti löömisele hilisematel kannatustel oli oma mõte. Minu ema oli helilooja ja minu isa tegi värsse ja minu sündimise puhul ka loodi mõned niisugused laulud. Üks laul, mida minu emale parte jõulude puhul laulis ennast klaverisaates, oli maarjahällilaul ja see oli seesama mõte, mis oli küll minust ajendatud, aga kindlasti mitte minule pühendatud otseselt. Ja see, et kuidas Kristuse ema vaatab teda sõimes, aga Ta tunnetab instinktiivselt, et selle lüürilise ja hellalt stseeni taga on tuleviku kannatused. Aga samale kogu sõnumi edasine mõte on ju see, et need kannatused mõtestatud kannatustest on kasu. Ja see sõnum, et osata kannatusi mõtestada, et need ei tekitaks täiendavaid kibestumise ja täiendavaid tülisid, vaided, et kui on juba kannatatud, siis seda kannatuse kogemust õieti kasutada. See on minu meelest jõulude kõige sügavam sõnum.