Pange tähele, taeva linde. Nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse. Ning teie taevane isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt, kui nemad. Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule hetkegi juurde lisada. Ja miks te muretsete rõivaste pärast pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad? Eine ega ketra. Aga mina ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud kui igaüks neist. Ärge siis hakake muretsema ja ütlema mis me sööme või millega riietuma. Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esiti jumala riiki ja tema õigust. Siis seda kõike antakse teile pealegi. Ilusate tulevikulootustega on inimene end alati petnud. Nii natsid kui kommunistid ehitasid oma diktatuurid inimeste usule. Et kõik käesolevat hädad ja kannatused on vaid Lühiajalised ning läbi käidud raskused peavad loomamaailmale helge tuleviku mida kannatajad veel oma eluajal maitsta saavad. Veel üsna hiljuti elas inimene arusaamisega et meie eluolu saab minna ainult paremaks. Mäletan kord ühes seltskonnas ütles üks vanem naisterahvas, et tema loodab veel oma eluajal näha saada, kuidas lehm hakkab päevas 100 liitrit piima andma. Kuid nii võis mõelda eile. Täna enam mitte. Pange tähele, taeva linde, nad ei külva ega lõika ega pane aitadesse ning meie taevane isa toidab neid. Toidab kuid järjest enam ja enam inimese poolt reostatud toiduga annab neile hingata inimese poolt mürgitatud õhku. Ka vaesed linnud ja loomad peavad käima koos inimesega ellujäämise kooli mille lõpueksamil võime kord kõik läbi kukkuda. Pange tähele kauneid merelaide, kus elab rohkesti mitmesuguseid veelinde Nähke meie planeedi looduse haprust. Üksainus inimlikust veast vääratanud käsi, üksainus laev, mille rebenenud kõhust voolavad merre tuhanded naftatonnid ja lindudel. Meie vähematel vendadel ei ole enam elulootust. Jah, muidugi, siis tulevad kaastundlikud, inimesed üritavad tulevaid linde aidata. Siis eraldatakse päästetöödeks raha ning püütakse päästa, mis päästa annab. Kuid lõhkuda on ju nii uskumatult kergem kui luua. Eriti kui lõhutud on midagi niisugust, mis pole loodud inimese kätega. Surmahaavu aeg ei paranda. Aga võib mõelda ka teisiti mitte süveneda, vaadata mööda maailma probleemidest, sulguda mikromaailma, minna kodulähedasse metsa ja nautida tärkavate loodust ning korrata omaette. Kass on linnukese muret, mis ta sööb, kus ta saab, kas ta nälga sureb. Sest meie taevane isa toidab neid. Näe, mõne linnukese häält on üle transpordimüra isegi veel kuulda. See oli metsvint üks Eestimaal veel üsna arvukalt esinev lind. Ja siis laulis kukk. Küllap kolmandat korda sest pange tähele, inimest maa peal. Ta külvab ja lõikab ja kukub aitadesse. Ta kütab oma hooneid ja täidab oma liiklusvahendi kütusepaagi. Ta kasutab tarbekeemiat ja on alati hädas tuumakütusejääkide ning muude heitproduktidega. Ta paiskab õhku tonnide viisi mitmesuguseid saastavaid gaase. Tema tegevus on põhjustanud osooniaugud maakera atmosfääris ja kasvuhooneefekti, mis paneb liustikud sulama. Inimesele ei ole antud elada muredeta linnukesena. Inimene peab oma tegude eest vastutama igaüks oma osa eest maailma elamiskõlbmatuks muutumisel. Sest võib-olla ei saagi meie järeltulijad elava looduse laulikuid kuulda mujalt kui mingilt infokandjalt hõbedase läikega plastmassi tükilt. Kas saab siis aga keegi kaotatu taganutmise ja muretsemisega oma elupikkusele hetkegi juurde lisada? Ei, kindlasti mitte. Pigem vastupidi. Kuid mure peab koguma energiat meie hinge headuse tammi taha. Et seekord vallanduks. Võtku pigem see mure osa aastaid meie elust kui et me peaksime elama tulevaste põlvede arvelt sundi, kui ta meid loobuma loodus kahjulikest hüvedest pühendama oma aega ja tööd teiste olendite inimeste kui loomade tulevate põlvkondade heaks. Et nemadki võiksid elada. Murra oksi neitsikena. Murra oksi, katkukaski, ladvad jäägu linnul lenda, linnul lenda tull tulla. Ööbical olla ööda Tedrel teisi pudru. Inimene on alati tahtnud elada paremini kuid selle maailma lõpmatu paremaks muutumine on utoopiline illusioon. See on juba kord nii. Et iga probleemi lahenedes tekitab juba lahendus ise uued probleemid. Ei ole tark mõelda, et meie planeet tühine mateeria, kübe, mis liigub mõõtmatus tühjuses võiks korvata inimhinge igatsuse igavese rahu ja täiuslikkuse järele. Sellepärast ei tohi me lasta end kaasa tõmmata maapealse paradiisi kujutelmadest vaid peame suunama oma mõtted, pingutused ja palved aitama tulevasi põlvkondi. Et neil oleks vähemalt sama hea elada, kui meil. Me parandame neile saastatud planeedi ühes ammenduvad energiavarudega. Kuid samas ka meie elude kogemused mis võib olla tähtis lüli maailma probleemide lahendamisel. Siiski tulevased põlvkonnad peavad teadma, et ka neil pole õigust maisele õllele rohkem kui meil meie õnne arvelt. Ja nad peavad olema tänulikud. Nii nagu meie peame olema tänulikud möödunud põlvkondadele kõigi nende saavutuste eest. Andku need, kes tulevad pärast neid meile andeks, meie eksimused. Ja elagu oma elu jumala ees. Palvetagem. Kõigeväeline jumal, kes sa oled loonud maailma üheks tervikuks. Anna meile mõistust sind ära tunda, mitte ainult meie ligi pääses vaid ka meie vähematesse vendades lindudest ja loomadest. Juhataja meid, nii et me säilitaksime elu võimaluse ka järeltulevatele põlvkondadele. Ja pälviksime igavese elu sinu igaveses riigis. Aamen. Lõpetuseks laulab meile sookurg.