Kõige eest, mis satiirik, see võlgneb tema tänu ajakirjandusele. Ainult ajalehest saab ta teada, kui palju on ümberringi noh, ka tobedus, jubedusi, laiskust, raiskamist, praaki, järjekordi, hoolimatust. Ei noh, ringi liikudes näed ja kuuled isegi 10 korda päevas, kui viltu ja valesti paljud asjad seisavad. Aga iga üksikjuhtumi juures loodad või kardad, et oled lihtsalt ise niisugune õnnetusehunnik, kellega igasugu ebameeldivused juhtuvad. Alles kaaskodanike kaebusi kurtmise ja repliike lugedes taipad, mitte mina pole natukene nihu, vaid olukord on nadi. Ja see teeb rõõmu vabanenud alaväärsustundest. Et miks just minuga aina juhtub. Loodad, et kui häda on märgatud, saab ehk mädakolle likvideeritud. Rääkimata veel sellest, et nii mõnegi südametäie saab aeg-ajalt seljetoniks valada nii mõnegi vaenlase, seega noh, rahaks teha. Aga kirju ja kaebid avaldavad tänapäevalehed virtuoosliku koguses. Inimesed naudivad omaenda kirjutisi, imetlevad kaasinimeste omi ja kannatanute leer muutub üha solidaarsemaks. See on suur lohutus, ilmselt ka suurim, mis vastava probleemiga vastamisi seistes ligemalt ainult loota võib. Ajaleht on kaalult kerge, raadioeeter veelgi õhulisem, aga sõnal on kaalu. Niisiis on eesmärk sõnastatud. Käesoleva pressikonverentsi ülesanne ongi teie mured ja väljapressimine ja teie meeleolu. Kas emoninganegi mahendamine peasy, ärge häbenege, toon sissejuhatuseks näiteid neist, kes pole häbenenud. Näiteks seltsimees Bondarenko Leningradist kirjutab üle kolme ja poole aastase esin külmkapi sill järjekorras. Teegaaoo tempel passis number 437 uksed ei sulgu hermeetiliselt, iga 10 minuti järel lülitub mootor kolmeks-neljaks minutiks sisse ja see segab öösel magamast, sest külmik müriseb nagu ilma summutajate. Traktor ja seltsimees Bondarenko tahab muidugi liiga julge võrdluse. Kui ta mõne maamehega jutule saaks, siis selguks peagi, et traktoritega on hoopis hullemaid jamasid. Fakt pärineb muide oktoobri viimasest literatuurne Gazetast. Samas lehes kurdab Taškentlane avanessav, et astud maalri pintsli kolm rubla 40 kopikat. Ainult et nagu siin on öeldud töötada on sellega võimatu karvad pudenenud üksteise järel küljest ära läinud avanessov uuesti poodi ning ostud Saksa DV pintsli osutunud suurepäraseks ostuks. Aine värvija rõõmusta. Edasi hoiatab kodanik avanessov, et tema töötab aviotehnikuna. Vihjab nagu, et kuidas küla minule ja nii edasi. No ilmselt ei vajagi selgitust asjaolu, et tema töös tähendaks praak üsna paljude inimeste hukku. Mis siis ikka, me ei tea, millal seltsimees avalessavil Taškendist kops üle maksa viskab, sellepärast leiame sealtmailt koju lennata, noh pigem saksa DV lennukitega. Nii üksmeelse Gogoli pükstest ilma Izmailova nimeline aprilli FK linnast seisis pikka saba ära ja ostis 48 rubla eest Armeenias Kirovokaanis õmmeldud püksid velvetis nimelt nii kui jalga pannud hakanud velvet pudenema püksid muutunud hoobilt kaltsuks. Izmailova saatis püksid vabrikule tagasi. See juhtunud 25. juunil kviitungi number 2400 90. alusel. Istuge püksata toas ja ootab ja ootab ja ootab. No kaua sa sedasi ootad, pangu kviitungi viigileheks Eteost uued püksid. Olgu see juhtum hoiatuseks teistele, ei maksa ühe hädalisega asju ajada läbi teise hädalisi sest ega siis meie post paremini teete kui püksitegijad, eks ole. Tuhanded jalgrattahuvilised üle kogu meie maa on kurtnud turist Darchosseeee tüüpi sõidukite halva kvaliteedile. Täpsemale uurimisele tegi hääletrut kindlaks, et kolmveerand Harkovi jalgrataste kogutoodangust on enamal või vähemal määral praak. Kusjuures vead on parandatavad ainult spetsialistide poolt. Üheks paljudest võimalikest vigadest nimetati kuullaagrite normile mittevastavust, tehases vesteldi, nende paljunõutud sõiduriistade kokku panijatega. Seega praagi tootja tennist, aga miks te kuule, laagrid tõrguvad töötavast, uuriti ühe naistöölise käest ja kujutage ette, vastas too. Ma panen neid kuullaagrid kokku juba 15 aastat. Aga juhendit pole ma viitsinud lugeda, kust mina teadsin, et igas laagris käib sees täpselt 68 kuuli. Nüüd selgub, et kui panna peoga ja umbes siis jätab toode mõnel määral soovida. Näete, siis inimesel oleks lihtsalt tulnud õigel ajal öelda. Nüüd vaeseke, äkki veel kuupreemiast ilma? Eks ole, 15 aastat järjest sai ja nüüd äkki ilma. Nii nüüd on hakanud siis lõpuks siia kah kirjad tulema. Ja mitu tükki korraga, kirjad kirjad kirjad. Eesti Raadio 200 100 stereopühapäev kaebused, kaebused, kaebused. Peame esimese, teeme lahti. Tegelikult võtame umbropsu ühe välja, nimetame selle esimeseks. Paraku läks esimene vasikas aia taha juba sellepärast, et jutt on seast sealihast. Iines Vilibert Kirsi tänav viis kirjutab. Seisan marja poe kassasabas. Kuna lihaletis on sealiha, siis on seega igal ostjal korvis. Minul ka, aga kuni järjekord eesmärgi poole nihkub, vaatlen igavuse pärast enda ees seisjaid. Jaia jahm on jah, iga teine ostja saadetakse lihatükiga leti poole tagasi. Mis see siis on, mõtlen, kas kassiir kompab lihatükke üle ja kui leiab selle liiga kondis olevat, saadab ümbervahetamisele. Jõuan kassani ja saadetakse mindki tagasi üle kaaluma, nagu ta ütleb. Pakendisse peidetud lipikut olevat võimatu hinda välja lugeda. Sammun kurjalt tagaruumi ja palun näidata endale seda inimest, kes neid hinnasilti sisse paneb ja mis selgub, süüdi polegi mitte pood, vaid lihakombinaat, kassaaparaadi tšekid, terve virna andmeid. Seal on kellaaeg, kilohind, kaal, seanimi ja päritolu, konkreetse tüki hind ja kes teab, mis veel. Täpsemalt öeldes ma ei teagi, mis andmed seal seisavad, sest need lillad andmed ei ole loetavad. Mis mõte niisugusel markeerimisel siis üldse on? Kui letitöötaja kõik poes üle kaaluma peab, kirjutagu hind lihatükile hästi suurelt viltpliiatsiga neid muid andmeid pole mulle tarviski, vaat niisugune vihane lihane kiri. Täpsemalt öeldes mõttetu nurin seltsimees Üliberton oma kirja koostanud viltpliiatsiga, miks ka mitte, neid on nüüd tükk aega järjest müügil olnud. Aga kust te teate, et neid ka lihakombinaadile müüakse? Võib-olla vildikaid ülekandega turustada ja sularaha arveldus, eks pole, niisugust ostu ette nähtud. Või puuduvad vastavad fondid või on fondidega pole limiite. Mis näevad, teeksite, kui mingil teatud perioodil kuulutatakse, et liha pole müügil viltpliiatsite puudumise tõttu, kuna isa eeskirjade kohaselt lihaga Mildile. Vabandust vildiga lihale tähendab hindu märkida, jah, no see on asja üks külg. Teiseks just viimasel ajal on hoogu läinud üleüldine kahtlustamine. No ütleme pehmemalt usaldamatuse süsteem tuleb hästi hoolega uurida, kas, kes ja kuidas riiki või kaasinimesi tõmbama kipub. Kuidas me saaksime kodanik Vilibert anda ostjale kätte niisuguse hõrgutava trumbi. Et teil on taskusse sama pildikas, millega kombinaat lihal hindu märgib, eks ole. Kolmandaks süvendatud kontrollsüsteem on seda põhjalikum, mida rohkem ühte ja sama lihakäntsakad üle kaalutakse. Ennekombinaadis siis poes, lõpuks kodus, kõige viimaks pärast lõunasööki perekonda üle kaaludes. Viiendaks, võib-olla tõesti on kassaaparaadi arvutusautomaat sherif veidi laialivalguv, kuid üldjuhul on näit ikkagi õige. Ehkki ta ei paista. Võtke võrdluseks, ütleme kodumaine taskuarvuti elektroonika hoiate sõrme klahvi pisut kauem kui tarvis. Ja üheksa asemel lööb ekraanile üheksa, üheksa, üheksa. Enam-vähem selge pilt, aga täpsuse mõttes noh, ei liha ega kala. Seitsmendaks, kui inimene tahab nuriseda, siis unustab ta ära kõik meie saavutused. Liha on, kas automaat on kilepakend, on ülekaalu ja on teile on sellest ikka veel vähe kusjuures liha söömiseks, mitte lugemiseks. Niisiis ei ole vähimatki põhjust kahtlustada lihakombinaati selles, justkui püüaksid nad andmete eest varjata sealiha veel suhteliselt odav suitsuvorst, onu hoopis kallim. Aga näete, nad ei varja selle hinda. Vastupidi, see on neil nii meeles, et võtavad vorstijupi eest raha sealsamas letis, et kassa juurde kõndides kogemata meelest ei läheks. Mis meil siin siis veel on? Ennu pari pudisoolt tunneb huvi, kuidas saaks lülitada energia kokkuhoiu eest peetas võitlusse, kui talus elektrit sees ei ole. Päevast päeva, kirjutab ta, jälgin raadiost huviga elektri tarbimisrežiimide numbreid, kirjutan igaks juhuks üleski. Aga ise piirdun ikka ainult petroolilambi taskulambiga. Ka raadiomagnetofon töötavad patareide peal. Lohutuseks seltsimees Parile võin öelda et laialdaselt peetavasse energiahoiukampaaniasse saab üsnagi pea lülitada ka tema tähendab alates esimesest jaanuarist hakatakse raadiodel kuulutama patareidel töötava elanikkonna elektri tarbimisrežiime. Režiim 373 tähendab, et müügilt kadunud suured ümmargused patareid, mille peale on kirjutatud 373 režim 343, tähendab, et ajutiselt puuduvad müügivõrgust keskmise suurusega ümmargused patareid 316. režiimi vastavalt sellele, et jälle pole kuskilt saada neid nõndanimetatud sõrm patareisid, mille peale on kirjutatud number 316 režiimid lame ja Toshiba, viitavad vastavalt lapik, patareid või koroonapatareide defitsiidi. Tallinnast Vello Vaherilt, nüüd on moodi läinud vanade nimetuste tagasi andmine tänavatele ja väljakutele. Seni tõsi, jah, ainult Moskvas. Aga seda enam on usutav, et asi saab teoks ka meie vabariigis. Lehest on lugeda olnud muutmisele tulevat mitmedki Tartu ja Tallinna tänavate nimed ning isegi mõningate meie saarte linnade nimed. Kas see nähtus muudetakse kohustuslikuks ja mis ulatuses sellele tuleb alluda? Täpsustan küsimust, kuus aastat tagasi kingiti meile koerakutsikas nimega Pontu aga mu lapsed ristisid tema ümber. Nüüd on ta meil kogu aeg Jack olnud, kas peame koera veel vanast peast Pontuks tagasi nimetama ja kui suur on trahv, kui seda ei tee? Seltsimees aher? Ma pean kõigepealt ütlema, et no lausa mingit sundlust ümbernimetamiseks ei ole kuid üldiselt otsustatakse neid asju vastavate komisjonide poolt, kes omakorda arvestavad üldsuselt laekunud soove. Nii et esmalt küsitlegi oma maja ja tänava elanikke. Kas nad on Jackiga nõus või nõutakse üldrahvalikult Pontut tagasi, seejärel moodustage oma perekonnas komisjon ja ikkagi see otsus vastavalt ellu. Nii raha ja väga paljud kirjad on seotud rahaga? Ei, mitte et siia raha oleks saadetud, vastupidi. Ümbrikese jõle Robladki ümbriks on muidugi paljad kirjad, mis juba iseenesest näitab, et ollakse väärtpaberist huvitatud just kokkuhoiu mõttes. Aga see teema neid tõepoolest prevaleerivad. Ma püüan vähemalt et mitu rahateemalist kirja järjestikku isatuks. Nii et see on enam-vähem süütu ja Marko Kallas Leisist tahab täpsemalt teada, missuguseid muudatusi on oodata hoiu kasvatas jälle rahavärk ja no ma ei tea, kas siis sel teemal ajalehtedes küllalt põhjalikult ei ole peatatud süsteem iseenesest ei ole keeruline, nagu ma mäletan. Kellel on kassas üle 3000, neilt võetakse ära. Kellel on alla 2000, nendele pannakse poolteist juurde. Kui seejärel kokkuvõttes koguneb üle 3000, võetakse ära juba nimetatud esimese reegli alusel. Kogusumma jääb alles ainult nendele, kellel on hoiuraamatu peal 16000 ja enam, sest nendest on näha, et nad oskavad hoida. Peaks olema selge ja jälle elektrist. Riina Maret Vanemuise teatrist tunnevad huvi, mida võiks omalt poolt teha, et Tartus rohkem jäätist müüdaks. Nimelt kuulnud nad meelejahutaja kohvilauas asjatundjalt, et teatud hulga kokku hoitud energia arvel saab valmistada teatud hulga jäätist. Ja oli üks niisugune jutt tõesti sees, vist. Teatris olevat nad oma ettepanekutega juba esinenud, näiteks soovitanud nad lava valgustajad koondada ja nende asemel tööle võtta lava pimendajad. Kuid kodus küsivad Riina ja Maret, kuidas viie kodus energiatarve miinimumini? No siin ei oleks tõesti paha jagada isiklikke kogemusi lausa laiemale auditooriumile. Niisiis, punkt üks. Meil kõigil on kodus uksekell. Iga külalise poolt vajutatud tirts teie uksekella nupule. See on muidugi kaotatud ports teie jäätiselaual, nii et kui teil on kodus, kas siis siduge nöör läbi uksesilmaavause kassi saba külge. Külaline tuleb ja sikutab, kas hakkab haukuma. Ja te teate, et ukse taga on selline sõber või tuttav, kes meelsasti teiega koos istub ja paremal juhul ka jäätist mugib. Võimalikult pimedas ja punkt kaks peitke ära oma tolmuimeja, eriti kui ta võimsus on 600 vatti või nagu need on, meil on siduge parem märg kalts ümber iseliikuva mänguauto. Kõige paremini sobiks üleskeeratav ja mööda põrandat tiirutada son tunni ajaga tuba puhas ning 0,6 kilovatti ehk 2,4 kopikat kokku hoitud. Punkt kolm. Mõelge ise, kui palju kulutavad elektrit teie lapsed, kes sõidavad puhtalt lusti pärast lõbustuspargi kuradirattal. Tallinnas on selles suunas asjad juba paremuse poole liikumas. Lõbustuspargis Kadriorus viiakse kuradiratas Pirita jõele. Ja paigaldatakse nõnda et tiirlemise perigee, see tähendab madalaim punkt satuks jõe voogudesse. See tähendab ratast saab oma tiirlemishoo mitte elektrilt, vaid Pirita jõe vee voolult. Ühesõnaga vesiratta põhimõttel kuuma ilmaga mõnu kui palju. Ühtlasi kaob tahtmine pärast kuradirattasõitu mootorpaadil kihutada, mis tähendab omakorda kokkuhoidu vedelkütusevallas. Kige terav meilitsi, siin pakub oma kirjas üpris drastilist varianti. Kirjutab, et ma ei hakka parem. Pikalt pingutama, tõmban rohkem suitsu, suurenenud rutem. Ja ühiskond ei pea minu kulutatud kilobaitide pärast pimedusse jääma. Teatab ja see kiri on nüüd natuke sarkastiline. Ärge unustage, et ka küünlad, mida sel puhul vaja läheb kulutavad energiat, nii et katsuge lihtsalt käituda targemate inimeste eeskujul ja ja ärge võtke asja nii irooniliselt. Kaido Aulik karja sovhoosist kirjutab mind, on üles kasvatatud ilma vitsahirmu ja nõidustesse uskumata, sellepärast tahaksin teada, kas maksab uskuda niisugust asja nagu nõiavits ehk Bilda mida nimetatakse ene kuuendas köites leheküljelt 120 lugupeetud Kaido, vaatasin järele ja leidsin ennast, et nõiavits on seotud niisuguse nähtusega nagu radi Essteesia enne kuues köide, lehekülg 365 loeme radi eest ees ja on biofüüsikaline efekt mida kasutatakse maavarade otsinguil. Hargikujulist oksa hoitakse ette sirutatud käte vahel maavara kohal kaardukse alla katsetega on ilmnenud, et radieszteesia võime on umbes 10-l protsendil inimestel. Vaata, missugune nõidus siin mängus ei ole. Ja jumal tänatud, et sa oled maapoiss, sul on naljaasi seda värki selgeks teha. Maavarade all tuleb nähtavasti siin mõiste kartulit. Ja hargikujulise oksa all tuleb mõista kõblast, mis seisab hoopis ele neljandas köites maavara kohal, see tähendab kartulikohal kaardub Harkalla. Tähendab inimene pistab kõpla mulda jah. Ühesõnaga, tavaline käsitsi kartulivõtt ja ei midagi muud. Mis aga puutub märkused radies, teenimisvõime on umbes 10-l protsendil inimestest. No siis vihjatakse siin nähtavasti sellele, et umbes nii suur osa elanikkonnast käib meil kartulivõtu ajal. Sheffideks. Tamme, Tiit Pärnust kirjutab sageli sain tööle hilinemise pärast noomida. Hakkasin siis uutmoodi elama, varem märkama ja üks päev jõudsin tööle veel enne tööpäeva algust. Kartsin, et see fakt jääb teistele teadmata. Seepärast kuulutasin kõva häälega, kui kolleegid kohale jõudsid. Täna tulin tööle veel enne kukke ja koitu ja tagajärg. Peainsener kôik ajas niisama vaikselt kulmu kortsu, aga direktor lubas mu preemiast ilma eta. Kui teda veel kord Kukeks nimetan. Kuidas elada edasi, seltsimees tamm, edasi jalaga sama mehiselt, nüüd on avameelsust aiagnimetega oma ülemust, nii nagu ta seda väärib. Aga kui tahad teda tähelepanu isiklikel motiividel kõrvale juhtida ja oma tööhoogu alla kriipsutada, ütleme ka õhtutundide osas siis lõigake paremat, läksite koju alles Ehaga. Ta unustab hoobilt, kuidas kukega lood on. Või teha tähendab päikeseloojangut ja hakkab uudishimutsema, missuguse Ehagades emmike? Miski inimlik pole võõras ka ülemustele. Isegi alluvate intiimsuhted mitte. Raivo roosari Ümera tänavalt kirjutab, male on algsel kujul Vana-Indias kujutanud endast mängu neljale inimesele ehk kahe paari omavahelist võistlust nurkadesse paigutatud armeed koosnesid Neljast vigurist ja neljast turist ning iga komplekt malendid oli eri värvi. Millised olid need neli värvi ning milliseid värvipaarid võistlesid omavahel? Iga komplet, kerin oioi, seltsimees rahu saar, ma ei saadi vihjest hästi aru. Nurgad ja värvid, ahhaa. Need vist taipan, te nähtavasti ei tihka avameelselt väljendada, aga teie mure näib olevat seotud ühe väga populaarseks muutunud mänguga ja mis ma oskan teile öelda, aga mind on imestama pannud Rubiku nii-öelda kuubiku ääretu populaarsus. Milleks säärast ajaviidet propageerida ka mina ei saa aru. Inimene sätib ja käänab, krutib, väänab, et aga seda kandilist maailma oma soovi järgi ümber kujundada. Et valged oleksid tingimata omaette siledal pinnal, et kollased seisaksid kuskil kaugemal kõik koos. Et sinistele oleks jällegi nende pind, jääd punased täitsa eraldi. Mind on muide juba ammugi huvitanud, kes ruubik niisugune üldse on mida ta arvab rassismis ja nii edasi ja nii edasi. Ja mida ta tegi sel ajal ja tollal. Ühesõnaga, mina olen seda kuubikut keerates ikka alati niimoodi asjad sättinud, et iga tahu peal oleks esindatud kõik värvid korraga. Kontot, mis see siis on? Pöördel on seltsimees rohusaar ise vastuse andnud üks paar, kollane ja punane, teine paar musti roheline andmed male läbi aegade ja maade. David Bronstsin eessõnaga. Oijah andke andeks, see kiri polnud mitte pressikonverentsile, vaid Nemo turniirile adresseeritud, jah, võtame selle parem, siis paneme eemale. Aha. Arnold Talvet Tartu rajoonist tunneb huvi, miks lisapäeva aastal liidetakse lisapäev nimelt veebruari lõppu. Kas sellepärast, et Roomas oli aasta alguseks esimene märts, no teate, kirja autor Öeldakse ju küll, et kõik teed viivad Rooma, aga egas me oma heade ideedega küll alati nende eeskuju järgi rooma ost pannakse lisapäev veebruari lõppu lihtsalt sellepärast, et see on vist nagu kõige lühem kuu ja kõige rohkem mahub ju nii nagu preemiate jagamisel vist antakse ju kõige rohkem ikka neile, kelle palk väiksem on või ma ei tea. Ühesõnaga, kui te arvate, et lisapäeva asjas oleme roomalt eeskuju võtnud, siis meenutage, kuidas meil toimitakse pikemate pühade puhul, kui satub liiga palju puhkepäevi järjest võetakse üks vähemaks ja liidetakse pension, vabandust puhkusele. Aga mitte sugugi sellepärast, et roomlastele on liiga lühikesed puhkused, eks ole, ja ma arvan, et see vastus võiks olla ammendav nii väga ilus ümbrik kui ta ja kamoon Jugoslaavia keeles serbia, horvaadi, sellest ma ei saa aru, need servid, Molotid ja horvaadid on igatahes teinud väga ilusaid ümbrikuid. Jah. Ja postmark on tshehhi päritoluga saatja Ivo Linna, Mustamäe teelt? Kiri ise ma olen tänaval näinud autosid, mille akendest ei saa sisse vaadata. No on ikka huvid, targemad mehed teavad rääkida, et need on Soome päritoluga klaasid, mis paistavad läbi ainult ühelt poolt. Sel puhul tekibki küsimus, milleks niisugust efekti tarvis on mida seal autost tehakse, sisse vaadata ei sobi. Ja kas seda peab siis ilmtingimata tegema autos või mis veel hullem, äkki nad ei teagi seal midagi. Äkki nad ei teegi seal midagi ja vaid kasutavad seda ühepoolselt läbipaistvust ainult selleks et sees istudes välja vaadata ja meid jälgida. Seltsimees linna tõstatatud probleem on muidugi aktuaalne ja laiahaardeline. Mitte kõik ei ole veel meie autotööstuses korras, puudusi esineb nagu näiteks halvad kummid, suur bensiini, kulu, liigne müra, õhuke kest, kuid uurimisinstituutides tehakse pidevalt tööd meie mudelite kallal. Et neil oleks välismaistega võrreldes veel rohkem eeliseid peale odava ekspordihinna. Küsimus on lahendamisel ka klaasi osas. Teie kirjas nimetatud aknaklaas, mis ühelt poolt laseb läbi vaadata ja teiselt poolt ei lase on tõesti pärit Soomest ja maksab rubla ruutmeeter. Uutel autotüüpidel aga hakatakse kasutama veel efektsemaid klaase, mille ruutmeetri hind on juba 200 rubla ja millest ei näe siis läbi ei ühelt ega teiselt poolt. Nii Korney Ferkerk Türilt tunneb huvi miks ei ole pidevalt müügil pipraplaastreid ja lisab samas pipraplaastri eelised. Sinepiplaastri ees. Saab kauem seljas hoida, ei tule maha isegi vannis ja mõju on teravam. Tõepoolest, kirja autoril on õigus pipraplaastrit veel igas apteegis iga päev ei müüda. Teda on saadaval umbes sama tihti kui teist suhteliselt harva vajaminevat meditsiini artiklit valget vait, eriti kui need pestes maha ei tuleks, ei tunduks teravam kui sinepiplaaster. Selleks soovitaksin kasutada kõikjal müügil olevat pestava tapeeti mille alla külvatud musta pipraterakesi teralise kohupiimaga harjus elanikkond üpris kiiresti. Sama edukalt võiks moodi minna teraline pipraplaaster. Seltsimees Arnold turbast küsib, mida annab õieti Eestis välja töötatud loomapidamishoonete õhuvahetuse süsteem mida kasutatakse kogu NSV liidus. Vastus peitub teie enda sõnastuses. Loomapidamishoonete õhuvahetuse süsteem, mida kasutatakse kogu nõukogude liidus tagab nähtavasti ühesuguse õhu kogu meie maal. Ühiskondlike hoonete konditsioneerimine, millele te nähtavasti võib-olla mõtlete, aga just lausa ei vihja on komplitseeritum probleem, paljudeski kontserdisaalides on veel raske hingata. Jüri kruuk Raplast. Tahab teada, mida ta tähendab, morsikeelne jutt raadiosaatepiirist piirini kujunduses. Mõeldud on nähtavasti seda krediit, krediit, tyydinitiiviti giidid ja Raplas levivat jutt, et see tähendab ja mitte üle. Ahah, piirist piirini ja mitte üle. Ma olen tradistina töötanud ja kinnitan teile, et krediiti, linitiidriitilitatiidrid, see tähendab morse keeles tegelikult uudised ja mitte midagi muud. Nii, nüüd pole küll pääsu, jälle raha, küsimused Eino liin, Räpinast küsib ühiskond, see oleme meie, ühiskond koosneb üksikutest ühiskonna rikkus peaks seega tähendama meie kõigi, rikkusid kokku, nüüd tuleb aga sedaviisi välja, et ühiskonna peamiseks ülesandeks on muutunud mure selle üle, et keegi meist jumala pärast liiga palju ei teeniks. Kus see loogika siin on, sellest mina aru ei saa, kirjutab seltsimeesliin. Vaadake, tähtis polegi see, kas te aru saate, oluline on see, et rikkaks ei saaks. Milles küsimus õieti seisab? Mida vaesemad oleme rahaliselt, seda rikkamad oleme ju hinge poolest, aga paljud ei taha veel painduda, kaevad tulu taga, ahnitsevad oma ameti abil ja kuritarvitavat kutseoskusi. No võtame näiteks kurgikasvataja, ta möllab ööd ja päevad läbi, et aga üha rohkem ja üha kiiremini paisata rahva sekka seda sümpaatset köögivilja, milles on 99 protsenti vett ja üks protsent talenti või mis seal oligi. Et aina rohkem taskusse toppida seda, milles on 99 protsenti vett ja üks protsent kulla imitatsiooni. Kui sa ei saa läbi ilma kurgindluseta, siis ole lahke kaste aiakasvataja jaga pealegi eriti neis paigus, kus ka hea meelega kurgisaaki koristatakse. Aga kus lihtsalt ei ole veel selle peale tuldud. Et mõned kuud enne lõikust peaks nagu külvamaga. Aga milleks siis tingimata raha eest, eks ole. Võtame teise näite, leidub veel autojuhte, kes ei taha Haaligemist ilma rahata sõidutada viib teisele mööbli koju ja küsib kümneka. Kulla inimene, kas siis sellest rahuldusest on veel vähe, kui sa näed, missugust kola teine mees 1000 rutsi istame, korterisse kolib? Ühesõnaga, tuleb lõpetada see olukord, kus üks teeb rohkem kui teine ja teine saab vähem raha. Muuseas, ma märkan, et rõõmsaid niisukest optimistlikke lohutavaid vastuseid ei kogunegi, mul teab kui palju, sellepärast kasutan juhust ja toon näite suuremate kogemustega küsimustele lasteaiast. Näiteks Veronika ess kirjutab ajalehele Moskovski Komsomoletš. Siis varem või hiljem tabab sind rõõmus üllatus niisugune pilet sattuski mulle pihku oktoobri algul. Bussiliinid number 76, nüüd on poolteist kuud möödas, aga õnne ei kusagil. Ja ajaleht suudab probleemi lahendada üsna paljutõotav sõnumiga. Kallis Veronika, Ees saatsime teie kirja tutvumiseks ja seisukohavõtuks linna transpordivalitsusse abinõud. Tarvitusele võetud meetmed, rakendatud bussipargi dispetšerile on tehtud märkus. Direktorile avaldati vali noomitus, bussijuht viidi kuuks ajaks luksepatööle. 76. bussiliin on likvideeritud. Ja et lõpetada jah, aeg kisub nii kaugele, lõbusas meeleolus. Vastan minagi kolmele viimasele kirjale lihtsalt pihku juhtunud pisinaljade konstruktsioone kasutades, muidu see asi lõbusamalt ikkagi meil ei lõpe. Tõnis Lepp küsib, miks tema katuse parandamine aina venib ja venib ning millal lõpuks võib loota, et katus enam läbi ei 100. Lugupeetud Tõnis Lepp, selles suhtes helistage ilmayama. Küsige, millal sadu lakkab. Kaljuku Fedjuninski tänavalt on kirglik fotoamatöör, mis teha, pärita, kui ma pildistan Vääna jõe ääres päikeseloojangut ja mind tuleb segama poisike, kes teatab, et 100 meetri kaugusel on üks inimene uppumas. No teate, Kalju, see sõltub kõik sellest. Kas teil on juba kõik kaadrit täis võetud või jätkub filmiga uppuja jäädvustamiseks. Noor õnnetu armastaja keldrimäe kandist palub kiiresti öelda, mida teha sügavast depressiooniseisundis ja painavaks hingepiinas. No vastas võib olla ainult üks kurbuse leevendamiseks sukelduge pea ees töösse. Juhul muidugi, kui te ei tööta, betoon Isegistis. Nii vaatame kiiresti Cityl endine sõdurpoiss Hannes Tallinnast sõstra politseilt kirjutab, tahaksin anda oma panuse võitluses imperialismi käia rahvusvahelise terrorismiga aga ei oska, kuidas neid nähtusi õõnestada, ilma ülikoolis õpinguid katkestamata, muide, õppinud Tartus. Ja noh, Tartus või Tallinnas, see pole ju tähtis. Sellises olukorras võib viibida küllap ka mõni Põlvaline või Paidekas, ent probleemi jääb. Minu arvates on küllalt tähtis viibida pidevas võitlusvalmiduses, aga neid, kellega tappelda, on nii sõstra, tänavaelamuid kui ka ülikooli ühiselamu küllalt. Pean silmas prussakaid, lutikaid, võin omadest kogemustest öelda, et nende vastu ei aita ei ussi ega püssirohi priima ega disla foss. Kui juhtute leiutama või leidma mõne mõjusa vahendi noh, kasvõi kuni pantvangide võtmiseni välja, siis usun, et oleme aja jooksul võimelised jagu saama mistahes vastasleerist. Võidakse jah kahelda, kas need tülikad kontvõõrad meie köökides on siis võrreldavad hambuni relvastatud Impilistidega kuid seos on ameti kaheldamatult. Kui mujal maailmas poleks leiutatud mõjusad tarbijakeemiat nende pisikeste kodulojuste vastu siis elaks osa neist kahtlemata seal meist eemal. Nii, ja nüüd lõpuks tahaksin südamest tänada kõiki, kes küsimusi ei esitanud ja neid on valdav osa elanikkonnast. Rõõm on taibata, et teil muresid ei olegi või et nad on nii suured, et lähete kindlama vastupanu teed ja püüate neist oma aruga üle või mööda saada. Püüdke ühtlasi üles lugeda kõik asjad ja inimesed, mis ja kes teid siin ilmas rõõmustanud või heldima pannud on. Ning te avastate, kui armas on siiski elada kaugel eemal satiinist ja anekdoodivestjad vajamata. Otsige sisemist tasakaalu, armastage kedagi, armastage teisi. Ja me kõik muutume teile pühapäevaselt sümpaatseks.