Otsib väravaid kirjandusilmas. Mina olen Janek Kraavi. Tänane kirjanduslik hokisaade litter on pühendatud Tartu põlgaste poeedile Marco kompusele. Järgnev vestlus Marko kompusega tõuku tema kolmest seni ilmunud raamatust koirohusein meikla NUT laad ning pseudonüümi maks rebu nime all ilmunud müstifikatsiooni, st pealkirjaga naiste pesu kuhu omakorda on lisatud ka luuletusi ands käsuna järelejäänud paberitest. Saate teises kolmandikus jagab oma lugemiskogemust kirjandusteadlane Mart Velsker. Nõrganärvilise matelt kirjandushuvilistel soovitame raadio vaiksemaks keerata, sest tegu ei ole mitte just tavalise jutuveeretamise ka eesti kirjanduse teemadel. Originaalsete ideede jahtijad seevastu paluma ka lahkelt lähemale. Valik on teie head kuulamist. Siis, kui olin esimest korda õunapõis soojas tuules, silmasin sind ununud. Selle aia nimi sinu kuju ei kanna, enam ei tule mälumaa. Tollal said alguse luuletused, mis selles elus lahkuvad minust, kes oodetes võilillelehti tüdinud mõtleb surmast. Siis kui olin esimest korda õunapõis algasid mu luuletused. Kui sa 80.-te lõpus käisid oma tavapärast kooliteed ühes Lõuna-Eesti väikelinna koolis, siis olid sa suur bioloogia ja botaanikahuviline. Minu meelest käisid sa isegi kuskil üleliidulisel bioloogiaolümpiaadil. Aga kuidas sa siis nagunii läks, et ühel hetkel pipeti nurka viskasid ja hakkasid tegutsema hoopis teaduslikku maailmakirjelduse suhtes nagu vastassuunas? Ma ei oska öelda, see oli klõps, see oli selles, et mitte sinna tehnilisse maailmapilti või sellesse liiga teaduslikku maailmapilti kinni, aga kuhu see oleks pandud nagu sisse a la et ülikool ja siis kas teadust tegema või siis äri peale või kuhugile vaid mõtlesin, et tundsin, et ei tahaks elada seda tavalist elu, mis on need inimesed elavad ja siis mõtlesin, et küllap see kirjandus ja eritise luule hoopis huvitavam elu kõlada on sellise varasem ja ja tol ajal ta veel tähendas Eesti riigis midagi, mitte nagu praegu, kus tal peaaegu mingit tähendust ei ole ja just need teadusemehed ja, ja ärimehed on kõvad tegijad. Aga see loodusehuvi või mingisugune kiindumus ilusasse maailma ei ole ju tegelikult sinu luulest kuhugi kadunud. Sa jätkad seda huvi kuidagi hoopis teiste vahenditega. See on jäänud veel sellest vanast sisse, sest loodushuvi ärkas niiviisi, et kunagi, kui ma ikka maal veel elasin ja käisin maakoolis ja seal maakooli taga oli pikk lehis Salee ja ükskord vennaga läksin. Ja siis ta näitas mulle ühte paskrästa pesa, lihtsalt sellist vana mahajäetud pesa oli vaat ja siis mul võisin olla umbes viiene, koolis veel ei käinud, aga selle vana maakoolid väga toimus asi. Siis ma nagu käis nagu selline väike lõksakuses hakkas tohutult huvitama see, mitte loodus, aga, aga selle looduse tehnika või et kuidas nad välja näevad, kuidas linnud välja nad mitte kui elu ise selles suhtes ei ole mul olnud, pigem selle elupilt on huvitanud rohkem. Kui nüüd selle kirjutamise juurde tulla, siis üks teema, mis läbib kõiki kolme raamatut ühel või teisel moel, aga just nimelt kirjutamise teema, aga see kirjutamine on sinu puhul paljuski seal esitatud kui selline paine või kahtlev olek. No muidugi, see on õige, kui ma umbes 18 aastaselt otsustasin luulega poeesiaga kirjandusega tegelema hakata siis muidugi ei teadnud, et oleks võinud ka ilma kirjutamata seda teha mitte tehes seda, aga ikkagi kirjutades seda tegema asudes tuli võtta seda, mida ma varem ei olnud kunagi teinud, ehk kirjutanud, välja arvatud muidugi koolitööd ja selliseid kirjandilaadsed asjad, mis erilist pinget muidugi pakkunud, minul ei ole seda varase kirjutamise isu kogemust olnud, siis tuli hakata tegema ja kuna ma alustasin seda kirjutamist oskamatul, noh ma loodan, et see oskamatust kestab ka praegu edasi. Aga siis olin ma täiesti oskamatu tõeliseks grafomaanina, mis kestis aastaid, aga vot sellesse paine on jäänud sisse ja senimaani on, sest mul on raske kirjutada, ma ei suuda seda hästi teha. Ma nagu proovin, proovin, ma tahan. Aga ega ta ei tule kergelt välja. Narva muidugi, aga noh, ma arvan, raskuses sellesse Ithaka teekonnas keeles kirjutamises ongi see võlu. Pabermaastikul võõralt, nii köömne külmalt sulgesid ripsmete taha oma puhastustule. Sellest kildude ingel suutis korjata kruusi üksnes mõned tühise mure. Ei, rohkem lootis leida neid enam, sest varast mis tühjusest suurdumas sul? Ei, need polnud mõeldud alle. Vaevalt kellegi jaoks. Üheksakümnendatel aastatel pean silmas võib-olla 90.-te aastate teist poolt oli eesti kirjanduses eesti luules ennekõike nii-öelda rühmituste aeg ja no tegelikult ju tulid sina ka nii-öelda kirjandusse või kirjanduspildile läbi sellise rühmituse nagu erakond kuidas seda ühinemist erakonnaga kirjeldaksid või kuidas sa üldse selles rühmituse olemist nagu hinded, mis on seal juurde andnud või või mida see sinu jaoks tähendab? No päris nii ei saa öelda nii sitt, et ma nagu just selle pildi oli, ainult erakonna kaudu tulin, sest minu debüüt oli Loomingus 96 ja erakonnast ma ei teadnud siis mitte tuhkagi. Aga erakond on muidugi väga kasulik olnud mulle nüüd ma alles olen avastanud, kuigi nooremana inimesed ei tea, et institutsioon või mingisugune rühmites see on jumala õnnistus neile ainult. No ja siis 97 siis saades tuttavaks Tauri summeriga viiks mu sinna ja millegipärast need akadeemikud võtsid mu vastu sinna, sest kui oleks teistsuguses seltskonnas, siis maks teistsugune olnud. Aga samas juurdeandmise suhtes ma ei tea, aga ta andis täpselt nii palju juurde, et noh, nüüd on nad kõik nagu öeldakse, peaaegu kõik, või siis saavadki, on gurud ja siis nagu ütleme üliõpilaskorporatsioon, kes pakub ametikohti tulevikus, määrab igasuguseid asja, preemiaid ja asja, vähemalt on suur toetus taga. Ei saa salata, et see on tähtis praeguses maailmas vaadates kõvad parteide võitluste, kõik ametikohtade määramist ja ka poeedil kohtub majanduses ärimehega. Aga kui erakond on poeetide partei kas sina oled siis selle partei nagu öeldakse, sõdur, või midagi enamat? No ma olin kunagi sõdur, aga nüüd ma tahaks olla see kes ei ole enamat, aga kes on way selles lihas, selle partei lihas, kes torgib seda ega lase tal mugavalt tunda oma Akadeemilistel loorberipatjadel vedeleda, vähemalt kui nad peavad esinema, siis nad saavad ka minusuguse raske vaia endaga kaasa, aga muidu nad võivad ja mõnusasti ennast tunda. Sind on kriitikas nimetatud nii sürrealistlik aga teiselt poolt viidatud Kaplinski mõjudele Kaplinski likule sellisele loodusluulele, kuidas need kaks omavahel kokku sobivad, kas nad ülepea on kuidagi adekvaatsed hinnangud või nimetused? Noh, nagu käsi ja jalg, inimesed sobivad kokku, eks nad teevad erinevaid asju noh, kätt vaevalt noh, võib-olla lapseni kasutatakse kõndimiseks. Aga, ja hiljem ka muidugi on ja mõtlen siis, kui napsu võetud või siis saab, vanadus jõuab kätte, ikka kasutatakse kätt kõndimiseks, aga üldiselt see on nagu erandjuhtum tavalises pikas elus ikka käsi kõndimiseks ei kasutata ja jalgu kirjutamiseks. Aga Kaplinski haigust põevad paljud, ka mina olen sealt Uku Masingu Kaplinski haigusest ja Doris Kareva haigusest läbi käinud. Nüüd immuunsus on saavutatud, praegu tulevad mingisugused teised haigused, võib-olla sürrealismi haigus noh, ikka lapsepõlv, mis kestab ikka haigustega, kimbutab immuunsusest, tuleb saavutada kokkusobivad kõik haigused ühes inimkehas. Lamades voodil õppisin prantsuse keele sõnu saladus sekre lemiste, saladuslik mister, je Mystery siis aknad õunapuuaias hakkas kätsema mitmel viisil üks harakas siis ta vaikis edelatuule tugevnemist pihutäis, vihmapiisku aknaplekile visati aga nende egoga haraka häält, May eesti prantsuse keeli öelda ei suuda ega mõista kirjutada siis toa ukse paugutus, tuule tõmbuses. Siis mõtlesin, et ehk see kõik kokku on lõik ilma ja maa laulutikandis. Mille pärast on sürrealismi sinu jaoks teatud võlu? Ta annab vabaduse või see tähendab sa ei pea nagu mingist eeskujudest kinni olema, kuigi sürrealism on ka ise eeskuju. Aga sa võid ka nagu sürrealismi jalaga tagumikku anda, kui tahad, nagu võib-olla selles ongi jalaga tagumikku andmise võlu. Kas seda on tänapäeva kontekstis ka kirjanduslikus kontekstis, kus seda vabadust? Iseenesest on ju esmapilgul päris palju hädasti vaja. No ikka vabadust on veel rohkem veel rohkem vaja, sest eesti kirjanduses pole vabadust ollagi, lihtsalt. Miks me mulle tundub niiviisi, sest kui ma hakkan mõtlema, siis nad on ikka kõik traditsioonides kinni, alates Kivisildniku kaja lõpetades? Kivisildnik. Aga noh, ma lihtsalt tunnen nii siniinstitutsioon, ega ma selleks ja üldse midagi mõelda, seda tuleb välja öelda ja nii see on ja jääb. Kas traditsioon on sinu jaoks midagi suurt, ülevat või midagi sellist, mis tuleks kindlasti maha jätta? Noh, suur ja ülev tuleb maha jätta. Mina nimetaksin seda sinu luulet või vähemalt selle luule mingisugust ühte osa Ponteistlikuks, mis tähendab seda, et mingisse ühtsesse sellisesse tervikusse on kokku pandud inimene, loodus ja jumalused või jumalad. Aga samas on ju see mingisuguseid klassikalise traditsiooni jätkamine. Jah, see on kindlasti see, see on see kompoti traditsioon, kuhu pannakse kõik kokku ja siis viitsutatakse seda pärast ma ei oskaks kah muud talle anda ka. Juba kui ollakse selline mannetu unistused võivad olla suuremad, aga kullakse selline mannetu, siis paratamatult tekivad sellised mannetud asjad, kuigi jah, võib ta tunduda ülev ja kõik, aga tegelikult on ta väga mannetu luule. Nobeli preemiat meil ju luule alal ei ole, mis tähendab, ei ole millegile alal. Aga muide, kas ma tahan selle ühe asjaga nii-öelda selle kristjan jaagu kohta selle, et kas selle maa keel laulutuules ei võid tõusta taevani üles omal igavik otsima, siis? Kristian Jaak muidugi kas ei teadnud või oli ka jälle selle traditsioonilisi ta oligi juba igaviku ära läinud, see keel, rahvalaulus, rahvalaul hakkas vaikselt saabume surema, ta leidis igavikku, läks ära. Ja eesti keel, milles Kristjan Jaak ei rääkinud, jah, nüüd võib öelda ka siis eesti keel ei või endale igavikku otsida ja ma arvan, et ta peakski otsima maa keel juba leidis selle ja läks ära sinna. Kuidas sa näiteks kommenteeriksid siis seda Gustav Suitsu omaaegset kuulsat värssi, et on õnnetustest suurim sündida laulikuks Eestis? Noh, see on jah, kuid suits tahab ju, öeldi, et ta on laulike õnnetu ja siis nagu naisterahvastest kaastunnet äratada. Nagu eestlane ikka tihti luuletajat, oi, ma olen nii õnnetu ja kole ja ja siis tuleb emalik naisterahvas ja hoolitseb selle õnnetuke seest. Isegi seda nippi kasutanud ikka Valio Eesti luuletaja julgelt kahe kõigi oma pahedega kõigi eesti luule pahedega ja minu arust eesti Luisa koosneb käinud pahedest mis nad tahavad, on siis homoseksuaal reaalses näiteks viimase ajal domineerib see pahe Ena ja vanasti oli ta karistatav Nõukogude kriminaalõiguses ja mujal ka võib-olla, aga, aga nüüd on ta eesti luulesse tugevasti sisse roninud selle pahena. Siis on see Uku Masingu pahe on eesti luules ja ja siis on Doris Kareva pahe ja, aga ei maksa, tahtsin vahe oleks midagi karistada, pigem on see nagu Julistatav pahe. Aga milliste pahede kandja sa siis ise oled? Küll mitte homoseksuaalsuse pahe kandja, aga aga ikka selle õnnetukese eesti luuletaja imidži pahe kandja. Kui me tuleme korraks tagasi veel selle lootuse ja loodusluule juurde siis looduse kirjeldamine või loodusest saadud emotsioonide kirjeldamine on alati selline kahe otsaga asi, seda teatud ülemust või täiuslikkust, mida see loodus pakub ei suuda ju keegi tegelikult lõplikult sõnadesse panna, aga ometi seda tehakse ja erinevatel aegadel siis erinevalt. Mis on sinu nõks või kuidas sina seda teed? Loodus on sõnad ja ma kasutan neid sõnu, mis mulle mitte ei tähenda midagi erilist, siis mis see sõna ikka võib inimesel tähendada, vaid mis on juhuslikult mu külge jäänud või millegipärast ma nagu neid näen, neid nimetan mingi sõnaga ja panen nad sinna teksti sisse. Selle sõnaga näiteks ilus looduslik sõna bensiin ja panen selle teksti ja kasutan seda. Roos hüppas üksikule saarele, René ütlesid sina mu ema, kui me järjekordselt köögis vaidlesime, mina laua taga tomatit süües supihoidiseid keetis, eks sinagi võid niimoodi kirjutada luuletusi nagu mina. Sellepärast sa selle lause ütlesidki, eks sa võid, aga ei kirjuta taldade, ainult oma häda, oma häda, oma häda, oma korralikkuse häda ega kirjuta luuletusi neid segaduse Saariuma korralikkuse merre. Kuhu võiksid siis hüpot, roosid? Sa kasutad hästi palju erinevaid epiteete või loodust, iseloomustavaid, tugevaid omadussõnu. Kas selline epiteetide rohkus on just nimelt seotud selle emotsiooniga, mis sa sellest keskkonnast või näiteks konkreetselt loodusest oled saanud? Ei ole, võib-olla ma ei saagi loodusest mingisuguseid emotsioone või juple kunagi sahin, aga praegu küll mitte. Ja pigem on need epiteedi rõhkus sellega, et tuule teha keeruliseks, et inimene, kes seda loeb, saaks emotsiooni võimalikult negatiivse, kuna epiteete palju ajab segadusse. Ei tea, mida ta seal räägib, luuletused ise on mingisugused väiksed värdjad või suured värdjad ja inimene vaatab neid, luuletused ise ongi loodus, ta näeb neid nende igasuguseid sarvi ja igasuguseid silmi ja laike ja mõned on nagu kirjud liblikad, mõned on nagu salamandrid ja mõned on nagu ninasarvikut, kelle seljas on ninasarvikulinnud, kes nokivad seda ninasarviku haavu ja siis ongi luuletused, on sellised ninasarvikud või siis on need salamandrid või siis on nad mingid puud, kelle koorepraos elavad mingid liblikad, mingisugused üraskid. Ja kuna looduslikult mingisugune puu või ninasarvik või siis ka mingi muruplats on hästi mitmekesine, hästi palju on seal näiteks tuleb sitasitikas välja, esitasid ikka see näiteks ära mingi teine sitikas, kellele astud peale näiteks metskits ja siis see kõduneb, pööra ja nii edasi ja kõik on väga tugevate epiteetidena esindatud, siis luuletus peaks umbes samamoodi välja nägema nagu see muruplats ja sellepärast ongi sinna pandud igasuguseid asju. Lõpuks tekivad ikkagi luuletused, mis on nagu väiksed Colemid, sest on tahetud luua elu, Kloodust aga, aga noh, mõni hakkab elama ja oma hirmutegusid korda saatma ja mõni hakkab elama ja oma armutegusid korda saatma. Üks ameerika kriitik väga hea Euroopa luuletundja, Esra Baund väitis kunagi seda, et epiteedid tulevad luulele nagu üldiselt ikka. Kahjuks need kõik hägustavad sõnumid hägustavad kujundit. Mida sa Boundile vastaksid? Et sogases vees on parem kala püüda? No minu eesmärk ongi, luuletasid võimalused segasemaks teha, lugeja võib sinna käe sisse pista lugeja, kes on lugeja lugeja suure lõppeva tähega luge ja A suuraanaga aabitsas ja ta võib pista sinna oma käe, kui ta julgeb, sest sest võib ka ilma jääda, muidugi, aga siinse mõnusa adrenaliini Sist ootabki teda ja võib õngitseda sealt välja näiteks peidetud varanduse, mis on visatud sinna haiglasse lompi või tähendab pigem nagu on seal lombis olnud üks karp, kelle sisse sattunud üks sõna ja selle sõna ümber on mingi pärlmutrikihina tekkinud pärl, mis ongi see, mille ta sealt kätte saab. Aga selleks peavad need luuletused muidugi need sogased lombid aastakümneid luuletuskogudes ehk mingis laukastes või sellises maas, kus on hästi palju seid, sogasid lumpe seda rõvedat pori ja halli taevas selle kohal vedelema aega läheb. Võib-olla tuleb pärlipüüdja ta sapist oma kujutletava käe sinna sisse ja püüda sealt igasuguseid asju välja. Vot see ongi minu luuletuste mõte. Aga lugejal on ju teatud mõttes omad õigused, lugejale on kindlasti nagu suuremalt õigused, kui on kirjutajal lugeja võib sealt vastupidi hoopis leida seda, et tegemist on näiteks liigse originaali tsemisega, liigsete monerismidega ja nii edasi. Mina, kui luuletaja, poeet ei hooli lugeja õigustest, siis lugejal ei ole õigusi, õigused on kirjutajal, lugejal on kohustused ainult, aga mitte selliseid kohustused, et ta nüüd selle pärast vangi läheksin, võid lihtsalt on kohustatud. Kuda juba lugeja olla lugeja suure aaga lõpus mitte olla lugeja väikse illiga alguses ja rohkem Moniorismi ja rohkem originaalid sisemist, sest seda on vähe. Tartu Ülikooli õppejõud ja kirjanduskriitik Mart Velsker, kuidas sinu arvates Marko Kompus esildub või sobib erakonna rühmitusse või erakonna kontseptsiooni? Mulle tundub, et Marko Kompus ise on kogu aeg püüdnud anda mingisuguseid märke sellest, et sinna erakonda ei sobi. Aga ma ei ole selles ise päris kindel, pigem see metaline enesetõlgendus, mis kogu aeg erakonna tõlgenduseks käändub, et see võiks olla just nimelt üks erakondlike jooni, mis kompust teiste autoritega seal ühendab. Aga see, millele Kompus on mõnel korral apelleerinud nii sõnavõttudes kui ka luuletustel mõnel juhul on see, et kuidagi nagu oleks häbiplekk erakonna akadeemilisel palgel. Ja see on tõesti tõsi, et see Akadeemilisusest distantseerumine on tal kõige konkreetsem, selgem ja põhimõttelisem, aga ega see põhimõttega minu meelest mingisse päriselt äärmusesse ei lähe, sest kui vaadata Kompuse luulekeelt, siis vägagi haritud inimese keel kõigest põrpimisest. Vastuseisust hoolimata. Üheksakümnendatel aastatel räägitaksegi kirjanduskriitikas nii tagasivaatavalt luulekeelerevolutsioonist, millega paistab selle revolutsiooni käigus siis silma näiteks Marko Kompus, milline see tema luulekeel võiks olla? Kui tuli välja Kompuse esikkogu, koirohusein erakonna tegevus juba täies hoos, aga tegelikult see koirohusein veel mingisugused põhimõttelist murrangut nagu minu meelest ei tähenda või ei tähista, et teise ja kolmanda raamatuga tulevad nad põhimõttelisemat tähendused välja. Aga kui nüüd püüda loomustada, et mille poolest nad tähendus, et põhimõtteliselt on siis võib-olla on kolm asja, mida kompus väga põnevalt läbi aegade kokku paneb, esiteks väga tugev maneersus, mis algab sellest, et väga Erlikke ja paisutatud metafoore kasutab esiotsa oma luules, tõsi, hiljem need vähenevad. Teiseks see, et siin oleks nagu algusest peale seest mingisugune loitsivus, mingisugune potentsiaal, mis lubaks teda loitsivalt esitada ja seda tõestab tegelikult kompus ka näiteks maakonnaplaadil oma pala käita naasia üsna veenvalt. Ja kolmandaks, mulle tundub ka oluline mingil moel looduslüüriline alge, mis muidugi mattub igasuguse enese tõlgenduslikkuse ja keelemängu taha, aga seegi on üsna pidevalt olemas. Ja siis see, kuidas need asjad kokku käivad, sugune looduslik loomulik alge, maneerlikultiveeritud alge. Ja siis mingisugune ürgloits sinna põhjaks. Siidimängija kuulates väljalülitatud järgnevale eelnev ei ole luuletusi, ei ole, Marko Kompus ei ole makse rebu. Tere, mina ei keegi ei luuletaja ei luuleta. Eitanud ei kuulajaid, ei kuulajaid, olen välja lülitatud, olen erakonnast välja lülitatud, olen erakonnaiili kuudi poleney erakonna sisse lülitatud, lülisti. Teie siiski, kuulajad, olete libud ja hoorajäägrid, mina siiski luuletaja. Olen liputaja kre süüdi, mõistmata Bel mõistmata veel mõistete maksta, veel mõistatus, süü mõistates veel nii kaua süüdi mõistatamata veel liputaja, veel luuletaja, luuletaja kui ei luuletaja, kui ei kompus, vōi rebu, ei luule, ei lugedes, ei plaadile. Palun pange kinni, pange oma käed kõrvadega kinni, siduge hästi oma käed kõrvadega kinni, et ei kuuleks. Tei luuletajat ei luuletamas, ei luulutamas. Julgumus ei julgu. Siiski luuleta, pigem vinnovski ennustaja. Enne mussi vehkisid vigistaja käo näoga maestro Grendamas suudlus. Rõhatamas pist odavaid sõnu ärandamas näius, näiman ärakana ehitamas Paabeli torni mitte taevasse, vaid põrgu aukumas nagu pühak inimküngastel peegelpilti puuma põskedega elevantslaste meloodia huultega. Matsakas, südamega järama, selgitas konti kõige oma hambutusega siiski luuletajana veeretamas kaarna täringud vagla lumel kuulamas saarma need, mis tema solgihaavasid sõitmasse lagunes naisterattaga naiste ja prügikastide vahel. On siis naistel ja prügikastidel muud vahet või ainult natuke jalgrattasõit. Siiski luuletaja kõnts erakonna akadeemilisel palge ila erakonna muidu ilusas suus möla erakonna üleval huulejalgade vahele. Ei, ärge andke andeks mulle mind ennast, teotajad hullematki, nälkjad inetusi näljas või oskamatult luuletajaks oskamatult luuleks, oskamatult oskamatusega. Kuivõrd võiks Marco kompost siduda avangardiga, mida sa avangard siis iganes ei tähendaks? Jah, muidugi võib siduda avangardiga, eriti maks, rebujants, pasun ja sellised tegelased vas kompusse luulemine kuidagi kehastama hakkavad. Aga minu enda jaoks on nagu natuke segane, et milline see kompuse asend selles avangard ei saa, on et võib-olla see on äkki hoopis avangardi paroodia juba selline post, avangard, kus asjad on pea peale keeratud või pahupidi keeratud ja ei ole enam päriselt aru saada, kas avangard tormab edasi või või käändub iseenese sisse. Aga noh, kui nii puhtluule tehniliselt vaadates muidugi niisugust pidevat valmisolekut keelega mängimiseks ja äkiliseks pööreteks ja pöörasteks kujunditaks, seda on tal ikka ja jälle olemas. Kui kujutad ette eesti luule või eesti kirjanduse tervikpilti ja siis on ilmselt kompusel seoseid ühe või teise eesti luuleklassikasse kuuluva autoriga ta ise on viidanud nii Kaplinskile kui Doris Karevale. Juba Lorcale viitamisest protski suunas kummardamisest kompus alustab õige varakult üheksakümnendatel aastatel, aga kui ta ise on maininud, vajavad ja Kaplinski siis see on äärmiselt intrigeeriv ja põnev ühendus ja ma arvan, et tähenduslik, kuigi võib-olla ka mingis mõttes ootamatult tähenduslik. Sest Kareva nagu esindaks seda kultiveeritud omaneerliku poolt eesti luules, Kaplinski vähemasti Kaplinski uuema aegses luules näeme seda loomulikkuse looduslikkuse metafooridest, põgenemistungi aga rajal mõlemat kuidagimoodi on seotud müstilise traditsiooniga nakkust, edasi võikski selle loitsiva luule juurde jõuda, aga see, mida tähendab müstik, vajaksime ta, tähendab Kaplinski jaoks need on ilmselt küllalt erinevad asjad, aga võib-olla Kompus oskab siis just neid asju ühendada. Näiteks Ilmar Land, raban, Andres Ehin. Jah, kahtlemata muidugi, kui jälle selle rebu juurde tagasi tulla, siis sürrealismi st ja kõigest muust sellisest ka mööda laieti, noh nii palju kui ma tean ja nii palju, kui see välja paistab, nüüd eriti raamatukaante vahelt on selles avangard selleski sürrealismi-ga seotud pooles omakorda veel minu meelest kaks poolt kompusel üks teatud just nimelt puhtale keelemängule a'la noh, võiks öelda ka tallallaabani Rootsis elav riste, siin on muidugi üht-teist teistmoodi, aga, aga see algne mall eesti kirjanduses võiks kuskilt sealt tulla. Aga see on nüüd õieti see ants pasunapool ja see maks rebu pool oleks nagu kinnisnoh, miks mitte, seda Kaplinski likust üsna ootamatul viisil näiteks apanlikkusega kokku paneb. Ma arvan, et just sellisel viisil, mida väga palju ei ole Kus on siis need piirid selle mängu ja teatavat tüüpi, sellise siiruse või tõsiduse vahel? Jälle see piiririik, selle piiri fenomen ma ei tea, ei ole piiri või noh, piiri võib kujutleda muidugi ükskõik kuhu tõmmata joone ja öelda piiripiiriks, võib-olla nii siirus kui ka mäng või siis üks pool piiri. Punased postid on siirus ja sinised postid on teisel pool piirimäng. Mäng on, mäng on siirus on siirus, on mäng. Aga need kaks lähevad ju sinu luulest tihtipeale segamini. Peabki minema segamini mida segasem, nagu ma juba enne ütlesin, luule, seda huvitavam on mul seda luulet teha või vähel, ma tahan seda teha ja ma teen lugejast hoolimata ja tema põlgusest kui tema armastusest hoolimata mõisalugejast hoolida. Ja ma olen seda tähele pannud, ega lugejaga minust ei hooli ja, ja ma ei muretse selle pärast. Kui selle mängu teemaga veel natuke jätkata, siis on üks raamat mille puhul sa panid kaanele hoopis pseudonüümi, ehk sa esindajad või esitajad seal mingisugust teist identiteeti, maksu, rebu identiteeti ja siis on selle mängu mõte või idee. Seal oli kaks nime, muidugi Ants pasun ka, kes oli juba surnud, pigem vihje sellele sürrealismi haigusele tollel ajal aaa Max Ernst või mingi selline ja pasundada ismile. Aga pigem on see, et külvata segadust. Mäletan, et selle raamatuga oli selline nali, mänd, ma kuulsin seda, et see raamat jõudis ka Ameerika kongresside raamatukokku ja enne teda muidugi näiteks Eesti Rahvusraamatukogu saadetakse mingisuguseid raamatuid sinna Ameerikasse ja siis komplekteeritakse ja oli pandud ka see raamat sinna sisse, mingi ametnik oli küsinud, miks selline raamat saadetakse Ameerika kongressi raamatukogusse Max rebu, naiste pesu, mis raamat Nonii ja siis ma ei tea, mida talle seletati, aga tekitas sellise sega tõesti hämmeldust ja ma olen täitsa rahul sellega, et on selline lugu juhtunud ja võib-olla see on mul unes nähtud, aga võib-olla see ei ole mõnus oli seda teha, igatahes seda välja mõelda, neid asju ja kujutleda ja, ja näed praegugi on veel juttu sellest. Vaat selles Max rebu nime all ilmunud raamatus on silmapaistev koht keelemängudel. Milline on sinu jaoks luuletaja ja keeleside või mingisugune tähenduslik seos? No midagi meenutab, niiet luuletajal muumia ja siis need sidemed on need muumia sidemeid, milles enda täielikult mähitud lihtsalt või siis on ta luuletaja, on nagu surnud Kristus, kes on mähitud sidemetesse sel momendil, kui ta üles tõuseb, viskab ta selle sidemed keele maha ja. Mõigu kükk Nundmingu Nummert nagu moosi, sest tunni vingu ta tagumiku reede kirjuli, vala kannal lõpmata, see annab et ehmatiseid, lambur, kaubik, Krišna mutt, kõik miski joodeldab kui jõugu juht, et tema läheb vilti nülgima. Kui tahad, tule kaasa, kuus volti. Triloobiit mekib, hingel sööd, teostja süütab Pärtsakummi tõuga õuel uudsus. Korru nurru vutitab kuutel kuutel Kuut, kus koolvat ploomid kuut volti surmneiub kauges kummikuski kuut. 90.-te aastate kirjanduse puhul ja loomulikult luule puhul ennekõike on räägitud just nimelt keele muutumisest näiteks sinu luule puhul. Võime rääkida ju ka ilmsesti mitmetest keele kihistustest. Ma pakun välja, et no et oleks näiteks selline toda istlike keelekasutus. Jah, seda on olnud teatud määral ja võib-olla lööb mingi väikse kihina ka välja, praegu? Jah, see on õige, sellist värki on olnud, aga see on selline, et paneks nüüd mõnuga viskaks ükskõik mingit jama laad, lähme Kirjanike Majja oksendama seal mingi puldi peal ja see ongi lihtsalt keel küll sõnu pole, aga lihtsalt puhas okse näiteks singitükid, vahuvein ja, ja siis see tuleb nagu välja sinna puldi peale ole hea, see ongi kõige ilusam luule selline kiht, mis katab seda pulti ja nagu luuletaja võiks seda nautida, muidugi inimestel vaevalt naudivad, sest sellist sade ajada mööda läinud, aga, aga ikkagi ma mõtlen, vot selline kihistus võiks olla. Ja samas võib jälle selle kihi, mis on, mis on sinna puldi peale oksendatud katta näiteks ilusa tordiga, mis on ostetud poest ja pandud sinna peale sinna tordi peale võib ritta asetada 12 surnud varblast ja 12 surnud varblase peale. Võib näiteks panna riide ja sinna riide peale triikraua, millega triikida, seda kõike ja siis saamegi ilusa kihilise keele, milles pole sõnagi. Kommnat tumba tuut, naastu patesse, märter, pundar, tabu, päälekauba pirts, vusser, närtsiv jänese värbab terekäsipump, veerand Sulekesi keeratud on üles ja säält ta tuleb, mu armsam r roheline tõukeratas dada. Üks oluline teema selle stilistika juures ja temaatika juures, mida sa, viljeled on tegelikult ka ju erootika, et see on oluline olnud nii süüralistidele kui kogu avangardile nagu kogu aeg. Sinu puhul pole seda luule erootilist nagu minu meelest nagu väga esile tõstetud. Kahjuks ei ole ma impotent, mida ma võiksin olla, oleks mu luule parem, sest impotendi luule on alati parem, kui on potentsile inimese luule. See on lihtsalt üks osa maailmas, aga noh, armastusse midagi ülevat eriti armastas, mis lõpeb suuressiga. Kahjuks pean jälle kurvastusega nentima, et psühhoanalüüsi iseenda kallal on mu nõrgim külg. Sul paistab olevat ka mingi eriline suhe religiooniga ikka ja jälle leiab sealt luulest mingisuguseid selliseid märksõnu, mis näiteks viitavad ühele või teisele religioossele liikumisele, religioonile, toimingule. Eks ma sellest religioonist ei pääse kuhugile sellesse purisesse lompi tuleb ka jumal visata või siis buda või siis viskad näiteks. Julgeks isegi öelda Allahhi võiks sinna porisesse lompliseta, kui lugeja pistaks käe sinna sisse, jumal saaks naksata tema sõrmest jälle tunneks jumalikku puudutust oma sõrmes, tõstaks käe välja ja hakkaks kirjutama selle sõrmega liivale, mis on jäänud järgi peale aatomisõda siia maailma. Kas religioonil või kogu sellel religioossusest lähtuval sellisel segule on mingisugune osa ka sinu tunnetusprotsessis või maailma vastuvõtmise või maailma hindamise protsessist? No ikka, ta on jälle seal kuskil hästi peidus all muidugi see avaldub kõige paremini selles mõttes, et taipad, et sa oled surelik, et see surm tuleb iga päev mõttet korrezza pead surema ja siis võib-olla nooremana rohkem mõtlesid, et on ka pääsemist religiooni kaudu. Olgu see siis mingi nõidade, õpetas või siis kristlus, aga nüüd lööb ikka see eestlane välja ja see ütleb, et tuleb ja ongi lõpp ja aju on surnud ja kõik on läbi ja isegi unenägude don pole. Aga mis siis on seda? Ja ei saa öelda ja see kummitab ikk ja kuna see kummitus Se olematuse kummitus võtab igasuguseid religioosseid kujusid, siis ta nagu Maad häälestab saatan, pealpool, masturbeerivaid hiisi. Ja seal oled sina, kõmu, Nein küpsevalt küüniklik, pruut, mõlema kaenla all vanad testamendi higised, laukad, sina, kelle nimi on vaimuna sina, kelle isule on lindudest käised? Ka saatan ise ei suuda, tõstame suudluste hantleid, tema, kellele laulavad rosinaid suusad tõesti ei suuda seda ega tinassonetid. Kui solid veel sulgedest ümbriks, kulmud kaardasid Kaarnaiks ja kardinal lendvana tardus matemaatika jumes. Kus kuukulgurid lüpsid, silmust paitavad kinga. Aga ka me ise ei suuda tõstama suudluste hantleid meie ylal ja keeltele. Ei ole enam rammu kümmelda, kus surmaga meie surmal laastanud me huuled nüüd meie huulte klaas rõdul stigmale nõjatub kuller. Just sellepärast, võtame need uuskohvrist välja oma tahte. Tema tahte nõrguvad aastad Tiibeti Kolmainsuse igatsuse valu, mis tulena hellitab Odaraid väljul Sis mälestustena riivavad meriivituid suid põleva. Kas see juukseid maos nagu tulevikust pistab näitava sõrme välja mõõneva jäätisekinnas ja on aeg võtta välja pimeda laulu kahvel? Kuusiku aknast külvata pikkpoisi vihma ja on aeg sinule kinkida hommikumutter ja aeg, mu küüniklik, pruutvõte, suudluste hantlid ja liblikad, võta suudluste hantlid ja kristlik kibuvits, laiskus, võte, suudluste hantliti, Puiestee jänes. Ja kahe alasti haukuva koerana lipatule loorberi põhu otse kolgata redeli kõhtu. Seal minist keedame suppi, mis on? Supi irooniaga, toidame saabaste muljeid lumes. Sellel lumel saavad vähema sureva lapse silmad. Silmis leidub külmikukseta muusikat, seda muusikat kuulavad kunstnahast vuntsid. Neid vuntse kümneb detsember, detsember, detsember, ainult sina, ainsen enne rehale astuvat Messijat. Suudetestame suudluste hantleid. Sa oled pärit Lõuna-Eestist, Kanepi küljelt põlgastest. Millised on sinu suhted võrukultuuriga laiemas plaanis? Sellised kokkupuutesuhted, sest minu vanemad ise on pärit muidugi Tartumaalt isa Elvas, teema Rannu kandist ei ole mul olnud võrukeelset vanaema ega vanaisa ja võru keelt, ma oskan passiivselt nikkust nagu külalastelt õpetajatest vanasti koolis seda muidugi ei räägitud. Eesti keel on piisavalt võru keel ja ka eestlase jaoks, sest kui hakkad nagu selle keele siis olemas, saad aru, et tõlgiks võrukaelakee le ja milleks sinna veel võru keele juurde minna, kui see pole su emakeel, eesti keel on, rääkimata keel ja kirjutamata keel, kuna rahvas on nii väike, et ei ole suutnud kõike ära rääkida, võrreldes inglise keelega näiteks või araabia kellegagi peaaegu kõik juba ära räägitud aga eesti keel on veel selline, rääkimata ja kirjutamata keel nagu võru keelgi, siis ta lihtsalt suurem võru keel kui võru keel ise on. Ta kuulub Eesti Kirjanike liitu ja mida see institutsioon sinu jaoks tähendab? Institutsioon tähendab minu jaoks kaitset selle Eesti tõmbetuules, see on nagu selline vari, mille taha saab peitu pugeda selle Eesti majandusliku tõmbetuules. Võid süüa rahulikult selle tõmbetuulevarjus, olles jäätist küll ainult ühe jäätise. Aga ikkagi on see jäätis. Tihti kostab arvamusi, et Eestis on kaugelt liiga palju kirjanikke. Jutud teemal a la üks kirjanik riigile ja rahvale korraga. Kuidas sa Kirjanike liidu liikmena sellistesse arvamustes välja ütlemistesse? Suhtuda kirjanikke on ikkagi vähe, minu arust võiks olla rohkem kasest Kirjanike liidus. Mis võiks ikkagi olla nagu teatud hulga inimeste jaoks selline devalveerunud värk, kuigi ka minu sisseastumine kindlasti devalveeris seda liitu kõiksugu muid rahvast on palju, näiteks igasuguseid, igasuguseid igasuguseid on palju, aga noh, kirjanikke ja vähe, aga kõige vähem muidugi Eestis on grafomaania. Ei, mina muretsen. Jah, ma olin, Eestis võiks olla rohkem, võiks olla ekstra grafomaanide liit miljon liiget, minu unistused jälle, nagu ma kurbuseks mu võin nentida, eluajal ei täitu ja vaevalt et peale surmagi tuleb rohkem kirjutada. Ütleme nii, iga päev viis luuletust. Et ei tohi päevagi ilma viie luuletuseta saada. Ütle mulle oma iharamee Arv mälestust etteütluse järgi. Allika leivast, tytar heledast hõbedast leivast. Öelgu seda läbi tantsulüüsi, lastult su huuled või emailsete pulmade, ilusast leinast, roided või juuksed, millest tasa ehmuvad müüdid. Sigivus Huyge ja huikena räbaldunud lohe. Ku igatses seemnetest vaibale, kutsun sind naise ihu malm. Kelleni jõudes higistab Kont võõrasse muie kanduma, mütsid Ta hinges haukuva iluvaia. Jah, haukuv on iluvai ja vaimukaevust ennustab huulepulgaga iketi nõrgema lõukoera mõõka. Siis, kes mõõgate elab, sureb mõõkkala surma. Ütle või siis öelgem praegu koos enne higi ja okse saagivad puud enne nälkijate häälutust veres ja mõõga suplevaid tiibu. Öelgem. Mis on meil ilule öelda? Loodame, et täna kirjanduslikku väravasse löödud litritest Marko kompusega väravavõrk päris Rädalaks ei kulunud. Aga lõpuks külme väravavõrgu uue hangime, peaasi et neid väravalööjaid ikka jaguks. Nii kirjandusväljal kui staadionil. Resultatiivse söödu eest Läheb punkt protokolli ja toimetajapoolne tänu Martelskrile. Saate tegijad Janek, Taavi ja Külli tüli tänavat kuulamast. Kõike head. Kohtume jälle.